Tuesday, March 28, 2017

Ühe hiire ots ja muud kah

Ma olen täna paar korda alustanud pahurat kirjutist sellest, kuidas mahlakas kõnepruugis väljendatud kirjeldus arvamuste kohta on õige küll (kas ma olen kahepalgeline, kui nõustun selle ütlemise sisu, aga mitte vormiga?) ja kuidas blogosfäär on täis isehakanud eksperte, kes milleski üht (1) kogemust omades leiavad, et nende tõde ja õigus on vääramatu ja üldkehtiv ja kuidas meie oleme sealjuures jube halvad lapsevanemad ... ja et mulle Notsu meeldib. Kniks. No aga mis ma ikka, las jääda sellele prouale tema arvamus. Mõnikord tulebki leppida sellega, et keegi arvab midagi muud. Ja kodu- või kooliõppe küsimus on paljude inimeste jaoks tugevama tähtsusega kui EKRE jaoks pagulasteema, mis teha.

Kirjutamist väärt on hoopis tänahommikune olukord, mille alguspunkt võis olla siis, kui aastal 19xx meie Maja lähistele viljakuivati ehitati. Selle tagajärjel olime esimesel paaril aastal siin põlvini hiirtes, sest kaunis kadunud Saara oli linnapreili ja ei teadnud, mida hiirega tehakse ... siis kasvas Sassu suuremaks ja hakkas maailma parimaks hiirelõksuks. Või on selle tänahommikuse olukorra algus meie siia kolimise-aegses esmases remondis, et me ei osanud hiirte närimisväimet hinnata? Igatahes teadis üks sõber JJ sünnipäeva ajal rääkida, et hiired ja rotid närivad suure rõõmuga juhtmeid, ka seinte sees, ja palkmajas tuleks tegelikult kõik juhtmed metallkoorikusse mässida või mdiagi taolist ... Hiir sai ilmselt ideid.

Köögivalamu all on üks koht, kus torud, mis hetkel lekivad, ja veekindlaks sätitud juhe lähevad omavahel risti. Ega see valamu algselt selle koha peale ei pidanud saama ja teate küll, algajate asi ... veekindel oli see juhtmeisolatsioon küll, aga nagu selgus, mitte hiirekindel. Hiirekindel ei ole ka umbes raudbetooni kõvadusastmega krohv (noh, paaril korral on juhtunud, et pärast krohvimist on selgunud, et ups ... vale koht sai krohvitud. Seina pealt maha saab selle kuvaldaga, ükski muu kodune vahend ei hakka peale, arvasime siiani, et väga korralik krohv.) - või sügelesid sellel hiirel hambad kohe erakordsel kombel. Igatahes tuli Mees hommikul köögist ja ütles, et probleem on, köögis lähevad iga mõne hetke tagant korgid läbi. Mina olin unine ega saanud aru, mis toimub ...

Hiir oli toimunud kohas, kus meie arusaamist mööda poleks hiir pidanud juhtmele ligi pääsema. Ja kas hiire või veelekke või mõlema koostöös immitses seina vahelt kärsahaisu. Viis minutit hiljem oli kork korralikult välja lülitatud ja kärsahais hajunud. Mees vaatas taskulambiga seinaprakku, sealt vaatas vastu hukkunud hiir ja palju krohvipuru. Kohvi jaoks saime kuuma vett kaminasaali pistikupesa abil, no ja kevadisel hommikul polegi laevalgust vaja. Olin valmis, et õhtust sööme küünlavalgel.

Õhtul Linnast tulles nakitses Mees midagi harukarbis ja sai kööki ja elutuppa taas valguse ja muu vajaliku, söögi oli teinud puupliit, küünlaid ei läinudki vaja. Ilmselt läheb koos lekkivate torudega vahetusse ka suurem osa tolle köögiseina elektrisüsteemist, sest pistikupesad tööpinna kohal on hetkel ainult ilusasjaks ja kes teab, äkki jõudis see hiir enne surma teistelegi rääkida, et siin majas on maitsvad juhtmed ... Huvitaval kombel sisenevad kõik hiired sama seina kaudu, tõenäoliselt tuleb seal palkide seisundit ka vaadata.

Eks me oleme ennegi kapitaalremondi seisundis elanud (kui me siia tulime, oli Maja täiesti elamiskõlbmatu, veetoru tuli põlvekõrguselt sisse, äravoolu polnud olemas ...), kuigi mitte kolme lapsega. No aga need lapsed on juba suured ja saavad aru, lausa rõõmustavad, kui neile öeldakse, et nädal aega elame võileibadest ja lõkke peal grillitud vorstist, issi vahetab köögiseinas palki ... Ja ruumi on kah küllalt.

Jumal tänatud, et see hiireasi just meie hommikuse tõusmise ajal juhtus.

Monday, March 27, 2017

Kuidas ma oma mütsi üles leidsin

Sügisel õnnestus mul ära kaotada kodune aiatöömüts. Villane, selline ebamääraselt valge, munakujuline, soonikkoes. Lihtsalt-niisa-amüts. Otsisin mis ma otsisin, ei ole kuskil. Võtsin siis kasutusele teadmata päritoluga punase suusamütsi. oli küll kole ja ebamugav teine, aga kõrvad ja kolmiknärvi hoidis soojas.

Ega ma talvel palju õues ei toimetagi. Vahel ainult. Ühe ja sama koleda jopega.

Sama kole jope sobib kevadiste aiatööde jaoks ka, no ja tänase tuulega (viib ära kõik, mis kinni naelutatud ei ole) on müts lausa hädavajalik. Vedasin ühe kärutäie kompostimulda kasvuhoonesse, tulin korraks tuppa, jope seljast, toale ring peale, jope uuesti selga ... Hajameelselt katsusin, mis mul taskus on. Noh, nagu kääbik Bilbo ja Toots ja muud kirjanduse suurkujud on seda varemgi teinud.

Pihku jäi müts. Valge, villane, munakujuline. Seesama müts, mis sügisel ära kadus. Oli teine endiselt soe ja peas mugav, ainult pikast taskusolemisest natuke vormituks muutunud.

Mnjah.

Sunday, March 26, 2017

Koolimineku küsimus

Praeguseks on üsna kindel, et Lillebror ja Unistaja jätkavad koduõppel ka tuleval õppeaastal. Sama ebakindel on, mis saab Jõugu Juhiga. Samas koolis ta arvatavasti koduõppel jätkata ei saa, sest prantsuse keele õpetamisel tuleb minule lagi ette. Koduõppel saaks muidugi alati jätkata Rakvere Vanalinna Koolis, ma oletan, teiseks võõrkeeleks saksa keel ja õpikud, palun, ostke ise.

No aga kui alternatiiv on Poiste Eelmine Kool, kus on ka õppemaks ja ülikrõbe söögiraha arve, pluss terve hulk tasulisi üritusi - JJ Endise Klassiõe ema ütles, et 100 eurot kuus ei ole midagi erilist maksta -, siis pole see ise õpikute ja töövihikute ostmine nii kole asi midagi. Samas on Poiste Eelmises Koolis ikkagi vanad semud koos, asukoht hea ja aktused kirikus. Uus direktriss pidada ka tõsine kristlane olema, ütles JJ Sõbra Ema. Muidugi on iseküsimus, kas seal koolis üldse kohti on, neil oli vanasti kombeks klasse maksimaalselt suurtena hoida.

