CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Monday, January 8, 2018

Lugemisest veel

Sattusin lugema üht blogi, kuhu satun harva - eks autor kirjutab ka harvem ja mitte eriti ohtrasõnaliselt. Seal esitati küsimus, kuidas saab lugeda 100 lk või rohkem päevas. Eelmise sissekande all küsis Ritsik ka, kuidas ma jõuan. Ma siis väheke seletan.

Ma olin ainuke laps. Väga oodatud laps. Minu isa, kelle haridustee Siber vägagi ära köndistas, oli nooremana mõnes mõttes iseõppija inimene, kuulas raadiost teadussaateid ja luges teaduseteemalisi ajakirju, kui need kätte juhtusid. Umbes täpselt õigel ajal juhtus isa kuulma raadiosaadet täissõnaõpetuse meetodi kasutamisest tittedel. Tal oli parasjagu kodus sobivas eas titt. Paberit ja pliiatsit ikka oli, joonistas oma korrektse joonestajakäekirjaga (isa kirjutab siiamaani, nagu joonistaks plakateid, kõik tähed on täpselt ühekõrgused ja sama nurga all kaldu) ilusad lühikesed sõnad, võttis tite põlvele ja hakkas tutvustama, et nii näeb välja EMA, nii ISA, nii LILL. Või midagi sellist. Mingitel asjaoludel vaimustus kõnealune titt raamatutest. Pildiraamatuid oli majas massiliselt, sest mu ema on alati hinnanud raamatus rohkem pilti kui sõna (selle tagajärjel on ka meile koju siginenud mõned kirjanduslikud ja kunstilised katastroofid, väljaandjaks peamiselt Egmont Estonia). Millal ma rääkima hakkasin, ei tea, aga õhtune laps ma olevat olnud - siiamaani olen väga ühemõtteliselt õhtuinimene - ja unejutulugemised lõppesid tavaliselt sellega, et mina lesisin solvunult võrevoodis ja nuuksusin: "Mõnda raamatut... Mõnda raamatut..."

Samamoodi painasin ma vanaema Mahtit, kui see minuga kodus oli. Ja esimesel võimalusel päevapealt pensionile jäänuna oli ta minuga kogu aeg kodus. Aga vanaemal olid aed ja aiateemaline kirjavahetus ja kangasteljed ja sokikudumine ja söögitegemine ja sõbranjed ja mis kõik veel ühe tegusa 63-aastase naise ellu kuulub. Kui ma tal muudkui raamatuga sabas jooksin ja virisesin, sai vanaemal kõrini ja ta õpetas mind lugema. Küllap läks see tänu titena kogetud õpetusele libedamalt, igatahes olevat ma 1978. aasta märtsis, 3 aasta ja 2 kuu vanusena oma töölt tulnud emale ette lugenud raamatut "Popo ja Fifiina, Haiiti lapsed." Tagantjärele seda uurides ahmisin küll õhku - milline kirbukiri ja kui pikad sõnad! Aga nii mu ema on rääkinud sellest saadik, kui ma ennast mäletan.

Isiklik esimene raamatutega seotud mälestus pärineb samast ajast või kõige rohkem aasta hilisemast, sest mälestuse asukohast kolisime me umbes aasta pärast ära. Ma olen väga väike ja ilm on hall. Lähen vanaema-vanaisa tuppa nende suure voodi peale, võtan suure piltidega raamatu (mingi vene autor, tegutsesid lapsed tsaariajal, autorit ei mäleta, pealkiri oli arvatavasti "Jutte"), istun voodis ja loen. Täitsa ise. Sellest raamatust ei saanud lemmikut ega midagi, aga meelde jäi.

Eelkoolis kästi kooli tuua raamat, mida oskan lugeda. Ma ei julgenud ühtki tavalist raamatut võtta, otsisin ühe suurtähtedega pildiraamatu, kartsin, et saan muidu eputamise pärast pragada.

