Thursday, October 26, 2017

Puhas kut piimanõu

Kolleeg rääkis hiljuti, et tema teismelise tütre ellu on tekkinud noormees, kellega koos praetakse pelmeene ja tehakse muusikat. Või midagi taolist. Ilus olevat vaadata, kuidas noored on õnnelikud, kiitis kolleeg ja ohkas sealsamas, et nüüd ongi kätte jõudmas see aeg, mil väike tütar emast päriselt eemale oma elu peale hakkab minema... Sest ega need minemised enamasti ju järsku, kohe homme või öösel-läbi-akna ei käi, ikka sammhaaval. Kolleegi tütar on mõnevõrra vanem kui Jõugu Juht, tähendab, ka kauem jõudnud teismeline olla ja eks neid samme ole juba varemgi astutud, aga ilmselt seni veel mitte nii selgelt.

Jõugu Juht on kuuendas klassis ja nagu ma siin varemgi olen maininud, on neil seal käsil äge puberteet. Klassipildil, mis vaheaja alguseks koju toodi, on küll veel kõik lapsenägude ja -naeratustega, aga meie kooli varasemate kuuendatega oleme näinud, et see jääb viimaseks lapsenäoliseks klassipildiks. Seitsmendas on nad juba hoopis teistsugused. Toredad küll, aga mõtted ja tunded juba hoopis teised.

Esimene kooliveerand on möödunud, võiks ütelda, turbulentselt. Ka klassis valitseva ägeda puberteedi tõttu. Nii mõnigi emotsioon ja isiklik mõte on koju toodud, aga üht-teist räägivad ka õpetajad, kui klassi üldine olemine jutuks tuleb... no ja mul on ka silmad ja kõrvad peas, kuigi ma JJ klassi sihipäraselt passimas ei käi ega temalt kodus kooliasju kuigi intensiivselt välja pinni - räägib ise, millest peab vajalikuks rääkida, valdav osa aruteluteemadest on hetkel teoreetilised. Klassis üldiselt valitsevad emotsioonid on aga täpselt nii intensiivsed, õhulised ja absoluutselt surmtõsised nagu nad saavad olla, kui ollakse üksteist kuni kolmteist.

Jõugu Juht muidugi ei ole veel eas ega olukorras, kus lapsevanem selgelt märkaks, et laps vääramatult ja tagasipöördumatult eemalduma hakkab, aga alguses mainitud kolleegi jutt pani mind mõtlema selle peale, mida siis õigupoolest peale hakata, kui see esimene armastus päriselt kätte jõuabki? Ise ilus nagu sinine lill sarapuupõesa sees, kui nüüd eesti filmiklassikat tsiteerida. Noh, nagu Bettan ja Bettani Poiss ETV Karlssoni-etenduses - "Kas meeldin sull...?" Mõtetega jõudsin vaat nii kaugele.

Esiteks, ei tohi naeruvääristada. Selle jaoks on inimesel nooremad vennad (Lindgreni-lainel jätkates, Pelle Melkerson jaaniööl köie otsas kontrollimas, kas Malini ja järjekordse kavaleri vahel on ikka kõik kombes), mitte vanemad! Mina rääkisin Vanaemale seitsmeaastaselt,,, ja rohkem ei rääkinud enam midagi. Ei olnud ilus olukord. Kui noor inimene on armunud, siis peab lapsevanem asjasse suhtuma sõbralikult ja toetavalt. Ja nagu igas muuski olukorras, tuleb lapsevanemal olla kaine mõistusega täiskasvanu.

Teiseks, lapsega tuleb rääkida. Nii ausalt, kui võimalik ja lapsevanem suudab - lapse tunnetest, aga ka vanema enda tunnetest ja kogemustest umbes samas eas. "Miks issi sulle meeldima hakkas?" on meil vist küll juba kümme korda küsitud ja üle räägitud - et me olime alguses niisama sõbrad, aga issiga oli väga huvitav, sest ta teadis nii palju huvitavaid asju... Ja see, kuidas ma viiendas klassis ühest hea südame, aga vähese mõistusega poisist sisse võetud olin ja kohutavalt kartsin, et keegi sellest teada saab, on kah üles tunnistatud.

