CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, January 7, 2018

Esimene nädal

Kõlab kurjakuulutavalt, eks ole. Tegelikult on mul lihtsalt pealkirjakriis.

Kui elu on parajasti käepärast, siis tundub, et kogu aeg midagi toimub, aga kui tagantjärele mõelda... siis ei toimunud nagu suurt midagi.

Laenulaps käis külas. Peeti filmiõhtuid ja söödi ära tööstuslikus koguses küpsiseid. Selles aitasin mina ka poisse hoolega, nii hoolega, et täna patsutas kirikus üks vanaproua mu kõhtu ja küsis, kas ma olen ka... ootel? Ei ole, ma olen lihtsalt paksemaks läinud. Lemmikseeliku sees on ka üsna ebamugav olla, nii et üks meist peab muutuma... tähendab, kahanema, mina, sest seelik vaevalt iseenesest laiemaks läheb, pealegi ei ole nende tänapäeva seelikute õmblusvarud piisavalt suured. Õnneks on mugavapoolseid seelikuid veel.

Poisid käisid Laenulapse sünnipäeval põgenemistoas. Oli olnud peaaegu tore. Suurematel oli päris tore, aga Lillebroril hakkas vahepeal õudne (ta ei olnud kõige noorem osaleja) ja siis kallas Dudley Lillebrorile vett selga, nii et Lillebrori kampsun oli läbimärg... Dudley motiivid jäid ebaselgeks, arvatavasti tegelevad selgitamisega tema juurde kuuluvad lapsevanemad.

Jõugu Juht kirjutas ajaloos referaati, mille mõõtude ja sisu täpsustamise ajal oli ta juhtumisi haige - ainus päev veerandis ja selline tähtis info... Igatahes ei saanud tulemuseks vikipeediast copy-paste, vaid ikka allikad ja sisukord ja pildid ja... Seisus kohustab. Eks me hiljem saame teada, kas seda üldse vaja oli, igatahes sai JJ korduvalt kuulda juhendamist, et uute nimede, kohtade ja teemade sissetoomise juures peaks mingeid täpsustusi ka olema.

Unistaja valmistas ette plakatit loodusõpetuses, internetiallikate põhjal. Kui ta kurtis, et vaat see artikkel avanes küll, aga näe kaladest pole seal mitte midagi, lasin mina kümnest reast silmad üle ja näitasin talle kalalaused kätte. Loodetavasti õppis Unistaja sellest midagi.

Lillebror luges läbi "Doktor Dolittle" raamatu ja arvas, et kannatas täitsa lugeda, aga ta nüüd võtaks jõuluks saadud Roald Dahli teosed ette. Miks mitte, ka see on hea kirjanik.

Mees käis konsulteerimas Suure Punase Kiriku tehnikaosakonda ja tõdes, et nii vingest süsteemist ei saa tema küll mitte midagi aru. Otsitagu üles inimene, kes selle üles pani, või küsitagu vähemalt sõber Netimisjonärilt nõu. Mh, oleks võinud ju kohe Netimisjonäri poole pöörduda, et Mees meie koguduse tehnikatiimi juht on, ei tähenda veel, et ta helipultide hingeelu tunneks... Mees tegeleb kõige rohkem Organiseerimise ja juhtmete õigesse kohta tagasipanekuga, kui nädalavahetuse ürituste käigus on neid olnud vaja ümber tõsta, puldispetsialistid on muud.

Kassid... Must Mimi vaatas kolmapäeva õhtul, et meie kõik sööme telekat vaadates midagi, tema tahab ka. Läks ja püüdis endale köögikapi alt hiire. Pakkis selle ilusti kokku ja tuli tuppa vaiba peale sööma... Mimi ja hiir said õue, vaip pesumasinasse.

Lugesin raamatuid. Vaadake, ma loen tegelikult diagonaalis ja peaaegu kõike, mis piisavalt kaua paigal seisab. Lugemise ajal ma koon, vaatan ühe silmaga telekat, räägin lastega. Sellepärast ma saan lubada endale ka nende raamatute lugemist, mida mõni targem - ise teate, kelle alalõuale ma vihjan - lugemisvääriliseks ei pea. Aga ma püüan nüüd vähemalt tubli olla ja sel nädalal esmakordselt loetud raamatud üles kirjutada.

