Monday, November 20, 2017

Lihtsalt emotsioon

Siiamaani tundub teismelise ema olemise juures kõige hirmsam asi olevat see, et tegelikult ei või tema asjadesse enam otse sekkuda. Noor inimene toimetab omaette, enda valitud seltskonnaga - siiani valib hästi, tundub mulle - ja lapsevanem tohib olla peamiselt hädapidur, kes on vaikselt varjus, kuni teda vajalikuks peetakse. Kuni vajalikuks ei peeta, tuleb olla vait - noh, kurguvalu kohta ikka tohib veel küsimusi küsida, ja kas kooliasjad on meeles, mõni asi vahel ei ole. Oma konfliktide ja sõprussuhetega saagu noor inimene ise hakkama, tegelikult vististi saabki. Aga mina olen ju kanamamma, tahaks pojakest tiiva all hoida...

Paar ööd tagasi nägin JJ klassikaaslasi lausa unes, nii kanamamma olengi. Ega midagi teadaolevalt halvasti ei ole, ma lihtsalt muretsen, sest see on emade amet. Kolleeg ütles hiljuti, et muretsemine on kujutlusvõime väärkasutamine... ma püüan seda meeles pidada.

Hoidku neid Jumal oma peopesa kumeruse sees! See on iiri õnnistus, mis sobib minu tänase ema-meeleoluga kõige rohkem kokku. Ma ei taha teada, mis tuleval nädalal saab, kui Unistaja kooliga liitub. Ma lähen võtan nüüd ühe palderjanitableti. Aga hoidku neid kõiki, jah, Jumal oma peopesas.

4 comments:

  1. Väga hea muretsemise definitsioon 😊!
    Olgu nad jah, peopesa sees- ütleb ema, kes just lõpetas pea tunniajase vestluse nuuksuva teismelisega.. Mul palderjani pole, teed küll tegin endale.

    ReplyDelete
  2. Pai Sinu teismelisele, Ritsik!

    ReplyDelete
  3. Muretsemine on nagu kiiktooliga kiikumine, edasi ei vii, küll aga hoiab tegevuses

    ReplyDelete
  4. Tänan, Paula, nii see on... kuigi kiiktooliga kiikumine on minu meelest meeldiv, muretsemine ei ole. See tuletab meelde, et peaks ükskord ometi kiiktooli ära parandama. Blogimisest on ikka nii palju kasu. :)

    ReplyDelete