Thursday, October 5, 2017

Mida sa õigupoolest päev otsa teed?

Kui telefon kell 6.40 piiksub, läheb mu sõrm valesse kohta. Küsin, kas Mehe telefon on piuksuma pandud, saan vastuseks jaatava mõmina. Kell 7.13 äratab Mees mind sõnadega: "Nüüd on küll tagumine aeg üles tõusta!" APPI. Edasine toimub nagu Poldekil ja Dudusil tädi Käetarga seltsis - ei tea, mis toimub, sest kiirustame õudselt.

Kiirustamise tulemusena jõuab Jõugu Juht koolimajja umbes kaks minutit enne esimest kella. Kas ta rõivistust ka õigeks ajaks üles jõuab, ma kontrollima ei hakka. Teel kabinetti peatab mind tütarlaps, keda ma võõraste vastu nimetan diskreetsuse mõttes Pipiks, ja küsib, millist kooki ei sööda. Selgub, et lehmakook ei ole õige vastus, peda-kook on. Pipi on logopeedirühmas küll, jah (millist peeti ei sööda? - logo-peeti, arvatavasti).

Otsustan tsirkuse õpetajate päeva siiski ka kasulikult tarvitada ja vehin poolvalmis kirjutada ühe iseloomustuse. Äketse astub sisse direktor, pistab mulle pihku käe ja punase roosi. Õpetajate päeva puhul. Ahsoo, aitäh.

Siis kostab koridorist müra ja kell näitab, et on vahetund. Las ta olla. Mõne aja pärast ilmub ukse vahele sotsiaalpedagoog, kes on ühtlasi ühe üheksanda klassijuhataja, ja mainib, et tegelikult võiksin mina ka osaleda või kohvi juua või midagi. Selgub, et olen esmaspäeval saabunud päevakava-kirja lugenud ja selle täielikult ära unustanud. Upsi. Ega ma eriline üritustel osaleja ei olegi. Järgmisel vahetunnil käsutab õppealajuhataja mind vasturääkimist mittesalliva häälega kohvikusse. No kui ülemused käsivad, siis peab minema...

Õpetajate kohvikus pakutakse mitmesuguseid küpsetisi ja kohvi. Aitäh. Siis teeb sotsiaalpedagoog häält ja suunab pedagoogilise kaadri osalema loomingulises jahis, mis saab hiljem nimeks vist "VUNK-tüüpi õpilasepõhine digipädevuspäev" või midagi taolist. Meid jagatakse kolmeks grupiks, tuvastatakse, et igas grupis on pilte teha oska, netivõimeline nutiseade, ja kästakse läbida kontrollpunktid. Kappan kaasa, sest pealt vaadata on tore. Oleme parajasti minu kabineti vastas suuremate õpilaste puhkeruumis ehk Akvaariumis lavastamas pilti "mida õpilased seal tavaliselt teevad" ja mina kurdan, et mängukaarte ei ole käepärast, kui helistab Jõugu Juht. Temal olla nüüd tunnid läbi, kas ta võib kesklinna ja... Tulgu minu juurest läbi, ma annan hommikul autosse ununenud mütsi kaasa. Laps traavib koos Klassivennaga õnnelikult minema. Mina kulgen järgmisesse kontrollpunkti, kus tuleb lavastada parim spikerdamismoodus. Kuna meid on palju, lavastavad teised, mina ja mõned õpetajad veel jagame oma kooli- ja ülikooliaegseid spikerdamiskogemusi. Neid on. Kas peaks piinlikkust tundma?

Natuke aega hiljem kogunetakse aulasse. Üliandekas kaheksanda klassi noormees kannab ette väga ilusa muusikapala, mis on tema enda komponeeritud. Selle päeva "direktor", kes on üks kooli kõige toredamatest poistest, alustab oma kõnet parimas Ottokar Domma stiilis: "Täna on tähtis päev. Mõned tunnid jäävad ära." Siis eraldatakse kõigile õpilastega igapäevaselt kokkupuutuvatele täiskasvanutele käsitöö...asjandus ja plaksutatakse. Kõige valjema aplausi saab koolitädi. Tõepoolest, hea õpetaja on väärtus, aga hea koolitädi on varandus (just mõtlesin välja, tohib tsiteerida). Minul on oma varasest kooliajast kõige helgemad mälestused just koolitädist.

Pärast aktust polegi midagi teha. Mõned õpetajad lahkuvad kepseldes. Mõned tunnid, jah, jäävad ära. Mina mõtisklen omaette ühest ja teisest asjast, suhtlen sotsiaalpedagoogiga ja loen Internetti läbi, seekord rõhuga haapsalu sallidel. Vahetevahel tundub ajaraiskamine iga hetk, mil ma pitsi ei koo, aga tegelikult pean ma mõtlema karpaalkanali peale - see on kardetavasti ka minul olemas - ja tegema igasuguseid muid asju ka.

