Sunday, January 28, 2018

Rutiinivälisusest kurnatud

Viimased kaheksa päeva on olnud sellised, et igareedepärastlõunane väsimuse-kaikahoop, mis mind reedeti umbes kella kolme ja viie vahelisel ajal regulaarselt tabab ja mind umbes tunniks ajaks mõtlemisvõimetuks teeb, tuli vahelduse mõttes 24 tundi varem. Ainult et neljapäevale ei järgne laupäeva, mil saaks elu rahulikult võtta, pesu triikida ja niisama uimerdada... Selle tulemusena olin ma terve reedese päeva ilma haiguseta haige.

Või oli selle oleku põhjuseks hoopis kaseiini ületarbimine, sest küpsisetort ja vahukooretort ja juustuga lasanje ja pitsa ja jogurt ja siis ostis Mees veel hallitusjuustu kah... Ma vast hoian mõned päevad muust kui kohvipiimast eemal, see tilk ei muuda midagi, siis vaatan, kuidas on, kas kogu ihu lõpetab värisemise ja pea tuleb vati seest välja. Praeguseks on selgunud, et ma mõõdukalt võin piimatooteid süüa küll, aga rõhk on sõnal "mõõdukalt". Sel nädalal panin rõhu valesse kohta ja näedsa.

Jõugu Juht sai esmaspäeval üsna viisakalt ja rahulikult 13-aastaseks, mingeid suuri muutusi polnud märgata. Mina sain natuke hiljem natuke rohkem kui 13-aastaseks, pole kah erilisi muutusi täheldanud. Ainult päev otsa oli kole külm, sest tuul puhus Majast otse läbi ja kõikvõimalikes suundades korraga. Isegi seljaga vastu ahju olles külmetas kõht. Õnne ja muid asju sooviti kah, aitäh. Eks igaüks ise teab, mille alusel ta minust hästi arvab (D., ma vihjan näiteks Sinu alalõuale!), meil on arvamuste paljusus, nagu ütles vend A. täna oma lühijutluses.

Jutlustest veel niipalju, et täna ma ei olnud vend P. jutlusega päris nõus. Nimelt mainis ta kuskil algusepoole, et mis sellest vormist, peaasi, et teenistus ja ülistus ja kõik on Jeesuse-keskne. Mina olen küll paar korda kogenud, et õudse vormi tõttu kaob Jeesus ära... või ühe külalisjutlustaja puhul, kes mulle inimesena ka eriti ei meeldi, oli jutlustaja nii keskendunud enda kaheldava väärtusega vaimukusele, et mul tekkis kahtlus, kas ta üldse kunagi Jeesuse ja Tema sõnumite üle järele on mõelnud. Või näiteks ülistus kipub teinekord, eriti noortel, nii hopsassaa- ja halleluuja-tundeliseks minema, et mina kui koguduse konservatiivseks vanatädiks pürgija olen sisimas vastumeelsusest krimpsus ja suudan ainult palvetada, et nad ometi midagi väärikamat laulaks... midagi, millele ei hakata kaasa tantsima.Aga seda juttu peaks rääkima eelkõige pastoriga, eks ole, mitte siin omaette kurtma. Vend P. rääkis ju sisuliselt õiget juttu, ma oleks tahtnud ainult mõnd täpsustust kuulda. Või oli viga minu üksi minemakapanud fantaasias, kesse teab.

Lisaks minule olid sel nädalal haiged veel Jõugu Juht ja Lillebror, nemad ikka päriselt, peavalu ja nohuga. Haigustega võiks nüüd ühele poole saada, palun.

Veel anti meile tagasi auto, mis tänase päevani on ilusti sõitnud ja loodetavasti sõidab edasi ka.

Unistaja käis külas Laenulapsel ja koostas kokkuvõtet ajaloolise isiku kohta. "Ma tõmbasin mingi Džonn Tarki," arvas Unistaja. Pikem kogemus Unistaja emana võimaldas kohe aru saada, et tegu oli hoopis Žann D-Arkiga. Saime teada, et eestikeelne ja muukeelne vikipeedia annavad Jeanne'i ilmutusesaamise vanuseks erinevad andmed, aga prantsuse keeles ei suutnud ma seda kohta üldse üles leida. Vaat mis juhtub, kui enam prantsuse keelt ei koduõpeta!

Flylady süsteem ei toimi minu puhul kohe üldse mitte. Aga ma võiks näiteks veebruaris proovida mingit uut kodumajapidamissüsteemi aretama hakata, et nagu uus kuu ja uued plaanid ja... Veebruarini on õnnestavalt vähe aega, ja veebruaris saab ju juba seemneid mulda panna ja pärast veebruari tuleb ametlikult kevad. Ja kuu lõpus taas koolivaheaeg - milline õnn ja rõõm.

Raamatuid lugesin ka.
Nele Neuhaus "Kes külvab tuult" - mulle poolest saadik meeldib enam-vähem ja poolest saadik väga, sest tegevus toimub Taunuses, saate aru, Taunuses! Tähendab, ma istun Neuhausi raamatute juures atlasega ja uurin ja meenutan, millise nurga pealt see uurija nüüd ära keeras ja kas selle linna piiril vaat seal ongi selline maja...
Paul Hoffman "Jumala vasak käsi". Olevat bestseller. Huvitav, kui paljud inimesed on selle ostnud esimese poole lehitsemise põhjal ja siis avastanud, et raamatu tagumine pool on täielik jamps, ebaloogiline ja jätab absoluutselt kõik asjad lahenduste ja seletusteta? Kahtlustan, et paljud. No kui just mingi mõõklemise ja lahingute detailsed kirjeldused meeldivad, mulle põrmugi ei meeldi.
Indrek Hargla "Raudrästiku aeg". Mulle meeldivad Hargla muinasaegsed nimed  ja tegelikult pole detektiivijuttudel sisu poolest vigagi, aga selles raamatus on lausa erakordselt palju Harglale õnnetuseks omast andestamatut-põhjendamatut roppust. Guugeldasin, tundub täitsa normaalse inimese moodi mees, aga ausalt, kui üks hinnatud kirjanik raamatu niimoodi rõvedusi täis topib, ilma et neil üldse millegi jaoks mingit vajadust oleks, tekib tahes-tahtmata mõte, mis tal ometi viga on? Ja kui üks mees annab niimoodi kirjutatud raamatu oma abikaasale toimetada, siis...
Katherine Neville "Maagiline ring". Taas raamat, mille algus tundus huvitav, ikkagi Piibli ajad sees, äkki kirjutab midagi tolleaegsest eluolust... Valeõpetus on kõigest üks selle teose häda. Hullumeelsed sugulussuhted, absoluutselt ebaloogiline tegevuskäik, ühte patta pandud natsid, indiaanlased, astroloogia ja põlveotsa-okultismi... Lõpuni lugesin kahel põhjusel: esiteks, peategelasel oli kass, tema saatus huvitas väga; teiseks, tahtsin teada, kuidas kirjanik selle segapudru otsad kokku tõmbab. Sain teada - mannetult.
Alan Bradley "Piruka magus põhi". Bradley olevat seda raamatut kirjutades olnud 70. Eks iga hea asi siin ilmas nõuab aega. Ma väga loodan, et autoril on hea tervis ja ta jõuab veel palju kirjutada (Goodreadsi andmetel on samast sarjast veel 8 raamatut ilmunud, ma tahan neid lugeda!). Flavia de Luce on nagu noor, eriti sünge Hermione Granger, kes võib tulevikus saada kas Marie Curie'ks või sõjaprintsess Xenaks (aga paksemalt riides), või korraga mõlemaks, otsusekindlust igatahes jätkub. Seda raamatut lugege teie ka.

Friday, January 26, 2018

Ja kuidas see nii juhtus, et meil päris oma auto taas õues seisab

Niisiis, elektroonika. Täpsemalt näitas kompjuuter, et viga on käigukasti juhtplokis või mis selle nimi ongi (ma isegi ei tea, kas see võiks käia p või b-ga). Meie tavalise autoabistaja poolt soovitatud elektroonikaspetsialist (võtab haigeid autosid vastu Pauluse kiriku vastas vana tehase hoovis) laiutas käsi - uus jupp maksvat umbes 1400 eurot, kohalikes lammutustes vajalikku detaili pole. Meil ei ole 1400 eurot, pealegi saaks selle rahaga midagi paaaaaalju mõistlikumat peale hakata.

Mees guugeldas ja otsis. Vahepeal jõudis Vanaema halada: "Miks nad seda autot ÄRA ei paranda?" Järgmisel korral, kui parandamine miski jupi taga seisab, ütlen ma Vanaemale, et tema ei saa kah mantlile uut nööpi ette, kui tal ei peaks majas ühtki mantlinööpi olema, ikka tuleb enne ostmas käia... Äkki saab aru (või ütleb Vanaema, et tema mantel on üldse lukuga, see võib kah juhtuda).

Mina ja lapsed palvetasime, ega muud ju teha ei olnud.

Mees luges kuskilt foorumist välja, et Easytronicu juhtplokis on mingi pisike elektrimootor, millel võivad olla harjad ära kulunud ja see olukord andvat juhtploki kohta veateadet. Mootor ja harjad ühes lauses koos seostub minu jaoks küll miski peenemat sorti saapapuhastusautomaadiga, aga ma pole kunagi mootoritest midagi aru saanud, nii et olen valmis uskuma, et ka mitte-saapapuhastusmasinas võivad olla harjad. Kui auto on lähenemas veerand miljonile kilomeetrile, siis pole mingi ime, et midagi ära kulub.

Autoparandaja oli nõus vaatama. Tuvastas, et on mootor ja on erakordselt ärakulunud harjad. Võttis siis harjad ühelt Audi aknamootorilt, mis tal juhtumisi sealsamas garaažis üle oli - garaažides on alati ko-hu-ta-valt palju kola, kas te ei leia? -, ja pani meie autole. Mõõt olevat olnud õige, originaalharju ei olevat niiehknii saada. Siis lappis masina kokku ja keeras võtit... Auto läks käima - enne harjavahetust ei toimunud sel teemal midagi. Proovisõidu käigus vahetas käigukast käike nii, nagu peab. Eile anti auto kätte, mina, khm, sõitsin temaga natuke Linna peal - sõitis nii, nagu peab. Koju-Linna-koju... Ikka nii, nagu peab.

Kui see nüüd see viga oli... siis on ju toredasti. Raha läks kah umbes 15 korda vähem kui oleks uue jupi puhul läinud, sest jupp ise pluss veel paikapanek, ja üldse.

