CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, October 15, 2017

Kopikakorjamisest

Neil päevil räägitakse laiemas blogosfääris vaesusest ja rikkusest ja sellest, kuidas sellesse suhtuda.

Ma ühtpidi ei arva, et avalikest kempsudest paberi pätsamine peaks olema elustiili-eesmärk, sest vabandage, keegi muu on selle paberi ikkagi juba kinni maksnud, aga teistpidi ei saa aru ka kellegi breketikommentaarist - et kuidas saab elada nii, et ei ole raha lapsele breketite jaoks. Viimane arusaamatus tuleb tegelikult pigem sellest, et ma pole breketite olemusest, kasutegurist ja paigaldamise näidustustest kunagi täpselt aru saanud ega pidanud sellega tegelema, meie lastele pole neid siiani soovitatud ja seega pole olnud vajadust täpsemalt teada. Ma pole vist viimased 30 aastat ühtegi ortodonti lähedalt näinud ka. Aga üks näide siia või sinna, elamine ilma hädaolukorra-fondita on halb mõte tõesti. Kui pole breketid, siis on täiskasvanute hambaravi või autoparandus või midagi muud sellist möödapääsmatut.

Meil oli siin paar keskmisest oluliselt hõredamat aastat. Otse loomulikult hakkab üks arukalt majandav pere selle olukorra otsa veel katust vahetama! :D Nii et augustikuus ei kõlvanud meie rahaline seis üldse mitte kuhugi, hädafondid olid ka tühjad ja enesetunne päris sant. Siis tuli september ja rahaline olukord läks märgatavalt mõnusamaks. Hakkasime lappima vahepeal tekkinud auke ja tasapisi kosuma. Optimaalse seisuni läheb veel päris jupp aega, aga autol on taas õhkupidavad rehvid, oleme hankinud juurde hädatarvilikke riideid ja jalatseid ja elutoas külitab uus vannitoaboiler. Viimane saab vast täna õhtul seinale ka, kui Mees talle sobivad kinnitused ära ostab, vana omad, nagu selgus, on teise laiusega või midagi.

Optimaalne seis oleks minu jaoks selline, et...
  • oleme täiesti laenuvabad ja Maja on põhimõtteliselt valmis;
  • on olemas neljakohalise suurusega hädaolukorrafond, kust võtta, kui meid tabavad breketid või midagi muud taolist;
  • saame tööstuskaupu ostes eelistada Euroopas toodetud esemeid;
  • ei pea toidupoes valima alati kõige odavamat lahendust, tähendab, saame tarbida ka koduaiaväliseid mahetooteid jne.
  • raamatupoes ja reisile minnes ei pea palju juurdlema, kas see on nüüd ilmtingimata hädavajalik. 
Viimase punkti kohta - eks me juurdleksime nii või teisiti, sest mulle on aastate jooksul pihku sattunud ka Väga Halbu Raamatuid, Mida Ma Koju Osta Ei Taha, aga reiside suhtes olen lihtsalt aastatega mugavaks muutunud ega tahaks enam minna ehku peale kuhugi, kust võib-olla tuleb pärast hoopis põgeneda (räpane hotell vms). Aga nii põhimõtteliselt.

Hõredate aegadega toimetulekust olen ma varem kirjutanud näiteks siin. Suurema osa nendest harjumustest tahaksin endale ülejäänud elu tarbeks alles jätta. Nädalamenüüga on hetkel küll hapusti, selle asja pean nüüd jälle korralikult ette võtma.

Mõtteviisi muuta on aidanud Dave Ramsey beebisammudega tutvumine, selle Las Vegase pereema blogi jälgimine ja see leht ka. Viimane oli küll varem parem ja kergemini loetav. Läks hästi, et avastasin kõik need inspiratsiooniallikad oluliselt enne, kui meil päris hõredaks läks. :) Ega me neist ühegi järgi ei ela, aga ideede saamiseks sobib hästi.

