CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, October 18, 2017

Võimalikud arengud

Jõugu Juhi kooliskäimine on vähemalt akadeemilise koha pealt alanud päris hästi. Tibude lugemiseks on veel vara, aga hinded on noormehel neljad-viied, kooliasjad üldjuhul meelde tuletamata tehtud (kuigi vahel tuleb karjatada, et kõigepealt õpid, siis lähed arvutisse) ja et tal täna matemaatikas kontrolltöö oli, avastasin mina viis minutit tagasi e-päevikusse vaadates. Loodetavasti laps teadis, mida ja kuidas töös teha, aga eks me näeme seda pärast. Primaarne pole mitte hinne, vaid arusaamine, kuid JJ-lt me ootame abiküsimist, kui millestki aru ei saa, ja iga kontrollimise ajal parimat selles hetkes võimalikku esinemist. Nii et alla "nelja" oleks tegelikult häbiasi saada.

Viimasel ajal on ka Unistajalt tulnud ebamääraseid sooviavaldusi, et tahaks vast ikka kooli. Võrreldes sellega, et ta mõne aasta eest sügavalt südamest ütles, et ei taha enam kunagi elus koolis käia, on edasiminek märgatav. Võib-olla kohe pärast vaheaega, arvas Unistaja. Mina arvasin, et me äketse ei ole selleks asjaks veel päris valmis, mõnes aines oleme kooliasjadest maas ja üldse. Mees pakkus välja, et võiks detsembrist teha proovikuu. See ei kesta pikalt, aga saab kogu koolimahvi koos rutiinivabade päevadega kätte, kui aga ei sobi, jätkame pärast vaheaega rahulikult koduõppega, nagu poleks vahepeal midagi juhtunudki. Igatahes tuleb seda asja arutada õppealajuhatajaga, sest meil on küll igasuguseid proovimisi ja olen-ajutiselt-välismaalt-siin-käiks-kaks-nädalat-teie-koolis erandeid olnud, aga kindlasti ei tohi luua olukorda, mis õpetajaid ja teisi lapsi häiriks. "Aga kui ma päeva jooksul ära väsin?" küsis Unistaja. Mina arvasin, et siis paneb pea laua peale ja puhkab, ja tõin positiivseks näiteks meie sõbra Salzburgi külje alt, kes on diagnoosiga Asperger ja on väsitavaid olukordi lahendanud ka nii, nagu pildil näha - kes saksa keelt ei oska, seal on kirjas: "Palun mitte segada! (Ma ei ole praegu suhtlemisvõimeline)". Õpetajad on neid väsijaid ja muid erivajadusi ju ennegi näinud.

Lillebror kräunub niiehknii juba aasta aega kooli. Mitte nii intensiivselt nagu Jõugu Juht seda tegi, ja tundub, et võtab tõsiselt vanemate vendade kirjeldusi sellest, et koolis ei ole kogu aeg imetore paradiis, aga siiski avaldab soovi kollektiivis tegutseda. Selle asja peale tuleb veel mõelda, sest ühtpidi on ta minu maitsele veel natuke väike ja ebaküps, et ise enda asjade eest vastutada, aga teistpidi see süda... Kehalisest kasvatusest on ta küll täiesti vabastatud ja õpetajad väga hirmsat ringitormamist ei luba, aga noh, ma olen kogenud, kui väga vaikne on lastehaigla erakorralises vastuvõtus öösel kell pool üks, ja kui hirmutav on tegelikult see, kui laps rinnus valusid kurdab. JA mida kardioloog tema eluea kohta ennustas, kui ta beebi oli, Lillebror on selle piiri ilmselt juba ületanud. Tõsi, iga järgnenud kontrolli ajal on kardioloogi kulm aina vähem kortsus ja lubatakse isegi koolisporti teha - kui ta ennast üle ei pinguta. Näidake mulle palun mitte-ülekaalulist, liikumisest vaimustunud kaheksa-aastast poissi, kes oskab ennast teistega koos madistades tagasi hoida, palun, siis ma usun ka, et selline asi on võimalik.