Niisiis: kui teil juhtub olema eakavõitu Easytronic käigukastiga auto, mis ühel päeval jääb lihtsalt seisma ja vilgutab ainult F-tähte ja kompjuuter ütleb, et  viga on käigukasti juhtplokis, siis oleks kõigepealt mõttekas otsida üles üks pisike elektrimootor. Harjadega. Kasulik oleks, et seda teeks keegi, kes selle ära ka tunneb ega kahtlusta mootoriharju saapapuhastamises. Foorumid ütlesid, et teine odavapoolne lahendus on puhastada ära piduriandur - Easytronicu elektriühendusi olevat ühe koha peal palju ja nagu suurperedes ikka, tulevat ka seal vahel ette kommunikatsiooniprobleeme... Meil oli see piduriosa korras. Ja kumbagi häda ei pidavat kompjuuter oskama täpselt tuvastada. Lahtivõtmise ja kokkulappimise käigus tuleks peale passida, et kõik saaks võimalikult täpselt, muidu tuleb hakata käigukastige uuesti õpetama, kuidas need asjad käivad... Aga ega keegi, kes asja ei tunne, ilmselt ise käppapidi kuhugi mootorisse ronima ei hakkagi, eks ole.

Ühtlasi võib siinkohal märkida, et saksa keele oskamisest on ikka kõvasti kasu, kui sul juhtub saksa päritolu auto olema. Sakslased on üsna kodumaatruud ja Opeli märgiga autosid sõidab seal minu meelest rohkem ringi kui Eestis... ja samal ajal on suur hulk sakslasi siiski praktilise meelega inimesed, kes ei rahuldu tehnikaprobleemide korral ainult kurva näoga, käed rippu, seismisega, vaid püüavad ka ise lahendusi leida ja räägivad neist Internetis üpris palju.

Wednesday, January 24, 2018

Pool on läinud. Teine pool vast ees.

Kui hästi läheb, siis saan ma praegu dantelikult öelda, et seisan eluraja poolel teel. Mitte et ma oleksin Dantega rohkem kokku puutunud kui ähmaste viidete kaudu siin ja seal arvatavasti kergemas ilukirjanduses.

Aga pool on, jah, läinud ja teine pool loodetavasti ees. Kui Jumal päevi annab.

Tänaseks on ta andnud lumise ja varahommikuse kraadiklaasivaatamise põhjal külmapoolse päeva. Pole just minu maitse. Perekond lubas, et saab ka "sa ei pea üldse süüa tegema" päev. Mulle sobib. Veel on see päev minu jaoks koolimajavaba, mis sobib hästi. Küll ma homme poetan oma kohvi ja koogi õpetajate kohvikusse, ise ma sinna ei tiku, sest märkmikuleht on üsna tihedalt täis kirjutatud. Muidu hakkavad veel kallistama! Veel on see päeva loodetavasti nahkhiiresalli kokkuõmblemise ja raamimise päev. Ükskord peab see ju valmis saama!

Aga sellest elurajast, jah...

Kadunud noorust unes ei näe ja see on tore, sest isegi praegusest mõnevõrra parem tervis ja märgatavam väline ilu ei kaalu üles kehva iseloomu ja absoluutset elukogemuse puudumist. viimane on küll umbes nagu kõigi väga noorte probleem, ainult et mõned usuvad vanema generatsiooni arvamusi ka, mina... nojah, vaadake seda iseloomuosa.

Ega see tervis nüüd nii vilets ka ei ole, et kurtma peaks. Talisporti pole kunagi armastanud, tõele au andes suvisporti ka mitte. Kui niimoodi tasahaaval kriiksudes saaks teise poole mööda saata, siis poleks viga midagi.

Tegelikult on nii, et kõik hea, mis mul on, on puhas Jumala arm, ise pole ma siin midagi korraldanud. Armus elamist ja selle äratundmist tahaks küll jätkata.

Maisematest asjadest... tahaks usinam olla ja rohkem teha. Kui ma juba olen loodud Martaks, mitte niivõrd Maarjaks (Luuka evangeelium, 10. peatükk, salmid 38-42, kes vajab täpsustust), siis võiks sellest kasu ka olla. Rohkem aiatöid ja kodutöid ja muidutöid. Et mu kallid saaksid rohkelt rõõmustada minu käte viljast, noh - õpetussõnad 31, loomulikult.

Parem inimene oleks ka tore olla. Enesekasvatus on endiselt oluline teema, küllap see jääb niimoodi eluajaks.

Ma millalgi kuskil ütlesin, et olen tegelikult elus peaaegu kõik soovitud asjad ära teinud, ainult vanaemaks pole veel saanud. No kui päevi antakse, siis võiks mõnda aega vanaema olla ka, ja palun, mitte veel lähiaastatel, las poisid saavad vähemalt mõne kooliga enne ühele poole. Mis poistesse puutub, siis ma arvan endiselt, et meil on liiga vähe lapsi, aga eks me vaatame, kas ja kuidas see asi muutub. Kas üldse.

Kui aga nüüd mingit maiste asjade bucket listi koostada, siis...
- jah, vanaemaks tahaks saada;
- rohkem rõõmu tunda;
- ikka paremini süüa teha;
- sealjuures vähem kulutada;
- rohkem reisida;
- rohkem külalisi vastu võtta;
- kodu rohkem korras hoida.

Viimase tarbeks liitusin taas Flylady süsteemiga. Puhtusest särav kraanikauss ja paeltega kingade kandmine jäävad minu puhul kindlasti ära, sest nõudepesumasinaga on mul oma süsteem ja kodus ma kannan susse, kuhu mahuvad ka villased sokid, aga 15 minutit päevas mingi punkti koristamisele kõlab hästi, sest seda aega ma kohe kuidagi ei taha võtta ja tulemus on vastavalt õudne. Äkki õnnestub.

Õhtul: Mees tõi pitsat, millest võinukls jaguda tervele rügemendile. Jagus nii, et kõik saime kõhud täis ja natuke jäi õhtuseks näkitsemiseks ka. Kuskilt oli ta hankinud ka lõhnavad punased roosid. kujutage ette, kesktalvel külmal ajal ja roosid päriselt lõhnasid!

Nahkhiiresalli venitasime ära. Mõõdud said 80 x 200, 53 hiirt. Väike valearvestus, vähemalt üks hiirekord oleks võinud vähem olla, raam kippus puudulikuks jääma.  No aga siin ta nüüd on:


Tuesday, January 23, 2018

Teisipäevad tekitavad tuska

Päriselt ka. Eks see tuleb sellest, et päev venib hirmus pikaks ja koju saab eiteamiskell.

Kui meie auto elektroonika kuulis, et mootor on saanud kapremondi, kiljatas ta: "Aga miiina?" ja ütles üles. Nüüd ajavad Mees ja elektrik mööda maailma vajalikku juppi taga, tehasehind olevat 1000+ eurot, mis ei ole nagu valikutes... Jupi enese vahetamine pidavat käima naksti, kui ainult inimliku hinnaga jupi leiaks.

***

Töökabinetis oli nii külm, et kui ma pärast igasuguse mõistliku tööaja lõppu sunnismaisena - sest Mees oli ju autoga ära ja ega ma seda Vanaisa autot juhtida ei oskagi, sellel on manuaalkast - kududa üritasin, siis ei tulnud sellest midagi välja. Külm oli!

***

Raamatukogus püüdis minuga suhtlemist alustada uskumatu oranži pesapallimütsiga mees. Kuna ma ei tea mitte ühtegi põhjust, miks peaks üks meesterahvas siseruumides mütsi kandma, kui ta just laval, ütleme, liblet mängimas või mingi selge erivajaduse või hädaga ei ole, siis ma lihtsalt ignoreerisin tema olemasolu. Minu mütsisuhtumise tagajärjel on poisid õppinud ära, et pood on tuba ja toas võetakse müts peast. Vanaema suureks pahameeleks võtab Lillebror Peetri kiriku Maximas alati mütsi peast - Lillebror on ju laps ja pood on ikka pood... Seletus, et poes hakkab niiehknii palav, ei päde. Minu meelest on Lillebror ka poes mees, mis siis, et väiksemat sorti. (Mats võtab mütsi maha küll, siis seisab müts tal põues, see sünnib toas, kirikus...) Oleks, et läheks Toompeale või kuhugi mujale, mis mõisa õue moodi on... Mõisa toast Reinvald minu meelest ei laulnud.

***

Lillebror on endale hankinud krõbeda külmetuse. Ninast tuleb huvitavaid asju, köha on häälekas ja muidu olemine on aeg-ajalt vilets. Määrasin talle tubase režiimi, palju sooja jooki ja paaripäevase piimakeelu. Kuidas ma seda Vanaemale selgeks teen, ma ei tea, haiged lapsed peavad jooma väga palju kuuma piima... Aga piim pidavat aitama kaasa lima tekkele ja see nohu on väärt küll, et võidelda kõigi käepäraste vahenditega.

***

Lillebrori haiguse - "See laps on HAIGE, ta lausa MAGAS pool päeva, miks ta kannab nii õhukesi riideid?" (maavillane tihedas koes müts vs kunstvillane, suurte silmustega ja hõredas koes müts; veekindlad kindad vs peenikesest villasest lõngast, üliavara randmega labakud - no ma ei tea...) ja meie autohäda tõttu - "Hikka veeeel ei ole ära parandatud!" "Aga ema, Mees ja autoparandaja otsivadki praegu vajalikku juppi..." "Nojah, mina ei jaga sellest midagi, aga miks seda autot siis juba ÄRA ei parandata?" -  oli Vanaema ka täna intensiivselt närvis ja mida rohkem närvis ta on, seda vähem ta millestki aru saab. Keegi kinnisvarahuviline olevat postkasti pistnud lipiku teemal "Kui tahate maja müüa, siis ma ostaks meelsasti", ja Vanaema keeldus ka pärast naabri samasugusest lipikust kuulmist uskumast, et tegu ei ole linnavalitsuse plaaniga teda kodust välja tõsta. Oeh.

***

Unistaja hakkab ära väsima. Ta suudab oma tippvormi päris edukalt ajastada koolitundidesse, aga vaat see kodune elu... see ajab juuksed püsti. Unistaja üritab muudkui tegutseda mingi oma graafiku alusel, mis muuhulgas sisaldab õppimist nii kaua ja nii suure hulga pausidega, kui tema ise vajalikuks peab - aga õhtuti tahaks teha midagi muud ka peale koolitööde juures assisteerimise. Kodutööde elutoast pagendamine ei toiminud, pealegi aitaks pagendamine ainult teisi, aga Unistaja ise on see, kelle elu jääb täitsa elamata, kui ta iga viiesõnalise lause vahele toale neli tiiru peale teeb...