Kolmandaks, lapsel peaks olema tunne, et ta ei pea oma elu vanemate eest kramplikult varjama. Kui sümpaatiaga mäkki minekuks võib ausalt ema käest raha küsida ja omavahelisi jutuajamisi julgetakse pidada elutoa diivanil, nii et lapsevanem samal ajal ümber nurga köögis blogituttavatega kohvetab (pealt nähtud ühes Kuurortlinna suurekoeralises, valgekassilises, köögisohvalises kodus), on teismeliste hormoonide tõusulaine tõenäosus palju väiksem - arvan mina -, kui siis, kui peab nurgataguseid mööda hiilima. Ja seda üle pea kokku löövat tõusulainet tuleks ikkagi iga hinna eest vältida, kuni pole valmisolekut armastuse vilju üles kasvatada. Põhikooliõpilastel reeglina ei ole.*

Neljandaks, mingi ülevaade peab olema, kus, kellega ja mis asjaoludel laps tegutseb. Ühtpidi sellesama tõusulaine vältimiseks, teistpidi sellepärast, et suurte laste vanemad peavad olema nagu hädapidur - märkamatud, aga valmis appi hüppama niipea, kui abi vajatakse. Kui lapsevanem umbes teab, mis toimub, kus ja kellega, oskab ta hädapiduri-valmisoleku vajadust natukenegi ennustada ja sahmerdab hädaolukorras õiges suunas. Kehtib ka muude olukordade puhul, mitte ainult armumise tarbeks.

Suuremate laste vanemad, mis häid nõuandeid teil lapse esimeste armumiste toetamiseks veel pakkuda on?
__________
*kes nüüd tahab midagi Püha Kondoomi teemal öelda, siis... ausalt, põhikooliealistel ei pruugi olla aega selliste asjade peale mõelda. Kui äketse juhtub, siis juhtub kõik, korraga ja ootamatult. Sest tunded on laes ja vanemad on sobival moel kodust ära. Parem on juhtumist vältida ja noortele kinnitada, et need, kellel teismelisena ei ole mitmekesine ja põnev intiimelu, on siiski täiesti normaalsed.

2 comments:

  1. Kõik väga head nõuanded. Lapse-vanema omavaheline usaldav suhe hakkab juba väikesena välja kujunema. Ja ega enne ei tea, kui lapsed suured, kui hästi see õnnestunud on. Pean õnneks ütlema, et minu tüdrukud ei karda minu juurde oma muredega tulla. Ma olen alati üsna avatud olnud.
    Tean ka, et asjad võivad juhtuda ilma planeerimata. Ja sellepärast kinkisin neile väikese karbikese, milles kondoom, kui nad parasjagu sellisesse ikka jõudsid :-) Eks oli natuke kihistamist. Aga kumbki seda ära ei põlanud. Samas on nad mul sellised omapäised tugevad Eesti naised, kes igaüht enda kõrvale nõus ei ole võtma. Tundub, et praktilist meelt jätkub liigagi palju. Kaasa juba muretseb, kas ikka lapselapsi saamegi :D

    ReplyDelete
  2. No mina olen aru saanud, et lapselastega võivad teie tüdrukud veel natuke aega oodata.

    Kondoomiteemaga on siin nii ja naa. Ühtpidi võiks ta noorel inimesel kaasas olla, igaks elujuhtumiks, et ülimärjas kohas telefon või tikud sisse panna või nii... Ega ta leiba ei küsi. Teistpidi esindame meie subkultuuri, kus igasugused abielueelsed ja -välised intiimsuhted on absoluutselt välistatud ja kõiki noori julgustatakse neid iga hinna eest vältima, kuni sinnamaani välja, et mitte enam väikesi eri soost lapsi ei lubata kahekesi jäädagi, kuni kavatsused ei ole ühemõtteliselt selged ja tõsised. JJ hoiab praegu tasapisi suunda, mis on veelgi konservatiivsem kui meie pere üleüldiselt on. Eks teismelised käivadki vahel ekstreemsustes ära, aga juhul kui ta peaks sealt täitsa kirikuvõõraks põrkama, nagu mõne lapsega vahel juhtub - me loodame, et ei juhtu, aga ei või iial teada, tema vaba otsus -, siis oleks lapsevanema poolt kondoomikinkimine nagu julgustus, et tee nüüd, mis tahad... Või kesse teab. Me endiselt loodame, et nad abielluvad meil kõik kenade baptistineiudega ja austavad tütarlapsi nii palju, et enne jah-ütlemist mingeid upse ei juhtu. Loota võib ju igasuguseid häid asju.

    ReplyDelete