CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, October 29, 2017

Koolivaheaeg

Sügisene koolivaheaeg on alati häbematult lühike. Kui järele mõelda, siis on seda tegelikult kõik koolivaheajad.

Traditsiooniliselt korraldatakse koolivaheaeg Mehe sünnipäeva ajaks. Meile sobib. Sama traditsiooniliselt valmistan mina selle päeva puhul lasanje ja sachertordi. Seekord tuli tordikreem oluliselt paremini välja kui lasanje valge kaste, tavaliselt on vastupidi. Traditsiooniliselt peame me Mehe sünnipäeva ajal võõruspidu lastega, aga täiesti mittetraditsiooniliselt oli lausa kahe sõberpere lapsi tabanud palavikuga tõbi, mille tõttu õnnestus täitsa kogemata järgida vana head preisi kommet "pool kooki külalise kohta". Oli rahulik istumine, täitsa ebaharilikul moel oli täiskasvanuid sama palju kui lapsi (tavaliselt on lapsi oluliselt rohkem).

Traditsiooniliselt võtan ma sügisesel koolivaheajal üles oma ökoporgandid. Sel aastal sai lõppkoguseks umbes 25 kilo - oodatav kogus, arvestades hoolikat kompostimullaga rikastamist, peenrapinda ja seemnete arvu oleks olnud 40 kilo. Oligi vilets toidukasvatamise-suvi. Päeval pärast porgandite ülesvõtmist sadas maha lumi. Karta on, et seegi hakkab traditsiooniks saama, mitte et see meist kellelegi meeldiks. Lumi on tänaseks küll enam-vähem ära sulanud, hea seegi. Enne jõule meie teda ei vaja, sadagu suusakuurortide ja karukoobaste kohal. Sulalume ja külaliste puhul katuse uurimine andis tulemuseks, et kord juba ümbertehtud katuseakna juures on väike leke. Mees arvas, et võtab ehitajapoisiga ühendust mõnel tööpäeval uuel nädalal.

Mängisime lastega "Aliast", mille käigus ilmutas Unistaja positiivset ootusärevust peatse koolimineku suhtes. Halleluuja. Halleluuja veel - seekord suutis ta juba täiesti mõistlikul moel lihtsamaid sõnu seletada, varem on tal alati olnud kramp, milline oleks see Täpselt Õige sõnaseletus?

Jõugu Juht käis Linnas juunioride kokkusaamisel. Kuna bussi saabumise ja juunioride tunni alguse vahele jäi paar tundi vaba aega, käis ta mööda elektroonikapoode ja helistas korduvalt Mehele, kräunudes nutitelefoni teemal.

Lillebror käis matkal, kus olevat olnud väga tore. Seekord toimus matk meie kodu lähedal, Mees viis ta maalingutega bussipeatusesse ja sai sealtsamast õhtupoole kätte, ringijuhendaja olevat ta lahkesti üle tee ka aidanud. Ju siis oli palju liiklust.

Ühel päeval olin täitsa üksi koduhaldjas ja olles pool päeva mõelnud, mida ma ometi oma eluga peale hakkan, jõudsin järeldusele, et koduste päevade jaoks on vaja rohkem kui üht eesmärki. Mis siis, et suurema hulga tööde päevaplaani võtmise puhul jääb midagi tegemata, otsustusvõimetult pöialde keerutamine on lõpuks veel hullem.

Saturday, October 28, 2017

Urr

Ma arrrrmastan pähkleid. Sarapuupähkleid. Lapsepõlve lemmikkomm oli pähkel sokolaadis, teate küll, see plasttopsis asi, mida ilmaski saada ei olnud.

Pähkliküpsised, šokolaad pähklitega, pähklikommid, pähklikate ahjuliha peal - jah, aitäh, andke siia, mis mõttes teie tahate ka?

Mõne aasta eest märkasin veidrat olukorda "Kalevi" pähklišokolaadiga. Maitses küll ("Kalevi" šokolaad pole tegelikult kuigi mõnus, aga pähklitega koos kannatab ära süüa), aga pärast sügeles suu ja kurgulagi. Fazeri kollane tervete pähklitega šokolaad seda ei põhjustanud. Täna tegin pähkli-šokolaadikooki - külalised tulevad, khm. Alko1000-st olime ostnud ühed odavad pähklid, arvates, et pähkel on pähkel. Maitsesin ühe pähkli ära. Sügelus. SÜGELUSSÜGELUSSÜGELUS! Kui kurgus imelikult kratsima hakkas, otsis Mees mulle ühe allergiatableti sissevõtmiseks. Enam ei kratsi, tänan küsimast, sügeleb ka juba poole vähem. Aga see kook jääb minust ilmselt söömata.

Samasugune sügelus tabab mind mõnikord nektariine süües. Pritsitud, ma arvan... Kas pähklid on ka pritsitud? Igatahes on mul mõne aja pärast plaanis hankida kuskilt mõni mahepähkel ja proovida. Kui siis midagi ei juhtu, on mul allergia ikkagi säilitusvahendi või taimekaitsevahendi või mis iganes asja vastu, mitte pähklite vastu*. Ma loodan. Kevadel istutasime ju aeda mõned noored sarapuud...


__________
*umbes 20 aastat tagasi tehtud allergiatestidest ma pähkliallergiat ei mäleta, mandlid, kreeka pähklid ja muud pähklised ei tekita ühtegi probleemi.

Thursday, October 26, 2017

Puhas kut piimanõu

Kolleeg rääkis hiljuti, et tema teismelise tütre ellu on tekkinud noormees, kellega koos praetakse pelmeene ja tehakse muusikat. Või midagi taolist. Ilus olevat vaadata, kuidas noored on õnnelikud, kiitis kolleeg ja ohkas sealsamas, et nüüd ongi kätte jõudmas see aeg, mil väike tütar emast päriselt eemale oma elu peale hakkab minema... Sest ega need minemised enamasti ju järsku, kohe homme või öösel-läbi-akna ei käi, ikka sammhaaval. Kolleegi tütar on mõnevõrra vanem kui Jõugu Juht, tähendab, ka kauem jõudnud teismeline olla ja eks neid samme ole juba varemgi astutud, aga ilmselt seni veel mitte nii selgelt.

Jõugu Juht on kuuendas klassis ja nagu ma siin varemgi olen maininud, on neil seal käsil äge puberteet. Klassipildil, mis vaheaja alguseks koju toodi, on küll veel kõik lapsenägude ja -naeratustega, aga meie kooli varasemate kuuendatega oleme näinud, et see jääb viimaseks lapsenäoliseks klassipildiks. Seitsmendas on nad juba hoopis teistsugused. Toredad küll, aga mõtted ja tunded juba hoopis teised.

Esimene kooliveerand on möödunud, võiks ütelda, turbulentselt. Ka klassis valitseva ägeda puberteedi tõttu. Nii mõnigi emotsioon ja isiklik mõte on koju toodud, aga üht-teist räägivad ka õpetajad, kui klassi üldine olemine jutuks tuleb... no ja mul on ka silmad ja kõrvad peas, kuigi ma JJ klassi sihipäraselt passimas ei käi ega temalt kodus kooliasju kuigi intensiivselt välja pinni - räägib ise, millest peab vajalikuks rääkida, valdav osa aruteluteemadest on hetkel teoreetilised. Klassis üldiselt valitsevad emotsioonid on aga täpselt nii intensiivsed, õhulised ja absoluutselt surmtõsised nagu nad saavad olla, kui ollakse üksteist kuni kolmteist.

Jõugu Juht muidugi ei ole veel eas ega olukorras, kus lapsevanem selgelt märkaks, et laps vääramatult ja tagasipöördumatult eemalduma hakkab, aga alguses mainitud kolleegi jutt pani mind mõtlema selle peale, mida siis õigupoolest peale hakata, kui see esimene armastus päriselt kätte jõuabki? Ise ilus nagu sinine lill sarapuupõesa sees, kui nüüd eesti filmiklassikat tsiteerida. Noh, nagu Bettan ja Bettani Poiss ETV Karlssoni-etenduses - "Kas meeldin sull...?" Mõtetega jõudsin vaat nii kaugele.