Esimeses klassis püüdis õpetaja kõigi laste lugemiskiirust määrata. Mina sain viissada tähemärki minutis, rohkem ei suutnud vuristada. Sain ka pahandada, miks ma kooli raamatukogust raamatuid ei laenuta - aga kõik olid mul ju kodus olemas ja ammu läbi loetud! Millegipärast see põhjus ei sobinud. :(

Lugemispäevikut vihkasin, sest pildijoonistamise kohustus kõigi raamatute puhul oli nii aeganõudev ja raiskas väärtuslikku lugemisaega. Ainult et lasteraamatukogu vähegi lugemisväärsed raamatud said umbes kümneselt läbi, kodust polnud ammu enam midagi võtta. Nii see juhtuski, et ma kümneselt või üheteistkümneselt suvel terve "Tõe ja õiguse" algusest lõpuni läbi lugesin. Mitte sõna-sõnalt, seda ei osanud ma juba siis.

Sõna-sõnalt lugemise oskamatus maksis hiljem kätte - mõnikord andis matemaatikaõpetaja ülesandeks kodus teema läbi lugeda ja aru saada. No mitte tuhkagi ei saanud aru, sest mina haarasin pilguga tervet lõiku ja püüdsin mõtte ära tabada, aga matemaatikaõpikus oli iga sõna väärtuslik (või umbes nii, Mees ütleb, et tolleaegsed õpikud olid väga head). Siiamaani on mul näiteks Piibli lugemisega suuri raskusi, sest ka seda tuleb lugeda sõna-sõnalt. Luuletusi ma parem ei üritagi, amps, klõnks, valmis, aga kus mõte oli? Ette lugedes õnneks suudan järjest lugeda, aga vahel eksib pilk  viis rida edasi ja kui seal nali juhtub olema, siis itsitab emme jupp aega enne, kui lastele räägib, mis nalja teeb. Ajal Enne Lastele Lugemist tavatsesin Mehele ette lugeda, nii et "Sõrmuste Isanda", Potterite ja suure osa Pratchettite jupid on lihtsalt peas, sest sõnamälu on mul kah päris korralik. Ei tea, mis sellest kasu peaks olema, kui meil just see Fahrenheitide-raamatu olukord ei tule...

Nojah, ja siin ma siis nüüd olen. Lähen raamatutest läbi nagu multifilmikobras puudest. Kuna mul on üsna imelik raamatumaitse, ühtpidi seinast seina, teistpidi väga valiv, on see päris hea, sest üksikuid raamatuid lugedes ei jõuaks ma kunagi nendeni, mis mulle päriselt ka meeldivad, aga praegu saan viletsad lihtsalt läbi lugeda ja kõrvale jätta, häid loen mitu korda. Õige mitmed raamatublogijad kiidavad teoseid, mis mind jätavad külmaks või mida ma lausa keeldun kätte võtmast, sest tonaalsus või teema või... Ainult et raamatukogus arvatakse ilmselt, et sellel naisel vist elu ei ole.

Elu on. Elu käib nii, et kolm last toimetavad suure osa ajast ise (kui nad kõik korraga väikesed olid, lugesin ma üht raamatut keskmiselt kolm nädalat). Kui soovi avaldatakse, mängin muidugi nendega lauamänge. Mees toimetab ka ise, käehoidmist ja ümmardamist palju ei vaja. Kodus teen süüa, vahel harva koristan, teen käsitööd. Kudumine ja kaltsuvaibamaterjali lõikamine võimaldavad lugemist. Jah, pitssalli puhul ka. Arvutis istun siis, kui istun. Mul on küll nutitelefon, aga ma ei kasuta mitte ühtegi tema nutifunktsiooni peale ilmateate, äratuskella ja vahel harva fotoaparaadi. FB-d kasutan muidugi, aga jällegi, siis, kui ma arvuti taha istun (või kui ma Mehe tahvelarvutit laenan, tuleb ette). Iga sotsiaalmeediakõlli peale telefoni haarata oleks täielik absurd, ma näen seda Jõugu Juhi pealt... Hea küll, temal on omad põhjused, ealine iseärasus, aga ikkagi... Mina olen digitaalne immigrant, kohanemisraskustega juhtum. Asooh, telekat ma ka ei vaata. Esiteks ei tule minu lemmiksaated ajal, mil passiks telekat vahtida, teiseks vaatavad lapsed niiehknii õhtuti tund-poolteist oma saateid ja Mees võib-olla ka midagi sinna otsa... ei huvita, ausõna. Ja päevaste kodumaa-saadete peale, mida sakslased armastavad näidata, hakkan ma lihtsalt nutma, sest natuke rohkem kui natuke minu südamest on Saksamaal. Isegi praegu veel. Nutmine ei ole hea.

