CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Friday, December 22, 2017

Inimkatse kokkuvõte

Inimkatse Unistajaga sai täna läbi. Nelja nädala jooksul käis Unistaja igapäevaselt koolis kõigis tundides, osales väljasõidul, kultuuriprogrammis, käis teatrietendust vaatamas ja kooli jõulukontserti kuulamas. Lisaks tegi ta suure virna kodutöid ja sai mitmesuguseid hindeid, "kolmest" "viie plussini".

Tulemuseks on, et laps, kes paari aasta eest sügavalt ohates ütles, et ei taha enam mitte kunagi kooli minna, on eluga väga rahul ja tahab jaanuaris jätkata. Koolist on leitud uus sõber, lausa nimekaim, kellel täna ka külas käidi. Logistika trenni ja Vanaema juurde jõudmisel toimib hästi. Robootikast, mis Unistajat varem väga vaimustas, loobus ta täitsa vabatahtlikult, sest koolis läheb hästi. Väikeklassi vajadust hetkel ei paista. Ainuke õppeaine, mis ei meeldi, on kehaline kasvatus, sest Unistaja ei armasta joosta. Muid asju võib seal tunnis teha. Kehalist kasvatust on viiendas klassis ka liiga palju, kolm tundi nädalas, milleks?

Unistaja Klassijuhataja astus täna ligi, kallistas mind jõulude puhul ja kiitis, et meil olevat väga tore ja normaalne poeg, osaleb keskendunult tundides, toimetab koolimaja peal ilusasti ja on teistega sõbralik. Mulle sobib, aitäh, ta meeldib meile ka.

Probleemidest oleme tuvastanud järgmist: koolikäitumisest on teada, et Unistaja kipub tunnis iseseisvat tööd tehes omaette rääkima. Loob enda ümber mürafooni, noogutasin mina, kui mulle sellest räägiti, autistlike laste asi. Aga - kui õpetaja palub tal vagusi olla, siis ta ka suudab seda! Kodukäitumisega on jälle nii, et esimesel kahel nädalal võttis koduülesannete tegemine paaaaaaaaaalju aega. Siis tulid Mehel koolitused ja ülipikad päevad ja juhtus, et koduülesandeid tehti veel absurdsel kellaajal, pool kümme õhtul. Päheõppimised ei ole Unistajal põrmugi hästi läinud, aga kui jõuluks prantsuse keeles "Last Christmas"'it õpiti, siis ta suutis selle juba niimoodi esitada, et ma laulu tegelikku olemust teadmata taipasin, millega tegu. Pole minu esimene valik - mis petit papa Noel'iga juhtus? -, aga keele äraõppimise jaoks kõlbab mis iganes. Pärast esimesi nädalaid pagendasin kodutööd elutoast, see jääb kehtima ka jaanuaris. Veel on probleemiks Lillebrori õhtukäitumine - üsna mitmel ööhakul ilmus lastetoast nutune Unistaja - tema tahab väga magada, aga Lillebror ronivat tema voodisse ja nõudvat suhtlemist... Nad jäid mulle ka ühisel soovil peetud lastetoa-ööpidudega vahele. Urr.

Positiivseid üllatusi on ikkagi palju rohkem. Unistaja on õhtuti küll väsinud, aga mitte kurnatud. mõte töötab ja jutt on adekvaatne. Tõsisemalt haigeks pole jäänud. Astmaatikuna on ta ülemiste hingamisteede nakkustele meie teistest lastest vastuvõtlikum, aga näe, peale mõnepäevase lärmaka nohu pole midagi juhtunud. Tunnikeskendumine on täiesti korras, hinded igati normaalsed, mis sellest ühest inglise keele kolmest, eriti kui viis-pluss on saadud samas aines järgmise kontrolltöö eest. Sõbra leidmine on boonus (sõber - üks kooli südamlikumaid poisse - käis mulle lausa aitäh ütlemas, et Unistaja nüüd viiendas bees on, sõbral nimelt polnud siiani püsivat seltsilist ja hingesugulast).

