Sunday, October 15, 2017

Boiler, koguduse aastapäev ja kooskudumine

Juba millalgi augustis, kui ma tundsin ennast üleni ületöötanuna ja terve maailm oli täis ehitusprahti, panin paika, et 14. oktoobrit ma naudin, sest see on kodune laupäev, mil vaibatellimustega on ühel pool, ehituspraht koristatud ja igasugused maksud makstud. Inimene võib plaane teha, aga kui ihu on nõder ja kudukamber külm, siis juhtub nii, nagu juhtub - ehk tellimustöödest on üks pisikene vaibakene veel kududa (ikka neid lipusiniseid, Taani), ehitusprahi teemal ma parem sõna ei võta, aga arvetega on selleks kuuks tõesti enam-vähem korras. Sellegipoolest olid mul laupäevale suured ootused.

Enne laupäeva käisime põhjalikult poes... ja poes. Unistaja sai talvejope kätte, aga oodatavast number suurema - noormehe õlad ei mahtunud õiges suuruses jopede sisse hästi ära. Lillebrori talvesaabaste asjus pälvisin halvustava pilgu ühelt müüjalt, kes püüdis mulle meie jaoks sobivast hinnast kaks korda kallimaid saapaid pakkuda. 60 eurot on kasvava lapse saabaste eest ülearu kõrge hind, eriti kui minul konkreetse saapafirmaga kogemus puudub. Kõige mõnusamaks kuulutas Lillebror hoopis ühed õuuuuudsed eksemplarid. See tähendab, et mõnes poes tuleb veel käia. (tennisetüüpi tald, krõpsud, botaselõige ja Kuomad on välistatud, see tähendab, et nii mõneski poes läheb meeldivalt kiiresti)

Jõugu Juht saabus reedel Vanaema juurde koos klassivend Semuga. Kuna Semu on hästi varakult pikaks kasvanud laps, aga JJ rohkem sinna alumise keskmise kaheteistaastase kanti, oli Vanaema selle peale sügavalt ehmunud - mis võõraid mehi see JJ talle koju veab? Kiiresti sai selgeks, et "mehe" sees on hoopis väike poiss, aga JJ-ga tuli meil sellegipoolest vestlus Vanaema külastamise reeglitest. JJ tegi mhmh ja jajah. Telefon on ju olemas, saab küsida, kas tohib sõbra kaasa võtta ja puha. Ppk-s olid puudu nii Lillebrori pärisõpetaja (neil sündis beebi) kui õpetaja abi, siis olevat asendusõpetajale abiks haaratud Jõugu Juht. Olevat olnud äge neid pisikesi kamandada. :)

Mees tellis autole lõpuks uued rehvid ja vannituppa vägeva boileri. Kuidas rehvid täpselt alla said, ma ei tea, aga boiler toodi meile lausa koju kätte. Peen värk. Nüüd tuleb vana boiler seina pealt alla ja uus (poole suurem) asemele saada... ma olen rõõmus, et sellega tegeleb keegi, kes ei ole mina.

Mina päästsin ära viis purki käärima pööranud mirabellikompotti. URR. Rimist ekstra ostetud kaante hulgas oli ilmselt praakpartii, sest need kaaned poleks hiirt ka kinni pidanud. Viis minutit mulinal keetmist ja lisasuhkur andis tulemuseks ilma tärkliseta kisselli moodi asja, mida sündis panna nii mannavormi kui kohupiima peale, ülejäägist - sest viis purki! - korjasin kivid välja ja pistsin ta sügavkülma. Mõnel muul päeval sulatan üles ja kannatab süüa küll.

Koguduse aastapäeval anti traditsiooniliselt süüa. Söök ise oli mittetraditsiooniline, Mees nimetas seda plohviks. Sündis süüa, aga mitte just pidusöögi tüüpi söök. Noh, vähemalt ei pakutud suppi, mis minu maailmapildis on enamalt jaolt näljaroog ja kindlasti ei passi pühapäevalõuna põhiosaks. Päris viit tuhandet meest ei söödetud, aga palukesi ehk ülejääke - sest inimesed ootasid traditsioonilist liha-kartulit-hapukapsast - korjati pärast sööki küll korvitäite viisi. Mina olin köögis nõudepesuteenistuses, sain musti ja puhtaid nõusid kah korvitäite viisi tõsta.