Ärge muretsege, suveajal ma ei loe nii palju, siis saab õues ka käia, talvel on õues külm, närv läheb närvi ja puha. Mõnikord juhtub isegi, et ma lausa kaks ja pool nädalat ei käi raamatukogus või võtangi endale ainult kolm õhemat raamatut. Aga Goodreadsi või kuhugi mujale arvustusi kirjutama ma ikka ei hakka, seda oskavad paljud inimesed kohe väga palju paremini kui mina (see pole raske). Kui ma siia jõuan iganädalaselt kirja panna, mida lugesin, siis olen kindlasti juba väga tubli.

Ma nüüd lõpetan oma lõunapausi ja lähen koon ühe helepruuni vaiba. Selle töö juures lugeda ei saa. :(

12 comments:

Anonymous said...

Mind huvitaks kohutavalt, mis vanuses su oma lapsed lugema õppisid? Nii mulle kui mu õele on samuti öeldud, et me õppisime kolmeselt lugema, aga kui ma nüüd oma sõpruskonna lapsi vaatan, siis umbes viiene (või kohe viieseks saav) näib olevat see alumine piir. Mind täitsa huvitaks, miks see vanus selliselt muutunud on. Pole enam täiskohaga vanaemasid, kes tähti õpetaks?

sukelnorsu said...

Ma lugesin neljaselt ja arvasin, et see oli vara. :) Varem neelasin raamatuid samamoodi. Väga noorena lugesin vanaemade raamaturiiulid tilgatumaks - minust oleks väga hea nõukogude noor saanud, Kreutzwaldi kõrval oli palju ka ilukirjandusse peidetud kasvatuslikku kirjandust. Raamatukogus oli piirang, tohtis vist võtta kaheksa raamatut korraga. Karjuv ebaõiglus. Vahel istusin tunnike-paar riiulite vahel ja lugesin mõne raamatu lihtsalt kohapeal läbi. Kord tuli sõbranna külla ja üritas mu raamatukujulist ehtekarpi avada, ainult et see oli ikka päris raamat, lehti täis. :) Selline maniakaalne lugemine jätkus, kuni tuli ülikool. Seal pidi lugema nii palju asju, mida ise poleks valinud, et mu lugemisrõõm kuhtus ikka päris mitmeks aastaks. Alles nüüd, olles 31, hakkan vaikselt jälle päris raamatuid lugema.

reet said...

Tere lugemast, Sukelnorsu. Mulle meeldib Su nimi. :)

reet said...

Minu lapsed õppisid lugema nii, et jõugu Juht suure valu ja vaevaga kuueselt, sest nagu selleks ajaks selgus, oli noormees nägemismälust täitsa ilma jäetud, kõik tähed tuli hoolega läbi kirjutada. Unistaja viieselt, JJ tuules, ja Lillebror sai tähtede omavahelisest kokkukäimise põhimõttest aru enne, kui lausetega rääkima hakkas, ehk siis kaheselt, Unistaja järgi, aga päriselt lugema õppis neljaselt. Ma lihtsalt ei olnud valmis varem õpetama, tahtsin enne Unistajaga asja päriselt korda saada. Oma laste ja enda vahel oskan ühe põhjapaneva erinevuse küll tuua - minul ei olnud peale lugemise ja karude rittaladumise kodus midagi teha, aga meie lapsed käisid lasteaias - jube ajaröövel - ja madistasid omaette, ega nad enamasti praegugi raamatut kätte ei võta, kuni igaüks eraldi kohta pole käsutatud.

Kristiina said...

Mnjaa, olen minagi täissõnameetodil üles kasvatatud varane lugeja. Diagonaalis lugemine on jäänud küll paraku kättesaamatuks oskuseks. Vahel tunnen, et mõni raamat, mõni peatükk võiks küll vähe kiiremas tempos läbitud saada. Minu probleem on raamatutega see, et lugesin lapsena läbi kõik need kirjandusklassika teosed ja nii mõndagi muud, mida meie koduses või sõprade raamaturiiuleis leidus. Paraku polnud need mulle sugugi eakohased ja nii jäi väga palju mõistmata. Samas rikkus see teose kuidagi ära, et hiljem, gümnaasiumi ajal ei suutnud ma neid enam kätte võtta ega arutleda. Olen nüüd üht- teist läbi lugenud ning tajunud erinevust...
Enda kogetu on mind pannud mõtisklema kirjanduse eakohasuse üle kooliprogrammis. Puutusin aga juhuslikult hiljuti kokku ühe konfliktiga raamatute ja lugemise teemal. Ja sellega seoses küsin, milline on Sinu ja teistegi siin kirjutanute põguski mulje või arvamus raamatust "Kuristik rukkis"? Olen vastus(t)e eest väga tänulik!

karina said...

