CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, January 21, 2018

Elizabeth on aina rohkem kadunud

"Elizabeth on kadunud" on väga ilus ja väga hirmus raamat, mille kohta siin öeldakse, et eakate sugulastega inimestel ei soovitata lugeda. Nii ongi.

Vanaema helistas laupäeval, et soovida Jõugu Juhile sünnipäevaks õnne. "Aaaga ema, JJ sünnipäev on esmaspäeval, 22. jaanuaril!" Vanaema jahmus ja vaidles natuke aega, sest tema on kogu aeg teadnud, mis päev on ja üldse. "Ema, palun, palun, PALUN kirjuta asjad üles!" Eiiiii, Vanaema pole nii kehva mäluga, et asju üles peaks kirjutama. Kaks päeva varem olime me vestelnud kaks korda päeva jooksul, Vanaema oli valmis Piibli peal vanduma, et üks kord, ja õhtusemast jutust ei tea tema midagi. Saime pärast enam-vähem sõbralikult toru ära pandud.

Kolm minutit tagasi helöistab hüsteeriliselt nuttev Vanaema: "Kus te olete, MIS TEIL JUHTUS?" "Ema, täna on esmaspäev, esmaspäeva hommikul ei tulegi keegi teie juurde, mina ja Lillebror oleme kodus..." (pealegi on Lillebror kõrvavalu ja poole tableti ibuprofeeniga voodis, aga seda ma Vanaemale esialgu ei räägi) "No aga... täna on ju Jõugu Juhi sünnipäev!!!" Mis siis, et on, Jõugu Juht on praegu koolis ja teeb seda, mida kuuenda klassi lapsed koolis teevad, seadus on selline... Vanaema oli arvanud, et tuleb enne kooli tema juurest läbi tulla, et saaks pidulikult lauas istuda. Meil pole sellist sünnipäevahommikukommet mitte kunagi olnud ja nii mina kui JJ oleme eluaeg olnud õhtuinimesed ehk Morgenmuffelid (saksa keeles umbes nagu hommikuvihkajad või nii). See tähendab, et hommikul on meil iga minut arvel, igasugused pidupidamised toimuvad õhtuti - noh, JJ sai oma paki ja koogitüki, aga ekstra tund aega varem ei sunni me sünnipäeva pärast kedagi tõusma, see oleks tarbetu piinamine. Ka ei olnud meil ühtegi kokkulepet, et Vanaema peaks üldse JJ-ga täna kohtuma, lausa vastupidi - sünnipäevatamist praegu ei tee, niigi autoasjade pärast ärev ja Vanaemal ja Vanaisal tervis kehvapoolne, me ei taha mingit "pidulauda" (nõukogude aja stiilis külmlaud, kus 2/3 asjadest ei maitse kellelegi, ja sunnitud olemisega pikaksvenitatud istumine, mille käigus Vanaema räägib kõigist oma tuttavatest; Vanaisa ei kuule niiehknii midagi - me oleme viimastel aastatel pidulikuks puhuks hoopis pitsat tellinud ja Vanaema on olnud väga rõõmus, et pääseb suuremast osast nõudepesemisest; istumine ei ole tegelikult midagi nii hull, kui toit on hea, seltskond on ikkagi armas). Aga Vanaema mõistus tegi vonksti* ja see loominguline vonksti ajas ta lõpuks nutma.

Kommenteerija Kylli küsis juba jupp aega tagasi, kas vanasid meile kolida ei saaks - ei saaks. Esiteks on meil neljast elamiskõlblikust toast kaks läbikäidavad, teiseks ei ole Vanaema ja Vanaisa oma 20 aastat samas toas maganud, nad ei saaks omavahel hakkama. Niigi on nende kooslus... düsfunktsionaalne, aga see ei ole lõpuks minu asi. Vanaisa saaks otsekohe meeletu paranoiahoo, et me tahame kasuahnel moel nende maja kätte saada. Vanaema kardab maal elamist, sest siin on pime ja porine. (maja ees on asfalt, taga-aias muru, aga pimeda saabudes tõmmatakse kardinad ette ja pannakse toas tuli põlema - need argumendid ei loe) Tervise poolest saavad nad veel enam-vähem hakkama ja Vanaisa on igale poole paigaldanud käetugesid ja muid asju, et saaks kempsupoti pealt hästi püsti ja keldritrepist käies kinni hoida ja... No ja see maja on Vanaisa oma kätega välja ehitatud ja sisse elatud, esimesest vaatamisest 40 aastat ja 10 kuud (ma olin napilt kolmene, kui me seda vaatamas käisime, ilm oli hall ja sadas lörtsi, märtsikuu oli), väljakolimine murraks ta südame.Üht maja pärast murtud südamega vanameest olen ma omas elus näinud, papa Juhan ei teinud Vanaema-Vanaisa praegusesse majja kolimisest saadik muud, kui vandus, luges ajalehte ja kooserdas pikkade valgete aluspükste väel ringi (või umbes nii, ta ei olnud kahjuks kuigi meeldiv inimene), Vanaisa on niigi üpris ärrituv ja kergesti väsiv - no kui olla 80 aastat olnud hea tervise ja efektiivse tööharjumusega, siis ei harju ka viie aastaga ära, et vanadus on haigus, millest ei parane -, talle ei ole tarvis lisakoormust, et peaks meie eluga kohanema. Huvitav on see, et muidu kivikurt Vanaisa kuuleb poiste rõõmsat ruigamist vägagi hästi ja pahandab selle peale. Ju tal mingid helisagedused ikka alles on.

