CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, February 25, 2018

Mitte just väga patriootiliselt

Mõtlesin vabariigi aastapäeva puhul, et Eestis on kaks asja väga halvasti - valitsuses on mõned inimesed, kes sinna ei sobi, ja kliima. Valitsuse koha pealt on uute valimiste puhul ikka lootus, et äketse seekord satub rohkem arukaid ja omakasupüüdmatuid... no loota ju võib alati. Kliimaga pole paraku midagi teha. Kui tahta (minu jaoks) normaalset kliimat, tuleb kolida Vahemere äärde või umbes nii. Oma viga, et veel siin lõdisen.

Selle nädala ilmast arvab must Mimi nii:

Puhur on hetkel kassi parim sõber, ahju otsas magamisest enam ei jätku. Voodis teki all võib ka magada, kui teki all on mõni inimene, kes tekialust soojendada aitab.

Valge Mini ei arva midagi, tema on lepliku loomuga loomake.

Lapsed said koolivaheajale. Enne vaheaega pakuti koolis Vanemapoolse Staari kontserti. Unistajale meeldis eriti laul eestlaseks jäämisest, aga Jõugu Juht sai aru küll, et kaelakee-laulu poleks pidanud koos Staariga laulma 12-aastane tüdrukuke. Seda viimast arvati ka õpetajate kohvikus, et kõik need lahus ja koos ja võtan ja jätan... brrrr.

Veel käis Unistaja enne vaheaega puutöökonkursil. Ei saanud kõrget kohta, aga ära käis ja nõutud eseme valmistas. "Mul läks laagri vahele mingit sodi," kommenteeris Unistaja ise oma tööd. LÄks vist jah, ringikäimine oli raskevõitu.

Lillebror tegi sünnipäevakülaliste nimekirja ja omandas pinali. Tasapisi neid kooliasju ikka koguneb. Minu silma järgi ei ole Lillebror veel sellises küpsuses, et teda võiks muretult laia maailma saata, aga nojah... tahtmine on suur. Küll me siis õgvendame ja korraldame, kui teadmiste ja teostuse vaheline lõhe ennast ilmutab (ja kindlasti ilmutab, Lillebrori käekiri võtab juukseid katkuma).

Mees jäi haigeks, aga käis kangelaslikult tööl edasi.

Mina... jäin kah haigeks või nii peaaegu. Ei oskagi suhtuda, kas peaks tahtma päris haigust, palavikuga ja nii, või ikkagi sellise poolvillasena ringi tuterdama nagu ma praegu olen, lootuses, et ükskord hakkab soe niikuinii.

Laupäeval pidu ei pidanud, aga kui juba kolmas inimene FB-s oigas, mis imeasja sealt telekast näidatakse, vaatasime err.ee lehelt niinimetatud kontserdi järgi ära. Oeh. Vend Professor ütles pühapäeval kirikus, kui ma küsisin, kuidas pidu oli, et õhkkond oli sõbralik, palju tuttavaid, aga kontsert oli... raskesti mõistetav. See on muidugi kõige diskreetsem asi, mis selle kohta öelda saab, kui vaheldumisi näidatakse helesinise mütsiga pajatsit ja tumesinise salliga nohunina.

Raamatutest.
Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa "Kaks armastuslugu" - mulle tundub, et kumbki lugu eraldi oleks paremad olnud. Nüüd ei olnud reisikiri ega lapsepõlvemälestuste raamat ega... ei teagi, mis asi see oli. Ja muidugi on mul raske suhestuda kirjanikuga, kes kiidab, tsiteerib ja hindab teist kirjanikku, kelle raamat on juhtumisi üks neist imevähestest, mis on täitnud mind sügava jälestusega ja seeläbi pooleligi jäänud (ja muidugi hävitanud igasuguse valmisoleku kunagi tulevikus veel selle kirjaniku raamatuid lugeda). Kuidas üks väike detail häirida saab, eks ole.
Carl Sagan "Kontakt" - põhimõtteliselt lugu väga targast väga rumalast naisterahvast. Nägin kurja vaeva, et kogu tehnilist umbluud välja filtreerida, sest mind huvitavad ka ulmes ainult ja ainult inimesed, igasugune raadiolainete-jutt lihtsalt ei ole mina.
John Ajvide Lindqvist "Lase sisse see õige" - vaat see oli huvitav. Eriti selles kontekstis, et pärast "Videvikku" ja vampiir Edwardi katastroofiliselt kauneid rinnalihaseid tekkis vampiiriraamatuid nagu seeni pärast vihma ja enamik neist paistab olevat "Videviku" kloonid. See aga on omamoodi heagi painaja, kuigi koju ma seda muidugi ei ostaks, kohati on liiga räige... või kas ühe pühendunud pedofiili hingeelu saabki mitteräige olla?
Elizabeth George "Vaenlasega kõrvuti" - see ikka ei ole päris õige Agatha Christie, kuigi ta ilmselt taotleb seda. Teine raamat sellelt autorilt, mida ma lugenud olen, ja teist korda on tegu lapse mõrvamisega. Kui kolmandas ka laps ära tapetakse, siis ma loobun ka sellest kirjanikust.
Michel Bussi - "Mustad vesiroosid" - vaat see on painaja, mille võiks täitsa koju osta. Mitte päris tavaline mõrvalugu, pigem... mõrvamüsteerium. Ja lõpus antakse lootust, et lühikeseks ajaks võib veel kõik hästi minna.

0 comments:

Post a Comment