Teine alternatiiv on Emme Töökool, kuhu ma oma lapsi ausalt öeldes igapäevaselt käima ei taha. Objektiivselt on meil küll hulk Imelisi Õpetajaid, aga asukoht eriti koolist tulemise aja suhtes pärapõrgus ja noh ... õpetaja laps olemisega kaasnevad teinekord mingid ebamugavused, ega tugispetsialisti laps olemine ka nii lõpmata mugav ei ole. No ja JJ-d tõmbab kohe koledal kombel nende seltsimeeste poole, kes ühtelugu tundi hilinevad ja muidu keerulised kipuvad olema, paraku tean ma tööasjus lapsi ülearu hästi ... Mujal jääks vähemalt illusioon, et poeg seltsib lipsuga poistega.

Kolmas alternatiiv on kohalik kool. Koolibussi peatus on köögiaknast näha, aga tagasi koju saamine võib olla probleem, sest kuuenda klassi tunnid lõpevad teinekord 10 minutit pärast koolibussi siiakanti suundumist. Muidugi, trennid jäävad alles ja sinna saamine saaks olema keeruline. JJ ise tahab tuleval aastal käia ka robootikas, puutöös ja juuniorides, tähendab, ka neisse saamine oleks keeruline. Pluss tuleks seljatada kooli õppekava, mis näeb ette vene keele õppimist. Minu. Lapsed. Ei. Õpi. Põhikoolis. Vene. Keelt. JJ peaks saama teise võõrkeele osas IÕK, mis tähendaks luba vene keele tundide ajal raamatukogus või mingis muus taolises paigas saksakeelset raamatut lugeda või midagi sellist, põhikooli tasemel saksa keele selgeksõpetamine poleks mingi probleem, ta ju juba räägib julgesti ja vabalt. Uus direktor aga olevat tõsine kristlane, mis on muidugi pluss ükskõik millises koolis.

Linna piirkonnakool ehk Emme Kunagine Kool ei tule kõne allagi, sest sinna majja ja teistesse sama põhiplaaniga majadesse sisse minnes hakkab mul sõna otseses mõttes paha. Pealegi on seal tööl vähemalt üks minu kooliaegne krõõp-õpetaja, kellega minu laps kindlasti ilmaski samas ruumis ei peaks viibima.

Issi Endine Kool Linnas ei ole ka suurem asi, sest seal annab tooni ja seab õppekavasid paika üks õpetaja, kes arrrrrrmastab keskpärasust ja nõuab kõrgemalt poolt määratud piisikeses kastis püsimist. Sellest on tegelikult õudselt kahju, sest kooli idee on i-me-li-ne. Muidugi, see kools asub kõigi oluliste paikade suhtes (peale trenni) veel hullemas pärapõrgus kui Emme Töökool.

Oeh. Selle kõige alustuseks peaks vist asjassepuutuvale noormehele vähemalt ühe nädala jooksul tegema sama õppimiskoormuse nagu koolis, eks ta siis saaks vaadata, kas sobib või ei sobi ... Sest kuigi teoreetiliselt on kõige otsustamisega aega augustikuuni, oleks kõigi osapoolte suhtes aus otsused kevadel ära teha. Pealegi peaks asjassepuutuv lapsühik valitud koolis (või valitud kooli hingekirjas koduõppel) üheksanda klassi lõpuni vastu pidama.

Miks, oh miks ometi ei ole Lillebrori Sõbra Koolis praegu viiendat klassi, nii et JJ saaks tuleval aastal Linna Parimasse Kooli kuuendasse klassi minna?

Edit hiljem: muidugi, üks põhjus, miks JJ peaks kooli minema, on minu hirm, et ma ei suuda teda kui grammatikale üliloominguliselt lähenevat last eesti keele lõpueksamiks ette valmistada. Matemaatika pole probleem, Mees on küllalt noori igasugustele eksamitele viinud, vajadusel läbi kukutanud ja jälle üles putitanud, no ja kolmas aine on õhinapõhiselt valitav, sellega pole probleemi. Siis ma vaatasin eelmise aasta eksamitööd ja tuvastasin, et kuigi kirjandi (või mis see oligi) teema on nõõõõ-meee, võiks ülejäänud töö JJ-le pihku pista ja oodata, et ta selle vähemalt nelja-miinuse peale ära teeks. No nii triviaalsed asjad olid sees! Üks-null koduõppe kasuks. 

Kevadine koolivaheaeg läks nagu sipsti

Või nagu oleks kits sabaga löönud, eks ole.

Tehti filmi, sisuks: "Joker ja Hull Teadlane püüavad Winnetoult peidetud sokolaadi asukohta välja pressida". Püüti filmile eriefekte lisada ja tuvastati, et see ettevõtmine keeruline on.

Aidati naabritel talvepuid teha. Selle käigus said suuremad poisid pikapi kastis sõita (aga ärge seda politseile rääkige!). Lillebror ja Jõugu Juht kukkusid kahe peale viis korda kraavis vette. aga Unistaja sai naabrite 14-aastaselt rotveilerilt hammustada. Õnneks oli tegu hoiatusnäksiga, õhtul ei leidnud Unistaja ise ka enam üles, kuskohas need hambajäljed täpselt olid. Teised lapsed ei saanud ka nohu ega midagi.

Natuke tehti koolitöid ka, aga ainult natuke.

Mees Organiseeris katusemeistrit. Eile käis esimene võimalik ehitaja objekti üle vaatamas. Meie sarikad olevat saanud kiita, et sellised kenad kodused, mille peale võib iga ilmaga kindel olla nende peale saab uue katuse panna küll, peaksid veel kaua vastu pidama. Uuel nädalal tuleb ehitajaid veel vaatama. Ilma vaatamata oli keegi andnud hinnapakkumise, mis on tublisti poole rohkem, kui meil eelarve ... Nunuh.

Mina käisin koolis. Mul on nüüd pool piibelehekirjas sallist valmis ja isiklikud KnitPro ringvardad olemas. Tuleb välja, et neid ei peagi Internetist tellima, Liann Lõngad müüb ikkagi ka. See tähendab, et võin salli ringvarraste peale üle kolida ja saan südamerahus vesiroosikirja tööprooviga katsetada, siiamaani ma kudusin salli koolist antud varrastega.

Kassidel on kevad - aias kohtab senisest sagedamini punaseid tegelasi. Findus käib ja teeb näu, Tumepunane peesitab täiesti süüdimatult seal, kus tahab, ja aeg-ajalt on näha ka Helepunast, kelle kasukas on tegeikult lausa roosades toonides. Meie kassid ajavad oma asja, neid isaste territooriumiküsimused eriti ei puuduta. Ka triibuline Sassu küsib aeg-ajalt välja, aga me püüame teda siiski mitte lubada - nohurohi on otsas, aga nohu kestab endiselt. Küll aga on Sassu ära õppinud, et igal õhtul kell 11 on tal õigus saada kiisueinet - sellega me serveerisime siiamaani ravimit. Öelge veel, et vana loom ei õpi!