***

Suvel ei mahtunud meil puud kuuri ära. Nüüd on talve selgroog pooleks ja meil kuur tühi, aga kuuriseina ääres riidas muidugi mõnevõrra kehvemini kuivanud puud... Eks me tuleme toime, aga ilmselgelt ootab mehi laupäeval ees suurem puuladumine, riit on pealegi nii kõrge, et ei mina ega poisid sealt korralikult võtma ei ulatu. Unistan võimalusest uuel kevadel veel üks kuur tühjaks koristada, seal on praegu sodi, prahti, katkiseid tööriistu ja pärnapakke, mida õieti millekski tarvis ei ole, ehk siis saame hakata kogu talve puid kuurides hoidma. Oleks ju tore.

***

Ilmateade ähvardab, et mind karistatakse sünnipäeva puhul lumetuisuga. Mh, jõuludega peaks põhiline talv ju läbi saama ja tasapisi tulema kevad. Alice mainis, et neil juba lumikellukesed õitsevad, vaat see on õige jaanuar. Vähemalt on mul üks sibul, mis teab, kuidas käituda. Varsti saame kodukasvatatud sibulapealseid. Nurrrrrrrr. Vast tuleb see õige kevad kah rutem kui mõnel varasemal aastal. Loota võib alati.

***
Ma nüüd koon veel vähemalt tunnikese. Lehekirjaline edeneb, seda on vast ikka kunagi võimalik vahetada raha vastu... Sest raha, tundub, et läheb lähiajal natuke rohkem kui me arvasime. Urr.

Sunday, January 21, 2018

Elizabeth on aina rohkem kadunud

"Elizabeth on kadunud" on väga ilus ja väga hirmus raamat, mille kohta siin öeldakse, et eakate sugulastega inimestel ei soovitata lugeda. Nii ongi.

Vanaema helistas laupäeval, et soovida Jõugu Juhile sünnipäevaks õnne. "Aaaga ema, JJ sünnipäev on esmaspäeval, 22. jaanuaril!" Vanaema jahmus ja vaidles natuke aega, sest tema on kogu aeg teadnud, mis päev on ja üldse. "Ema, palun, palun, PALUN kirjuta asjad üles!" Eiiiii, Vanaema pole nii kehva mäluga, et asju üles peaks kirjutama. Kaks päeva varem olime me vestelnud kaks korda päeva jooksul, Vanaema oli valmis Piibli peal vanduma, et üks kord, ja õhtusemast jutust ei tea tema midagi. Saime pärast enam-vähem sõbralikult toru ära pandud.

Kolm minutit tagasi helöistab hüsteeriliselt nuttev Vanaema: "Kus te olete, MIS TEIL JUHTUS?" "Ema, täna on esmaspäev, esmaspäeva hommikul ei tulegi keegi teie juurde, mina ja Lillebror oleme kodus..." (pealegi on Lillebror kõrvavalu ja poole tableti ibuprofeeniga voodis, aga seda ma Vanaemale esialgu ei räägi) "No aga... täna on ju Jõugu Juhi sünnipäev!!!" Mis siis, et on, Jõugu Juht on praegu koolis ja teeb seda, mida kuuenda klassi lapsed koolis teevad, seadus on selline... Vanaema oli arvanud, et tuleb enne kooli tema juurest läbi tulla, et saaks pidulikult lauas istuda. Meil pole sellist sünnipäevahommikukommet mitte kunagi olnud ja nii mina kui JJ oleme eluaeg olnud õhtuinimesed ehk Morgenmuffelid (saksa keeles umbes nagu hommikuvihkajad või nii). See tähendab, et hommikul on meil iga minut arvel, igasugused pidupidamised toimuvad õhtuti - noh, JJ sai oma paki ja koogitüki, aga ekstra tund aega varem ei sunni me sünnipäeva pärast kedagi tõusma, see oleks tarbetu piinamine. Ka ei olnud meil ühtegi kokkulepet, et Vanaema peaks üldse JJ-ga täna kohtuma, lausa vastupidi - sünnipäevatamist praegu ei tee, niigi autoasjade pärast ärev ja Vanaemal ja Vanaisal tervis kehvapoolne, me ei taha mingit "pidulauda" (nõukogude aja stiilis külmlaud, kus 2/3 asjadest ei maitse kellelegi, ja sunnitud olemisega pikaksvenitatud istumine, mille käigus Vanaema räägib kõigist oma tuttavatest; Vanaisa ei kuule niiehknii midagi - me oleme viimastel aastatel pidulikuks puhuks hoopis pitsat tellinud ja Vanaema on olnud väga rõõmus, et pääseb suuremast osast nõudepesemisest; istumine ei ole tegelikult midagi nii hull, kui toit on hea, seltskond on ikkagi armas). Aga Vanaema mõistus tegi vonksti* ja see loominguline vonksti ajas ta lõpuks nutma.

Kommenteerija Kylli küsis juba jupp aega tagasi, kas vanasid meile kolida ei saaks - ei saaks. Esiteks on meil neljast elamiskõlblikust toast kaks läbikäidavad, teiseks ei ole Vanaema ja Vanaisa oma 20 aastat samas toas maganud, nad ei saaks omavahel hakkama. Niigi on nende kooslus... düsfunktsionaalne, aga see ei ole lõpuks minu asi. Vanaisa saaks otsekohe meeletu paranoiahoo, et me tahame kasuahnel moel nende maja kätte saada. Vanaema kardab maal elamist, sest siin on pime ja porine. (maja ees on asfalt, taga-aias muru, aga pimeda saabudes tõmmatakse kardinad ette ja pannakse toas tuli põlema - need argumendid ei loe) Tervise poolest saavad nad veel enam-vähem hakkama ja Vanaisa on igale poole paigaldanud käetugesid ja muid asju, et saaks kempsupoti pealt hästi püsti ja keldritrepist käies kinni hoida ja... No ja see maja on Vanaisa oma kätega välja ehitatud ja sisse elatud, esimesest vaatamisest 40 aastat ja 10 kuud (ma olin napilt kolmene, kui me seda vaatamas käisime, ilm oli hall ja sadas lörtsi, märtsikuu oli), väljakolimine murraks ta südame.Üht maja pärast murtud südamega vanameest olen ma omas elus näinud, papa Juhan ei teinud Vanaema-Vanaisa praegusesse majja kolimisest saadik muud, kui vandus, luges ajalehte ja kooserdas pikkade valgete aluspükste väel ringi (või umbes nii, ta ei olnud kahjuks kuigi meeldiv inimene), Vanaisa on niigi üpris ärrituv ja kergesti väsiv - no kui olla 80 aastat olnud hea tervise ja efektiivse tööharjumusega, siis ei harju ka viie aastaga ära, et vanadus on haigus, millest ei parane -, talle ei ole tarvis lisakoormust, et peaks meie eluga kohanema. Huvitav on see, et muidu kivikurt Vanaisa kuuleb poiste rõõmsat ruigamist vägagi hästi ja pahandab selle peale. Ju tal mingid helisagedused ikka alles on.

Minu isapoolse suguvõsa meestel on kombeks minna täie (eakohase) tervise juures jala pealt. Vanaonu Atsi-papa pidas talu ja puha. Siis hakkas paha ja keegi ei jõudnud suguvõsa teavitadagi, kui mu patoanatoomist onu ta juba enda tööplaanidest avastas. Kaugem vanaonu Järve Vanaisa (sest ta oli nii imetore, et ma lapsena muudkui nurusin, et tahaks ka endale sellist vanaisa - minu oma oli jäänud Siberisse -, siis ta lubas mulle abivanaisaks olla) võttis kartuleid, läks tuppa, istus tugitooli puhkama... ja sealt koduabiline ta leidiski. Järve Vanaisa poeg Onu Riho hakkas kodust Observatooriumist bussiga Linna sõitma, pojale külla, naise hauale, asju ajama - jäi tukkuma. Keha jõudis kohale, aga hing oli vahepeal bussi pealt maha läinud. Vanaisa on kõigi nende meeste moodi. Katsume esialgu nii, et äkki nad peavad oma kodus vastu, kuni...

Emapoolses suguvõsas on jällegi nii, et tütar peab jääma ema hooldama. Selline on seadus, nagu vanema aja Mehhikos. Ja emadel on kombeks üle ühe põlvkonna jääda dementseks. Vanamamma, kes elas 98-aastaseks ja veel aasta enne surma kantseldas lapsi ja tegi perele süüa, oli lõpuni selge mõistusega. Vanavanaema Hildegard koliti meile umbes seitse aastat enne tema surma, ajal enne täiskasvanute mähkmeid... ja enne automaatpesumasinaid. Mõistus muudkui hääbus... ja hääbus... ja hääbus. Andrei Hvostovi Annleena-lugu tuli mulle kohutavalt tuttav ja valus ette. Viimases otsas loobus ta ka söömisest, kolm nädalat pidas vastu. Viimasel päeval käisime ema ja vanaemaga kordamööda veerandtunniste vahedega vaatamas, mina olin see, kellel tekkis kahtlus, et vist... enam ei hinga. Olin siis vist, kui õigesti mäletan, poolteist kuud noorem kui Jõugu Juht täna. Minu vanaema, vanaema Mahti oli ka viimase aasta peamiselt voodis, aga täiesti selge mõistusega, küsis minu käest ikka, mis asi see arvuti on, millest tänapäeval kõik räägivad**, ja kas ma juba mehele ei peaks minema... ja kas mul on mõnd head kergekaalulist raamatut, ta ei jaksa kogu aeg raadiot kuulata, tahaks lugeda, aga paksukaanelised on rasked käes hoida. Vanaema, minu ema, on siis nii, nagu ma alguses kirjutasin. Mälu tõrgub. Ja ta ei ole isegi veel 80... Tervis on muidu päris hea... ja see täiesti ausalt hirmutab. Sest minu poolt äranähtud eakate pealt oli selgesti aru saada, et terve mõistus ja asjadest arusaamine on palju tähtsamad kui see, kas inimene jaksab keldritrepist käia või mitte. Minu vanaema ju sai aru, millal hakkab tarvis olema, ubis ennast püsti või hõikas abi ja jõudis ikka enamasti õigeks ajaks potitoolile. Teadis, mis toitu ta keha soovib, ja kuidas seda süüakse. Suutis vestelda ja proovis ennast puhtana hoida... Vanavanaema... ei suutnud viimastel aastatel õieti midagi, putru ainult lusikaga suhu panna. Aga tal olid nägemused ja luulud ja kogu maailm pahupidi...