Esiteks, ei tohi naeruvääristada. Selle jaoks on inimesel nooremad vennad (Lindgreni-lainel jätkates, Pelle Melkerson jaaniööl köie otsas kontrollimas, kas Malini ja järjekordse kavaleri vahel on ikka kõik kombes), mitte vanemad! Mina rääkisin Vanaemale seitsmeaastaselt,,, ja rohkem ei rääkinud enam midagi. Ei olnud ilus olukord. Kui noor inimene on armunud, siis peab lapsevanem asjasse suhtuma sõbralikult ja toetavalt. Ja nagu igas muuski olukorras, tuleb lapsevanemal olla kaine mõistusega täiskasvanu.

Teiseks, lapsega tuleb rääkida. Nii ausalt, kui võimalik ja lapsevanem suudab - lapse tunnetest, aga ka vanema enda tunnetest ja kogemustest umbes samas eas. "Miks issi sulle meeldima hakkas?" on meil vist küll juba kümme korda küsitud ja üle räägitud - et me olime alguses niisama sõbrad, aga issiga oli väga huvitav, sest ta teadis nii palju huvitavaid asju... Ja see, kuidas ma viiendas klassis ühest hea südame, aga vähese mõistusega poisist sisse võetud olin ja kohutavalt kartsin, et keegi sellest teada saab, on kah üles tunnistatud.

Kolmandaks, lapsel peaks olema tunne, et ta ei pea oma elu vanemate eest kramplikult varjama. Kui sümpaatiaga mäkki minekuks võib ausalt ema käest raha küsida ja omavahelisi jutuajamisi julgetakse pidada elutoa diivanil, nii et lapsevanem samal ajal ümber nurga köögis blogituttavatega kohvetab (pealt nähtud ühes Kuurortlinna suurekoeralises, valgekassilises, köögisohvalises kodus), on teismeliste hormoonide tõusulaine tõenäosus palju väiksem - arvan mina -, kui siis, kui peab nurgataguseid mööda hiilima. Ja seda üle pea kokku löövat tõusulainet tuleks ikkagi iga hinna eest vältida, kuni pole valmisolekut armastuse vilju üles kasvatada. Põhikooliõpilastel reeglina ei ole.*

Neljandaks, mingi ülevaade peab olema, kus, kellega ja mis asjaoludel laps tegutseb. Ühtpidi sellesama tõusulaine vältimiseks, teistpidi sellepärast, et suurte laste vanemad peavad olema nagu hädapidur - märkamatud, aga valmis appi hüppama niipea, kui abi vajatakse. Kui lapsevanem umbes teab, mis toimub, kus ja kellega, oskab ta hädapiduri-valmisoleku vajadust natukenegi ennustada ja sahmerdab hädaolukorras õiges suunas. Kehtib ka muude olukordade puhul, mitte ainult armumise tarbeks.

Suuremate laste vanemad, mis häid nõuandeid teil lapse esimeste armumiste toetamiseks veel pakkuda on?
__________
*kes nüüd tahab midagi Püha Kondoomi teemal öelda, siis... ausalt, põhikooliealistel ei pruugi olla aega selliste asjade peale mõelda. Kui äketse juhtub, siis juhtub kõik, korraga ja ootamatult. Sest tunded on laes ja vanemad on sobival moel kodust ära. Parem on juhtumist vältida ja noortele kinnitada, et need, kellel teismelisena ei ole mitmekesine ja põnev intiimelu, on siiski täiesti normaalsed.

Wednesday, October 25, 2017

Käsitöölise kurtmine

Tegelikult on mul eelkõige vaja tähtaega, mitte aega. Aaaga... paar lisapaari käsi kuluks ka ära. Hetkel on valmimas ja vajavad tähelepanu:
  • see piibelehesall, mis vajab ainult kokkuõmblemist, raamimist ja viimistlemist;
  • lehe(täi)kirjaline, mille teine äärepits on kohe varsti valmis;
  • nahkhiiresall, mille keskosa on kah põhimõtteliselt lõpusirgel - lõpuks ometi - ja äärepitsi muster on juba välja valitud;
  • mõned rullikesed kaltsuvaipu, tarvis sõlmida, "kõrvadest" puhastada ja mõõta.

Ja ma tahan kududa:
  • elutuppa suure helesinise vaiba ja midagi veel, et laiem kangas ikka selle aastanumbri sees maha saada - kudukambris ei ole kütet, muide;
  • hulga väikesi kempsuvaipu, väikese telje saaks sooja ruumi kolida;
  • karukellasalli ja pajulehesalli ja nuppudega hagakirjalise ja mõned alternatiivsed piibelehed ja Sofia ja...
  • ja tegelikult ma alustasin kunagi veebruaris endale punase kampsuni kudumist. Ma isegi tean, kus see alustus asub, aga siis tuli Olustvere ja pitsitamine ja...
Tahaksin, palun, Mrs Weasley kudumisvardaid. Kampsuni nad kooksid mulle ikka valmis?

Muidugi, kurtmisel on põhjus, pakiautomaat saatis sõnumi, et LõngaLangi poest on mulle lõngapakk, homme on Mees Linnas ja toob lahkesti ära. Tegelikult ei midagi erilist, tavaline valge sallilõng, aga see tähendab, et ma saangi karukellasalli ära alustada... kui ma homseks ühed vardad vabaks saan. Täna õhtul koon äärepitsi!

Sunday, October 22, 2017

Esimesed öökülmad

Kuna üsna sageli peab autot jääst puhtaks kraapima juba septembri teises pooles, tuleb vist tänulik olla, et sel aastal esimene korralik öökülm alles 20. oktoobril saabus. Keegi lubas küll veel vananaistesuve, aga ju see lubadus ei olnud tõsiseltvõtmiseks. Külmade saabumise puhul viskasid kõik meie vahtrad üksmeelselt lehed maha. Kui nüüd tammed ka raagu läheksid, siis saaks riisuma hakata.

Ebaharilikest ilmanähtustest käis meil muidugi teisipäevane pimedus, mille puhul üks meie baptistilapsukestest oli arvanud, et äkki tuleb nüüd Jeesus tagasi (=maailma lõpp). Päris kole oli tõesti, aga järgmisel päeval läks jälle valgeks ja nädala teises pooles oli lausa päikeseline.

Jõugu Juht käis klassiõhtul. Olevat söödud palju magusat ja tantsitud. JJ demonstreeris, kuidas keegi tantsis ("Larry tantsis ja Spiro tantsis. Ja siis tantsisin mina ja siis tantsis Larry. Spiro tantsis." - vaba tsitaat ühest Gerald Durrelli Korfu-raamatust, jutustajaks märkimisväärselt ebakaines olekus vend Leslie). Minu meelest kukkus peamiselt välja karglemine. Ühtlasi tõi JJ koju toreda uudise ühe koolikaaslase kohta, mille üle saab üks baptistimamma ainult rõõmu tunda.

Unistaja õngitses laupäeval diivani alt sussi. Sussiga tuli kaasa vägev pind, mis kinnitus eemaldumatult Unistaja nimetissõrme küüne alla. Kirikus perearsti nähes küsisin, mida sellise olukorraga peale hakata. Arst tegi hirmsat nägu ja ütles, et mingu me EMOsse välja võtma, tema homse vastuvõtuni oodata polevat hea. Tunnike ootamist ja kolm nõelaga songimist (Mees läks sisse, mina minestan selliste asjade peale ära) hiljem võis Unistaja demonstreerida professionaalselt seotud sõrme ja paberit, kus põhidiagnoosina oli kirjas "teisiti täpsustamata torkehaav (sissetunginud) võõrkehaga, välispõhjus: naha kaudu sisenenud võõrkeha või-ese kodus puhke- või vabaaja tegevuse juures". Et "vaba aeg" tulnuks minu poolt heakskiidetud keelereeglite järgi lahku kirjutada, on minu probleem, aga see meditsiinikantseliit on küll oeh. Kästi jälgida, ega põletikku ei teki, vajadusel pöörduda perearstile. Võõrkeha pind olevat väljunud kolmes jaos ja Unistaja ei olnud kogu olukorra üle just rõõmus. Mina ka ei oleks.

Lillebroriga käisime poes ja omandasime paari talvesaapaid. Kõige mugavamateks kuulutas Lillebror tumesinised valge servga saapad. Polnud just minu esimene eelistus, aga kuna üldse kõigist kõige mugavamad olid mulle oma välimuse poolest vas-tu-võe-ta-ma-tuud ehk botaselõikelised, siis las olla see ebapraktiline valge.

