Vebruariit möllab

Talvekülm on jõudnud Majani. Igahommikuselt on köögiaknaaluse temperatuur kolmteist koma külm ja kui me juhtume päeva olema Linnas, on õhtuks üksteist koma külm. Toas endas on muidugi soojem, aknaalune andur on enam-vähem aknapraos, kustkaudu käib loomulik tuuldumine.

Plõksutan ilmateate uuendust sagedamini kui meili, aga kuidagimoodi ei taha need ilmateatajad loomulikku kevadet lubada. Isegi maraton peeti miinuskraadidega ära, nüüd võiks küll kõik talvehuvilised olnud oma lumeportsu ja härmas kulmud kätte saanud...

Kassipildid (aitäh, Frau Franz!) ja päris kassid aitavad ainult natuke. Lillebror külvas lillepotti tokkroosisseemneid. Temal on veel lapse lootus, et jääaeg ei kesta igavesti.

Jõugu Juht sai matemaatika kontrolltöö eest puhta "viie". Ainult üks viga olevat olnud, aga see "viiele" miinust taha ei andnud. JJ oli endaga nii rahul, et tuli mulle seda lausa klassivenna nähes enne koolipäeva lõppu rääkima.

Unistaja käis sünnipäeval ja sai kutse teisele sünnipäevale. Põhimõtteliselt käib ta siis kolme päeva jooksul kahel peol.

Mõlemad vanemad poisid käisid hambaarsti juures. Olevat pandud üks plomm ja tehtud üks röntgen. Järgmine aeg pandud nii pika aja pärast, et ilmselt seal midagi koledat ei saanud olla. Homme toimub harukordne sündmus "Emme üksinda kodus", sest hambaarstile läheb ka Lillebror.

Lillebrori sünnipäevapeo aja leppisime ka kokku, nädal pärast õiget päeva, sest nädal enne ei saa üks sõber ja õigel päeval jälle teine... ülejäänud sõpradega on nii, et eks me näeme, kes neist tulla saavad. Vast mõned ikka. Kui me ainult nende kutseteni ka jõuaksime...

Mees parandas ära nõudepesumasina. Ja koristas ära auto. Mõlemad tegevused nõudsid suurt füüsilist pingutust ja tõsist hoovõtmist. Kui me oleksime väga rikkad, võtaksime tööle koristaja, sest see töö ei meeldi meile kellelegi üldse mitte üheski olukorras.

Mina sain valmis hagakirjalise salli keskosa, alustasin äärepitsi. Ja piibeleht-lehel salli alustasin kah ära, eelmisel nädalal sain teise lehe(täi)kirjalise keskosa valmis. Mul on selle asjaga nüüd natuke nagu süsteem, tänu vaimustavale suurele poolile. Juhtusin sotsiaalmeediast lugema, et üks siitkandi sallikuduja ei armastagi viimistletud salliservi (sellised pilvekesed). Seda ma olen vaadanud jah, et tema sallidel on kõigil nugateravad nurgad... viimati ei kasuta ta ka armsat karvast Austria villast, vaid midagi siledat ja külma? No nii halvasti ei peaks ikkagi kellestki mõtlema, eks ole.

Avastasin külmkapist mitu purki kukeseeni omas mahlas, mis ma augustis sisse tegin ja millest ma kavatsesin kohe järgmisel nädalal marineeritud kukeseeni teha... Ups. Kui siia rohkem sissekandeid ei tule, siis olid need kukeseened ikkagi kutud. Khm.