Vaat sellised murelikud mõtted päeval, mil me oleme saanud suurepärase 13-aastase lapse. Ma nüüd hakkan hoopis õhtuse perekeskse sünnipäevatamise vastu valmistama ja teen vahepeal natukene kudutööd kah. Äkki ikka keegi tahab mu salle osta, ja ostmise puhul saab jällegi osta juhet ja krohvi ja muid asju, mida tarvis, et elamiskõlblikke tube juurde teha. Sest olgu see 13-aastane kräun kuitahes järjepidev, tema saab vajadusel veel mitu aastat vendadega ühes toas hakkama, aga mis päeval ja tunnil Vanaema ja/või Vanaisa enam omas kodus hakkama ei saa, seda ei oska küll keegi arvata. Teatavasti tulevad kõik sellised päevad nagu varas öösel, salaja ja ootamatult. Brr.

__________
* mulle tundub, et tal hakkab tasapisi tekkima valemälu, õnnetuseks ei mäleta ma sellest teemast palju, aga see on vist nii, et lünkade asemele mõtleb ta ise mingid tegelikkusest üpris erinevad lahendused ja jääb neid veendunult uskuma.
**seletasin, et on kirjutusmasin ja telekas ja nende vahel kast, mis mõtleb... sellest sai mu vanaema aru küll.

Numbrid

Sel nädalal olen ma võtnud kaks (2) tabletti palderjani.

Me oleme kahe (2) erineva autoga teele jäänud või üldse mitte liikuma saanud seitse (7) korda.

Tellisin ja sain LõngaLangi poest vähemalt ühe (365 päeva) aasta jagu haapsalu salli lõnga.

Kudusin valmis teise (2.) äärepitsi nahkhiiresallile.

Mees viis 88. sünnipäeva kingiks ühe salli, selle lehekirjalise. Kingisaaja oli salli väga väärt ja kui 88 aasta jooksul polnud keegi taibanud talle salli kinkida, siis... Ükskord peab üks auväärne daam haapsalu salli omanikuks saama niikuinii! (uuest lehekirjalisest on juba paar sentimeetrit kootud!)

Südameasjus öösel üles ärganud või päeval jõuetu olnud olen olnud umbes kolm korda. Hetkel olen mina see, kellel on rütmihäired, mitte Lillebror. Parem mina kui tema, eks ole.

Jõugu Juht on olnud koolist kodus haige kaks päeva, peavaluga koolis kah kaks päeva. On miski väike viirus.

Lillebror on neli päeva võtnud köhasiirupit, asja pärast.

Jõugu Juhi peol osales koos tema endaga 13 poisslast, kelle järgi valvas - nojah, kohvetas niisama - 6 täiskasvanut. Veel tutvusime ukse vahel ühe emaga, ühe ema-isa paariga ja telefonitsi ühe isaga. Neist see abielupaar osutus ühe kohalviibiva lapsevanema ammukadunud sõpradeks ja tundusid muidu ka imetoredad inimesed. Telefoni-isal oli äärmiselt meloodiline hääl - guugel ütleb, et ta ongi vist muusik. Üksi sisseastunud ema tundus ka muidu kena, aga oeh, kes ütleb 8-aastasele lapsele, et jaaa, kui pruudid tekivad, siis on ikka oma tuba vaja...? (vastus: inimene, kes pole selle teema peale kunagi tõsiselt mõelnud)

Pidusse tulemata jäi kaheksa (8) kutsutud last, neist mitu haiguse tõttu. Sealhulgas jäi tulemata Patsidega Isik, kes õnneks ei olnud haige, temal olid muud asjaolud. Mul on selles mõttes päris hea meel, et JJ-ga sõber olla on üks asi, aga niivõrd poisterohkel peol oleks ka väga tragi loomuga - ja Patsidega Isik on ülitragi - tütarlapsel mõnevõrra ebamugav. Teine kord, kui on rahvast vähem või tüdrukuid rohkem... kui nad siis veel sõbrustavad. Selles eas on tütarlapsega ühise keele leidmine niiehknii üpris haruldane. 

Meile unustati 1 villane müts, pole aimugi, kelle oma.

Sünnipäevapeoks valmistasin kolm ja pool plaaditäit viineripirukaid, ühe šokolaadikoogi ja kaks vaagnatäit mini-küpsisetorte. Nagu Unistaja sünnipäeva ajal septembris, keeldus praeahi ka nüüd koostööst. Kui tänane üritus oligi tema luigelaul, noh, siis selleks puhuks on mul tagavarapliit olemas, köögis kohal ja puha.

Maksmata arvete kohta olen saanud ühe (1) meeldetuletuse. Õnneks on see prügiarve, pisike summa ja peabki harva maksma.

Unistaja pälvis matemaatika kontrolltöö eest rasvase "viie" ja kiituse. Nii hästi ei läinud eesti keeles, kus ta oli märgitud põhjuseta puudujaks... sest Nimekaim ja Uus Sõber puudus, aga õpetaja vaatas, et üks ja sama nimi... Ilmselt kiirustas.

Mees tegeles suurema osa nädalast peamiselt autoprobleemidega, aga nädalavahetusel peamiselt koristamisega. Selle käigus lakkas töötamast üks (1) tolmuimeja.

Must Mimi püüdis toast kolm (3) hiirt, sealjuures kõik erineva välimusega. Üks oli karihiir, üks kaelushiir, üks eiteamis, vahepealse suurusega ja hall.

Edit hommikul: Unustasin kirja panna, et sel nädalal jõudsin lõpule viie (5) raamatuga.
Cornelia Funke "Tindiveri" - seda lugesin lastele peatükkhaaval õige mitu kuud, sest kogu see tinditriloogia on ekstra paks. Raamatu sihtgrupp tundub olevat Unistaja, ülejäänud pereliikmed ilmutasid ainult piiratud vaimustust. Kuigi, jah, isegi tahaks teada, kuidas täpselt kogu see kupatus lõpeb - pole viitsinud kolmandat osa lugeda, seal on minu maitse jaoks liiga palju seiklusi.

Robert Galbraith "Käo kukkumine" - seda raamatut peaks lugema, Londoni linnaplaan kõrval. Mul ei olnud. Poole lugemise pealt taipasin tagakülge vaadata ja sain teada, kes Robert Galbraith tegelikult on... no ma oleksin pidanud selle pseudonüümi ju ära tundma, aga noh, ega ma ilmaaaegu ole viimasel ajal saanud südamehäireid ja vajadust palderjani võtta, aju tegeleb muude asjadega. Esineb paar lubamatut keeleviga, näiteks "ripsmeDušš", aga millises tänapäeval trükitud raamatus neid ei esineks?

Brian Aldiss "Peatumata" - üsna mõistlik ulmelugu, ma ütleksin, et seitse punkti kümnest... sest peategelaste isikud ja emotsioonid jäid minu jaoks napiks. Aga kannatas lugeda hästi.

Täheaeg 17, "Päästa meid ära kurjast" - ma ütleksin, et seekord oli valik keskmisest parem. Ma olen muidugi see tõõp, kes igasugused tehnilisele keskenduvad jutud lihtsalt vahele jätab, sest ausõna, kosmoselaevade sisustus ei ole minu teema... aga jah, päris meeldis. Võis lugeda küll. Hiljuti sain kuskilt teada, et Maniakkide Tänavaga olen kunagi sajandi alguses samades seminarides käinud. Siis esines ta küll veel kombekalt passinime all. Arukat juttu rääkis. Kirjanikuna on... nagu on, Triinu Merese lood meeldivad tavaliselt rohkem. Noh, VVN läheneb ka hoopis naiselikuma nurga alt, loogiline.

Carole Matthews "The Cake Shop in the Garden" - ta näeb välja nagu pehmekaaneline naisteromaan ja ongi pehmekaaneline naisteromaan. Ei midagi rohkemat ega vähemat. Ei ole päris Barbara Cartland, aga ka mitte tippkirjandus. Aga - ta on sõbralik, isegi absurdi kiskuvatest faktivigadest hoolimata.

***
Ja et lisada veel üks number - Jõugu Juht sai täna 13 aastat vanaks.

Wednesday, January 17, 2018

Autosaaga jätk

Eile õhtul ütlesin just, et ei usu meie auto kiiresse valmissaamisse, kui helises Mehe telefon - tuldagu järele ja võetagu rahakohver kaasa, auto on valmis.

Sõitsime Linna, Mees pitsitas pangaautomaati, sõitsime edasi... kuhugi garaažide vahele labürinti, kus saaks teha õudusfilmi äraeksimisest ja tagaajamisest. No pime oli ju ka. Auto oli olemas, läks käima, Mees arveldas parandajaga... Siis võtsin mina värskeltremonditud auto ja Mees Vanaisa masina ja tegime tiiru Linna peal. Ega ma poleks sealt labürindist üksi välja sõita osanudki.

On tore küll sõita autoga, kus kõik nupud ja hoovad on õigete kohtade peal, mis läheb ilusti soojaks - ja kui on tarvis soojust reguleerida, siis näed, mida teed. Ja mis ei urise valjusti. Tarvitab õiget sorti kütust. Ei haise. Ja mida ma juhtida oskan. Mis siis, et on tulemas suur juubel.

Olevat tehtud Midagi käigukastis ja mootori kapitaalremont, plokikaas, kolvirõngad ja puha. Mida iganes see tähendab. Maksma läks see... oioioioi. Põhimõtteliselt üks õpetajapalk või kogu minu selletalvine hambaravi (tehtud ja tegemata) kokku või kokkuhoidlik Legolandi-reis või eeee suur osa ühe ärklitoa remondiks vajaminevat kraami. Ainult et uuem auto oleks läinud maksma vähemalt viis, aga tõenäoliselt kümme korda oioioioi, ja seda meil poleks kusagilt võtta olnud. Kuna Mees ei ole loomu poolest automuterdaja, siis meile mingi eiteakelle poolt viletsaks kuulutatud ja võileivahinnaga äramüüdud auto ju ei sobi, oleme juba proovinud, aitäh, ma rohkem ei soovi. Olemasoleva juubilari puhul me teame vähemalt, kuidas temaga ümber käia ja mis asjad tal millises vanuses lapitud on. Pikapeale on muidugi nagu vanavanaisa kirves, vahetame muudkui tera ja paneme uue varre, aga ikka on sama asi...