Ma ei tea, kas Unistaja oleks kõik need kolm ja pool aastat koolis käies samasse kohta arenenud. Võib-olla oleks. Võib-olla ei oleks. Arvestades tema Esimest Kooli ja sealset klassikollektiivi ma hästi ei usu - kuigi räägitakse, et kõige keerukama käitumisega poiss olevat maandunud väikeklassis, aga ma kardan, et ka Unistaja Imeline Esimene Õpetaja poleks suutnud teda tolles klassis ära ravitseda. Võib-olla oleks võinud juba varem kooli panna. Võib-olla ei oleks. Juhul, kui Unistajaga nüüd kõik tõesti peaks koolis hästi minema, jääb minu jaoks alatiseks kripeldama küsimus, kas need õige mitu Aspergeri-tüüpi poissi, kes meil õnnetutena üheksanda klassi lõpuni käisid ja mõnel kurval juhul põhikooli lõpuni ei jõudnudki, oleksid paremini toime tulnud, kui oleksid saanud kohe esimeste probleemide ilmnemisel aja maha võtta ja kodus omaette järgi areneda? Sest ega see Aspergeri-tüüp Unistajal kuhugi kadunud ei ole, sügisene obesssioon oli youtube'i abil 3D piltide joonistamine, hetkel Rubiku kuubiku valemid, jõulukski soovis suurema ruuduarvuga kuubikut (saab, muidugi!) ja koolis on pälvinud talle täitsa tundmatute poiste tähelepanu sellega, et paneb värve siuh ja siuh kokku, ilma ise peale vaatamata; aga rutiinivälised olukorrad tekitavad segadust (segaduste lahendamiseks helistatakse "mampsile" ja küsitakse mitu korda üle, mis ja kuidas - hea seegi) ja suhtlemine teistega käib konkreetsete mustrite järgi, ikka mingeid tõenäolisi valemeid kasutades.

Tänase seisuga on Unistaja rõõmus ja valmis jaanuarist edasi koolis käima. Eks siis tuleb kirjutada avaldus koduõppe lõpetamiseks. Ja kui taas raskeks läheb ja ta enam ei peaks jaksama, siis me saame ta jälle koju tagasi võtta. Koduõppes pole ju lõpuks midagi keerulist.

2 comments:

Catharina said...

Rõõm lugeda, tõepoolest! Hea meel teie pärast, eriti Unistaja pärast. :) Nii tore, kui lapsele koolis meeldib.

"kas need õige mitu Aspergeri-tüüpi poissi, kes meil õnnetutena üheksanda klassi lõpuni käisid ja mõnel kurval juhul põhikooli lõpuni ei jõudnudki, oleksid paremini toime tulnud, kui oleksid saanud kohe esimeste probleemide ilmnemisel aja maha võtta ja kodus omaette järgi areneda" - mulle tundub, et see eeldab ikka väga koduõppeks valmis olevat perekonda (nii ressursside, hoiakute kui ka oskuste mõttes). St kui nende pered oleksid samasugused kui teie, siis oleksid nad kindlasti praegusest paremini toime tulnud, aga kes garanteerib, et nad on ... Kui ei ole, siis alternatiiv on muidugi rohkem väikeklasse ja individuaalõpet, aga ega iga kool pole muidugi kuigi varmas neid võimaldama.

reet said...

Jah, väikeklasside ja individuaalõppe võimalused on meil alles viimastel aastatel tekkinud, nood kurbade lugudega poisid on kõik juba täisealised, ja ma loodan, et oma tee leidnud või seda leidmas.

Hoiakud koduõppe suhtes on see kõige hirmsam asi, mis takistab. Oskuste ja ressurssidega saab enamik vanemaid ikka hakkama, aga Püha Kollektiiv on see asi, millest ei taheta last kuidagi ilma jätta. Isegi - võib isegi öelda, et eriti -, kui see laps Kollektiivis siiralt õnnetu on. Millegipärast ei saa hästi paljud inimesed aru, et kõigile ei sobi kõik standardlahendused, vähemalt mitte kõigil eluhetkedel.

Post a Comment