Mees sai seina boileri ja umbes viiendal katsel (täna) ka kõik vajalikud toru- ja voolikuühendused vettpidavateks. Oleks varemgi saanud, aga kõigepealt oli väsimus ja siis oli posu kontrolltöid parandada. Hetkel soojendab boiler esimest korda pidulikult vett, katsetasime valamukraanist, ei ole enam kaevukülm - no150 liitrit kuumaksajamine võtab ka oma aja.

Mina sain valmis ja andsin üle taani vanapaari lipusinised vaibad. Loodetavasti sobivad sinna, kuhu need maha pannakse. Võtsin üles peenratäie ökoporgandit, muist on veel maas, tuleb uuel nädalal üles võtta. Lugesin sotsiaalmeediast ühe tuttava poliitiliste eelistuste kohta. Ei üllatunud. Mis siis ikka, ega me poliitika pärast tuttavad ei ole. Samas allikas võttis üks sõber sõna usuteemal ja ma sain kurvaks. Et me siiski ei jaga päris sama usku, sellepärast. Sõber on sõber ikka edasi, aga... ma siis nüüd palvetan tema pärast rohkem.

Käisime meile teadaoleva mesiniku käest mett ostmas. On väga tore osta midagi otse tootjalt. :) Mesi on vist küll ainuke asi,  mille puhul me oleme alati püüdnud osta võimalikult kohalikku kaupa. Muu toidukaup kipub kahjuks tihti olema paljureisinud või khm, sisse rännanud.

Kõige tähtsam on muidugi see, et reede õhtul algas pidulikult koolivaheaeg. PLN on mitte kuhugi reisida, aga tegeleda koristamise ja aiatöödega, pidada Mehe sünnipäeva ja võib-olla tõsta ümber lastetuba. Paaril päeval peab tööl ka käima ja natuke koduõppima.

Wednesday, October 18, 2017

Võimalikud arengud

Jõugu Juhi kooliskäimine on vähemalt akadeemilise koha pealt alanud päris hästi. Tibude lugemiseks on veel vara, aga hinded on noormehel neljad-viied, kooliasjad üldjuhul meelde tuletamata tehtud (kuigi vahel tuleb karjatada, et kõigepealt õpid, siis lähed arvutisse) ja et tal täna matemaatikas kontrolltöö oli, avastasin mina viis minutit tagasi e-päevikusse vaadates. Loodetavasti laps teadis, mida ja kuidas töös teha, aga eks me näeme seda pärast. Primaarne pole mitte hinne, vaid arusaamine, kuid JJ-lt me ootame abiküsimist, kui millestki aru ei saa, ja iga kontrollimise ajal parimat selles hetkes võimalikku esinemist. Nii et alla "nelja" oleks tegelikult häbiasi saada.

Viimasel ajal on ka Unistajalt tulnud ebamääraseid sooviavaldusi, et tahaks vast ikka kooli. Võrreldes sellega, et ta mõne aasta eest sügavalt südamest ütles, et ei taha enam kunagi elus koolis käia, on edasiminek märgatav. Võib-olla kohe pärast vaheaega, arvas Unistaja. Mina arvasin, et me äketse ei ole selleks asjaks veel päris valmis, mõnes aines oleme kooliasjadest maas ja üldse. Mees pakkus välja, et võiks detsembrist teha proovikuu. See ei kesta pikalt, aga saab kogu koolimahvi koos rutiinivabade päevadega kätte, kui aga ei sobi, jätkame pärast vaheaega rahulikult koduõppega, nagu poleks vahepeal midagi juhtunudki. Igatahes tuleb seda asja arutada õppealajuhatajaga, sest meil on küll igasuguseid proovimisi ja olen-ajutiselt-välismaalt-siin-käiks-kaks-nädalat-teie-koolis erandeid olnud, aga kindlasti ei tohi luua olukorda, mis õpetajaid ja teisi lapsi häiriks. "Aga kui ma päeva jooksul ära väsin?" küsis Unistaja. Mina arvasin, et siis paneb pea laua peale ja puhkab, ja tõin positiivseks näiteks meie sõbra Salzburgi külje alt, kes on diagnoosiga Asperger ja on väsitavaid olukordi lahendanud ka nii, nagu pildil näha - kes saksa keelt ei oska, seal on kirjas: "Palun mitte segada! (Ma ei ole praegu suhtlemisvõimeline)". Õpetajad on neid väsijaid ja muid erivajadusi ju ennegi näinud.

Lillebror kräunub niiehknii juba aasta aega kooli. Mitte nii intensiivselt nagu Jõugu Juht seda tegi, ja tundub, et võtab tõsiselt vanemate vendade kirjeldusi sellest, et koolis ei ole kogu aeg imetore paradiis, aga siiski avaldab soovi kollektiivis tegutseda. Selle asja peale tuleb veel mõelda, sest ühtpidi on ta minu maitsele veel natuke väike ja ebaküps, et ise enda asjade eest vastutada, aga teistpidi see süda... Kehalisest kasvatusest on ta küll täiesti vabastatud ja õpetajad väga hirmsat ringitormamist ei luba, aga noh, ma olen kogenud, kui väga vaikne on lastehaigla erakorralises vastuvõtus öösel kell pool üks, ja kui hirmutav on tegelikult see, kui laps rinnus valusid kurdab. JA mida kardioloog tema eluea kohta ennustas, kui ta beebi oli, Lillebror on selle piiri ilmselt juba ületanud. Tõsi, iga järgnenud kontrolli ajal on kardioloogi kulm aina vähem kortsus ja lubatakse isegi koolisporti teha - kui ta ennast üle ei pinguta. Näidake mulle palun mitte-ülekaalulist, liikumisest vaimustunud kaheksa-aastast poissi, kes oskab ennast teistega koos madistades tagasi hoida, palun, siis ma usun ka, et selline asi on võimalik.

Logistikat see asi muidugi palju ei muudaks, kuigi trennide ja ringidega tekiks küsimusi, teisipäevane trenn on see kahtlane asi. Majandusliku poolega (väljasõidud!) saaksime kindlasti hakkama. Praegu ennustatavatest murekohtadest number üks on Unistaja autistlikud jooned, number kaks Lillebrori süda, number kolm mõlema noormehe valmisolek iseseisvalt vastutada (lapse kooliskäimisel assisteerimine ei peaks tähendama väga suurt lisakoormust lapsevanemale, JJ puhul võtsin ma ainult kaks-kolm korda palderjani ja seda isikliku sisemise ärevuse vastu, ega ma nooremate puhul ka ei tahaks rohkem rahusteid pista) ja number neli, nagu on viimasel ajal selgunud, laste oskamatus mõelda nii, nagu peab mõtlema koolis.

Kunagi loeti meil ülikoolis loengut "Laste mõtlemine koolis ja väljaspool kooli". Eve Kikas oli vist õppejõud. Ma ei mäleta, kas ma selles osalesin, kahtlustan, et mitte. Igatahes on nii, et teatud tüüpi ülesannetega ei suuda kumbki laps lihtsalt ja loomulikult hakkama saada. Lillebror mõtleb kastist välja ja kohe kuidagimoodi ei paindu andma triviaalseid vastuseid. Lihtsat täislauset lihtsalt ei tule, eriti veel mitte etteantud sõnadega! Unistaja aga mõtleb kasti geomeetrilisse keskpunkti ja läheb lihtsa küsimuse peale absoluutselt krampi, sest vastus ei saa, ei tohi olla lihtne! Sel nädalal piinlesime selle kallal, mis riik asub vanade kreeklaste algse asuala kohal tänapäeval. Pärast pikka ja vaevarikast pinnimist nuuksatas Unistaja lõpuks hirmunud sosinal: "Kreeka!" ja oli omadega emotsionaalselt täiesti läbi. (jah, ta tunneb Euroopa kaarti, lihtsalt hakkas otsima küsimuse tagant mingit varjatud keerulisust, aga on väga frustreeriv muudkui otsida seda, mida pole olemas) Eks see on ammu teada olnud, et süsteemis toimetulekuks peab inimene suutma anda vastuseid, mis sobiksid süsteemiga, sõltumata sellest, mis sobitub süsteemivälise maailmaga, ja et meie perele Süsteem väga ei meeldi, on kah teada... aga samal ajal oleks nagu praktiline, kui lapsed oskaksid ka Süsteemi loogika järgi mõelda. Tavakool, jah, treenib lapsi uutest õppekavadest ja muust toredast hoolimata endiselt andma teatud tüüpi vastuseid. Ma ei karda, et mõni mu lastest loodusõpetuse kontrolltöö koomiksivormis kirjutaks (mulle on kunagi 10. klassi psühholoogiatunnis kirjalikul vastamisel stressiteemaline koomiks joonistatud, sisu oli puudulik, aga loomingulisuse eest tõstsin hinnet), aga teatud kohanemisvõime kuluks ju ära. Et kui ühel päeval tudengieas või umbes nii tuleb rahateenimiseks kuskil vabrikus kaste tõsta, siis oskaks moka maas pidada ja teha, mis ülemus käsib, isegi kui see tundub mõttetu, omas kodus võib oma peaga ka mõelda.