Muudest kevadekuulutajatest esineb peamiselt pajude õietolmu. Atsih. Tuleval nädalal panen kasvuhoonesse maha rediseseemned.

Friday, March 24, 2017

Kuidas õppida uut käsitöötehnikat

Kõigepealt tuleb võtta tõsiselt mõõganeelaja Alfredo soovitust - alustama peab nööpnõeltest! Ehk enne pruutkleidi kudumist võiks teha mõned pajalapid, sokid ja muud sellist lihtsamat. Ilmselt võiks ka enne eeee korporatsioonivappide ja muu taolise nikerdamist valmistada paar lõikelauda ja nii edasi.

Eriti kuna pajalappide ja lõikelaudade valmistamise käigus saab meistriks pürgija teada, et õppida tuleb rohkem, kui alguses paistab (kogeb Jõugu Juht puutööd tehes, mina juba teadsin).

No aga tõsiselt - tuleb katsetada. Lugeda. Avastada, et see, see ja see aspekt ei meeldi, aga too ja nood aspektid sobivad küll (no näiteks Shetlandi pits ei ole hetkel üldse minu teema). Küsida meistrite käest, kui need juhtuvad käepärast olema. Katkuda juukseid. Harutada. Lõng salaja alles hoida - öeldi, et harutatud lõng visake ära, aga villase lõnga äraviskamine on PATT ja sellepärast maandub minu nässuläinud töö noppekotis või niisama-kerakotis ... küll tarvis läheb. Kannatada ära need tõed, mida juba tead - äkeste on õppurite hulgas keegi, kes veel ei tea, küllap on kordamisest kellelegi kasu ka. Püüda kõrva taha panna see, mida veel ei tea. Kõrvatagune saab täis. Sattuda sõltuvusse.

Ma lähen ja koon nüüd edasi, piibelehekiri on käsil. Kui ma ükskord vardad vabaks saan, siis tuleb hagakiri või vesiroos või midagi lihtsat laia äärepitsiga. Kui ainult seda magamise-sõltuvust ei oleks ...

Tuesday, March 21, 2017

Niisama

Minu FB sõbralistis on mitu inimest, kes millegipärast jagavad jõledaid artikleid sellest, kuidas varjundite-raamat on teretulnud vahend naiste loomuliku s*ksuaalsuse avastamisel, kuidas vanad eestlased olevat rõõmsalt porduelu elanud (selle kohta ei saa muu sõnaga öelda, pealegi kasutas sellist väljendit kõige lugupidamiseväärilisem mees minu lapsepõlvest, vanaonu Henrik ehk Järve Vanaisa, kelle lapselastele ma sellise imelise vanaisa pärast ko-hu-ta-valt kade olin) ja kuidas vaktsineerimine pidavat olema imevahend laste absoluutse tervise tagamisel. Need inimesed on muidu täitsa toredad, aga ma ei saa öelda, et ükski neist oleks mu lähedane sõber. Muidu ma lihtsalt ignoreerin selliseid asju või suunan nad varjatute hulka, aga täna sai ühe inimese puhul mõõt täis ja ma tõsiselt kaalun tema sõbralistist ärakaotamist. Peaks vist üldse sotsiaalmeedias kevadist suurpuhastust tegema, aga kuidas ma kustutan vaadete sobimatuse tõttu endise toreda kolleegi, aga jätan alles tubli kristlase, keda ma elu sees näinudki pole? Peaks välja mõtlema mingi kriteeriumi, aga näiteks "oleme päriselus ka sõbrad" jääb kohe kõrvale, sest ma ei saa, ei tohi visata nimekirjast välja inimest, kelle hing vajab väga päästmist ja kelle jaoks on oluline iga kontakt kogudusega ... Oeh.

***
Loen raamatut "Meie", autoriks David Nicholls. Satun sageli raamatukogust võtma sarnase temaatikaga raamatuid - "Minu Peterburi" ja "Vaskratsanik" olid korraga, hiljuti mingid hauataguse elu lood, nüüd siis raamatud ekstra lollidest naistest. Teine oli nimelt Gabaldoni "Võõramaalane". Noh, "Söö. Palveta. Armasta." on mul juba ammu loetud, muidu oleks see ka komplekti sobinud. Aga "Meie" ... Ühesõnaga, igati arukas, tubli ja hooliv mees, kes mõnikord küll natuke üle hoolitseb ja head sõnad ürgmehelikul kombel ütlemata jätab, on abiellunud ekstra jabura naisega, kes isegi ei ürita normaalseks hakata. Kakskümmend aastat ja mõned tragöödiad hiljem soovib mees koos oma pöörase naisega rahulikult, tavaliste inimeste kombel vananeda, aga naine arvab, et abielust aitab talle kah. Mees püüab loomulikult olukorda päästa, nagu hea mees kunagi, aga kuna peres on ka õudselt vastiku iseloomuga, ülbe ja hilispuberteedi all kannatav poeg, kukub välja ... halvasti. Kohati keerab kirjanik küll loo üle vindi, aga mulle tundub kahe kolmandiku raamatu peal küll, et see mees ja tema poolt Veneetsias kohatud Taani hambaarst on ainukesed normaalsed inimesed terves loos, noh, võib-olla mõni kelner ja hotellipidaja ka. Kirjutatud on hästi ja tõlgitud ka päris normaalselt.

***
Kui te tahate näha, mis nägu on Lillebror, siis vaadake siia. USAs Washingtoni osariigis elab kuueaastane Apollo, kes on titast peale Lillebroriga äravahetamiseni sarnane olnud, ainult et Apollol on silmad pruunid ja Lillebroril tumesinised, Apollo juuksed on aja jooksul muutunud heledast tumedamaks ja Lillebroril vastupidi. Ärge küsige, kuidas see võimalik on, mina ei tea.

***
Arvutimängukeeld on põhjustanud paar loigutäit pisaraid ja palju suuremas koguses loomingulisust. Eile tehti jupp aega õues filmi, grimmid (Lillebror on siiani kulmu ümbert kollane, ta pidi Winnetou olema, aga meil pruuni näomaalinguvärvi polnud) ja kostüümid ja stsenaarium ja puha ... ja täna istus Jõugu Juht mitu tundi arvuti taga ja püüdis endale filmi töötlemist ja eriefektide lisamist selgeks õpetada. Selgus, et see on keerulisem, kui ta arvas.

Monday, March 20, 2017

Kalkunirind sidrunisibulatega

Võta ca pool kilo kana- või kalkunirinda. Ilma kondi ja nahata. Hõõru soola ja pipraga, prae ahjukindlal pannil (või vanaemalt päritud punases vormis) mõlemalt poolt. Koori seltskond väikesemõõdulisi sibulaid. Pane need ka pannile, pigista juurde ühe suuremat sorti siduni mahl. Pane vormile kaas peale, pista see 30-40 minutiks 200-kraadisesse ahju. Vahepeal auruta riis ja neutraalse olemisega aedviljad. Minul oli paar porgandit ja natuke lillkapsast, aga eks sa ise tead, mida on. Kui aurutajat ei ole või riis ei meeldi, tee kartuleid või seda, mida tahad. Peamine osa on siiski ahjus ja pooletunnise hautamise järel mõnusalt sidrunine.