Meil oli "Kuristik rukkis" keskkooli ajal. See raamat oli mu suur lemmik! Ja tänaseks ei mäleta ma mitte midagi selle raamatu sisust. Mäletan ainult tunnet, et meeldis kohutavalt. Nüüd tuleb vist uuesti ette võtta.
(Veel lugesin kohustuslikus korras "Kõrboja peremeest" ja "Thereze Raquin", aga ülejäänud teosed jäid meie klassil keskkoolis käistlemata...oli selline aeg ja selline õps...ja selline kool...)

karina said...

Mina olen hoopis seda tüüpi lugeja, kes loeb ka vaikselt/mõttes ilmekalt ja rahulikult. Lugema õppisin ilmselt 5-6sena, nii eesti kui vene keeles. Mäletan väikeste tähtede ja suurte tähtede võrdlemise hetke. Mäletan maal vanaema juures välikäimlas ajalehetükkidelt lugemist, seal läks selle tõttu alati kole kaua aega, sest põnev oli:). Kooli minnes sai raamatukogu armsaks, hiljem sõbranna raamaturiiul, aga klassikaline "raamatuteneelaja" pole ma kunagi olnud. On raamatuid, mida ma kätte ei võta, näiteks ulme ja fantaasia - ei huvita.

reet said...

Mõttes ilmekalt lugemine on minu jaoks müstika. :) Eks sedasorti inimesed suudavadki vast palju rohkem märgata sõna ilu ja igasuguseid nüansse kui neelajad.

"Kuristik rukkis" oli minu jaoks päris noorena ahah-raamat. Ei vaimustanud, ei peletanud. Võis lugeda küll. Hiljem olen ka lugenud, endiselt ei tekita tugevat emotsiooni. Kuigi ma täpselt ei mäleta, millal see hiljem oli... ja mis selle Holdeni põhiprobleem õiegi oligi. Salingeri muud teosed, mida lugenud olen, on ka okei, aga mingeid kirgi minus ei tekita.

Kristiina said...

Aitäh! Minugi kooliaegne mälestus on üsna emotsioonivaene. Lugesin nüüd uuesti, et ise otsustada on tegu "solgiga" või mitte. Ja leidsin, et mitte. Tõesti, 7. klassi õpilastega ehk veel ei käsitleks, kuid gümnaasiumis küll. Õieti oli see minu jaoks päris liigutav lugu, eriti üht sama vana noorukit kodus evides :) Mitte, etmul siin mõni Holdeni teisik oleks, aga sarnast maailmavalu ja ee... pretensioonitust võib täheldada küll.
Esinen tänutäheks ka lugemissoovitusega :)
Ülikooliajal sattusin lugema sellise Kanada kirjaniku, nagu Robertson Davies teoseid. Eesti keeles on ilmunud kolm raamatut: "Viies osaline" ; "Mässajad inglid"; ja "Mis on lihas ja luus"

Kristiina said...

parandus:
on 'pretensioonitust'
loe 'kompromissitust'

Kerli said...

Teemal "Kuristik rukkis": mul on samasugune lugu nagu Karinal. Keskkooli ajal kohustusliku kirjanduse raames sai loetud. Ja mäletan, et meeldis. Muud ei mäleta midagi, isegi mitte peategelase nime. Aga see on minu puhul tavaline. Mingi selline mälutüüp, noh.

Age said...

"Kuristik rukkis" on mul loetud kaks korda. Keskkooli ajal meeldis väga ja selle tunde pealt lugesin kahekümnendate teises pooles uuesti. Ning olid üliimestunud, sest see oli täiesti teine raamat. Sisu oli hoopis midagi muud, kui ma mäletasin. Praeguseks ma jällegi ei mäleta ei esimest ega teist sisu, ainult emotsiooni (seda juhtub minuga muidugi tihti...). Järgmine kord toon raamatukogust kaasa ja loen uuesti, ehk siis tuleb meelde, mida ja kuidas ning mis emotsioonid tekivad :)

Post a Comment