Me nüüd loodame, et enne natukest kosumist midagi ootamatut ei tule. Oodatavat remonti on natukene veel vaja teha, aga paluks etteplaneeritaval kujul, umbkaudse eelarve ja eelnevalt kokkulepitud logistikaga. Kosumine tuleb kindlasti jälle.

***
Teisipäeval saime niimoodi Linna, et Lillebrori Sõbra Isa, kelle kohta ma endiselt usun, et ta on erariietes ingel, tuli Linnast ja pani Vanaisa autole juhtmed külge. Kella 7.30 ja 11.30 vahel sõitis meie juurest nimelt mööda üksainus auto ja seegi siis, kui Lillebrori Sõbra Isa oli kohe-kohe saabumas. Siis laenas Mees Linnast ühe aku ja selle abiga läks Vanaisa auto kolmapäeva hommikul ikkagi käima. Vigased on nii Vanaisa aku (tühi) ja Vanaisa akulaadija. Ega neid asju jah enne ei tea, kui pole proovinud, aga äärmiselt totter olukord oli. Nagu guugli abil esimesena kätteleitud autofoorumites öeldi, aku ei hoiatagi midagi ette. Võiks ju?

Tuesday, January 16, 2018

Nad istuvad laudas, mis teha on neil...

Noh, laudas me praegu ei istu, toas istume... aga iga natukese aja tagant läheb keegi välja ja vahetab sissesõidutee otsas passija välja. Kell on 10.

Eile hommikul üritasin Mehe jaoks autot käima saada. Kähkähkähkäh... Kähkähkähkäh... Ei midagi. Isegi ei turtsunud. Mees läks ja proovis ise. Ei midagi. Auto ütleb, et aku tühi! Üks naaber sõitis mööda, peatus Mehe vehkimise peale, abistas. Mees jäi veerand tundi hiljaks, Unistaja peab inglise keele kontrolltöö järgi tegema - noh, juhtub. Jõugu Juht oli niiehknii kurguvaluga kodus, minul vaba päev ja Lillebror magas kogu jama lihtsalt rahulikult maha - koduõppelapse rõõmud.

Mees tõi Linnast Vanaisa käest akulaadija. Laadis õhtul mitu tundi. Laadis hommikul vara. Siis jõi kohvitassi tühjaks, läks välja autot käivitama - ei midagi. Täna oli minul planeeritud üks kokkusaamine kell 8.30, õnneks ümarlauana, kus pidid osalema peale minui ja lapsevanema veel mitu õpetajat, nad on arukad inimesed, küllap suutsid probleemi olemust selgitada. Mehel on praeguseks ära jäänud kaks esimest tundi, siis on tal auk ja alles poole kaheteistkümnest järgmine tund, teisipäev on tal niiehknii õhtuse kallakuga. Jõugu Juhil valutab endiselt kurk, nii et tema on täitsa ametlikult kodune, aga Unistaja pidanuks kooli minema teiseks tunniks... veab, kui neljandaks jõuab. Siinkandis ei liigu lihtsalt mitte kedagi! Ükski naaber ei paista ka täna liikvel ega kodus olevat, võimalik, et läksid tööle või ükskõik kuhu neil asja oli juba enne meie tavalist väljaminekuaega.

Mis sellel Vanaisa diiselprantslasel viga on, et miinus kaksteist juba aku tühjaks tõmbab, mina ei tea. Väga heal juhul lubati homseks tagasi meie oma autot, mis siiamaani on läinud käima iga ilmaga, kaasa arvatud Kõigi Aegade Külmimal Hetkel miinus kolmekümne kolme koma viiega (no see külmim hetk oli autotermomeetri järgi, kunagi 2011. aasta veebruaris).

Kohe üldse ei sobi selline asi. Paari külma öö pärast uut akut osta on ka narr, aga kui me siit ükskord liikuma saame, siis tuleb see asi ära teha.

Urr.

Monday, January 15, 2018

Jaksamisest

Mõned inimesed jaksavad palju. Need on need edukad firmajuhid, vaimustavalt andekad ettevõtjad ja toredate suurperede vanemad. Sageli on paljujaksamise puhul lausa mitu valdkonda, kus jaksatakse - tööalaselt, perealaselt (no võtke mõni väikeste lastega turismitalupidaja või keegi taoline) ja teinekord veel hobialaselt ka. Need inimesed on imetlusväärsed, tahaks küsida, kuidas nad jõuavad, aga neil pole tavaliselt aega rääkida.

Mõned jaksavad väga vähe. Mõistlik põhjus mittejaksamiseks on hingeline või ihuline haigus, mittemõistlik põhjus lihtsalt taipamatus, et elu on rohkem kui kulgemine töö ja kodu vahet. Las nad siis olla. Et hädaliste mittejaksajate elu peavad suurjaksajad kinni maksma, on tsiviliseeritud maailmas paratamatus, niisama-laiskurite puhul... küsib sõna paremkonservatiiv minus. Ei anna, ega tal midagi uut öelda ei ole.

Ja siis on inimesed, kes jaksavad natuke. Mina olen see viimane sort. Probleem on selles, et minu jaksamine jaotub aasta lõikes ebaühtlaselt. Päikesepatareiga töötavana, vapiloomaks surikaat, sebin ma suveajal palju ringi, teen seda, teist, kolmandat ja kaheksandat ja jõuan paremal suvel sebimise vahele puhata ka. Praegu on talv. Kui päikest antakse, on kohe teine tunne, aga enamasti olen ma pimedusest ja külmast nii väsinud, et ei suuda päikesest õieti rõõmu tunda. Õue ju niiehknii ei saa, ma ei julge jahedama kui viie plusskraadiga närvi pikemaks ajaks majast välja pista. Kolmiknärvineuralgia tekitab eluaegse tuulefoobia, ma arvan... või kui mul viis aastat jutti pole närv valutanud, siis ma oskan vast öelda, kas foobia kestab (üleeile valutas viimati natuke, ei olnud kole, aga valutamata oleks parem olnud). Ehk antakse mulle andeks, kui ma hetkel rohkem kui natuke ei jaksa ja paljud asjad tegemata jätan või edasi lükkan, sest on pime, külm ja vastik. Vast jätkub arusaamist, mida võib edasi lükata ja mida enam üldse mitte... Ja paluks meie koju nüüd üks kevad, talve on piisavalt olnud. Brrrr.

Sunday, January 14, 2018

Huvitavad ajad

Nagu selles vana-Hiina needuses: "Et sa elaksid huvitavatel aegadel."

Kõigepealt sai Lillebror sünnipäevakutse ja loodusmaja öökooli info. Loomulikult tahtis ta mõlemal üritusel osaleda. Erakordse vedamise läbi olid mõlemad üritused teineteise järel ja samas linnaosas. Veel erakordsem vedamine on, et meie sõbrad - vastavalt nii Lillebrori Sõbra kui Sünnipäevalapse vanemad - on ülitoredad inimesed ja transportisid Lillebrori punktist A punkti B nii, et meie ei pidanud üldse muretsema. Koduteel jõudis Lillebror bussis magama jääda, aga bussijuht oli ka tore inimene ja läks meie peatuses otsima, kus see viimane bussijäänu võiks olla - ega üks väike poiss bussi tagantotsast välja ei paista jah, eresinisest jopest hoolimata.

Logistika Lillebrori asjus oli väga oluline, sest kolmapäeval purunes meie autol Midagi. Praeguseks on teada, et arvatavasti tuleb autol siiski juubel, mitte matused, aga täpseid summasid ja parandamiseks kuluvat aega, rääkimata vahetust vajavate juppide täpsest nimekirjast (pikem kui üks nimetus, see on kindel), pole veel teada antud. Me sõidame Vanaisa autoga, mis teeb keskmise aiatraktori häält, on veel kitsam kui meie oma (Opel Corsa on päris ruumikas, kui nüüd järele mõelda) ja sülitab ventilatsioonisüsteemist aeg-ajalt kaseseemneid välja, aga vähemalt liigub.

Unistaja hankis nädala jooksul õige mitu "viit" prantsuse keeles - õpetaja tegi igal tunnil uute sõnade peale töö - ja minu suuuuuureks jahmatuseks saatis Klassijuhataja tema kunstmuinasjutu laisast rüütel Roolandist Sten Roosi muinasjutuvõistlusele. Unistaja, kes veel poole aasta eest ei suutnud kolme lauset kirja panna! No aga muinasjutud on Unistaja teema, rüütlid vaieldamatult ka, jah khm, ema aitas natuke loole liha luudele panna. Ma ei kirjuta oma laste eest kirjandeid, seda mitte, aga kui mõnd kirjatükki näidatakse, teen ma ettepanekuid, mida võiks veel lisada - või kuhu võiks midagi lisada -, et kirjatükk parem tuleks. Lisamise täpse sisu ja sõnastuse mõtlevad nad ikka ise välja.

Jõugu Juhi klassis on jätkuvalt päevakorral äge puberteet. JJ osaleb ka. Puberteediväliselt käis ta täna külas Laenulapsel ja pidi tulema koju õhtuse bussiga. JJ oli õigel ajal õiges kohas, aga mida ei olnud, oli buss. Buss saabus 30! minutit hiljem, bussijaama valjuhääldist hilinemise kohta sõnagi ei mainitud (urineeriv koer!), olevat ainult öeldud, et ärge suitsetage. JJ seisis kogu aja õues - sest kust tema pidi teadma, millal buss saabub - ja külmetas. Buss, muide, olevat käinud tankimas. Ma siiamaani arvasin, et tankimispausid on graafikusse sisse arvestatud. Kui JJ lõpuks koju jõudis, suunasin ta kuuma jalavanni võtma, sest pikalt paigalseismise plaaniga me küll pole kunagi saapaid ostnud. (on seest paksu karvaga, aga ilmselgelt ei ole see piisav)

Mees on olnud haige ja teinud selle vahele kõiki neid asju, mida ta tavaliselt ikka teeb. Haigus õnneks ei ole väga piinav.