Roa tõsine miinus - mina ei osanud talle ühtegi mõistlikku kastet tekitada, ahjuvormist tulnu oli selgelt liiga vähene, aga ma kahtlustan, et valge veini või puljongi lisamisel jääks sidrunisibula-efekt lahjaks.

Sunday, March 19, 2017

Tähtis on leida üles oma sisemine vaarao

Tänases jutluses, muuhulgas teemaks paasapühade päritolu, märkis pastor, et ju on igaühes peidus üks väike vaarao, kes jonnib ja Jumala tahtele ei allu. Kuulasin seda kiriku köögis ja arendasin võileibu määrides mõtet edasi - tuleb oma sisemine vaarao üles leida ja talle koht kätte näidata. Ega iseloom muidu kasutamiskõlblikuks ei muutu.

Iseloomu kohta sel nädalal ei oska öelda, aga kui välja arvata ägeda puberteedi ägedad hood hm ... anonüümseks soovida jääva lapse poolt, oli selline ... keskmise kvaliteediga nädal.

Lillebror valis uueks lugemise-harjutamise raamatuks "Lassie tuleb ikka koju". Komistasime esimesest peatükist läbi, küll need inglise nimed on rasked ... aga harjutada on vaja, muidu kiire ja osav lugemine ei tule.

Unistaja on viimased päevad olnud aktiivselt autistlik. See nii kasutamiskõlblik olukord ei ole, sest juba mitu päeva tundub, et ta ei mõista üldse, mida talle öeldakse. Või reguleerib üle, ma ei saa aru. (näiteks: Unistaja, vaata jalge ette, ära kõnni juhtmetesse ... Unistaja teeb mhmh ja lendab koos juhtmetega kõhuli.) Igatahes on Unistaja õnnetu ja meie ka.

Jõugu Juht tegi pahandust ja pahandust ja pahandust ... ja käis Sõbra pool, kus olevat ka olnud mitte nii mõnus laps kui tavaliselt. Puberteet, ma loodan, saab mööda.

Mina käisin taas ilukudumas ja sain teada, et Silivia kiri mulle väga ei meeldi. Küll aga meeldib, et piibelehemustriline sall juba areneb natuke. Ühel muul päeval oli ilm nagu kuld ja me saime varakult koju, ajasin kõik mehed õue ja tegime natuke aiatööd. Järgmisel päeval sadas, nii et muru sööb endiselt kummikuid. Urr.

Mees valmistas ühel päeval täiesti adekvaatse pitsa. Laupäeva otsustas ta sisustada suurema mööbeldamisega - et koliks äkki teleri sinna, kus oli varem arvuti, ja arvuti sinna, kus oli varem teler ...? Nojah, mees teab, kuidas mees sisekujundada tahab, palun väga. Selle käigus sai ka koristatud arvutilaud (halleluuja) ja ära visatud suurem hulk äkki-läheb-vaja pahna. On hämmastav, kuidas pahn koguneb. Sama hämmastav on, mis kõik tekib raamaturiiuli taha, kui seda kümme aastat ei liigutata. Korralikel inimestel on raamaturiiuli taga eelmise aasta jõulukaart, kogemata libisenud, või professori paberid ("Meisterdetektiiv Blomkvist ja Rasmus"), meil oli terve ämblike dünastia koos vallaliste onude, isiklike asekuberneride ja kindla plaaniga maja ära vallutada. Ja mina mõtlesin, et seal elab ainult üks eriliselt kangekaelne tüüp, kes iga paari päeva järel riiuli ja köögiukse vahele võrgu koob ... Iiiiik.

Uuel nädalal teeme loodetavasti aiatöid - ükskord peab see muru ju ära kuivama!

Wednesday, March 15, 2017

Maailma ebaõiglus

Lõuna-Prantsusmaal õitsevad iirised. Iirised, saate aru? Ja ma vaatasin järele, ei ole reticulatad, need varased sibuliirised. Täitsa ehtsad, risoomiga iirised on, mis meil minu ema sünnipäeva ajal õitsema hakkavad. Meil ei saa isegi lumikellukesi vaatama minna, sest muda sööb kummikud ära. Eile oli maja ees, tuulekoja kõrval veel üks hädine ja pahur lumehunnik, mujal lund enam õnneks eriti ei ole.

Miks, oh miks on Jumal pannud meid elama siia, kus isegi leebe talv kestab vähemalt kuus kuud?

Hm, äkki selleks, et me ikka hoitud oleksime? Sest meie koolides veel niisuguseid plakateid ei ole.

Tuesday, March 14, 2017

Midagi keelepäeva puhul

Ostsime eelmisel nädalal Rahva Raamatust kõik kuus kass Atticuse raamatut, mida Unistaja nüüd suure rõõmu ja innuga loeb. Muidu oleks see õnn ja rõõm, aga ... See tõlge. SEE TÕLGE!

Või see toimetamine, ma ei tea. Mina arvasin siiamaani, et toimetaja peab raamatu korralikult läbi lugema ... Ilmselt arvasin valesti.

Sama tõlkija tõlgitud poolulme-poolpõnevikusari "Neitsikivi" sattus mulle ka hiljuti näppu. Vangutasin juba siis tõlke üle pead (mis raamatusse puutub - jätke teine osa vahele, seal on kirjeldatud vististi kõige räigemat piinamist, mida minu silmad on kirjapanduna näinud, tõsi, ainult kahel või kolmel leheküljel, aga ilge oli ikka - muidu on omamoodi huvitav ja jabur lugu), aga need Atticuse lood on vist Google'i tõlkest läbi lastud ja siis jäetud üle lugemata.

Eesti keeles ei teki inimese näole kõigepealt hirm ja siis terror. Tekib kõigepealt hirm ja siis õudus, eks ole. Sellised "pärleid" on kõigis kuues osas. Grammatikavead sinna otsa. Oeh. Ma juba ütlesin poistele, et lugu on lahe, aga ärge selle raamatu põhjal keelereegleid meelde jätke.

Ühtlasi esitan küsimuse suurele ringile: kui inspektor Cheddar lubas eestikeelses tõlkes metskassidele mitu korda pühamu rajada, mida ta tõenäoliselt inglise keeles lubas ja mis see sellisel juhul eesti keeles õigesti tõlgituna oleks? Vihje: metskassid olid ohustatud liik.

Sunday, March 12, 2017

Haripunkti poole liikumise nädal

"Haripunkti poole" on üks Agatha Christie romaan. Erilist muljet see mulle pole jätnud, sest kuigi ma olen lugenud läbi vähemalt 90% Christie eesti keeles ilmunud raamatutest, pole mul hetkel mingit mälestust, kes selles raamatus mõrvati ja mis asjaoludel.

