Friday, November 10, 2017

Pan Rabakana (hoiatusega, meditsiiniline)

Te ju ikka teate raamatut "Ferdinand Vahva"? See on teatavasti üks tõeliselt vahva raamat ja muuhulgas peab selle peategelane, vahva Ferdinand, külastama ka hambaarsti. Hambaarst aga räägib - või laulab? - talle lugu pan Rabakanast, kellel hakkas hammas valutama, hei!

Minuga nii hullusti nagu pan Rabakanaga ei läinud, sest vaesel Rabakanal taheti lausa viimane hammas välja tõmmata. No ja enne igasugust arstipoolse tahtmise avaldumist ei valutanud seal ka midagi nii palju, et üks või paar ibuprofeeni päevas poleks olukorda maha rahustanud.

Siiski ei ole sõnad nagu "juureravi", "kroon" ja "400-500 eurot" need, mida eluaegne pigem hambaterve inimene oleks valmis ükskõik millal kuulma - noh, iga asja jaoks olevat ükskord esimene kord. Hammas käitus ju nagu minu arvates üks normaalne natuke katkine hammas ikka käitub!

Röntgenipildilt näidati, et natuke katki on naaber, murehammas on päris katki, kohe lõualuuni välja. Arsti suured silmad läksid veel suuremaks, kui ma ütlesin, et valutase jääb halvematel päevadel 4-6 palli kanti kümnepallisüsteemis, külma ega sooja ei karda ja öösiti, tänan küsimast, magan täitsa rahulikult. Et sellises olukorras hammas ei pidavat normaalsete inimeste jutu järgi üldse elada laskma, mina siiamaani märganud ei ole. Ilmselt tuleb tänulik olla, et plomm nüüd ära tuli, muidu oleks see auk seal moorinud eiteakuikaua ja siis... Kui praegu on niisama võeh, siis oleks hiljem ilmselt olnud erakordselt võeh.

Esimest korda elus elasin üle ka tuimestuse. Arst arvas, et seegi on sinna nelja valupalli kanti... ei olnud, kaks-kolm oli. Noh, kalaluu on teil ju ikka igemesse torganud? Ma ütleksin, et umbes sama, luu võib isegi hullem olla. Ainult et maitse, mis tuimestusega koos tekib, on JÄLE. Peaaegu sinna prooviplommides kasutatava nelgiõli kanti, kuigi sellest võikamat asja vist hambaravis olemas ei ole. Hiljem rääkida ja süüa - siis, kui juba lubati - oli huvitav kogemus ja ma eelistaksin seda võimalikult harva kogeda... aga head-ööd-musi ajaks sain kontrolli kogu näo üle tagasi ja ilmselgelt oli tuimestusest kasu.

Kasu oli tuimestusest sellepärast, et ühe korra kogu surkimise juures oli AIH. Korraks. Arst pomises: "Vabandust!" ja ega siis enam aih ei olnud ka. Kui ma pärast küsisin, kas te läksite vastu närvi, ütles arst, et ei... ta olevat olnud juba närvi sees. Kujutage ette, arst susib oraga hambanärvi sees ja on ainult korraks AIH! See tänapäeva tehnika on ikka õnn ja rõõm.

Hädaline ise moorib hetkel miskisuguse ravimi all ja annab endiselt neljapalliselt teada, et talle olukord väga ei meeldi. No ma olen talle natuke ibuprofeeni andnud, öösel ta igatahes mind üldse ei seganud (segas unenägu äratuse helinast, kas võib midagi jaburamat ette kujutada!). Hoopis rohkem häirib miski ülemises lõualuus, mille kohta röntgen ei öelnud midagi. Võimalik, et on hoopis minu igasügisene põskkoopapõletik, see võib valu ja häiritust üsna kaugele jagada, liigesed on ka jälle õnnetud. :(

Kahe nädala pärast uuesti, sama arst, samamoodi õhtune aeg. Nii et jõulupliidi saamine on küsitav, kardetavasti saan hoopis jõuluhamba. No aga kui sellest kasu on... Väljatõmbamine ei ole minu jaoks esialgu veel valikutes, nii meeleheitel ma ei ole.

Arst oli Tasku Maxillas Julia Smirnova, tundus hästi noor* ja hästi õrna käega, seletas ilusasti, mida tarvis ja mida ta millal kavatseb teha. Kuulas ära ja üritas eripäradega arvestada. Ma lähen tema juurde arvatavasti ka pärast aktuaalse hädalise kordasaamist.

Kui nüüd sellest kogemusest midagi järeldada... regulaarne hambaarsti juures käimine on ikka kasulik küll. Kuigi patsientide liikumine arstide vahel võiks olla nagu kuningavõimu edasiandmine, et vana arst läheb pensionile ja samal silmapilgul tekib inimesele uus arst - see aitaks, ma arvan, mitte ainult minu hambaravi regulaarsusele kõvasti kaasa. Kuigi uue arsti puhul pole vähemalt peatset pensionileminekut karta. Seegi hea.

_____________
*meie senine hambaarst on noori kiitnud, et need olevat eriti ettevaatlikud, kuna kardavad haiget teha. Tema enam väga ei kartnud jah, aga eks tema tuligi ajastust, mil hambaid raviti umbes nagu sepahaamriga või nii.

4 comments:

  1. Seda ma olen ka täheldanud, et nooremad hambaarstid selgitavad hästi palju ja põhjalikult ning pidevalt räägivad, mis suus parasjagu teoksil. Aga õrnuse mõttes olen sattunud ühe pensioniealise hambaarsti juurde, kes silitas mul abilisega kordamööda pead kui AIH oli... Aga üldiselt vist jah on omaette nohisevad tegelased pigem vanemad ning selgitajad pigem nooremad.

    ReplyDelete
  2. Võib-olla küll, et nooremaid arste õpetatakse uskuma, et patsient on see, kes oma kehaosadega elab, järelikult on tal ka õigus teada, mida ja miks nendega tehakse.

    Peasilitamist ma küll ei tahaks, aga enne Mehega ja tema kaudu meie kauase hambaarstiga tutvumist käisin hambaarsti juures, kes - ise suur ja lopsakas daam - puurimise ajal kudrutas: "Naatukene... naatukene veel, linnupojakene..." Üsna lõbus oli seda nurga taha - tal eraldi ooteruumi ei olnud, üheksakümnendad - kuulnult näha, et hambaarsti toolilt tõuseb suur mees. :)

    ReplyDelete
  3. See oli läinud kevadel, kui sain ka elu esimese tuimestuse. Oma mehe pealt olin tihti näinud, kuidas tuimestus oli unustatud juba tund vöi kaks hiljem. Ei midagi erilist. Minu vöttis see tuimestus ikka korralikult maha. Kuna see tehti hommikupoole, siis hilise pealelöunani oli mu olemine nii kehva, et olin sunnitud end voodisse viskama. Alles järgmiselt päeval hakkasin tundma end normaalsena. Päris ausalt - nüüd on mul selle ees lausa hirm.

    ReplyDelete
  4. Tere lugemast, nimekaim! Minu käest küsis arst hästi põhjalikult, kas mingeid allergiaid on ja kui, siis mis sorti. Võimalik, et selle põhjal saab valida, millist tuimestusvahendit kasutada, minul ei olnud midagi paha, ainult ebamugav tundetu suuga olla. JJ KLassijuhataja rääkis, kuidas temal oli lapsena närvi ilma tuimestuseta välja võetud, selle kirjelduse peale ma oleksin nõus ka päeva või paar kestva kehva enesetundega riskima.

    ReplyDelete