Minu isapoolse suguvõsa meestel on kombeks minna täie (eakohase) tervise juures jala pealt. Vanaonu Atsi-papa pidas talu ja puha. Siis hakkas paha ja keegi ei jõudnud suguvõsa teavitadagi, kui mu patoanatoomist onu ta juba enda tööplaanidest avastas. Kaugem vanaonu Järve Vanaisa (sest ta oli nii imetore, et ma lapsena muudkui nurusin, et tahaks ka endale sellist vanaisa - minu oma oli jäänud Siberisse -, siis ta lubas mulle abivanaisaks olla) võttis kartuleid, läks tuppa, istus tugitooli puhkama... ja sealt koduabiline ta leidiski. Järve Vanaisa poeg Onu Riho hakkas kodust Observatooriumist bussiga Linna sõitma, pojale külla, naise hauale, asju ajama - jäi tukkuma. Keha jõudis kohale, aga hing oli vahepeal bussi pealt maha läinud. Vanaisa on kõigi nende meeste moodi. Katsume esialgu nii, et äkki nad peavad oma kodus vastu, kuni...

Emapoolses suguvõsas on jällegi nii, et tütar peab jääma ema hooldama. Selline on seadus, nagu vanema aja Mehhikos. Ja emadel on kombeks üle ühe põlvkonna jääda dementseks. Vanamamma, kes elas 98-aastaseks ja veel aasta enne surma kantseldas lapsi ja tegi perele süüa, oli lõpuni selge mõistusega. Vanavanaema Hildegard koliti meile umbes seitse aastat enne tema surma, ajal enne täiskasvanute mähkmeid... ja enne automaatpesumasinaid. Mõistus muudkui hääbus... ja hääbus... ja hääbus. Andrei Hvostovi Annleena-lugu tuli mulle kohutavalt tuttav ja valus ette. Viimases otsas loobus ta ka söömisest, kolm nädalat pidas vastu. Viimasel päeval käisime ema ja vanaemaga kordamööda veerandtunniste vahedega vaatamas, mina olin see, kellel tekkis kahtlus, et vist... enam ei hinga. Olin siis vist, kui õigesti mäletan, poolteist kuud noorem kui Jõugu Juht täna. Minu vanaema, vanaema Mahti oli ka viimase aasta peamiselt voodis, aga täiesti selge mõistusega, küsis minu käest ikka, mis asi see arvuti on, millest tänapäeval kõik räägivad**, ja kas ma juba mehele ei peaks minema... ja kas mul on mõnd head kergekaalulist raamatut, ta ei jaksa kogu aeg raadiot kuulata, tahaks lugeda, aga paksukaanelised on rasked käes hoida. Vanaema, minu ema, on siis nii, nagu ma alguses kirjutasin. Mälu tõrgub. Ja ta ei ole isegi veel 80... Tervis on muidu päris hea... ja see täiesti ausalt hirmutab. Sest minu poolt äranähtud eakate pealt oli selgesti aru saada, et terve mõistus ja asjadest arusaamine on palju tähtsamad kui see, kas inimene jaksab keldritrepist käia või mitte. Minu vanaema ju sai aru, millal hakkab tarvis olema, ubis ennast püsti või hõikas abi ja jõudis ikka enamasti õigeks ajaks potitoolile. Teadis, mis toitu ta keha soovib, ja kuidas seda süüakse. Suutis vestelda ja proovis ennast puhtana hoida... Vanavanaema... ei suutnud viimastel aastatel õieti midagi, putru ainult lusikaga suhu panna. Aga tal olid nägemused ja luulud ja kogu maailm pahupidi...

Vaat sellised murelikud mõtted päeval, mil me oleme saanud suurepärase 13-aastase lapse. Ma nüüd hakkan hoopis õhtuse perekeskse sünnipäevatamise vastu valmistama ja teen vahepeal natukene kudutööd kah. Äkki ikka keegi tahab mu salle osta, ja ostmise puhul saab jällegi osta juhet ja krohvi ja muid asju, mida tarvis, et elamiskõlblikke tube juurde teha. Sest olgu see 13-aastane kräun kuitahes järjepidev, tema saab vajadusel veel mitu aastat vendadega ühes toas hakkama, aga mis päeval ja tunnil Vanaema ja/või Vanaisa enam omas kodus hakkama ei saa, seda ei oska küll keegi arvata. Teatavasti tulevad kõik sellised päevad nagu varas öösel, salaja ja ootamatult. Brr.

