CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, December 5, 2017

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Öösel ärkan 1.26, käin vannitoas ja rõõmustan, et magada saab veel päris kaua. Uuesti ärkan... mõtlen, et ju on kohe-kohe hommik, mis ma ikka kella vaatan. Lõpuks vaatan ja vannun vaikselt, sest kell on 6, aga just täna tohime magada seitsmeni. On lootust, et koolivaheajal unehäired lõpevad, mul on alati probleeme siis, kui pean kella pealt ja koduvanavallatul kellaajal üles ärkama.

Kell 7.10 tuigun kööki. Kohv. Sööme koos Mehega hommikust, äratan lapsed. Nemad täna kodus ei söö, sest millegipärast puudub täna tavaliselt väga palju suurem hulk õpetajaid ja teises kooliastmes on korraldatud e-õppe päev. Sõidame Linna, ühe heinamaa peal näeme söömas kitsede kollektiivi.

Kontrollin sisevõrgust, kuidas selle e-õppega on ja avastan enda pahameeleks, et mõned õpetajad on ülesandeid alles täna lisanud - no aga Vanaema juures ei ole ju arvutit! Helistan parajasti lastele, mindagu raamatukokku koolitööd tegema, kui ukse vahelt pistab pea sisse õppealajuhataja. Räägib, et talle olevat räägitud, et keegi laps... ahah, uurin seda asja.

Loen Internetti läbi ja uurin mõningate oluliste laste olukordi, kui heliseb telefon. Üks esimese klassi arvatavasti erivajadustega laps* segab aktiivselt tundi. Lähen appi, tee peal kohtan JJ Inglise Keele Õpetajat ja edastan ühe lapsevanema mure. Õpetaja lubab tegeleda. Arvatavasti erivajadustega laps seisab klassi jõulukalendri ees ja teeb arikuleerimata häälitsusi. Lähen tema juurde, silitan õlgu ja sosistan, et selline häälitsemine ei ole ilus, ole vaikselt. Laps - kindlasti hariduslike erivajadustega andekas, imeilus poisike - jääb vaikseks. Suundub mängunurka** ja mängib, kuulab sõna, kui ütlen, et ära kolista, mängi tasakesi... Klass loeb lausehaaval lugu kolmest põrsakesest, hiljem täidetakse töölehte. Küsin meile mängunurka ka töölehe ja vaatame selle suuliselt läbi, sosinal. Poisike loeb imehästi ja leiab kõik vastused naks-naks, mis teda ennist häiris, jääb selgusetuks. Tuleval nädalal läheb koolist väljapoole nõustamisele.

Siis... teen veel midagi, igatahes on see miski, mida ma peaksingi tegema. Kuna kella kaheteistkümneks tuleb üks poiss koos emaga, lähen juba veerand kaksteist sööma. Koolitoidu asemel valin fetasalati ja kiidan selle headust teenindajale. See ütleb, et tema teebki salateid... selge, kui teinekord salati sees lisaks aedviljale ja õlile maitse ka on, tuleb kiita.

Kella kaheteistkümnene poiss ja tema ema tulevad, teemaks õppimine ja pingutamine. Ehk hakkab midagi arenema. Lipsan pärast õppealajuhataja juurest läbi, saan teada, et tarvis on koostada dokumendid ühe suurema lapse kohta, läheb maenameimäletakuhu konsultatsioonile. Noh, ma olen esimesest klassist peale selle lapse emale rääkinud, et vaja on koolist väljapoole pöörduda, nüüd juba küsiti maenameimäletakuskohast õppealajuhataja käest, kus me enne olime, miks seda last varem pole abi saama suunatud. Urr. Paberid teeme muidugi korda.

Vestlen ühe klassijuhatajaga. Ta on väga, väga tore inimene. Tagasi kabinetis, heliseb telefon. Tere, olen teid püüdnud päev otsa kätte saada... Ma olen jah selline rändava eluviisiga psihholoog. Kella kolmene ema jääb tulemata, tuleb paari päeva pärast, kui väiksem laps terveks saab. Hea küll, armas temast, et ta helistas.

Sellest hetkest peale läheb palju asju plaaniväliselt ja segiläbi. Kulub teisipäevale omaselt palju bensiini ja vist natuke veel rohkem minu närvirakke. Mõtlen, et on see vast päev.