Mina kudusin vahelduse mõttes natuke kangast. Kui maha lõikan, siis näitan ehk ka. Veel liitusin FB-s Kogumispäeviku grupiga ja olen sealt saanud mitmeid eee... saksa keeles on selle nimi einschüchternd... ütleme, et pelutavaid teadmisi. Et süüa kõlbab müsli* kilohinnaga alates 13 eurot, et meie pere tüüpi menüü on selgelt invaliidistav, sest ei sisalda piisavalt rohelisi lehti, et keset talve peab ostma kõikvõimalikke rändetaustaga aed- ja köögivilju (kilohind hooajaväliselt 5 eurot ja rohkem), muidu sured kohe, ja nii edasi. Jah, ilmselt on olemas inimesi, kes ostavad regulaarselt 5-eurose kilohinnaga kurki, aga meie nende hulka ei kuulu. Meie sööme talvel sibulat ja porgandit.
Tõmbasin laupäeval pidulikult hädaabi-sügavkülmiku saba seinast välja. Mis temaga suvel saab, kas hakkab jälle meile elektriarvet tegema või läheb pidulikult pensionile, see selgub hiljem.

Käisin poes, ostsin endale uue käekoti. Oktoobris ostetu õlarihm purunes umbes kümnendal kandmisel ja lapitud asi pole ikka päris see. Uus tundub olevat tugevamast materjalist. Lastele ostsin pidžaamasid - kas te teate, kui võimatu on leida mõistliku hinnaga pidžaamat suurusele 158? Aga pikavarruka- ja -säärelised ööriided on meie majas talvel paratamatus, nii et kui ma kuskilt mõne sobivas suuruses mitteroosa pidžaama leian, siis ma selle ka ära ostan. Veel ostsin neile ihupesu, sest poisid kippusid jääma püksata. Rimis on kolmesed pakid mõistliku hinnaga. Alles kodus avastasin, et ühe pesutüki peale on lisaks muule kribukrabule trükitud ka mitu korda "OMG". No ma ei tea, mis ouemdžiid seal väikese poisi pükstes peaks olema, iseasi, kui oleks kahtlus, et sinna mõni Nac Mac Feegle ära eksib või midagi... Õnneks ei ole mu lastel kombeks sageli avalikult lahti riietuda ja kehalise kasvatuse riideruumis pole aega püksikirju uurida.

Raamatuid lugesin kah. Osa valikust määrasid lapsed.

Roald Dahl "Nokk plikk". Väga armas raamat, kiiksuga nagu muudki Dahli raamatud. Lillebror käskis lugeda.
Jonathan Auxier "Osav Peter ja tema fantastilised silmad". Unistajale meeldis väga, mulle ausalt öeldes mitte nii väga. No aga ma ei ole sihtgrupp ka, Unistaja on. Lõpuks sai kõik korda ja see on tähtis.
David M. Rohl "Avarise isandad". Seda ma sõna otseses mõttes ei lugenud, rohkem nagu lappasin leht-lehelt läbi, aga jätkus mitmeks päevaks. Seda tüüpi raamat nagu lapsepõlve lemmikud "Alguses oli Sumer" ja "Kuldse ajastu avastajad" ja mis nad kõik olid. Igatahes tunnen ma ennast nüüd antiikaja suhtes tunduvalt targemana kui varem. :)
Josef Ebner "Einfach quer durch... und dann kam das Feuer". See raamat olevat Mehele keskkooli ajal kingitud selle eest, et ta oli klassi parim saksa keele oskaja. :) Ma võiksin sundida Jõugu Juhti seda lugema, täitsa arvestatav poistekas, aga tema jaoks arvatavasti kaugelt liiga mitte-fantaasia (ehk siis: üldse mitte fantaasia, täitsa realistlik lugu).
Aimee Beekman "Valgete vareste parv". Beekmani stiil mulle, jah, meeldib, aga tegevuspaik ja tegelased ei meeldinud, vene nõukogude filmioperaatorite elu mingil ajal enne minu sündimist nagu ei kõneta.
Joanne Fluke "Apple Turnover Murder" ja "Red Velvet Cupcake Murder". Ma eelmisel nädalal juba seletasin, mis mulle nende juures meeldib.

Tuleval nädalal on esialgu kü-hü-hülm, aga nädala lõpus tabab meid Jõugu Juhi Sünnipäevapidu. Eks näeb, mis katastroofid lisaks sellele veel juhtuvad.

________
*no kuna müsli sees on kaerahelbed, siis mina ei oska niiehknii seisukohta võtta, aga Mees ütleb, et üle 4 euro pole tema meelest mõtet müslikilost maksta, ja nende odavate hulgas on häid sorte ka. Mitte et meil keegi kuigi sageli müslit sööks.

Wednesday, January 10, 2018

Oligi liiga ilus, et olla tõsi

Meie oleme need madalapalgalised, kes tulumaksumuudatustega, millest ilmselt suure peaga hobune ka aru ei saa (palun ärge püüdkegi mulle seletada või mingeid harivaid linke panna, on nagu on ja ma tõesti ei taha selle teemaga tegeleda, kniks), natuke raha juurde said. Lastetoetus tõusis ka kübemeliselt. Aitäh igatahes.

Eile vaatasin pangaseisu ja maksin arveid ja panin mitusada raha säästukontole - et hambaraviks ja reisiks ja ehituseks ja kui üldse ei vea, siis mingiks hädaolukorraks...

Täna helistas Mees Linnast, et ta hakkab tulema. Nurrrrr, tegin mina ja panin supi keema. Siis helistas Mees uuesti ja teatas, et tema on nüüd Tasku parklas ja kaugemale ei saa, sest autol on Midagi Viga ja meie tavaline autoabiline ei oska üldse arvatagi, mis see võiks olla. Ma guugeldasin Mehe kirjeldust... kas pidurisüsteemi elekter või käigukast. Nendel Easytronicutel pidi juhtuma, et tekib kommunikatsiooniprobleem. Pidurituled pidavat õigel hetkel põlema, tähendab, arvatavasti pidurisüsteem ei ole. Küllap kommunikatsiooniprobleemid oleksidki varem avaldunud - meie Corsat lahutab vaid mõnisada kilomeetrit esimesest suurest juubelist, veerand miljonit on täis saamas.

Ainult et... nüüd on masin parandaja juures (meie autoabilisel pidi olema nimekaimust garaažinaaber või umbes nii, kes sedasorti asju tunneb) ja eks me vast nädala lõpuks saame teada, kas tuleb juubel või matused. URR.

Hommikuse Piiblilugemise käigus jäi silma koht, kus öeldi, et ärge endale varandust koguge... Ma ei tahtnudki varandust, tahtsin lihtsalt lasta hamba korda teha! Ju siis pole lähinädalate jooksul ette nähtud.

Mee saabus just Vanaisa autoga, mis suvest saadik garaažis seisnud on. Hea seegi. Ja kui viga on siiski väiksem kui see kõige hullem variant, siis me saame seda endale lubada... ja leib on laual ja leiva peal või ka. Mis siis saab, kui viga peaks olema fataalne, seda vaatame edasi, meil on Gummersbachis üks ja kui järele mõelda, siis lausa kaks tuttavat automüügikohta.

URR ikkagi.

Monday, January 8, 2018

Lugemisest veel

Sattusin lugema üht blogi, kuhu satun harva - eks autor kirjutab ka harvem ja mitte eriti ohtrasõnaliselt. Seal esitati küsimus, kuidas saab lugeda 100 lk või rohkem päevas. Eelmise sissekande all küsis Ritsik ka, kuidas ma jõuan. Ma siis väheke seletan.

Ma olin ainuke laps. Väga oodatud laps. Minu isa, kelle haridustee Siber vägagi ära köndistas, oli nooremana mõnes mõttes iseõppija inimene, kuulas raadiost teadussaateid ja luges teaduseteemalisi ajakirju, kui need kätte juhtusid. Umbes täpselt õigel ajal juhtus isa kuulma raadiosaadet täissõnaõpetuse meetodi kasutamisest tittedel. Tal oli parasjagu kodus sobivas eas titt. Paberit ja pliiatsit ikka oli, joonistas oma korrektse joonestajakäekirjaga (isa kirjutab siiamaani, nagu joonistaks plakateid, kõik tähed on täpselt ühekõrgused ja sama nurga all kaldu) ilusad lühikesed sõnad, võttis tite põlvele ja hakkas tutvustama, et nii näeb välja EMA, nii ISA, nii LILL. Või midagi sellist. Mingitel asjaoludel vaimustus kõnealune titt raamatutest. Pildiraamatuid oli majas massiliselt, sest mu ema on alati hinnanud raamatus rohkem pilti kui sõna (selle tagajärjel on ka meile koju siginenud mõned kirjanduslikud ja kunstilised katastroofid, väljaandjaks peamiselt Egmont Estonia). Millal ma rääkima hakkasin, ei tea, aga õhtune laps ma olevat olnud - siiamaani olen väga ühemõtteliselt õhtuinimene - ja unejutulugemised lõppesid tavaliselt sellega, et mina lesisin solvunult võrevoodis ja nuuksusin: "Mõnda raamatut... Mõnda raamatut..."

Samamoodi painasin ma vanaema Mahtit, kui see minuga kodus oli. Ja esimesel võimalusel päevapealt pensionile jäänuna oli ta minuga kogu aeg kodus. Aga vanaemal olid aed ja aiateemaline kirjavahetus ja kangasteljed ja sokikudumine ja söögitegemine ja sõbranjed ja mis kõik veel ühe tegusa 63-aastase naise ellu kuulub. Kui ma tal muudkui raamatuga sabas jooksin ja virisesin, sai vanaemal kõrini ja ta õpetas mind lugema. Küllap läks see tänu titena kogetud õpetusele libedamalt, igatahes olevat ma 1978. aasta märtsis, 3 aasta ja 2 kuu vanusena oma töölt tulnud emale ette lugenud raamatut "Popo ja Fifiina, Haiiti lapsed." Tagantjärele seda uurides ahmisin küll õhku - milline kirbukiri ja kui pikad sõnad! Aga nii mu ema on rääkinud sellest saadik, kui ma ennast mäletan.

Isiklik esimene raamatutega seotud mälestus pärineb samast ajast või kõige rohkem aasta hilisemast, sest mälestuse asukohast kolisime me umbes aasta pärast ära. Ma olen väga väike ja ilm on hall. Lähen vanaema-vanaisa tuppa nende suure voodi peale, võtan suure piltidega raamatu (mingi vene autor, tegutsesid lapsed tsaariajal, autorit ei mäleta, pealkiri oli arvatavasti "Jutte"), istun voodis ja loen. Täitsa ise. Sellest raamatust ei saanud lemmikut ega midagi, aga meelde jäi.

Eelkoolis kästi kooli tuua raamat, mida oskan lugeda. Ma ei julgenud ühtki tavalist raamatut võtta, otsisin ühe suurtähtedega pildiraamatu, kartsin, et saan muidu eputamise pärast pragada.