Logistikat see asi muidugi palju ei muudaks, kuigi trennide ja ringidega tekiks küsimusi, teisipäevane trenn on see kahtlane asi. Majandusliku poolega (väljasõidud!) saaksime kindlasti hakkama. Praegu ennustatavatest murekohtadest number üks on Unistaja autistlikud jooned, number kaks Lillebrori süda, number kolm mõlema noormehe valmisolek iseseisvalt vastutada (lapse kooliskäimisel assisteerimine ei peaks tähendama väga suurt lisakoormust lapsevanemale, JJ puhul võtsin ma ainult kaks-kolm korda palderjani ja seda isikliku sisemise ärevuse vastu, ega ma nooremate puhul ka ei tahaks rohkem rahusteid pista) ja number neli, nagu on viimasel ajal selgunud, laste oskamatus mõelda nii, nagu peab mõtlema koolis.

Kunagi loeti meil ülikoolis loengut "Laste mõtlemine koolis ja väljaspool kooli". Eve Kikas oli vist õppejõud. Ma ei mäleta, kas ma selles osalesin, kahtlustan, et mitte. Igatahes on nii, et teatud tüüpi ülesannetega ei suuda kumbki laps lihtsalt ja loomulikult hakkama saada. Lillebror mõtleb kastist välja ja kohe kuidagimoodi ei paindu andma triviaalseid vastuseid. Lihtsat täislauset lihtsalt ei tule, eriti veel mitte etteantud sõnadega! Unistaja aga mõtleb kasti geomeetrilisse keskpunkti ja läheb lihtsa küsimuse peale absoluutselt krampi, sest vastus ei saa, ei tohi olla lihtne! Sel nädalal piinlesime selle kallal, mis riik asub vanade kreeklaste algse asuala kohal tänapäeval. Pärast pikka ja vaevarikast pinnimist nuuksatas Unistaja lõpuks hirmunud sosinal: "Kreeka!" ja oli omadega emotsionaalselt täiesti läbi. (jah, ta tunneb Euroopa kaarti, lihtsalt hakkas otsima küsimuse tagant mingit varjatud keerulisust, aga on väga frustreeriv muudkui otsida seda, mida pole olemas) Eks see on ammu teada olnud, et süsteemis toimetulekuks peab inimene suutma anda vastuseid, mis sobiksid süsteemiga, sõltumata sellest, mis sobitub süsteemivälise maailmaga, ja et meie perele Süsteem väga ei meeldi, on kah teada... aga samal ajal oleks nagu praktiline, kui lapsed oskaksid ka Süsteemi loogika järgi mõelda. Tavakool, jah, treenib lapsi uutest õppekavadest ja muust toredast hoolimata endiselt andma teatud tüüpi vastuseid. Ma ei karda, et mõni mu lastest loodusõpetuse kontrolltöö koomiksivormis kirjutaks (mulle on kunagi 10. klassi psühholoogiatunnis kirjalikul vastamisel stressiteemaline koomiks joonistatud, sisu oli puudulik, aga loomingulisuse eest tõstsin hinnet), aga teatud kohanemisvõime kuluks ju ära. Et kui ühel päeval tudengieas või umbes nii tuleb rahateenimiseks kuskil vabrikus kaste tõsta, siis oskaks moka maas pidada ja teha, mis ülemus käsib, isegi kui see tundub mõttetu, omas kodus võib oma peaga ka mõelda.

Homme räägin õppealajuhatajaga, tema teab seda laste keset õppeaastat kooli integreerimist kõige paremini. Palvet võib küll pidada, et teeksime õiged otsused, sest kooliga mittesobivaid, aga kooli sunnitud lapsi olen ma oma kooliajal ja tööasjus lähedalt näinud ja kohe kuidagi ei tahaks endale koju selliseid.

0 comments:

Post a Comment