Homme räägin õppealajuhatajaga, tema teab seda laste keset õppeaastat kooli integreerimist kõige paremini. Palvet võib küll pidada, et teeksime õiged otsused, sest kooliga mittesobivaid, aga kooli sunnitud lapsi olen ma oma kooliajal ja tööasjus lähedalt näinud ja kohe kuidagi ei tahaks endale koju selliseid.

Sunday, October 15, 2017

Kopikakorjamisest

Neil päevil räägitakse laiemas blogosfääris vaesusest ja rikkusest ja sellest, kuidas sellesse suhtuda.

Ma ühtpidi ei arva, et avalikest kempsudest paberi pätsamine peaks olema elustiili-eesmärk, sest vabandage, keegi muu on selle paberi ikkagi juba kinni maksnud, aga teistpidi ei saa aru ka kellegi breketikommentaarist - et kuidas saab elada nii, et ei ole raha lapsele breketite jaoks. Viimane arusaamatus tuleb tegelikult pigem sellest, et ma pole breketite olemusest, kasutegurist ja paigaldamise näidustustest kunagi täpselt aru saanud ega pidanud sellega tegelema, meie lastele pole neid siiani soovitatud ja seega pole olnud vajadust täpsemalt teada. Ma pole vist viimased 30 aastat ühtegi ortodonti lähedalt näinud ka. Aga üks näide siia või sinna, elamine ilma hädaolukorra-fondita on halb mõte tõesti. Kui pole breketid, siis on täiskasvanute hambaravi või autoparandus või midagi muud sellist möödapääsmatut.

Meil oli siin paar keskmisest oluliselt hõredamat aastat. Otse loomulikult hakkab üks arukalt majandav pere selle olukorra otsa veel katust vahetama! :D Nii et augustikuus ei kõlvanud meie rahaline seis üldse mitte kuhugi, hädafondid olid ka tühjad ja enesetunne päris sant. Siis tuli september ja rahaline olukord läks märgatavalt mõnusamaks. Hakkasime lappima vahepeal tekkinud auke ja tasapisi kosuma. Optimaalse seisuni läheb veel päris jupp aega, aga autol on taas õhkupidavad rehvid, oleme hankinud juurde hädatarvilikke riideid ja jalatseid ja elutoas külitab uus vannitoaboiler. Viimane saab vast täna õhtul seinale ka, kui Mees talle sobivad kinnitused ära ostab, vana omad, nagu selgus, on teise laiusega või midagi.

Optimaalne seis oleks minu jaoks selline, et...
  • oleme täiesti laenuvabad ja Maja on põhimõtteliselt valmis;
  • on olemas neljakohalise suurusega hädaolukorrafond, kust võtta, kui meid tabavad breketid või midagi muud taolist;
  • saame tööstuskaupu ostes eelistada Euroopas toodetud esemeid;
  • ei pea toidupoes valima alati kõige odavamat lahendust, tähendab, saame tarbida ka koduaiaväliseid mahetooteid jne.
  • raamatupoes ja reisile minnes ei pea palju juurdlema, kas see on nüüd ilmtingimata hädavajalik. 
Viimase punkti kohta - eks me juurdleksime nii või teisiti, sest mulle on aastate jooksul pihku sattunud ka Väga Halbu Raamatuid, Mida Ma Koju Osta Ei Taha, aga reiside suhtes olen lihtsalt aastatega mugavaks muutunud ega tahaks enam minna ehku peale kuhugi, kust võib-olla tuleb pärast hoopis põgeneda (räpane hotell vms). Aga nii põhimõtteliselt.

Hõredate aegadega toimetulekust olen ma varem kirjutanud näiteks siin. Suurema osa nendest harjumustest tahaksin endale ülejäänud elu tarbeks alles jätta. Nädalamenüüga on hetkel küll hapusti, selle asja pean nüüd jälle korralikult ette võtma.

Mõtteviisi muuta on aidanud Dave Ramsey beebisammudega tutvumine, selle Las Vegase pereema blogi jälgimine ja see leht ka. Viimane oli küll varem parem ja kergemini loetav. Läks hästi, et avastasin kõik need inspiratsiooniallikad oluliselt enne, kui meil päris hõredaks läks. :) Ega me neist ühegi järgi ei ela, aga ideede saamiseks sobib hästi.

Hõreduse tipphetkel elasime hoopis nii: üks kuu korraga. Püsikulud olid ju teada. Eesmärgiks oli püsida elus, olles ära maksnud kõik arved. Et kõigil oleks kõht täis ja riie seljas. Ja võimalusel lõbus ka. Laste "elu ägedaim reis" ehk Legolandi-sõit toimus kõige väiksema päeva-eelarvega, mis meil kunagi on olnud, ja ikkagi olid lapsed väga õnnelikud ja täiskasvanutel ka enam-vähem tore. Et meid selle aja sees hoiti ootamatutest katastroofilistest väljaminekutest, on puhas Jumala arm ja õnnistus. Jah, meil oli abistajaid, mõni ingel kogudusest ja näiteks jõukas Ameerika tädi (päriselt ka), kes mõnikord toetasid. Aga see polnud muidugi ennustatav, peamiselt pidime toime tulema omade jõududega, need jõud tähendasid kehvemal ajal alla 1000 euro kuus. Nagu te näete, oleme veel elus. :)

Eile pidasime lastega kiire perekonnakoosoleku, üheks päevakorrapunktiks, mis meelelahutuslikke ühistegevusi tahaks lapsed teha praeguse hetke ja aprilli lõpu vahel? Sest maikuus tuleb loodetavasti suvi ja siis käib elu hoopis teise loogika järgi niiehknii, laagrid ja muruniitmine ja nii edasi. Pakuti välja kinoskäimist ja kodukino vaatamist, lauamängude mängimist ja Legolandi reisi. :D Seda viimast talvel küll ei tehta, aga natuke reisimist oleks tore. Tundub, et küsimus tuli poistele ootamatult, sest mitte keegi ei öeldnud, et tahaks Ahhaasse või Aurasse või midagi sellist, muidu on selleteemalisi ettepanekuid ikka esinenud. V-Spast räägitakse küll head, kes on käinud, kas sinna oleks mõtet lastega minna ja kuidas seal õhu kloorisisaldusega on (Mees sai pärast meie viimast basseinikülastust viis aastat tagasi sellise lämmatava astmahoo, et me oleme selle koha pealt veidi ärevad)? Kinno me läheme küll, kui trehvab film, mis kõigile sobida võiks. Võib-olla teatrisse ka. Rännuinstinkt, jah, piinab, aga talveajal on resimisvõimalustega nii, nagu on, kui vähemalt kaks pereliiget on koolikohustuslikud ja lähemates paikades tegelikult sama vastik ilm nagu kodumail. Ahiküttega majast talvel kauaks ära ei lähe ka.

Kokkuvõtteks, praegu on hea lootus, et läheb paremaks ja vähem hõredaks. Garantiid, et  enam kunagi uuesti hõredaks ei lähe, ei ole. Ei ole vist õieti kellelgi. Saab ainult elada, päevhaaval, sammhaaval, parimal selles hetkes võimalikul moel, tänulikult. Iga päev.

Boiler, koguduse aastapäev ja kooskudumine

Juba millalgi augustis, kui ma tundsin ennast üleni ületöötanuna ja terve maailm oli täis ehitusprahti, panin paika, et 14. oktoobrit ma naudin, sest see on kodune laupäev, mil vaibatellimustega on ühel pool, ehituspraht koristatud ja igasugused maksud makstud. Inimene võib plaane teha, aga kui ihu on nõder ja kudukamber külm, siis juhtub nii, nagu juhtub - ehk tellimustöödest on üks pisikene vaibakene veel kududa (ikka neid lipusiniseid, Taani), ehitusprahi teemal ma parem sõna ei võta, aga arvetega on selleks kuuks tõesti enam-vähem korras. Sellegipoolest olid mul laupäevale suured ootused.