Esimeses klassis püüdis õpetaja kõigi laste lugemiskiirust määrata. Mina sain viissada tähemärki minutis, rohkem ei suutnud vuristada. Sain ka pahandada, miks ma kooli raamatukogust raamatuid ei laenuta - aga kõik olid mul ju kodus olemas ja ammu läbi loetud! Millegipärast see põhjus ei sobinud. :(

Lugemispäevikut vihkasin, sest pildijoonistamise kohustus kõigi raamatute puhul oli nii aeganõudev ja raiskas väärtuslikku lugemisaega. Ainult et lasteraamatukogu vähegi lugemisväärsed raamatud said umbes kümneselt läbi, kodust polnud ammu enam midagi võtta. Nii see juhtuski, et ma kümneselt või üheteistkümneselt suvel terve "Tõe ja õiguse" algusest lõpuni läbi lugesin. Mitte sõna-sõnalt, seda ei osanud ma juba siis.

Sõna-sõnalt lugemise oskamatus maksis hiljem kätte - mõnikord andis matemaatikaõpetaja ülesandeks kodus teema läbi lugeda ja aru saada. No mitte tuhkagi ei saanud aru, sest mina haarasin pilguga tervet lõiku ja püüdsin mõtte ära tabada, aga matemaatikaõpikus oli iga sõna väärtuslik (või umbes nii, Mees ütleb, et tolleaegsed õpikud olid väga head). Siiamaani on mul näiteks Piibli lugemisega suuri raskusi, sest ka seda tuleb lugeda sõna-sõnalt. Luuletusi ma parem ei üritagi, amps, klõnks, valmis, aga kus mõte oli? Ette lugedes õnneks suudan järjest lugeda, aga vahel eksib pilk  viis rida edasi ja kui seal nali juhtub olema, siis itsitab emme jupp aega enne, kui lastele räägib, mis nalja teeb. Ajal Enne Lastele Lugemist tavatsesin Mehele ette lugeda, nii et "Sõrmuste Isanda", Potterite ja suure osa Pratchettite jupid on lihtsalt peas, sest sõnamälu on mul kah päris korralik. Ei tea, mis sellest kasu peaks olema, kui meil just see Fahrenheitide-raamatu olukord ei tule...

Nojah, ja siin ma siis nüüd olen. Lähen raamatutest läbi nagu multifilmikobras puudest. Kuna mul on üsna imelik raamatumaitse, ühtpidi seinast seina, teistpidi väga valiv, on see päris hea, sest üksikuid raamatuid lugedes ei jõuaks ma kunagi nendeni, mis mulle päriselt ka meeldivad, aga praegu saan viletsad lihtsalt läbi lugeda ja kõrvale jätta, häid loen mitu korda. Õige mitmed raamatublogijad kiidavad teoseid, mis mind jätavad külmaks või mida ma lausa keeldun kätte võtmast, sest tonaalsus või teema või... Ainult et raamatukogus arvatakse ilmselt, et sellel naisel vist elu ei ole.

Elu on. Elu käib nii, et kolm last toimetavad suure osa ajast ise (kui nad kõik korraga väikesed olid, lugesin ma üht raamatut keskmiselt kolm nädalat). Kui soovi avaldatakse, mängin muidugi nendega lauamänge. Mees toimetab ka ise, käehoidmist ja ümmardamist palju ei vaja. Kodus teen süüa, vahel harva koristan, teen käsitööd. Kudumine ja kaltsuvaibamaterjali lõikamine võimaldavad lugemist. Jah, pitssalli puhul ka. Arvutis istun siis, kui istun. Mul on küll nutitelefon, aga ma ei kasuta mitte ühtegi tema nutifunktsiooni peale ilmateate, äratuskella ja vahel harva fotoaparaadi. FB-d kasutan muidugi, aga jällegi, siis, kui ma arvuti taha istun (või kui ma Mehe tahvelarvutit laenan, tuleb ette). Iga sotsiaalmeediakõlli peale telefoni haarata oleks täielik absurd, ma näen seda Jõugu Juhi pealt... Hea küll, temal on omad põhjused, ealine iseärasus, aga ikkagi... Mina olen digitaalne immigrant, kohanemisraskustega juhtum. Asooh, telekat ma ka ei vaata. Esiteks ei tule minu lemmiksaated ajal, mil passiks telekat vahtida, teiseks vaatavad lapsed niiehknii õhtuti tund-poolteist oma saateid ja Mees võib-olla ka midagi sinna otsa... ei huvita, ausõna. Ja päevaste kodumaa-saadete peale, mida sakslased armastavad näidata, hakkan ma lihtsalt nutma, sest natuke rohkem kui natuke minu südamest on Saksamaal. Isegi praegu veel. Nutmine ei ole hea.

Ärge muretsege, suveajal ma ei loe nii palju, siis saab õues ka käia, talvel on õues külm, närv läheb närvi ja puha. Mõnikord juhtub isegi, et ma lausa kaks ja pool nädalat ei käi raamatukogus või võtangi endale ainult kolm õhemat raamatut. Aga Goodreadsi või kuhugi mujale arvustusi kirjutama ma ikka ei hakka, seda oskavad paljud inimesed kohe väga palju paremini kui mina (see pole raske). Kui ma siia jõuan iganädalaselt kirja panna, mida lugesin, siis olen kindlasti juba väga tubli.

Ma nüüd lõpetan oma lõunapausi ja lähen koon ühe helepruuni vaiba. Selle töö juures lugeda ei saa. :(

Sunday, January 7, 2018

Esimene nädal

Kõlab kurjakuulutavalt, eks ole. Tegelikult on mul lihtsalt pealkirjakriis.

Kui elu on parajasti käepärast, siis tundub, et kogu aeg midagi toimub, aga kui tagantjärele mõelda... siis ei toimunud nagu suurt midagi.

Laenulaps käis külas. Peeti filmiõhtuid ja söödi ära tööstuslikus koguses küpsiseid. Selles aitasin mina ka poisse hoolega, nii hoolega, et täna patsutas kirikus üks vanaproua mu kõhtu ja küsis, kas ma olen ka... ootel? Ei ole, ma olen lihtsalt paksemaks läinud. Lemmikseeliku sees on ka üsna ebamugav olla, nii et üks meist peab muutuma... tähendab, kahanema, mina, sest seelik vaevalt iseenesest laiemaks läheb, pealegi ei ole nende tänapäeva seelikute õmblusvarud piisavalt suured. Õnneks on mugavapoolseid seelikuid veel.

Poisid käisid Laenulapse sünnipäeval põgenemistoas. Oli olnud peaaegu tore. Suurematel oli päris tore, aga Lillebroril hakkas vahepeal õudne (ta ei olnud kõige noorem osaleja) ja siis kallas Dudley Lillebrorile vett selga, nii et Lillebrori kampsun oli läbimärg... Dudley motiivid jäid ebaselgeks, arvatavasti tegelevad selgitamisega tema juurde kuuluvad lapsevanemad.

Jõugu Juht kirjutas ajaloos referaati, mille mõõtude ja sisu täpsustamise ajal oli ta juhtumisi haige - ainus päev veerandis ja selline tähtis info... Igatahes ei saanud tulemuseks vikipeediast copy-paste, vaid ikka allikad ja sisukord ja pildid ja... Seisus kohustab. Eks me hiljem saame teada, kas seda üldse vaja oli, igatahes sai JJ korduvalt kuulda juhendamist, et uute nimede, kohtade ja teemade sissetoomise juures peaks mingeid täpsustusi ka olema.

Unistaja valmistas ette plakatit loodusõpetuses, internetiallikate põhjal. Kui ta kurtis, et vaat see artikkel avanes küll, aga näe kaladest pole seal mitte midagi, lasin mina kümnest reast silmad üle ja näitasin talle kalalaused kätte. Loodetavasti õppis Unistaja sellest midagi.

Lillebror luges läbi "Doktor Dolittle" raamatu ja arvas, et kannatas täitsa lugeda, aga ta nüüd võtaks jõuluks saadud Roald Dahli teosed ette. Miks mitte, ka see on hea kirjanik.

Mees käis konsulteerimas Suure Punase Kiriku tehnikaosakonda ja tõdes, et nii vingest süsteemist ei saa tema küll mitte midagi aru. Otsitagu üles inimene, kes selle üles pani, või küsitagu vähemalt sõber Netimisjonärilt nõu. Mh, oleks võinud ju kohe Netimisjonäri poole pöörduda, et Mees meie koguduse tehnikatiimi juht on, ei tähenda veel, et ta helipultide hingeelu tunneks... Mees tegeleb kõige rohkem Organiseerimise ja juhtmete õigesse kohta tagasipanekuga, kui nädalavahetuse ürituste käigus on neid olnud vaja ümber tõsta, puldispetsialistid on muud.

Kassid... Must Mimi vaatas kolmapäeva õhtul, et meie kõik sööme telekat vaadates midagi, tema tahab ka. Läks ja püüdis endale köögikapi alt hiire. Pakkis selle ilusti kokku ja tuli tuppa vaiba peale sööma... Mimi ja hiir said õue, vaip pesumasinasse.

Lugesin raamatuid. Vaadake, ma loen tegelikult diagonaalis ja peaaegu kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab. Lugemise ajal ma koon, vaatan ühe silmaga telekat, räägin lastega. Sellepärast ma saan lubada endale ka nende raamatute lugemist, mida mõni targem - ise teate, kelle alalõuale ma vihjan - lugemisvääriliseks ei pea. Aga ma püüan nüüd vähemalt tubli olla ja sel nädalal esmakordselt loetud raamatud üles kirjutada.