__________
* mulle tundub, et tal hakkab tasapisi tekkima valemälu, õnnetuseks ei mäleta ma sellest teemast palju, aga see on vist nii, et lünkade asemele mõtleb ta ise mingid tegelikkusest üpris erinevad lahendused ja jääb neid veendunult uskuma.
**seletasin, et on kirjutusmasin ja telekas ja nende vahel kast, mis mõtleb... sellest sai mu vanaema aru küll.

10 comments:

ritsik said...

Esiteks palju õnne värske 13aastase puhul!
Teiseks.. pai ja lootkem Tema hoidmise peale. Kui need kõige raskemad olukorrad peaks ükskord kätte jõudma, siis antakse ka jõud sellega toimetulekuks ja lahendused.

reet said...

Aitäh. Ega inimlikust mõtlemisest sellistele olukordadele lahendusi vist ei tulegi.

carm said...

Suurepärast sünnipäevahommikut suurepärasele 13-aastasele ja tema suurepärastele vanematele! Ja jõudu ja kannatlikku meelt Vanaemaga! Olen sarnaseid asju näinud, õnneks (minu õnneks) natuke distantsilt, aga emal oli päris keeruline...

Kristiina said...

Õnnistatud uut eluaastat! Ägedat pidu :)

Veidi inimlikku abi ka:
selitatud või https://www.youtube.com/watch?v=GnDeLFrQy54
kookosrasv nt. selveris 'thai's choice';
kurkum https://www.buywholefoodsonline.eu/organic-turmeric-powder-double-strength-250g.html;
krilliõli https://www.newnordic.ee/red-oil-60
https://www.iherb.com/pr/Schiff-MegaRed-Omega-3-Krill-Oil-350-mg-65-Softgels/33741
Oma kogemust olen valmis jagama meili teel.

reet said...

Eee, Kristiina, aitäh, aga kustotsast need lingid mulle midagi ütlema peaksid? Et nagu kasulikud ollused Alzheimeri edasilükkamiseks? Või mis? Ma hetkel hästi ei ühenda. Omega-kolme sööb Vanaema niiehknii, aga ma ausalt ei tea, mille vastu.

Kristiina said...

jah, täpselt nii ma mõtlesin. Lingid sai lisatud, et kuidas valmistada/ kust võiks saada/ hinnatase.

iibis said...

Õnnitlen lapse sünnipäeval.

Ja mõistan ema puhul. Meil ka sarnane seis. Mõnikord naljakas - näiteks kui tulid lastega koos jutuks nende nõuka-aja autod, ja Mamma väitis kaljukindlalt, et peale kuuekümnendatel ostetud Moskvitši oli järgmine üheksakümnendatel ostetud Ford. Kahte Žigulit, millega mulle lasteaeda-kooli vastu sõideti, Mamma mälus ei eksisteerinud. Mõnikord on kurb ja nõutukstegev - nädalavahetusel käisin tal lambipirni vahetamas. Tavaline pirn, madalal köögilambil, ulatub seistes. Ei saanudki aru, mis Mammale selle vahetamisel takistuseks oli. Kõige kurvem ongi tajuda, et see on ainult sissejuhatus. Et kui laste ead, nii abituse kui kräunu faasid saavad läbi, on nad järjest suuremad ja tublimad. Aga vanainimesega, jah...

reet said...

Jah, köögilambiga sarnane seis oli meil hiljuti pliidipuudega. Ema nutab, isa on maruvihane, aga et võtaks ja helistaks ajalehekuulutused läbi, seda ei tule... leht seisis laua peal kuulutuste koha pealt lahti. Mul läks umbes kümme minutit, et sobiv puumüüja leida ja järgmiseks päevaks puud ära tellida. Ometi suhtleb mu ema väga meelsasti ükskõik kellega... Hirm on, mis neist saab.

Catharina said...

Õnnesoovid JJ sünnipäevaks!

Njaa, ei ole kerge. Eriti see, et ilmselt läheb ju järjest hullemaks ja kogu aeg pead valvel olema, et kustotsast see järgmine pauk tuleb või millal saabub hetk, mil nad enam ise hakkama ei saa. Mis saab näiteks ahjude kütmisest (st millal tekib oht, et nad enam ei taju, mis hetkel siiber kinni pannakse) jne?

Kas see variant ei tule kõne alla, et mõnele usaldusväärsele tudengile ema-isa majas osalise ajaga hoolitsemise eest majutust pakkuda? Või on selle jaoks veel liiga vara või ei oleks nende jaoks mingil juhul vastuvõetav?

reet said...

Ei ole vastuvõetav. Vaba ruumi saaks tekitada (st minu meelest saaks tekitada), aga ema ainult ärritub selle mõtte peale. See olevat meie koht, kuhu me emale arusaamatul põhjusel pole siiamaani tahtnud sisse kolida, aga küllap me kohe-kohe tahame...
Siibri kinnipanek on õnneks lapsepõlves õpitud oskus, see kestab kauem.

Istusime Mehega ka eile õhtul ja arutasime seda asja, ei paista ühtegi kiiret lahendust. Vast nad peavad ikka veel paar aastat vastu või... Igatahes tuleb kududa ja ehitada.

Post a Comment