Mees töötl käes, Jõugu Juht veel mitte, käime rumalreklaamiga poes. Ostan korraga kohe palju sukkpükse, siis vast ei pea mõnda aega sinna enam minema - "Golden Lady" sukkpükste puhul on hinna ja kvaliteedi suhe minu kogemust mööda kõige parem, ma kannan sukkpükse septembrist mai lõpuni põhimõtteliselt iga päev ja meie suvede puhul umbes üle päeva ja mul on kassid... tähendab, sukad peavad olema odavas hinnaklassis. Vaidleme tänase õhtusöögi teemal, lõpuks otsustame katsetada pelmeene.

JJ käes, sõidame koju. Tuli pliidi alla. Lapsed teevad ahjudesse tule, Mees mässab pelmeenidega, mina teen salatit hiinakapsast ja hädisest kurgijupist, ja teist salatit lillkapsajäänustest ja hapukoorest. Salatid saavad head. Maitsen pelmeene nende loomulikul kujul ja saan aru küll, miks ma neid ei söö. Hapukoorega kannatab süüa, aga ma pean vist ikka sügavkülma toidu valmistegemise ära õppima, need poe kiirtoidud ei ole midagi asjad.

Siis õpib Unistaja kirjanduse teksti pähe ja Jõugu Juht teeb kah kirjandust, sest ei saanud päeval aru, mida tegema peab, Lillebror ilutseb niisama. Vaatan oma FB-sse ja ajan lapsed elutoast välja. FB ütleb, et olen võitnud poiste jaoks vinge jõulukingi, mille loosimises osalemist ma enam ei mäletanudki. No aitäh, kui see nii on, me mõtlesime neile jah jõuluks ekstra vägevat Lego kinkida, aga võidetud komplekt ületab meie planeeritud eelarve kohe päris suure summaga. Kui see nüüd nali ei ole, siis on see peris kena nali küll. :) Legosid ei ole kunagi liiga palju. Pärast lubatakse lapsed tagasi inimeste hulka ja pakutakse jäätist. Võidust, tsssssss! veel mitte sõnagi, ega ma seda enne hästi ei usu, kui kasti kätte saame.

Siis on unejutt ja head-ööd-musi ja siis tuleb JJ, kes tegelikult peaks juba uinuma hakkama, tõsise jutuga***. Ma suunasin ta olukorda Mehega arutama, lähen vaatan, mis sellest saab. On see vast päev!

________
*esimeses klassis on igal aastal neid, kelle kohta lasteaed pole öelnud või vanemad pole uskunud, et mingi probleem on, tulevad tavakooli ja siis me hakkame veenma ja paluma, et tehtaks kliinilised uuringud - et laps saaks vajadusel õigesse kohta ja vajadusel meie majas talle sobivama õppevormi.
**meil on paljudes algklassides tagaseina ääres miski nurk või kapp või lausa vaip, kus võib vahetunnis mängida.
***mitte midagi sellist, mida korralik palvetamine ei lahendaks.

9 comments:

Kylli said...

Laiemat tausta teadmata, aga arutelu mõttes ... kas vastus küsimusele:
"mis teda ennist häiris, jääb selgusetuks" ei peitu mitte nende kahe tõiga:
1) Klass loeb l a u s e h a a v a l lugu kolmest põrsakesest, hiljem täidetakse töölehte.
2) Poisike loeb imehästi ja leiab kõik vastused naks-naks

karjuvas vastuolus?

reet said...

:D Sa oled tähelepanelik! Jah, ta ise tunnistas ka, et ülesanded on talle liiga lihtsad ja ta sellepärast ei taha kaasa teha. Kahjuks on see ainult üks vastus, klassiõpetaja, üks Imelistest Õpetajatest, kes on pealegi näinud palju erilisi lapsi, ütleb, et puhtakujuline igavus ei ole selle lapse põhiline käivitaja. Igavuse vastu saaks lihtsalt rohtu, aga mure on sügavamal, ma ei tahaks detailidest kirjutada. Meie õpetajad kutsuvad mind niimoodi keset tundi appi ainult siis, kui olukord on väga hull, aga üldjuhul on asjad selleks hetkeks, mil mina kohale jõuan, juba pisut leebunud - seekord ka.