Hõreduse tipphetkel elasime hoopis nii: üks kuu korraga. Püsikulud olid ju teada. Eesmärgiks oli püsida elus, olles ära maksnud kõik arved. Et kõigil oleks kõht täis ja riie seljas. Ja võimalusel lõbus ka. Laste "elu ägedaim reis" ehk Legolandi-sõit toimus kõige väiksema päeva-eelarvega, mis meil kunagi on olnud, ja ikkagi olid lapsed väga õnnelikud ja täiskasvanutel ka enam-vähem tore. Et meid selle aja sees hoiti ootamatutest katastroofilistest väljaminekutest, on puhas Jumala arm ja õnnistus. Jah, meil oli abistajaid, mõni ingel kogudusest ja näiteks jõukas Ameerika tädi (päriselt ka), kes mõnikord toetasid. Aga see polnud muidugi ennustatav, peamiselt pidime toime tulema omade jõududega, need jõud tähendasid kehvemal ajal alla 1000 euro kuus. Nagu te näete, oleme veel elus. :)

Eile pidasime lastega kiire perekonnakoosoleku, üheks päevakorrapunktiks, mis meelelahutuslikke ühistegevusi tahaks lapsed teha praeguse hetke ja aprilli lõpu vahel? Sest maikuus tuleb loodetavasti suvi ja siis käib elu hoopis teise loogika järgi niiehknii, laagrid ja muruniitmine ja nii edasi. Pakuti välja kinoskäimist ja kodukino vaatamist, lauamängude mängimist ja Legolandi reisi. :D Seda viimast talvel küll ei tehta, aga natuke reisimist oleks tore. Tundub, et küsimus tuli poistele ootamatult, sest mitte keegi ei öeldnud, et tahaks Ahhaasse või Aurasse või midagi sellist, muidu on selleteemalisi ettepanekuid ikka esinenud. V-Spast räägitakse küll head, kes on käinud, kas sinna oleks mõtet lastega minna ja kuidas seal õhu kloorisisaldusega on (Mees sai pärast meie viimast basseinikülastust viis aastat tagasi sellise lämmatava astmahoo, et me oleme selle koha pealt veidi ärevad)? Kinno me läheme küll, kui trehvab film, mis kõigile sobida võiks. Võib-olla teatrisse ka. Rännuinstinkt, jah, piinab, aga talveajal on resimisvõimalustega nii, nagu on, kui vähemalt kaks pereliiget on koolikohustuslikud ja lähemates paikades tegelikult sama vastik ilm nagu kodumail. Ahiküttega majast talvel kauaks ära ei lähe ka.

Kokkuvõtteks, praegu on hea lootus, et läheb paremaks ja vähem hõredaks. Garantiid, et  enam kunagi uuesti hõredaks ei lähe, ei ole. Ei ole vist õieti kellelgi. Saab ainult elada, päevhaaval, sammhaaval, parimal selles hetkes võimalikul moel, tänulikult. Iga päev.

4 comments:

Piula said...

Meie lastele V-spa meeldis, kuskil ringles jutt, et seal on kõige vähem kloori Tartus ja mulle tundus ka täiesti ok, aga ma ei julge seda ametlikult kinnitada. Mõnusaks teevad selle koha auru-ja soolasaunad. Mingeid liutorusid seal ei ole.

reet said...

Aitäh. Meie laste jaoks oleks just liutorud põnevad, saunad ei huvita meid kedagi. :(

Kylli said...

Ma arvan, et laste jaoks on V-Spa igav. See on minu meelest pigem selline koht, et istud sõbrannaga mullibasseinis või saunas ja räägid juttu. Meie lapsed on 6, 11 ja 13 ja nende vaieldamatus TOPis on Terviseparadiis Pärnus, teisel kohal Rakvere Aqua Spa. Tallinna Viimsi H2O pidi ka tore olema, aga seal ma pole ise käinud. Mulle õhkkonna jm mõttes meeldib isiklikult Rakvere rohkem, aga kui minna ööbimisega, siis on viiekesi ikka väga kallis. Terviseparadiisis on teinekord peredele sooduspakkumisi ka.

reet said...

Aitäh! Eks me vaatame, kas ja mis neist sobida võiks. See klooriasi on niiehknii kahtlane, kas üldse julgeme kuhugi basseini minna.

Post a Comment