Meil ei mõrvatud, aga nädala haripunkt oli kindlasti Lillebrori sünnipäevapidu. Enne ja pärast seda juhtus ka üht-teist, näiteks ...
... mina käisin esimesel ilukudumise päeval mitmest ja valmistasin kolm proovilapikest;
... Mees valmistas naise äraolekul vägevad lasanje;
... Jõugu Juht käis inglise keelt vastamas ja sai pühapäeval ägeda puberteedihoo, mille tulemusena (kuigi puberteedihoog oli kõigest kulminatsiooniks viimase kuu aja stabiilsele taandarengule) teenis ära tõsise olukorrakirjelduse ema-vanemalt ja seejärel tegi omast vabast tahtest tunnikese prantsuse keele harjutusi;
... Unistaja oli terve nädala nii rahulik ja mõistlik laps, et tema kohta ei olegi midagi öelda;
... ja Lillebror läks pühapäeval kirikusse katkiste pükstega, mille plekid olid esialgu ainult hajameelsele emme-kriitikule näha, aga paar kukkumist kirikuhoovil tõid ka Lillebrori jaoks tõdemuse, et need püksid küll enam linna peale ei kõlba.

Nojah, ja laupäeval peeti meil Pidu. Laste sünnipäevapidude peaaegu parim hetk on siis, kui nad möödas on, aga ega lapsi kohale toonud vanematega laua taga istuda, kohvetada ja kuulatada, kas teisest toast kostev tramburai on veel piisavalt rõõmsatooniline, pole ka paha. Eriti kui peaaegu mitte keegi kogu ürituse jooksul haiget ei saa. Kohal oli 11 last, sealhulgas üks imik, üks tütarlaps ja üks kohekolmene väikevend, kes küll kõndis ja kõneles rohkem kui kunagi varem, aga ajas peamiselt oma asja. Söödi hämmastavalt vähe. Mängiti ... ma ei tea, mida, aga muuhulgas ka klaverit ja kitarri. Lõhuti mitukümmend õhupalli ja peo lõpuosas lasti natuke rakette, neid pisikesi susistajaid. Isegi naabrite koerad ei hakanud haukuma. :)

Peo lõpp-punktiks võib pidada hetke, mil Lillebrori Sõbra Ema oli juba kogu pesakonna Lillebrori Sõbra Isa valve all (ja käe otsas, beebi ikka hälliga) õue saatnud, ennast parajasti esikus riidesse pani ja äketse karjatas. Karjatusele järgnes abipalve minu suunas. Lillebrori Sõbra Õde oli nimelt õues kukkunud ... Loodetavasti lähevad roosa müts, roosad kindad, jope, roosa seelik ja roosad sukkpüksid ikka veel pesus puhtaks. Silmade ümbert oli muda tänaseks maha pestud, aga seal ukse vahel seistes meenutas ta küll kõige rohkem veidi hämmeldunud pesukaru. Laenasin tütarlapsele selga Unistaja vana puhvaikatüüpi jope, enda roosad! kevadkindad ja mingi juhusliku mütsi - et lapsuke autot ära ei määriks. Peab märkima, et tegu on väga tugeva närvikavaga neiuga, mina samas vanuses samasugustes olukordades üürgasin, nii mis kõri võttis ... (K, ma võtan selle teksti maha, kui Sind häirib, ausalt) Igatahes kirjeldab see õnnetus suurepäraselt meiekandi hetkeolukorda - poris tammudes kostab suurepärane spunk lurts. On märg, aga maapind on kuskiltmaalt veel külmunud. Seepärast ei ole tehtud ka plaanikohaseid aiatöid - isegi õunapuid ei saa lõigata, sest oksavedamismeeskond jääb pori sisse kinni.

Veel - riputasin esimest korda sel aastal pesu välja; köögiseina mööda edasiliikuv esemeneedus on võtnud õnneks veekeetmise kannu (veel töötab, aga lekib natuke) ja arvutitooli, millel murdus ära käetugi. Oeh. Õnneks on kohvivee tegemise võimalusi ja toole majas veel.

Friday, March 10, 2017

Appi, seelik, kui õudne!

Lugesin ka seda Peetri kooli vormiprobleemi ja mõningaid kommentaare sinna juurde. Mingil määral - aga ainult mingil määral - saan ma aru neist, kelle meelest on tüdrukute seelikunõue normaalne asi. Mina olen põhimõtteline seelikukandja, juba sellepärast pean seelikupooldajatega solidaarne olema. Ma allpool ütlen selle kohta veel midagi, lugege edasi.

Küll aga ei saa ma aru üldse neist, kes seelikukandmise-nõuet ja ütleme, naisterahvastele ukseavamist õudseks diskrimineerimiseks nimetavad. Õige mitmed netikommentaarid olid stiilis "Kõik tunkedesse, keelame poisid ja tüdrukud ära!" No see on ju teine äärmus või kuidas?

Mulle muidu pealaest jalatallani koolivormitamine ei meeldi väga, või kui, siis Alice'i blogis on kirjeldatud inglise lahendus, minu meelest mõistlik. Kuskilt raamatust lugesin ka armsast kombest oma kooli kampsunit linna peal nähes kamspunikandjale lehvitada, sõltumata  kampsunikandjaga tuttav olemisest - igati sõbralik ju! Peaks seda vist meie majas ka propageerima, meil on koolivest (isiklikult ma vihkan veste, kahjuks). Kui aga mul oleks tütreke, kes peaks käima pealaest jalatallani koolivormis, tahaksin ma küll, et rübliktüdrukutel või vahetunnis tormamismängude mängimise ajal oleks seeliku asemel võimalik valida püksid. Sest seelik ei püsi tormamise ja ronimise käigus samas asendis, kus ta püsib niisama jalutades, ja väikese tüdruku aluspesu võib võõras inimene näha ainult siis, kui see parasjagu perfektselt puhtana nööril ripub või poeletil maksmist ootab. Ideaalis saaksin ma muidugi endasarnase tütre, kes rabelemist ei armasta (keegi pole unistamist ära keelanud, päriselu on päriselu).

Meil olid kunagi 4. klassis seltskonnatantsu tunnid ja õpetaja nõudis, et tüdrukutel olgu selleks puhuks seelik ja poistel ontlikud kingad. Tüdrukud oigasid ühtelugu, et selles tunnis on kaks nõmedat asja - poisiga tantsimine on iiiiiuuuu ja seelik on vastik. Poisiga tantsimine ongi iiiiiiuuuu, kui sa oled 11 ja klassivennast peajagu pikem ja õpetaja poolt määratud klassivend on ebasümpaatne (või ui häbi, sümpaatne!). Aga seeliku vastikusega ei saanud kohe kuidagi nõus olla. Meil oli, tähendab, terve hulk väikesi tüdrukuid, keda polnud kunagi õpetatud seelikut kandma või ei olnud nad ilmaski sattunud olukordadesse, kus kaunis kleit ongi väiketüdruku seljas kõige kohasem - ja see on ju ometi kurb.

Igatsen maailma, kus naisterahvas võib kanda seelikut ja pükse vastavalt olukorrale ja enda sisetundele ja kellelgi pole selle kohta midagi ütlemist. Ja kus "ilusasti istumine"* tuleks kodust elementaarse õpetusena kaasa, umbes nagu noa ja kahvliga söömine ja teadmine, et poisterahvas ei hoia käsi küünarnukini taskus. Ühel päeval ma need poegade taskud veel kinni õmblen ...

__________
*kas te olete näinud 11-aastast tüdrukut täiesti võõras kohas aelemas asendis, mida saab nimetada ainult günekoloogiliseks? Ärge parem ette kujutage, see oli kole. Ekstreemsused on need, mis panevad igatsema vanaema õpetust - tüdruk istub, põlved koos!