Soravalt lugemine on ju ainult üks oskus, mis esimese klassi eesti keele tunnis tuleb ära õppida, lapsed peavad suutma toime tulla ka teiste aeglasema olemisega, oskama oma korda oodata, järge hoida, teisi kuulata jne. Ma küll tegelikult ei usu, et see teadmine mind ennast algklassides aidanud oleks, mina olin tublikene ainult sellepärast, et sain ringivahtimise eest mitu korda valusasti vastu nina. Ilmselgelt ei ole enamik lapsi sellised pragmaatikud nagu mina - et tuleb pea õlgade vahel hoida ja ära kannatada - ja kõnealune poisike on kohe hoopis teist sorti laps.

Kylli said...

:D See tähelepanelikkus tuleb ühtpidi asjaolust, et ... see, mida sa teises lõigus kirjutad (ma olin kuni põhikooli lõpuni "tublikene", sest olin liiga arg, mässama hakkasin keskas alles :)). Sellepärast tahtsingi natuke kinnitust, et asi pole nii lihtne ega üheülbaline :)

Teistpidi kardan, et tuleval sügisel võib mind lapsevanemana midagi sarnast ees oodata - ehkki enesekontrollioskused on täitsa olemas, aga neile sekundeerivad üliarenenud õiglustunne ja mitte päris "eakohane" silmaring. Loodan ka Imelisele Õpetajale, aga kõige rohkem kardan, et äkki mul polegi esimese klassi lõpus enam last, kes praegu vähemalt kord nädalas meelde tuletab, et emme, sa lubasid, et kooli minnes saan teadusringis käima hakata (seesinane on konkreetses koolis algastmes täitsa olemas).

reet said...

Tead, kui asi oleks puhtalt igavuses, oleks lahenduse leidmine imelihtne. Kui Sinu lapse õpetaja saab olema vähegi mõistlik, siis Su laps koolipsihholoogi ei vaja, see tädi on ikka nende jaoks, kus õpetaja üksi enam hakkama ei saa. Tolle konkreetse lapsega on jah nii, et midagi lihtsat sealt ei paista, loodame kooliväliste spetsialistide abile ja nõule.

karina said...

Mul on näiteks see viga, et eeldan, et lapsed, kes on keskmisest veidi ärksamad, laia silmaringiga ja loevad ludinal ka väiketähti, mõistavad ka käituda viisakalt, oodata ja teisi inimesi grupis aktsepteerida. Aga eksin pidevalt ja ehmun, et seda üldse neilt eeldasin. Artikuleerimata häälitsused paistavad olevat selliste tegelaste lemmiknumber, millega publikut koguda (aga paraku mitte selle südameid võita). Üks-ühele - mitte ühtki probleemipoega, väikseski grupis (rääkimata suurest) - pidev probleem. Teiseks pean endale pidevalt meenutama, et pikakasvulised kuuesed ei ole kaheksased! :)

reet said...

Võiks olla jah nii, et akadeemilised ja sotsiaalsed oskused arenevad korraga. Kahjuks ei ole ja kui komplektis on veel mingid omapärased omapärad ja etteaimamatud tegurid a la sündis väike vend (täiesti juhuslik näide), siis läheb asi keeruliseks.

Kristiina said...

Pelmeeni- teemal :D
Ühed maitsvamad on Vici 'Traditional dumplings'Vastavalt maitseeelistustele sea- või veiseliha täidisega. Pelmeenid tuleb keeva veega üle kallata ja mitte rohkem (pigem vähem) kui minut vees seista lasta NB! mitte keeta. Seejärel praadida oliiviõlis/ võis. Lisandid omal valikul. Jätku :)

reet said...

Aitäh, proovime järgmisel korral niimoodi.

Nele said...

Ma tahtsin ka enamvähem eelnenud nippi soovitada. Keedetud pelmeenid saavad peale võis praadimist parema maitse. Ja keeduvette ikka soola ja pipart.Ühed Vici kana-seene täidisega (teiste maitsetega on ka) pelmeenid ongi praadimiseks mõeldud, ülimaitsvad.

Post a Comment