Joanne Fluke, "Peach Cobbler Murder", "Sugar Cookie Murder" ja "Plum Pudding Murder". Mulle meeldivad raamatud, kus on lisaks loole ka retseptid. Pealegi need toimivad, näiteks saksa šokolaadikoogi küpsised olid lihtsalt täiuslikud. Retseptid on neid raamatutes paremad kui stiil, ma eestikeelseid osi lugedes imestasin, miks kutsutakse Moishet "kaslaseks", aga nii see autor kirjutabki. No aga retseptide nimel võib ära kannatada. Üldse on nende raamatute õhkkond kuidagi muretu ja sõbralik, mis siis, et naispeategelasel on äärmiselt totter armuelu ja kalduvus iga natukese aja tagant surnukehi leida. Paljude tänapäeva raamatute kohta ei saa seda öelda, näiteks
Camilla Läckberg, "Kiviraidur" on sünge. Väga paljude - ka heade - tegelaste elud on üht- või teistmoodi viltu ja kogu raamat kinnitab minu senist kogemust skandinaavia tänapäevaste kriminullidega - painav. Mulle tundub, et ma olen samalt autorilt kunagi varem midagi juba lugenud, aga ausalt, ei mäleta. Lohetätoveeringu-raamatuid mäletan ja minu meelest olid need olemuslikult sarnased, võib-olla sellepärast tundub... Ühesõnaga, painavad.
Michael Crichton "Järgmiseks". Kah painav. Crichton mulle muidu enam-vähem sobib, aga selles raamatus oli kuidagi keeruline järge pidada ja kohati oli minu maitsele liiga palju detaile. Kõige sümpaatsem tegelane oli intelligentne hallpapagoi Gerard.
Robin Cook "Puhang". See oli oluliselt lihtsam lugemine. Selline filmilik madin, tegelased ei võtnud eriti aega, et järele mõelda, keda järgmiseks üles otsida või üritada maha lüüa. Film olevat ka tehtud. No las olla.
Aimee Beekman "Kartulikuljused". Mulle meeldib beekman ja mulle meeldivad lood ajast, mil mu vanaema noor oili. Niisama lihtne ongi. Sama hästi oleks kogu see märul ja tsirkus, millest raamatus juttu, võinud toimuda Kalliku talus, kaks hädise olemisega plikatirtsu linnast sõjapakku tulnud peretütre põllesappa nina pühkimas. Ainult et minu vanaisa - kes paraku ei olnud kuigi tore mees - elas sõja ja selle järel aastatepikkuse alkoholismi üle.
Ruth Ware "Pimedas, pimedas metsas". Jälle üks painaja, aga seekord sedasorti painaja, millele võiks täitsa kodus riiulis koha leida. Soovitatav lugeda pimedatel novembriõhtutel üksikus talumajas, kui väljas on torm ja vool kõigub... või siis kusagil heleda päikese käes ja rõõmsa rahva keskel, vastavalt närvikava tugevusele. Ma selle loen vist kohati veel teist korda ka üle.

Kindlasti ei ole tegu parimate raamatutega, mida võinuks aasta esimesel nädalal lugeda, aga parimaid satub pihku nii... jaokaupa. Seekord siis Beekman ja Ware. Fluke'i raamatud kinkis Mees mulle jõuluks, sest retseptid... ja küpsised. Mul on vist ikka uut seelikut vaja.

4 comments:

ritsik said...

Kõik need raamatud lugesid ühe nädalaga läbi? Vau!
Ma olen ka üsna kiire lugeja, aga viimasel ajal ei saa kuidagi raamatulainele.

reet said...

Diagonaalis, Ritsik, diagonaalis. Ja mul oli kole palju vaba aega ka... ja ilm ja närv ja talv, nii et ma tegelikult istusingi peamiselt ahju taga, kudusin ja lugesin. Paaril päeval vabastasid mehed mind isegi söögitegemise-kohustusest. :)

Reet Laurila said...

:) Just täna lugesin kuskilt, et üksköik kui palju küpsiseid sa sööd, kingad lähevad alati jalga!

reet said...

:D jah, ja juukseklamber läheb ka alati kinni, aga sinna kingade ja klambri vahele peaks ka midagi selga mahtuma, muidu läheb natuke nagu imelikuks. Külm hakkab ka.

Post a Comment