Aga mis siis, kui ...

Lugesin siin ja seal, siis tekkisid mingid ka mulle enesele mõistetamatud seosed. Kirjutaks üles.

Sallivuse eestkõnelejate lemmiklause konservatiividele ja muidu terve talupojamõistuse pooldajatele on: "Aga mis siis, kui sinu laps saab olema /sisesta sobiv sallivuskuulutaja arvates konservatiivile sobimatu asi siia/?" Enamasti on minu poolt praegu täpsustamata jäänud sõna midagi, mis toob lapse ellu enamikus maailma paikades kaasa mingeid ebamugavusi. Me ei saa ju kõiki normist erinejaid koondada Amsterdami ja Floridasse, eks ole!

Ma arvan, et enamik lapsevanemaid kujutavad oma laste tulevast elu ette ikkagi üsna lineaarsena ja mingite enda kehtestatud edukuse kriteeriumite järgi. Kadunud ämm igatahes ootas, et Mees kõigepealt lõpetaks edukalt ülikooli, teeks hoolega karjääri ja siis, nii umbes 30. sünnipäeva kandis esitleks noort ja kergestivormitavat tulevast pruuti, kellega saada normile vastaval moel 2,2 last ja elada kas uusrelamurajoonis või kusagil mõistlikus korteris. Läks märkimisväärselt teises järjekorras ja hoopis teiste nüanssidega. Mina olen oma Mehe kõrval küll väga õnnelik, loodetavasti on tema ka rõõmus. Mida ämm asjast praeguseks arvaks, ei saa kahjuks enam küsida. Oma elu viimase kuuendiku jooksul ta meie üle kuigi rõõmus ei olnud, liiga palju erinesid Mehe valikud ema ootustest ja lootustest. Mis siis, et midagi tõeliselt koledat ei juhtunud ja emigreeruma sundivaid ebamugavusi ka ei olnud.

Kui nüüd kujutaks ette mingit lapse "tema ise" eluvalikut või seniavaldumata vajadust, mis ei oleks otseselt lapse elu raskendav, aga sellegipoolest minu kui tema ema jaoks kujuteldamatu ...?

No näiteks. Mis siis, kui keegi meie lastest hakkab mingil eluperioodil vaimustuma idamaadest? Minu jaoks on kogu ida filosoofia, eluviis ja jutud sealtkandi ülerahvastatud asulatest iiiiiiiiiiiik. No lihtsalt ei mõista ega suuda omaks võtta! Isegi olles tänulik hiina toidu eest, mis on maitsev, ja võimaluse eest omada odavat kodutehnikat (muide, minu tarbimisfilosoofia on juba ammu pigem Euroopa-suunaline, tahan võimaluse korral tarbida kohalikku toodangut, aga kuna hinnavahed Aasia orjatööga toodetu ja Euroopa meistrite kauba vahel on enamasti üüratud, kasutan olemasolevad esemed ribadeks või elan ilma), ei suuda ma ennast kujutleda vabatahtlikult kuskile Aasia riiki sattumas, veel vähem seda ilma mitme järjestikuse närvivapustuseta üle elamas. 

No aga kui laps vaimustub. No aga kui laps vaimustub ja sinna kooli tahab minna! No aga kui laps vaimustub, sinna kooli läheb, armub ja abiellub? Ja sinna kodu rajab? 

***
paus 

***
Nuuskasin nina ära ja mõtlesin, et eks sellisel juhul peab leppima. Koolivaheaegadeks, ma loodan, lennutatakse lapselapsed ikkagi vanavanemate juurde põhjamaa metsa, ja eks need vanavanemad võtavad palderjani sisse ja lähevad Aasia suurlinna külla, sest laps ja lapselapsed on kallid, neid tahaks ikka näha. Ma loodan, et sellisel juhul on lapse tulevase elukoha lähistel vähemalt mõni kohaliku aedvilja turg ja et minia räägib peale kohaliku keele näiteks inglise keelt ka. 

Kujutlemine sai läbi. Midagi keerukamat ma ei ole hetkel nõus kujutlema. Pealegi on nad hetkel veel üsna väikesed ja tavaliselt ei teki huvialad või eluviisi-erivajadused päevapealt. Üks probleem korraga, nagu Mees armastab öelda. 

Küll aga omandab igasugune sallivus ja sallimatus hoopis teised mõõtmed, kui hinnangut vajav olukord nii-öelda koju kätte tuleb. Üks mu kunagistest lapsukestest esindab mõtte- ja eluviisi, mis on mulle vas-tu-võe-ta-ma-tuu. Ilma eranditeta ... välja arvatud see lapsuke. Kui ta aga meil kord koolimajas toimetas ja ma ta ära tundsin, siis oli valdavaks emotsiooniks rõõm toredast noorest inimesest, mitte soov moraali lugeda või teda kuidagi "õigele teele" pöörata. Sest noh, see eluaspekt, mille alusel teda laiemalt tuntakse, on minu jaoks kõigest üks osa inimese pikast elust, ja kui 20-aastaselt ei olda enda meelest õige asja eest kirglikult väljas, millal siis? Isegi kui see "õige asi" tekitab mõtet - kui nüüd Professorit tsiteerida - "Laps, laps, sa ei tea, mida sa teed!" Inimene ise on ju heatahtlik ja loodab siiralt, et tema aktivismist on tema meelest ohustatud-ahistatud kodanikele kasu, järelikult on süda õigel kohal ja see on kõige tähtsam. 

Aga et kangesti peaks omaks võtma kellegi aktivisti poolt õigeks peetava, aga minu veendumustega vastuolus oleva seisukoha asjas, mis mind ja mu lähedasi momendil absoluutselt ei puuduta ... Ei, tänan. Ma arvan, et meil peaks olema lihtsalt valmisolek edasi armastada ja nihutada oma armastusvõime piiri nii kaugele, kuni üleüldse enam ei saa (jah, see on ka oma lapse suhtes võimalik, aga te saate isegi aru, et teod, mida üks laps peaks emaarmastusest ilmajäämiseks tegema, on nii koletud, et neid ei saa isegi välja öelda ... mitte minu lapsega seotuna, palun - huvitav, mida Stalini ema tema suhtes tundis? - inglisekeelne Wikipedia ütleb, et soovis, et pojast oleks saanud pigem preester. Mhmh.), kui selleks peaks vajadus tekkima. Kui nad hakkavad põhimõttelisteks karjääriinimesteks või kolivad kuhugi väikesaarele, kuhu külla saab ainult väikelennuki või paadiga (loksutab, appi!), või saavad vanemate poolt kujutletust erineva arvu lapsi või otsivad endale hoopis teise koguduse**, eks siis vaatame.

Aga võõraste veendumuste pärast ma tegelikult üldjuhul vaielda ei viitsi. Ole palun südamerahus vegan või üks neist, kellest NG sooteemaline number kirjutas. Ainult hoiata ette, kui külla tuled, me siis ostame sulle kohvi peale panemiseks mandlipiima ja väldime vestlemist sügavalt eraelulistel teemadel. Maailm on ju põnevaid asju täis, küllap meil juttu jätkub.