Enne laupäeva käisime põhjalikult poes... ja poes. Unistaja sai talvejope kätte, aga oodatavast number suurema - noormehe õlad ei mahtunud õiges suuruses jopede sisse hästi ära. Lillebrori talvesaabaste asjus pälvisin halvustava pilgu ühelt müüjalt, kes püüdis mulle meie jaoks sobivast hinnast kaks korda kallimaid saapaid pakkuda. 60 eurot on kasvava lapse saabaste eest ülearu kõrge hind, eriti kui minul konkreetse saapafirmaga kogemus puudub. Kõige mõnusamaks kuulutas Lillebror hoopis ühed õuuuuudsed eksemplarid. See tähendab, et mõnes poes tuleb veel käia. (tennisetüüpi tald, krõpsud, botaselõige ja Kuomad on välistatud, see tähendab, et nii mõneski poes läheb meeldivalt kiiresti)

Jõugu Juht saabus reedel Vanaema juurde koos klassivend Semuga. Kuna Semu on hästi varakult pikaks kasvanud laps, aga JJ rohkem sinna alumise keskmise kaheteistaastase kanti, oli Vanaema selle peale sügavalt ehmunud - mis võõraid mehi see JJ talle koju veab? Kiiresti sai selgeks, et "mehe" sees on hoopis väike poiss, aga JJ-ga tuli meil sellegipoolest vestlus Vanaema külastamise reeglitest. JJ tegi mhmh ja jajah. Telefon on ju olemas, saab küsida, kas tohib sõbra kaasa võtta ja puha. Ppk-s olid puudu nii Lillebrori pärisõpetaja (neil sündis beebi) kui õpetaja abi, siis olevat asendusõpetajale abiks haaratud Jõugu Juht. Olevat olnud äge neid pisikesi kamandada. :)

Mees tellis autole lõpuks uued rehvid ja vannituppa vägeva boileri. Kuidas rehvid täpselt alla said, ma ei tea, aga boiler toodi meile lausa koju kätte. Peen värk. Nüüd tuleb vana boiler seina pealt alla ja uus (poole suurem) asemele saada... ma olen rõõmus, et sellega tegeleb keegi, kes ei ole mina.

Mina päästsin ära viis purki käärima pööranud mirabellikompotti. URR. Rimist ekstra ostetud kaante hulgas oli ilmselt praakpartii, sest need kaaned poleks hiirt ka kinni pidanud. Viis minutit mulinal keetmist ja lisasuhkur andis tulemuseks ilma tärkliseta kisselli moodi asja, mida sündis panna nii mannavormi kui kohupiima peale, ülejäägist - sest viis purki! - korjasin kivid välja ja pistsin ta sügavkülma. Mõnel muul päeval sulatan üles ja kannatab süüa küll.

Koguduse aastapäeval anti traditsiooniliselt süüa. Söök ise oli mittetraditsiooniline, Mees nimetas seda plohviks. Sündis süüa, aga mitte just pidusöögi tüüpi söök. Noh, vähemalt ei pakutud suppi, mis minu maailmapildis on enamalt jaolt näljaroog ja kindlasti ei passi pühapäevalõuna põhiosaks. Päris viit tuhandet meest ei söödetud, aga palukesi ehk ülejääke - sest inimesed ootasid traditsioonilist liha-kartulit-hapukapsast - korjati pärast sööki küll korvitäite viisi. Mina olin köögis nõudepesuteenistuses, sain musti ja puhtaid nõusid kah korvitäite viisi tõsta.

Laupäeval toimusid ka baptistiliidu (arvatavasti) kõige kauaoodatumad pulmad. Meie oleme peigmehega küll ikka sõbrad, aga tema pealinnakolimisest saadik päriselus harva kohtunud - mis teha, kui nii tema kui meie satume sagedamini kuhugi välismaale kui vastastikustesse kodulinnadesse. Pruuti ei tunne aga üldsegi, seetõttu rõõmustasime eemalt ja imetlesime sotsiaalmeedia vahendusel edastatud ilupilte. Soovime noorpaarile sellegipoolest palju rõõmu kõigis nende ühise elu hetkedes.

Aga see kodune laupäev, jah... Reede hilisõhtul kontrollides, kas telefon ikka oskab hommikul vakka püsida, vaatas vastu sõnum Karinalt Tuultepesast. Nemad tulevat Linna ja äkki ma tahaksin natuke kooskudumisega tegeleda? Hilishommikune telefonikõne pudrukeetmise kõrvale andis tulemuseks, et kui Karinale umbes sobima hakkab, helistab ta mulle ja mina lähen ikkagi Linna. Istusime "Anna Edasi" kohvikus, jõime pärnaõieteed ja kudusime. Lehe(täi)kirjaline sall hakkab valmis saama. Väga armas oli. Pärast teda Ahhaasse saates nägin ära ka nendepere ülejäänud liikmed, neli kaunist tütart ja Aleksei. Võib juhtuda, et me võtame Hiiumaa-kutset tõsiselt, aga seda eeldatavasti mitte käesoleva aasta jooksul.

Thursday, October 12, 2017

12 pilti 12. kuupäeval

 Mõtlesin, et prooviks nutitelefoni võimalusi. Välku mul pole ja pilditegemise oskus on üldse nagu on. No aga selle postituse eesmärk ei ole ilupildid, vaid asjad nii, nagu nad mulle päeva jooksul ette jäid.


 Kudumine autos, teel Linna.



 Tööl loen Piiblit netist. Tähendamissõnad on alati toredad.

 

 Töövahend lapsevanematega kontakteerumiseks.


Nende töövahenditega läksin koosolekule. 


 Kodus kütsime ahju.

 Valge Mini tahab süüa - jah, krõbinaid oli maas ka ja ta pääseb ise koti kallale, aga daamile tuleb serveerida. Nurrh!


 Inimestele serveeriti "nagu restoranis", arvas Jõugu Juht. Viimane "Tina" käskis kogu kupatuse kokku segada, aga ma otsustasin paigutada eraldi. Ülevalt keskelt: kartulid sibula-balsamicokastmega, lambsalat sellesama kastmega, sink, viinamarjad, kreeka pähkli pesto.
 Must Mimi magas meie voodis.


 Voodiraami küljes kuivatan talveajal Mehe triiksärke. Ma kavatsen neid laupäeval triikida ka!
 Siin pidanuks olema pilt magustoidust - kohupiimakreem mirabellikompotiga -, aga telefon kaotas pildi ära. Vaadake siis Mimi teise nurga alt.
 Lapsed vaatasid telekat. "Wissen macht Ah!" on sakslaste endi jutu järgi targutamise-saade, aga tegelikult jagab päris palju teadmisi.
Siin pidanuks olema pilt teetassist, aga ma tõesti ei tea, kuhu see kadus. Aspiriinipilti tegin täitsa teadlikult, sest sügis ja talv ja viirused ja nii edasi. Aspiriin on sihtotsatarbeliselt ära tarvitatud, vast läheb hommikuks paremaks.

Wednesday, October 11, 2017

Sünge mõte

Ma ei tea, kas seda teeb väljas valitsev oktoober või midagi muud, aga kohe kuidagi ei ole midagi head teile kirjutada. Juhtus hoopis muu. See isegi ei ole õelutsemine ega iroonia, vaid väga õnnetu fakti nentimine.

Arvatavasti Kõige Rumalam Inimene*, kes kunagi kõrghariduse on saanud -, vähemalt neist, keda mina tean - kommenteeris täna sotsiaalmeedias üht mullegi südamelähedast teemat. Kommenteeris poliitkorrektsel elame-kõik-virtuaalse-pilvekese-peal-tõe-väljaütlejad-on-pahad-pahad targutamise viisil. Õnnetuseks on Kõige Rumalam Inimene lisaks oma tähelepanuväärsele rumalusele ka tähelepanuväärselt ilus ja oskab ennast tähelepanuväärselt hästi müüa. Need viimased - ainsad positiivsed, kui soovite brutaalset ausust - omadused on andnud talle sooja koha kuskil kõrgel koos võimalusega oma poliitkorrektsuse taha varjatud rumalust hoolega laotada. See inimene kandideerib oma kodukandi omavalitsusse (tähendab, ärge valige väga ilusat naist, kui te ei tea, kus ta oma aju hoiab!) ja ma on põhjust arvata, et sihib kõrgemasse poliitikasse ka. Otsustasin paluda talle meeleparandust ja kolmikuid, sest see äkki peataks tema tähelennu, ma usun, et ta oleks päris tavaline ema, mitte midagi jubedat. Vaadake, suur rumalus iseenesest ei ole probleem, aga rumalus kombineeritud oskusliku edasipürgimise ja auahnusega on lausa ohtlik.