Laupäeval toimusid ka baptistiliidu (arvatavasti) kõige kauaoodatumad pulmad. Meie oleme peigmehega küll ikka sõbrad, aga tema pealinnakolimisest saadik päriselus harva kohtunud - mis teha, kui nii tema kui meie satume sagedamini kuhugi välismaale kui vastastikustesse kodulinnadesse. Pruuti ei tunne aga üldsegi, seetõttu rõõmustasime eemalt ja imetlesime sotsiaalmeedia vahendusel edastatud ilupilte. Soovime noorpaarile sellegipoolest palju rõõmu kõigis nende ühise elu hetkedes.

Aga see kodune laupäev, jah... Reede hilisõhtul kontrollides, kas telefon ikka oskab hommikul vakka püsida, vaatas vastu sõnum Karinalt Tuultepesast. Nemad tulevat Linna ja äkki ma tahaksin natuke kooskudumisega tegeleda? Hilishommikune telefonikõne pudrukeetmise kõrvale andis tulemuseks, et kui Karinale umbes sobima hakkab, helistab ta mulle ja mina lähen ikkagi Linna. Istusime "Anna Edasi" kohvikus, jõime pärnaõieteed ja kudusime. Lehe(täi)kirjaline sall hakkab valmis saama. Väga armas oli. Pärast teda Ahhaasse saates nägin ära ka nendepere ülejäänud liikmed, neli kaunist tütart ja Aleksei. Võib juhtuda, et me võtame Hiiumaa-kutset tõsiselt, aga seda eeldatavasti mitte käesoleva aasta jooksul.

7 comments:

  1. Jalatsite asjus, äkki siit leiate midagi: https://www.um5.ee/tootekategooria/lastele/laste-talvejalanoud/? Need Nikod olid väga hea kvaliteediga (minu meelest kenamad ka, kui Kuomad). Ja eelmisel talvel käis mul laps terve talve nendega: https://www.um5.ee/pood/lastele/laste-termokummikud-lastele/demar-mammut-grey-termokummik-2/ (kusjuures, ma kahtlustan, et see lubatud -30 vist vastabki tõele). Hästi soojad, kerged ja mugavad asjad. UM5 pood peaks Tartus täitsa olemas olema, et saab kohapeal ka vaadata ja katsuda.

    ReplyDelete
  2. Eee, palun vabandust, Kylli, need ongi ju puhtalt Kuoma tüüpi kombekasaapad, ma ei näe mingit olulist vahet. Meie lapsed ja mehed kannavad talvesaapana Timberlandi kollaste saabaste (http://www.timberland.ee/) tüüpi jalatseid, ja ainult. Võimaluse korral mitte kollaseid, vaid musti. Talvesaabastega käiakse meil puhtaks roogitud tänavatel ja sõidetakse auto/bussiga, lumehangedes sumatakse legaalselt ainult kodus ja kodusaapaks (=lõhkumiseks) kõlbab umbes nagu ükskõik mis, nagu needki botasetüüpi maitsenikastused, millega Lillebror matkal käis. Kodusaapaid ei osta me uutena väga põhimõtteliselt, eriti kuna neid kantakse maksimaalselt kolmveerand tundi korraga, kauem ei püsi meil ükski laps talvel õues.

    ReplyDelete
  3. OK, selliseid vist on tõesti üsna keeruline leida, kui just rahakott puuga seljas pole ja neidsamu Timberlande vm kallima otsa kaupa osta ei raatsi. Mul endal on taolised Samelini saapad, aga need on mõnevõrra rohmakamad, plussiks, et kannatavad käia +30st -30ni ehk aastaringsed. Minu vanuses ilmselt ka eluaegsed :) Odavama otsa omad on meie pere poisslapsel kippunudki olema ühe hooaja kaup enamasti (ta sinna JJga samasse vanuseklassi).

    ReplyDelete
  4. Väga keeruline ei ole, odavate analoogide hind on kuskil 30 eurot, aga ma tahan veel paari veel odavamasse poodi ka vaadata. Suuremad mehed ja poisid said kõik Prismast sellised saapad, hind oli 17 eurot paar.

    ReplyDelete
  5. Breketid on vahest esteetiline vajadus, aga väga paljus ikkagi vale hambumuse korrigeerimiseks. Kui see õigel ajal tegemata jätta maksab see vanemas eas enamasti kätte.

    ReplyDelete
  6. Ma tean jah, et vale hambumuse jaoks. Kuna meie laste hambaarst pole vale hambumuse kohta sõnagi öelnud, oletan, et neil on hambumus normaalne. Esteetilises mõttes on poistel küll ilusad naeratused.

    ReplyDelete