__________
*enamik inimesi on kenad. Mõningane silmadepööritamine põlvkondadevaheliste erinevuste tõttu on normaalne, aga ma arvan, et võiks olla valmisolek vastastikuse lugupidamise elementidega suhte tekkimiseks. 
** jah, need ongi laste ja vanemate vahelised reaalsed veendumuslikud probleemid. Tuleb ikka ette. Millised probleemid meil tekivad, sellest räägime siis, kui nad kätte jõuavad.

Monday, March 6, 2017

Käisin koolis

Muljeid.

Meie juurest vaadates asub Olustvere eikusagil. Isegi arvestades asjaolu, et meie asume veel rohkem eikusagil. Õnneks on kahe eikusagi vahel asfalteeritud maantee, mis tänu Jumalale oli ka kenasti kuiv ja jäävaba.

Kohalejõudmine võttsi umbes täpselt poolteist tundi, ilmselt saab selle ajaga edaspidigi arvastada. Kuna Mehelt päritud imetelefoni GPS ei tööta juba ammu, läks paaril korral olemine ärevaks, aga autos oli üks narmendav kaart ja kui Põltsamaa vahel on keelumärk ees, siis tuleb ümber keerata ja sõita viimase ristmikuni. Kui teise nurga alt läheneda, leiab teeviidad üles küll.

Olustvere kooli käsitöömaja on ütlemata armas. Nagu oleks kodus, ainult et meil pole laiu aknalaudu ja kogu Maja on üleüldse palkidest, mitte kivist. Puudujäägina võib nimetada ebadiskreetset kempsuust, mis oma raamiga kuidagimoodi ei ühildu. Õnneks on paarisentimeetrine uksepragu kempsus toimetaja suhtes viltu ja vähegi peenetundelisem uksetagune ootaja ei hakka kõõritama, mida täpselt seal tualetis tehakse.

Liina Langi on täpselt nii kompetentne ja meeldiv, nagu tema blogist paistab. Sain teada, et igasugune lõng korralikuks pitsikudumiseks ei kõlba, et ma olen "kogenud kuduja", aga ilmselgelt on arenguruumi, ja et tuleks hankida mõni pitsiraamat veel. Ja et pitsikudumiseks on leiutatud imeveidrad vardad, puust, imelühikesed ja teravad nagu pliiatsid. Nõuab harjumist. Homme või reedel lähen Linnas poodi ja vaatan, kas neid vardaid pikemas variandis ka müüakse.

Seltskond on sõbralik, aga esialgu mingeid lähemaid tutvusi ei tekkinud, punusime niisama igaüks oma "valige natuke raske muster" proovilappi. On raske jah, ja mulle ilmselt sellest kootud sall ei meeldiks, aga noh, jõukatel turistiprouadel pole teatavasti kunagi liiga palju pitssalle, võib igasuguse mustriga. Ma koon ju rohelisi kaltsuvaipu ka, mis siis, et roheline pole minu värv.

Tagasiteel panin paika PLNi. Kõigepealt on tarvis kududa umbes 10 salli, rätti ja pontšot, et siis valida, millised neist turustamiseks üleüldse kõlbavad. Siis palun emmed modellideks - kui mul on terve seltskond noorema ja küpsema daami eas kauneid sõbrannasid, siis tuleb seda ära kasutada! Tegelikult vajavad ka väikesed tüdrukud pitssalle ja - pontšosid, eks ole. Õnneks on tuttavaid tüdrukukesi ka piisavalt ja küllap mõni neist on ka nõus õhkõrna salli esitlema. No ja Dawanda poodi on mul juba pool reklaamteksti valmis mõeldud. Tuleb ainult asutada pood ja valmistada kaup ... see oskuste lihvimise ja arenemise pisidetail ka, jah. Ega ühtegi asja kohe täna ega homme valmis ei saa, vahepeal on ilmselt suvised aiatööd ja moos ja jõul ja ... Kui tulevaks kevadeks midagi arenema hakkab, siis on ju hästi.

Kodus olid mehed koduõppinud, tööasju ajanud ja valmistanud täiesti söödava lasanje. Ma annan vist varsti söögitegemise Mehele üle. :)

Sunday, March 5, 2017

Sünnipäevanädal

Sel nädalal toimus kohe palju.

Kõige olulisem - Lillebror varustas meid taas kaheksa-aastase lapsega. Varasem kogemus näitab, et kaheksa-aastased on märgatavalt mõnusamad kui seitsmesed, seitsmestel kipub mingi kriis olema, mille käigus hoitakse vinguviiul hääles ja tehakse müstilisi pahandusi. hetkel jookseb kolmas päev kaheksa-aastasega, päris tore on, kuigi eile pidasid Lillebror ja Unistaja õues vist märjakssaamise võistlust ja mina sain jälle Häält teha ("Kui sa saad miinuskraadidega õues märjaks, siis tuleb KOHE tuppa tulla!!!!!"). Hämmastaval kombel ei ole kumbki vesirott mingit külmetuselähedast seisundit ilmutanud.

Unistaja käis koolis kunstitöid näitamas ja inglise keelt vastamas. Mõlemaid aineid hinnati "viiega". No ega need higi, veri ja pisarad, mida me siin kõik kunstitööde valmistamise käigus valasime - Unistaja materjal on võib-olla puit, aga kindlasti mitte paber - , pididki seda väärt olema.

Jõugu Juht käis vastamas ajalugu. Ka tema oli pärast väga puhevil ja endaga rahul, vastutav õpetaja olevat noormeest oma vaheruuminaabrile kiitnud. Eks ma uuel nädalal küsin üle, kas lapse teadmistega võib rahule jääda.

Veel käis Jõugu Juht juunioride grupiga veekeskuses. Läks ise laupäeval varahommikuse bussiga Linna ja tuli õhtusega tagasi. Ujumisvälise aja veetis Sõbra pool ja põhjustas meile mõned ärevad hetked, kuna Mees helistas bussi väljumisajal, kas noormees on bussis - ei, ma olen veel Sõbra pool, ma lähen siit Sõbra kodu juurest peale ....! Ega see Saksamaa ei ole, et ühistransport täpselt käib, viis minutit varem tuleb ikka peatusesse valmis minna ... Selle kõige peale hankis JJ endale pühapäevaks peavalu ja väikese palaviku.

Mina tegin aiatöid, sain kanga maha ja uue kanga üles ja veetsin kolmapäeval mitu tundi oma moosipurke sorteerides. On hämmastav, kui palju purke aja jooksul koguneb. Mees jällegi veetis minu aiatööde-aja garaažis mulle purgiriiuleid ehitades. Kuna mul on ühtemoodi purkide kiiks (et üks moosisort peaks kõik samasugustes purkides ja samasuguste kaantega olema), on sorteerimine väga tähtis.

Nädala sees oli nii soe, et isegi triibuline Sassu trügis välja. Kõige nohuga. Kassidel on see ikka raske ja aeglase kuluga haigus, kuigi rohelisi tatimulle Sassu tõesti enam ei puhu, niisama aevastab aeg-ajalt ja vajab ninapühkimist.

Saturday, March 4, 2017

Oi ma olen kuri

Mõned kaubad ja tooted on asendamatud.