Ah et mis sellest kommentaarist sai? Noh, see suurendas minu soovi kuhugi palmi alla emigreeruda - vaadake aknast välja, võeh - ja ma pidin päris kaua alla suruma soovi öelda talle samas kommentaariumis, et inimene, sa oled juba suur tüdruk ja peaksid teadma, kuidas asjad tegelikult on, lõpeta rumaluste rääkimine. Kole kiusatus oli, aga ega see teda meeleparandusele ei tooks, mina olen nimelt - kuna ma ei pea oluliseks kutsimutsit ega karrrrjäärrri - teisejärguline inimene, minu eriala haridust peaksid jagama kutsekoolid (ütles Kõige Rumalam Inimene mulle kunagi isiklikult) ja üldse. Aga meeleparandust ja kolmikuid ma palvetan talle ikkagi!

***
K saab nüüd taas öelda, et sotsiaalmeediast eemalpüsimine on hea mõte - jah, andke MSN tagasi ja ma kolin sõpradega kontaktis püsimise sinna üle, FB-s jätan alles ainult kassipildid ja muu taolise.


________
*vabandage, aga ta on aastate jooksul näidanud, et on täiesti õppimisvõimetu. Kui asi just kutsimutsi kottidesse ei puutu.

Sunday, October 8, 2017

Talv on tulekul

Mulle ei meeldi "Troonide mäng" üldse, aga pealkirjaks kasutatud lause on geniaalne.

Talv on tõesti tulekul. Kõrgem Jõud sai kuulda meie meeste jalatsiprobleemist ja saatis meid Prismasse, kus müüdi sooja voodriga talvesaapaid mõistliku hinnaga. Ahnitsesime kokku lausa kolm karpi jalanõusid. Seejärel vaatasime läbi Lõunakeskuse ja Sepa turu. Lõunakeskuses ostis üks minu endine lapsevanem oma pojale stereotüüpset jopet*, meie vaatasime Unistaja jaoks ühe hoopis teistsuguse mudeli välja. Kuna Sepa turul suuremate poiste jopesid silma ei jäänud, tuleb väljavaadatud eksemplar ära osta. Veel poodlesime Humanas, mina sain endale kaks villast ruudulist seelikut (JJ ütles: "Emme, sul juba üks taoline seelik on,") ja pruuni velvetjaki, peaaegu samasuguse, nagu mul juba on. No aga neil punast ei olnud ju!

Kirikus kohtusime Ritsikuga. Hästi armas oli.

Reedel käis Lillebror üksipäini hambaarstil, sest mina ja Mees olime mõlemad tööl, aga neljapäeva hilisõhtul sai Lillebrori esihambaga hoogsalt kokku kas Unistaja pea või põlv (osalised ei suutnud kokku leppida, kumb see täpselt oli) ja selle tulemusena eraldus hambast kild. Või natuke rohkem kui kild. Jäävhammas, loomulikult. Esialgu pandi plomm, et äketse püsib. See hammas jõudis vähem kui kaks aastat suus olla, enne kui katki löödi. Urr. Matkal käis Lillebror ka, ja sõitis ise õhtuse bussiga koju. Kui ma talle kaks minutit pärast bussi eeldatavat väljumisaega helistasin, teatas ta hädise häälega, et jookseb parajasti Taskust välja, tal olla tarvis olnud kempsu minna...! Minu vererõhk kerkis natukeseks, aga järgmise helistamise ajal oli juba bussijuhi häält taustal kuulda - olevat olnud see meiekandi kõige toredam bussijuht, kes näeb välja nagu jõuluvana - ja Lillebror raporteeris, et ikka jõudis bussile. Huhh. Ju siis oli palju rahvast peale tulemas, et väljumine aega võttis.

Jõugu Juhi elu kohta võib öelda, et kuuendas klassis lokkab puberteet koos kõige juurdekuuluvaga. Ütleme, Christine Nöstlingeri raamatud kirjeldavad taolisi asju, võib-olla Berti päevikud ka. Kodus õnneks on ta päris mõnus laps edasi, kui just parajasti kriuks ja kräun peal ei ole.

Unistaja elab hetkel õndsa eelpuberteetiku elu ja on muidu heapoiss, ei mitte midagi põnevat. õne lapsega peab lihtne ka olema!

Mees alustas sügisest muruniiduhooaega, kui ma kräunusin, et, noh, talv tulekul on. Mõned kõrvitsad on endiselt väljas, peedid, porgandid, porrulaugud ja tomatite riismed ka. Äkki peab veel ilma.

___________
*mul on küll tunne, et filmides kannavad kõik veoautojuhid ja nende perekonnaliikmed niisuguseid jopesid - või olen ma vaadanud valesid filme?

Thursday, October 5, 2017

Mida sa õigupoolest päev otsa teed?

Kui telefon kell 6.40 piiksub, läheb mu sõrm valesse kohta. Küsin, kas Mehe telefon on piuksuma pandud, saan vastuseks jaatava mõmina. Kell 7.13 äratab Mees mind sõnadega: "Nüüd on küll tagumine aeg üles tõusta!" APPI. Edasine toimub nagu Poldekil ja Dudusil tädi Käetarga seltsis - ei tea, mis toimub, sest kiirustame õudselt.

Kiirustamise tulemusena jõuab Jõugu Juht koolimajja umbes kaks minutit enne esimest kella. Kas ta rõivistust ka õigeks ajaks üles jõuab, ma kontrollima ei hakka. Teel kabinetti peatab mind tütarlaps, keda ma võõraste vastu nimetan diskreetsuse mõttes Pipiks, ja küsib, millist kooki ei sööda. Selgub, et lehmakook ei ole õige vastus, peda-kook on. Pipi on logopeedirühmas küll, jah (millist peeti ei sööda? - logo-peeti, arvatavasti).

Otsustan tsirkuse õpetajate päeva siiski ka kasulikult tarvitada ja vehin poolvalmis kirjutada ühe iseloomustuse. Äketse astub sisse direktor, pistab mulle pihku käe ja punase roosi. Õpetajate päeva puhul. Ahsoo, aitäh.

Siis kostab koridorist müra ja kell näitab, et on vahetund. Las ta olla. Mõne aja pärast ilmub ukse vahele sotsiaalpedagoog, kes on ühtlasi ühe üheksanda klassijuhataja, ja mainib, et tegelikult võiksin mina ka osaleda või kohvi juua või midagi. Selgub, et olen esmaspäeval saabunud päevakava-kirja lugenud ja selle täielikult ära unustanud. Upsi. Ega ma eriline üritustel osaleja ei olegi. Järgmisel vahetunnil käsutab õppealajuhataja mind vasturääkimist mittesalliva häälega kohvikusse. No kui ülemused käsivad, siis peab minema...

Õpetajate kohvikus pakutakse mitmesuguseid küpsetisi ja kohvi. Aitäh. Siis teeb sotsiaalpedagoog häält ja suunab pedagoogilise kaadri osalema loomingulises jahis, mis saab hiljem nimeks vist "VUNK-tüüpi õpilasepõhine digipädevuspäev" või midagi taolist. Meid jagatakse kolmeks grupiks, tuvastatakse, et igas grupis on pilte teha oska, netivõimeline nutiseade, ja kästakse läbida kontrollpunktid. Kappan kaasa, sest pealt vaadata on tore. Oleme parajasti minu kabineti vastas suuremate õpilaste puhkeruumis ehk Akvaariumis lavastamas pilti "mida õpilased seal tavaliselt teevad" ja mina kurdan, et mängukaarte ei ole käepärast, kui helistab Jõugu Juht. Temal olla nüüd tunnid läbi, kas ta võib kesklinna ja... Tulgu minu juurest läbi, ma annan hommikul autosse ununenud mütsi kaasa. Laps traavib koos Klassivennaga õnnelikult minema. Mina kulgen järgmisesse kontrollpunkti, kus tuleb lavastada parim spikerdamismoodus. Kuna meid on palju, lavastavad teised, mina ja mõned õpetajad veel jagame oma kooli- ja ülikooliaegseid spikerdamiskogemusi. Neid on. Kas peaks piinlikkust tundma?