Joanne Fluke, "Peach Cobbler Murder", "Sugar Cookie Murder" ja "Plum Pudding Murder". Mulle meeldivad raamatud, kus on lisaks loole ka retseptid. Pealegi need toimivad, näiteks saksa šokolaadikoogi küpsised olid lihtsalt täiuslikud. Retseptid on neid raamatutes paremad kui stiil, ma eestikeelseid osi lugedes imestasin, miks kutsutakse Moishet "kaslaseks", aga nii see autor kirjutabki. No aga retseptide nimel võib ära kannatada. Üldse on nende raamatute õhkkond kuidagi muretu ja sõbralik, mis siis, et naispeategelasel on äärmiselt totter armuelu ja kalduvus iga natukese aja tagant surnukehi leida. Paljude tänapäeva raamatute kohta ei saa seda öelda, näiteks
Camilla Läckberg, "Kiviraidur" on sünge. Väga paljude - ka heade - tegelaste elud on üht- või teistmoodi viltu ja kogu raamat kinnitab minu senist kogemust skandinaavia tänapäevaste kriminullidega - painav. Mulle tundub, et ma olen samalt autorilt kunagi varem midagi juba lugenud, aga ausalt, ei mäleta. Lohetätoveeringu-raamatuid mäletan ja minu meelest olid need olemuslikult sarnased, võib-olla sellepärast tundub... Ühesõnaga, painavad.
Michael Crichton "Järgmiseks". Kah painav. Crichton mulle muidu enam-vähem sobib, aga selles raamatus oli kuidagi keeruline järge pidada ja kohati oli minu maitsele liiga palju detaile. Kõige sümpaatsem tegelane oli intelligentne hallpapagoi Gerard.
Robin Cook "Puhang". See oli oluliselt lihtsam lugemine. Selline filmilik madin, tegelased ei võtnud eriti aega, et järele mõelda, keda järgmiseks üles otsida või üritada maha lüüa. Film olevat ka tehtud. No las olla.
Aimee Beekman "Kartulikuljused". Mulle meeldib beekman ja mulle meeldivad lood ajast, mil mu vanaema noor oili. Niisama lihtne ongi. Sama hästi oleks kogu see märul ja tsirkus, millest raamatus juttu, võinud toimuda Kalliku talus, kaks hädise olemisega plikatirtsu linnast sõjapakku tulnud peretütre põllesappa nina pühkimas. Ainult et minu vanaisa - kes paraku ei olnud kuigi tore mees - elas sõja ja selle järel aastatepikkuse alkoholismi üle.
Ruth Ware "Pimedas, pimedas metsas". Jälle üks painaja, aga seekord sedasorti painaja, millele võiks täitsa kodus riiulis koha leida. Soovitatav lugeda pimedatel novembriõhtutel üksikus talumajas, kui väljas on torm ja vool kõigub... või siis kusagil heleda päikese käes ja rõõmsa rahva keskel, vastavalt närvikava tugevusele. Ma selle loen vist kohati veel teist korda ka üle.

Kindlasti ei ole tegu parimate raamatutega, mida võinuks aasta esimesel nädalal lugeda, aga parimaid satub pihku nii... jaokaupa. Seekord siis Beekman ja Ware. Fluke'i raamatud kinkis Mees mulle jõuluks, sest retseptid... ja küpsised. Mul on vist ikka uut seelikut vaja.

Friday, January 5, 2018

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Hommikul magame kaua. Väga kaua. Mina isegi kauem kui kaua, sest enesetunne on sant mis sant. Mees tõuseb, tegeleb hommikusöögiga, mis ajaliselt on lõunasöögile lähemal. Mina üritan tukkuda, aga sellest ei tule palju välja, sest kassid lähevad põhjalikult tülli. Mööda elamist veereb valjusti kräunuv mustavalgelapiline kera, mis teeb väikese tiiru ka magamistoas. Siis on tüli läbi ja must Mimi tuleb voodisse. Natukese aja pärast ta tõuseb, jättes maha õige mitu karvatuusti. Huvitav, mis neil hakkas, tavaliselt nad meil ei kakle.

"Emme, kas sa oled haige?" küsivad lapsed. Pole jah suurem asi olla. Võtan kohvi ja pudru kõrvale ühe aspiriini, äkki läheb paremaks. Teen väikese blogituuri. Siis riputan vannitoas restile öösel pesnud pesu. Selle ajaga on lapsed köögilaua lagedaks ja puhtaks teinud, ma saan kõige oma peavalu ja muidu sandi olemisega hakata pajulehesallile äärepitsi külge õmblema.

Äärepits streigib, lapsed toovad puid ja lärmavad. Mees võtab ahjudest tuhka ja koordineerib puuvedamist. Siis saabub Jõugu Juht. "Emme, kas ma oma sellele referaadile, mida ma nüüd võib-olla varsti tegema hakkan, panen pealkirjaks lihtsalt Hiina?" !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! JJ teab, et pitsiõmblemise ajal ei tohi mind segada, kui pea otsast ära ei ole (või midagi taolist*). Ja et igasuguse sedasorti kirjatüki puhul on esmane sisu, pealkirja peale mõeldakse alles hiljem, teab ta kah väga hästi. Teen Häält. Teist korda teen Häält siis, kui selgub, et noormees on läinud kaminasaali läpaka taha referaati kirjutama, aga kirjatüki jaoks vajalikud raamatud elutuppa jätnud. Mis mõttes! "Aaaga ma saan seda ju veel homme ja ülehomme ka teha," kogeleb JJ. Ülehomme, laps, tuleme me koju kell pool üheksa õhtul, Laenulapse sünnipäev, mäletad? JJ laseb kõrvad lonti, mäletab küll. Ega mina ka täpselt ei tea, mis päevaks tal seda kirjatükki vaja on, aga täna-homme on rahulik teha, las teeb ära, siis on tehtud.

Kaks tundi ja viis minutit pusimist ja sall on valmis minema raamile.
Mina olen grogi, aga vähemalt mitte enam tuldpurskav lohe. Tahtsin selle töö kindlasti täna tehtud, saada, sest Mees konstrueeris mulle sellise raami, mille reguleerimine vajab jõudu - ta krutib selle alati ise parajaks.

Unistaja ja Lillebror võtavad kuuselt ehteid maha, Jõugu Juht kirjutab referaati. Arukalt kirjutab, nüüd, mil tohib käia jälle vestlemas, käib ja esitab õigeid küsimusi.

Mees pistab ahju "klassikalise ahjukana küpsetuskotis", mis oli eile Prismas soodusmüügis. Mina koorin kartuleid ja mööbeldan sügavkülmas. Kana ja kartulite kõrvale pakutakse herneid ja ökoporgandeid, magustoiduks rabarberikooki. Meie hädaaabi-sügavkülmik teeb meile ülearu suurt elektriarvet, järelikult tuleb ta võimalikult ruttu tühjaks süüa. Tulevasuviste maasikate ja tikrite jaoks ostame päris uue sügavkülmiku!

Kana on pehme, aga igav. Ma teinekord maitsestan parem ise.

Järgmine sall tuleb nupuga hagakiri, eile koosolekul kudusin juba jupi maad... koon edasi. Mehed ja poisid viivad kuuske välja ja tõstavad elutoas mööblit ümber. Mees toob kudukambrist minu kitstelje, esmaspäeval hakkn sellega tööle, kevadeks on kempsuvaipu vaja.

Lapsed vaatavad miskit filmi. Jõugu Juht küsib, kas see on Hollandi või Taani film, ma saan sellest laulust seal aru, aga see ei ole nagu päris õige saksa keel... Ega ei ole jah, hollandi keel on. /uhke/

Siis lähevad lapsed voodisse ja Mees hakkab teisest arvutist mingit huumorisaadet vaatama. Mina kirjutan. Homme kavatsen olla täiesti mittehaige.

_________
*kooliealised lapsed saavad aru küll, et on olukordi, kus emal tuleb lasta paar tundi ilma igasuguse segamiseta tööd teha. Pealegi saavad kooliealised lapsed väga edukalt täitsa ilma emata lausa rohkem kui paar tundi kodus oldud, JJ-l polnud ühtegi mõistlikku põhjust selles hetkes mulle oma küsimusega kaela sadada, peale tähelepanuvajaduse, aga selle jaoks oli isa-lapsevanem ka täitsa olemas.

Monday, January 1, 2018

Saabus jaanuar. Head uut aastat ka.

Traditsiooniliselt lahkub meil vana aasta mõne Mr Beani filmi seltsis. Ma tahaksin seda traditsiooni hea meelega muuta. :) Traditsiooniliselt valmistatakse ja rüübatakse meil esimesel jaanuaril või selle paiku värskelt pressitud apelsinimahla. Seda traditsiooni ma muuta ei taha, vahel on olnud üks või kaks aastat, mil on poodides olnud erakordselt vilets apelsinisaak või rahakotis jällegi erakordselt vilets olukord, aga nii põhimõtteliselt... natuke luksust võib. Või isegi peab.

Ma eriti uusaastalubadusi anda ei taha, et koguda rohkem raha ja teha rohkem neid asju, mis rõõmu valmistavad, seda jah, aga muude asjade koha pealt - vaatame. Rõõmus, tänumeeles ja usalduses, et neile, kes Temasse (Jumalasse) usuvad, tuleb kõik heaks.

Aga jaanuaris on arvata, et juhtub asju. Näiteks:
  • hommelõunase bussiga tuleb Laenulaps;
  • kõik lapsed käivad sellesama Laenulapse sünnipäeval (võõrustamine on sünnipäevast eraldiseisev üritus);
  • kaks last ja Mees lähevad taas kooli, Lillebror jätkab esialgu veel kodusena;
  • kohtume taas Lillebrori kardioloogiga; 
  • saame terve elamise korda, kaasa arvatud harjakapp ja muud katastroofipiirkonnad;
  • peame Jõugu Juhi sünnipäeva. Oeh;
  • käime kinos, sest meil on Tasku kampaaniast saadud piletivautšerid;
  • kardetavasti tuleb rookida lund;
  • ehk võtab Mees maha paar kuivanud saarepuud pargiservast;
  • kui tuleb Väga Külm Ilm ja see juhtub olema laupäev, tehakse Suur Talvetuli, milles põletatakse ära kogu vamm või mis see täpsemalt ongi meie kelder-pommivarjendist;
  • kui tuleb Väga Soe Ilm, koristame parki - Lillebroriga ja miks mitte ka suuremate meesisikutega, kui need juhtuvad käepärast olema;
  • saan valmis pajulehesalli;
  • alustan uut salli, mustriks arvatavasti nupuga hagakiri;
  • ühe salli olemasolevatest valib Mees ühe meile olulise isiku kingituseks;
  • toon kudukambrist tuppa väikese kitstelje ja koon selle pealt kanga maha (laius valmis kujul 48-50 cm, kui keegi vajab kitsast vaibakest, andke teada);
  • peame poodlemisvaba kuud või õigemini vähemalt poodlemisvaba kvartalit - meil on (peaaegu*) kõike nii palju, milleks hankida juurde?
Võib-olla juhtub veel midagi head. Rohkemate rõõmuvalmistavate asjadega alustan kohe varsti, see pajulehesall...

_______
*puudu on teadaolevalt paar paari pükse Mehele ja matemaatikavihik Unistajale, aga rohkem... nagu ei teagi. Seda pole palju.