Nordic nisuhelbed hommikupudru tarbeks, sest kaera vastu olen ma allergiline ja tatra-riisi-odra-eiteamishelbed ei maitse meile mitte kellelegi. Rukkihelbeid pole igiammu näinud ja Kati nisuhelbeid ka mitte. Viimastest küll putru ei saanud, aga kodutehtud müslit küll - ma ju poemüslit süüa ei saa, eks ole, kaer.

Maggi Texicana salsa, sest see maitseb paremini kui ükskõik milline muu vürtsikas ketšupilaadne asi.

Püü peenleib on ka peaaegu asendamatu, sest maitseb kõigist muudest peenleibadest paremini. Musta leiba ei söö meil õieti keegi, ei maitse kuigivõrd ja minul paneb valel hetkel süües kõhu valutama (hommikusöögiks ei tohi ma iialgi mingit leiba süüa, ainult saia või muid nisutooteid, ilmselt ei ole magu kohe ärgates valmis tegelema mingi nii tõsise asjaga nagu rukis).

Whiskase kassikrõbinad. Mul pole kunagi olnud kassi, kellele marketikrõbinatest mõni Whiskasest odavam toit sobiks. Kitekati krõbuskite peale oksendas Sassu kunagi verd, me nagu ei tahaks uuesti proovida. Loomapoekrõbinatega aga on nii, et mõnd sorti pole nad söönud ja mõni sort on lihtsalt liiga kallis. Kuna krõbuskitele lisaks süüakse meil ka sageli hiirtoitu, tundub, et Whiskas sobib.

Mis te arvate, mis on need neli meie iganädalase (noh, peaaegu) ostukorvi toodet, mille Prisma on oma sortimendist eemaldanud või vähemalt mida pole ammu poes näha olnud? Ilma igasuguse vabanduse, selgituse või hoiatuseta? Kirjutasin mingil hetkel pudruhelveste teemal isegi kaebuse, aga reaktsioon ... Null. Kuu või kahe jooksul - ma ausalt ei mäleta, millal see kaebusekirjutamine juhtus - oleks nagu viisakas vastata, vabandust paluda ja helbed tagasi riiulisse tõsta.

Eks me käime siis senisest rohkem Konsumis. 

Edit nädalajagu hiljem: Whiskas on tagasi! Vähemalt kassid saavad oma esmatarbekauba kätte.

Thursday, March 2, 2017

Kuidas lõpmatult ära väsida

Kõigepealt on üks tõhus aiatöö- ja kolikambrikoristamisepäev. Siis jääb ööuni lühikeseks, sest must kass voodis on küll peaaegu kõige nunnum asi maailmas, aga neli kilo kassi kuklas on öösel siiski mõnevõrra häiriv. Oleks ta siis vähemalt käpakesega mu nina katsunud ...

Siis on tööl Olukord, millest lähemalt rääkida ei ole diskreetne. Aga sakslased ütlevad minu tänahommikuse tegevuse kohta Ganzkörpereinsatz. Pärast ei tea enam, kas lihased, mille olemasolu peale me tavaliselt ei mõtle (Ritsik, kõik, khm, lihasgrupid!), valutavad eelmise päeva aiatööde või hoopis hommikuse ootamatu trenni pärast. Tuleb meelde, kuidas Lemme Haldre kunagi ütles, et kes lastega töötab, peab olema valmis roomama ja käputama ja hm, vajadusel pidama midagi vabamaadluse sarnast.

Siis on tööl veel mõni tavapärane ja mõni tavapäratu asi. Juhtub. Eks mu töö ongi selline, et tegeleme sellega, mis uksest sisse tuleb. Aga see väsitab ...

Ja siis tuleb valmistada homse sünnipäeva asjus sünnipäevasöök - sest homme me saabume õhtul nii hilja, et ma mingit korralikku sööki küll tegema ei hakka - ja hommikune tort. Sel aastal Lillebror enam kummikarudega kaunistatud kõrvitsakoogiga ei lepi, tahab ka besee ja vahukoorega torti, maasikatega, palun, nagu Jõugu Juht saab (temale ma teen punaste sõstardega). See tort on selline, et kui tema valmistamise peale mõelda, siis juba mõtlemine ise väsitab ja tekib tunne, et käed kukuvad küljest. Isegi kui natuke petta ja teha üks valebiskviidipõhi (selgus, et minu tavalise õunakoogi tainas sobib selleks ideaalselt) kahe mure- ja maeiteamistainast põhja asemel, on jube keeruline.

Ma tahaksin palun olla karunahk kamina ees. Järgmised kümme päeva saavad ka olema nii rutiinivälised või lihtsalt töised, et väljamagamisele saab loota ... 15. märtsil, siis on mul vaba päev. Aga kui siis Mimi-Houdini ennast taas õhtul nähtamatuks muudab (noh, et ei saa õue tõsta) ja keset ööd voodisse laekub, siis ... Vähemalt õnnestus raamatukogust võtta mitu täitsa loetavat raamatut, neil on ainult see halb omadus, et hakkavad läbi saama.

Wednesday, March 1, 2017

Oi, märts (plärts)

Veebruar on selles mõttes tore talvekuu, et saab ruttu otsa. Märts aga olevat juba kindlasti kevad, ütles kellegi tuttav FB-s. Uuel kuul uue hooga.

Märtsis juhtub:
  • Lillebror saab kaheksa-aastaseks;
  • sel teemal peetakse Pidu;
  • võib-olla saavad lapsed kutse mõnele koduvälisele sünnipäevale;
  • tehakse nii palju aia- ja kodukoristamise-töid kui aega on;
  • Mees teeb tõsisemaid torutöid köögis ja selle käigus saame ka uue köögiboileri;
  • ostame kohe mitu paari jalanõusid*;
  • külvan tomatiseemneid!;
  • lähen kooli, imelise Liina Langi ilukudumise-kursustele;
  • teen endiselt hoolega kaltsuvaibakudutööd, täna ajame uue kanga üles;
  • vastatakse inglise ja prantsuse keelt ja arvatavasti üht-teist muudki;
  • lapsed kukuvad arvatavasti edaspidigi vette. Täna oli küll aiatagusel kraavil veel jää peal, aga maja ees olid täitsa suured lombid, Lillebroril vist ainult alussärk ei ole praegu vannitoas kuivamas.
Minu suured eesmärgid märtsikuus on tegelikult saada korda majaesine park, sorteerida ära kogu poole aastaga kogunenud oksahunnik (et mis küttepuuks, mis multšiks ja mis näiteks hernekepiks) ja kududa maha täna ülesaetav kangas. Mees loodetavasti assisteerib okste teemal ja lõikab kõik õunapuud. Aga nüüd ma lähen kantseleid (meil ongi üks sellise nimega kolikamber, lustlik jäänuk metskonna-ajast) koristama, mehed on juba seal ...

________
*kuskohast mu sussid teadsid lõplikult kasutamiskõlblikuks muutuda just päev pärast tulumaksutagastuse laekumist, ma ei tea - aga on ju tore, et see varem ei juhtunud! Unistaja kummikud on ka just märtsi alguse puhul väikeseks jäänud. Homme minnakse poodi.