Natuke aega hiljem kogunetakse aulasse. Üliandekas kaheksanda klassi noormees kannab ette väga ilusa muusikapala, mis on tema enda komponeeritud. Selle päeva "direktor", kes on üks kooli kõige toredamatest poistest, alustab oma kõnet parimas Ottokar Domma stiilis: "Täna on tähtis päev. Mõned tunnid jäävad ära." Siis eraldatakse kõigile õpilastega igapäevaselt kokkupuutuvatele täiskasvanutele käsitöö...asjandus ja plaksutatakse. Kõige valjema aplausi saab koolitädi. Tõepoolest, hea õpetaja on väärtus, aga hea koolitädi on varandus (just mõtlesin välja, tohib tsiteerida). Minul on oma varasest kooliajast kõige helgemad mälestused just koolitädist.

Pärast aktust polegi midagi teha. Mõned õpetajad lahkuvad kepseldes. Mõned tunnid, jah, jäävad ära. Mina mõtisklen omaette ühest ja teisest asjast, suhtlen sotsiaalpedagoogiga ja loen Internetti läbi, seekord rõhuga haapsalu sallidel. Vahetevahel tundub ajaraiskamine iga hetk, mil ma pitsi ei koo, aga tegelikult pean ma mõtlema karpaalkanali peale - see on kardetavasti ka minul olemas - ja tegema igasuguseid muid asju ka.

Mees tuleb järele, ka temal said tunnid läbi. Neil täna tsirkust ei peetud. Käime Vanaemale näitamas, et oleme veel elus. Enne poistele trenni järgminekut jõuan läbi lipsata raamatukogust - kui mul vähegi aega on, loen kiirusega üks "telliskivi" päevas (lugemise ajal saab kududa), nii et raamatukogus käin sageli. Majast väljudes näen paari meie toredat "üheksandikku", kes vaatavad mind üsna huvitatult. Jah, kujutage ette, haridustöötajatel on väljaspool kooli ka elu.

Trennist antakse lapsed. Koduteel ei juhtu midagi huvitavat. Kodus pakutakse õhtusöögiks makarone tomatikastmega, sest see läheb kiiresti ja kõik on näljased. Magustoiduks saab haarata eilse kaneelisaiapäeva tähistamise jääke. Kuna Lillebror läheb ülehomme matkale ja peab õigeaegse rongilejõudmise huvides ööbima Vanaema juures, on tarvis kokku panna tema varustus. Kaisulooma pole vaja, aga pidžaamat ja matkasaabaste moodi asju küll. Minevatalvised sõdurisaapad on lootusetult väikesed. Kiire saapaproovimine annab tulemuseks, et uusi saapaid vajavad kõik kolm poissi, Unistaja ainukesena mitte kohe oktoobris, vaid kuu või paari pärast. Nii et oktoobris saab toimuma suurem poodlemine (Unistaja talvejope, Lillebrori ja JJ saapad, minu käekott, Mehele ports uusi särke... Võeh.). Lillebror saab metsa minna Unistaja üleminevatalviste kodusaabastega. Need sobivad poris sumamiseks küll, ekstra matkasaapad, eriti täiesti uued, oleksid kasvavale lapsele ühekordse ürituse jaoks liig mis liig, rahakoti mõttes niiehknii, aga pole ju ka teada, kuidas need uued saapad pärast kilomeetrist kõndimist käituksid...

Saapateemaline ärevus teeb energiliseks, lähen kudukambrisse ja koon lõpuni ühe eksemplari lipusinisest tellimusest. Kokku on praeguseks valmis kolm ühikut viiest, tellijad tulevad Eestisse kahe nädala pärast - loodan õigeks ajaks valmis saada. Kudukambris on külm ja nagu selgub, ka pimedavõitu. See ruum ei ole praegu talviseks töötamiseks sobilik. Ega ma pärast lipusiniste valmissaamist seal eriti kududa ei kavatsegi, meile endile elutuppa ainult ühe meelespeasinise, sest olemasolevad helesinised eksemplarid aastast 1997 hakkavad algosakesteks lagunema. Muidu on nii, et kingsepp on paljajalu ja kangur vaibatu, see ei passi hästi.

Vahepeal on mehed eluruumid soojaks kütnud. Jõugu Juht istub arvuti taga ja selgub, et vestleb klassikaaslastega videochatis või midagi taolist. Noh, kui nad minu kommentaari sellele kuulsid, siis kuulsid. JJ-l videovõimalust ei ole ja nii ongi hea - ameti eripära tõttu olen saanud teada igasugustest huvitavatest küberkiusamise võimalustest, veebikaamera (te-le-fon, ütles JJ) teeb selle väga kergeks. No aga vast meil seekord nii hullu kuuendat klassi ei ole kui tookord*...

Unejutuks loen "Tindisüdame" teist osa pealkirjaga "Tintenblut" ehk "Tindiveri". Võiks isegi saksa keeles ette lugeda, aga selle raamatu puhul läheb "silmadega saksa keeles, suuga eesti keeles" päris libedalt. Kuigi oleks tore, kui keegi oskaks pakkuda hea vaste sõnale "Kobold". Mingi jeekim või härjapõlvlane ta on, aga mis täpselt eesti keeles, ei tea. Puu-, taime- ja linnunimetused pakun ka umbes, aga see loost arusaamist ei mõjuta.

_________
*oli üks rumal lugu. Väga rumal. Igas mõttes. Sellest hoolimata said kõik asjasse puutunud lapsed täiskasvanuks ja võib arvata, et nad on päris toredad inimesed.

Wednesday, October 4, 2017

Kuidas me praegu koduõpime

Päevadel, mil mina olen tööl, koduõpivad Lillebror ja Unistaja iseseisvalt. Suutäishaaval, harjutushaaval. Midagi tuleb, aga midagi on olnud ka sellises vormis, et paari päeva eest pidasin mõlema noormehega väga tõsise ja pahase jutuajamise. Küsimus ei ole oskamises ega oskamatuses, vaid käekirjas ja kogu ürituse üldises tulemuslikkuses. Jutuajamise järel nuusati nina ja tekitati mõned eeskujuliku välimusega tööd.

Päevadel, mil ma olen kodus, loeb Lillebror ikka Lassie raamatut edasi ja areneb. Kui nüüd Lassie läbi saab, tõmbame eestikeelsele emmele-ettelugemisele joone alla. Siis teeb Lillebror Õpetaja Õunapuuhaldja saadetud töölehti ja muid taolisi asju. Inglise keelt õpime ka ja Lillebrori kiituseks peab ütlema, et ta küll ise lauseid ei moodusta, aga minu poolt genereeritud lihtsaid mahakirjutamise-lauseid (nagu Suuremate Poiste Esimeses Koolis tehti) tõlgib päris edukalt. Niigi palju kasu "Growtopia" mängimisest. Lillebrori häda on, et ta on ülearu terane. Ausalt. Vaatab matemaatikaülesandele peale, mõtleb korraks ja teab vastust, aga teine klass peab õppima ülesannet juppideks võtma ja küsimusi esitama. Me just vaevlesime mitu minutit traadilt õhku ehmunud pääsukestega - no mitte ei tulnud pähe midagi nii triviaalset, et võiks küsida, mitu pääsukest ära lendas! Olen asjast niimoodi aru saanud, et ülesande juppideksvõtmise oskus aitab edasi tulevikus, kui ei arvutata enam teps mitte viit pluss kolme pääsukest, vaid näiteks basseini täitumise kiirust või midagi sellist. Muide, Jõugu Juhil oli sama häda ja on natuke siiamaani - mis nendest vahepealsetest etappidest, kui vastuse peast kätte saab!

Unistajaga koos loeme kindlasti inglise keelt ja harjutame prantsuse keelt. Suvevaheaja jooksul on tal väga palju keeleoskust ära hajunud, aga tema suur pluss on leplikkus - kui emme ütleb, et nii hääldatakse, küllap siis nii peab. Muret tekitab endiselt Unistaja tegutsemistempo. Olen kunagi tööalaselt kohanud noormeest, kes tegi kõik asjad ära õigesti ja hästi, aga vajas tegutsemiseks sõna otseses mõttes poolteist korda rohkem aega kui teised lapsed. Kui Unistaja samasse kanti läheb, pole midagi väga hullu peale selle, et eksamiteks ja muudeks ajaliselt piiratud üritusteks tuleb õppida kõik äärmiselt selgeks, et mõtlemise peale aega ei peaks raiskama ja saaks vastused kohe (kujutage siinkohal ette aegluubis liikuvat pliiatsit) kirja panna.