Mees tuleb järele, ka temal said tunnid läbi. Neil täna tsirkust ei peetud. Käime Vanaemale näitamas, et oleme veel elus. Enne poistele trenni järgminekut jõuan läbi lipsata raamatukogust - kui mul vähegi aega on, loen kiirusega üks "telliskivi" päevas (lugemise ajal saab kududa), nii et raamatukogus käin sageli. Majast väljudes näen paari meie toredat "üheksandikku", kes vaatavad mind üsna huvitatult. Jah, kujutage ette, haridustöötajatel on väljaspool kooli ka elu.

Trennist antakse lapsed. Koduteel ei juhtu midagi huvitavat. Kodus pakutakse õhtusöögiks makarone tomatikastmega, sest see läheb kiiresti ja kõik on näljased. Magustoiduks saab haarata eilse kaneelisaiapäeva tähistamise jääke. Kuna Lillebror läheb ülehomme matkale ja peab õigeaegse rongilejõudmise huvides ööbima Vanaema juures, on tarvis kokku panna tema varustus. Kaisulooma pole vaja, aga pidžaamat ja matkasaabaste moodi asju küll. Minevatalvised sõdurisaapad on lootusetult väikesed. Kiire saapaproovimine annab tulemuseks, et uusi saapaid vajavad kõik kolm poissi, Unistaja ainukesena mitte kohe oktoobris, vaid kuu või paari pärast. Nii et oktoobris saab toimuma suurem poodlemine (Unistaja talvejope, Lillebrori ja JJ saapad, minu käekott, Mehele ports uusi särke... Võeh.). Lillebror saab metsa minna Unistaja üleminevatalviste kodusaabastega. Need sobivad poris sumamiseks küll, ekstra matkasaapad, eriti täiesti uued, oleksid kasvavale lapsele ühekordse ürituse jaoks liig mis liig, rahakoti mõttes niiehknii, aga pole ju ka teada, kuidas need uued saapad pärast kilomeetrist kõndimist käituksid...

Saapateemaline ärevus teeb energiliseks, lähen kudukambrisse ja koon lõpuni ühe eksemplari lipusinisest tellimusest. Kokku on praeguseks valmis kolm ühikut viiest, tellijad tulevad Eestisse kahe nädala pärast - loodan õigeks ajaks valmis saada. Kudukambris on külm ja nagu selgub, ka pimedavõitu. See ruum ei ole praegu talviseks töötamiseks sobilik. Ega ma pärast lipusiniste valmissaamist seal eriti kududa ei kavatsegi, meile endile elutuppa ainult ühe meelespeasinise, sest olemasolevad helesinised eksemplarid aastast 1997 hakkavad algosakesteks lagunema. Muidu on nii, et kingsepp on paljajalu ja kangur vaibatu, see ei passi hästi.

Vahepeal on mehed eluruumid soojaks kütnud. Jõugu Juht istub arvuti taga ja selgub, et vestleb klassikaaslastega videochatis või midagi taolist. Noh, kui nad minu kommentaari sellele kuulsid, siis kuulsid. JJ-l videovõimalust ei ole ja nii ongi hea - ameti eripära tõttu olen saanud teada igasugustest huvitavatest küberkiusamise võimalustest, veebikaamera (te-le-fon, ütles JJ) teeb selle väga kergeks. No aga vast meil seekord nii hullu kuuendat klassi ei ole kui tookord*...

Unejutuks loen "Tindisüdame" teist osa pealkirjaga "Tintenblut" ehk "Tindiveri". Võiks isegi saksa keeles ette lugeda, aga selle raamatu puhul läheb "silmadega saksa keeles, suuga eesti keeles" päris libedalt. Kuigi oleks tore, kui keegi oskaks pakkuda hea vaste sõnale "Kobold". Mingi jeekim või härjapõlvlane ta on, aga mis täpselt eesti keeles, ei tea. Puu-, taime- ja linnunimetused pakun ka umbes, aga see loost arusaamist ei mõjuta.

_________
*oli üks rumal lugu. Väga rumal. Igas mõttes. Sellest hoolimata said kõik asjasse puutunud lapsed täiskasvanuks ja võib arvata, et nad on päris toredad inimesed.

2 comments:

  1. Kas ma arvan õigesti, et loed "Tindiverd" otse tõlkides saksakeelsest väljaandest? "Tindisüda" oli nii-nii hea, aga järgmisi osi eesti keeles vist (veel) ilmunud ei ole?

    Eilset posti ja matet tahtsin ka kommenteerida, et mul oli sama häda keska lõpuni. No ei näinud mina vajadust panna kogu lahenduskäiku pulkadena kirja, kui suurem osa oli peasttehtav ja meeldejäetav. Eks oli vahel ka ütlemist, et kuidas nii saama, aga edasine elu on näidanud, et väga hästi saama :)

    ReplyDelete
  2. Jah, loen otse tõlkides. Mulle endale see sari ei istu, liiga palju seiklusi, aga lastele meeldib. Eesti keeles ongi minu teada ainult esimene osa, aga tolle ma jõudsin ka perele saksakeelsest variandist ette lugeda, enne kui eesti keeles välja anti.

    Ma usun, et päriselus saab ilma lahenduskäikudeta väga hästi, aga teises kooliastmes kindlasti ei saa, JJ vähemalt on mitmekohaliste arvudega jubedalt hädas, kui kirja ei pane.

    ReplyDelete