Mõnes asjas oleme kooli tempost eest - huhh!, mõnes asjas maas (ah sa piiks). Õnneks on veel aega. :)

Tuesday, October 3, 2017

Teisipäevane tusk

Hea: öökülma pole veel olnud. valge kass istub süles ja on nurrrrrrh! Õhtuseks näksiks pakutakse saia (jah, ma endiselt ei karda valget jahu) metsmaasikamoosiga.

Halb: väljas on kole külm. Kurk valutab ja jõudu on vähe. Skyscanneril ei ole koolivaheaja ajaks midagi piisavalt odavat pakkuda, aga rännuinstinkt kiusab ja oktoobrivaheaja puhul julgeks reisile minna*, siis vast ei külmu torud ära.

Inetu: mis paralleelreaalsuses ma elan, et EKRE minu meelest Eestimaa kristlaste ühendpartei ei ole? Ühtelugu ütleb see või teine, et EKRE on kristlik partei. No ei ole, kuidagimoodi ei ole. Pr Malle Pärn ja mõned muud kristlased seal on küll, aga ma pole esinumbrite hulgas ühtegi inimest tähele pannud, kelle elus Vaimu viljad avalikuks tuleksid - armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus... Ikka küüned enda poole ja saama peal väljas, nagu enamik karjääripoliitikuid olema kipuvad. Professor kandideeris viimati IRL nimekirjas, ja A., kes on Linnas üks minu jaoks väga vastuvõetav kandidaat - üks kõige lugupidamiseväärilisemaid mehi üleüldse, aus, tasane ja helde meelega -, kandideerib seekord üldse ühe valimisliidu nimekirjas, erakonnaväliselt. Üks toretuttav meie kogudusest on sotside nimekirjas ka, aga EKRE nimekirjas ei ole ühtegi mulle tuttavat kristlast - ja neid ma tunnen ikka päris palju. Saage ometi aru, et see K seal tähendab "konservatiivne", mitte "kristlik"! Ja konservatiivne ei ole automaatselt kristlik või vastupidi. Urr.

Sellele viimasele lõigule võiks küll Iibise kombel pealkirjaks panna: "Oma plokki kirjutan mis tahan!" Küll need EKRE omad ka vast ühel päeval meeleparandusele tulevad. Ma loodan.


________
*vajadusel saab pedagoogiline kaader koolivaheajal palgata puhkust võtta või mingeid paberitöid jms asju, millega muidu vaheaega sisustada, ette ja järgi ära teha, vaat kooli ajal, tunniplaaniga seotuna, oleks täiskoha puhul tõepoolest inetu mööda maailma ringi kolistada.


Edit hiljem: Tuleb välja, et EKRE sees ongi mingi kristlik eraklubi või midagi. Need minu tuttavad, kes EKREt toetavad, on küll jah ka kristlased. Mind tegelikult üldse ei huvitagi, mis neid selleks ajendab, meil pole ühtegi põhjust omavahel poliitikast rääkida. Aga kurjaks, oi, kui kurjaks teeb see seisukoht, et kristlane, järelikult EKRE pooldaja, või et EKREst, järelikult kristlane. See on umbes sama rumal, on mulle selgeks tehtud, et kui feminist, järelikulr rämedalt räuskav tädi, ja kui rämedalt räuskav tädi, järelikult feminist. Üks blogilugeja ja eraelus sõber ütles hiljuti, et tema olla kristlik feminist. Ma tean vähemalt ühte aeg-ajalt juhuslikult siia sattuvat lugejat, kes selle peale silmad pungi ajab ja natuke aega lõriseb - no jõudu! Aga mõnel asjal siin maailmas ongi musta ja valge vahel värvid ka, harjuge ära. Ja mõni asi on ühemõtteliselt hea või ühemõtteliselt halb. Seljavalu halb, soe ahi hea. Näiteks.

Rääkige parem, mida sügisesel koolivaheajal kuskil mitte väga kaugel (kuhu sinna ja tagasi minek viiele piisikese autoga üle 150 euro ei maksaks - Tallinn, Riia?) tubastes tingimustes teha saab. Loomaaed ja mereäär on toredad küll, aga juhul, kui sajab pussnuge ja pisikesi poisse, siis ei ole õues eriti lõbus olla.

Sunday, October 1, 2017

TMI nädal

TMI tähendab too much information. Seekord õnnetuseks üldse mitte heas võtmes. Ühe nädala jooksul sain lausa mitme inimese kohta teada asju, mida ma polnud siiani päriselt uskunud. Kuigi "asjad" olid erinevad, olin ma nad siiani paigutanud kategooriasse "ega see siis pärispäriselt nii olla ei saa". Selgus, et saab vägagi. Mul oli selle kõige pärast - võõrhäbi ja muusugune šokeeritus - füüsiliselt paha olla. Empaatiavõime võib mõnikord ka tagurpidi toimida. Mingisugune rahu saabus alles pühapäeval kirikus leivamurdmise ajal. Kui armulauateenistuse ajal palves olles rahu ei saaks, siis oleks suhe Jumalaga ikka väga untsus, arvan mina. Eriti, kuna tuleb palvetada igasuguste inimeste eest... ka nende eest, kelles oled parajasti jõudnud südamest ära pettuda. Ega nad siis halva pärast! Nad lihtsalt... ma arvan...ei tea paremini. Ja kes nüüd muretsema hakkas - mitte ükski kurvastus ei sündinud minu jaoks lähedase inimese või tööalase kontakti pärast, ma niisama omaette pettusin ebamääraselt tuttavate ja puruvõõraste pärast info tõttu, mis õige mitme erineva kanali kaudu minuni jõudis.

Tööalaselt kohtusin hoopis mitme armsa lapsevanemaga ja pidasin nii mõnedki konstruktiivsed vestlused.

Kodualaselt oli nii, et maasikapeenrad on nüüd lõpuks korras, küüslaugud maas ja enne järgmist vihmaperioodi katsume vähemalt vannitoa aknaaluse korda saada. Küpsetasin õuna-mandlikooki, mis nägi välja umbes nagu see, aga retsept oli natuke teistsugune... mandlisem. :) Mees puhastas ja remontis pliidi. Et seda pole nüüd paar päeva kütta sobinud - segu tahab kuivada -, laotasin sinna kuivama oma selleaastase küüslaugusaagi. Jah, jäin ülesvõtmisega hiljaks, aga kuigi pooled küüslaugupealsed said katuselammutamise käigus lömastatud ja teine pool uppus umbrohusse, on küüslauku ikkagi hämmastavalt palju. Loodan selle portsu abil valmistada hulga aromaatseid - nagu Kreeka talupoegade buss, ütles Gerald Durrell sellise asja kohta - ja tervislikke toite.

Käisime kodumasinapoodides, sest mul on uut pliiti vaja. Selgus, et kõigepealt tuleb ära mõõta olemasolevad ahjuplaadid ja nende mõõtude järgi pliit valida. Valikutes on praegu üks täismõõduline, eraldiseisev Beko ja integreeritav Miele ahi koos mingi odava no-name pliidiplaadiga. Kõigil ülejäänutel oli praeahi nii pisike, nagu oleks mõeldud dieetipidavatele poissmeestele. Urr. Õnneks ei pea seda asja kohe homme ära otsustama.

Mehed ja poisid käisid Teadlaste Ööl. Kogeti eksperimente elektriga.

Perekondlikult käisime Teisel Vanaisal külas. Selle tagajärjel pean ma Jõugu Juhi homme hommikul äratama kell pool seitse, sest tema-mehikene oli võtnud ignoreerida lapsevanemlikku jutlust teemal "Õpi alati kõik asjad ära esimesel võimalusel, kes teab, kas eelmisel õhtul aega on!". Noh, me läksime täna pärast kirikut otse ja jõudsime pool tundi tagasi, aga suure osa ajast kõlas Kräun: "Mul on ajalugu tegemata." Korraline töövihikutäitmine, mis oli teada juba nii umbes kolm vaba õhtut varem, ei tohi olla perekonnaelu mõjutav tegur. Punkt. Aaaga tegelikult ei pea ma last koduvanavallatul kellaajal äratama mitte homme, vaid juba täna, nii et olgu teil sealpool ka hea öö!