Lugesin kah.
Ursula K. LeGuini "Illusioonide linn" - mind köidab selle raamatu juures kõigist asjadest kõige rohkem Zove Koja idee. Nagu mingi ulmeline Vana-Björndal, selline suguvõsakeskus... vaat see oleks tore asi. Noh, Maja on suur küll... Ma lugesin neid teisi Varrakult ilmunud Leguine kah, aga teised ei ole kunagi tekitanud emotsiooni... sest ausalt öeldes olen ma neid paar korda varem kah lugenud. Tegelikult ma loengi häid raamatuid mitu korda, isegi kui need erakordset emotsiooni ei tekita.
Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" - see on minu poolt kah üks uur võlg, Nirti ehk Triinuke on ju üks mu lapsukestest, ammu, nüüd ja alati. Raamatuni ma polnud siiamaani jõudnud. Nojah... Mulle meeldivad rohkem rõõmsamatoonilised raamatud, kuigi tjah, selle loo oleks saanud kokku kirjutada õige mitme minu sõbra-tuttava elu pealt. Üheainsa pealt siiski mitte, sest pekstu abiellus lõpuks imetoreda mehega ja ülbiku poolt rasedana mahajäetul oli jällegi hästi toetav perekond... No aga päriselust kirjutatu ei saagi ilukirjandus olla. Lapsuke, kui Sa seda lugema juhtud, siis loe ära ja mine kirjuta muudkui edasi. Andi ju on.
Sarah Crossnan "Õun ja vihm" - oli kah. Annaksin teismelisele lugeda küll. Kahju ainult, et teismelisteraamatud on peamiselt tüdrukutest või siis mitte päris tavalistest poistest.
Louise O'Neill "Sai, mis tahtis" - lugu ühest väga rumalast tüdrukust, kes langeb räige kuriteo ohvriks. Teades, kuidas Iirimaa väikelinnades asjad käivad, on niisugune olukord võüimalik küll... tähendab, kuriteod võivad juhtuda ükskõik kus, aga hilisem ringkaitse pättide ümber (kes tuleks muidugi avalikult ära kastreerida) on paraku, jah, võimalik. Pool tundi pärast raamatu läbilugemist näitas sotsiaalmeedia pilte minu kunagisest hoiulapsest, kes nabani dekolteega peole suundus... No ma lihtsalt palvetan tema eest, ega muud ju teha ei saa. Vähemalt on tema vanemad ja muud pereliikmed normaalsed inimesed, erinevalt raamatu-Emmast.
Jesse Andrew "Mina, Earl ja surmasuus tüdruk" - stiili poolest nagu mõni Berti päevikutest. Teema on raske ja arvatavasti tunnebki üks normaalne teismeline poiss ennast niimoodi, kui puutub esimest korda elu kokku võimalusega, et keegi temavanune võib ka surra... noh, et surm ei ole ainult erakordselt vanade ja enam-vähem äraunustatud inimeste osaks. Ainult et minu meelest on meie abituriendid oluliselt küpsema mõtlemisega.
Silvia Truu "Südamel ei ole kortse" - seda lugesin kah mitmendat korda, aga viimati päris ammu. Nõukogude ajal oli ebainimlik komme pagendada vanadekodudesse ka veel täitsa kõbusad inimesed. Kui pensioniiga kukkus, midagi hooldekodusse... mis siis, et hooldamist polnud üldse vaja. Kui palju aga üldse eakatest kirjutatakse? Ja südamel, jah, kortse ei ole. Südamlik raamat, aga Vanaemaga toimetulekuks polnud sellest muidugi mingit abi, sest kõigil raamatutegelastel oli suurepärane mälu.

Vanaemast... Täna ta nõustus lõpuks asju üles kirjutama. Oli hea, sest kakskümmend minutit hiljem ta enam ei mäletanud, mida olime rääkinud, ja täitis oma mäluaugu hoopis valede kellaaegadega. Loodetavasti mäletab ta paberi pealt vaadata, aga paber on tema laua peal ja ta loeb enne äraviskamist alati kõik paberitükid hoolikalt läbi, küllap saab aru, et tegu on tähtsa dokumendiga. Et Vanaisa uut pikka peenvillast aluspesu ei tohi tsentrifuugida, tuli talle taas üllatusena - kuigi me rääkisime talle kaks nädalat ette ja oleme Juubelist saadik ikka veel rääkinud, et see on villane, pese nagu kampsunit... Mingit kampsunit olevat Vanaema pesnud puuvillase ökoprogrammiga. Ta oli äärmiselt endast väljas, kui ma talle (mitmendat korda) seletasin, et puuvillatupsu pilt tähendabki puuvilla, aga villase märk on lõngakera. Kuidas see nii saab olla, ma pole seda lõngakera ju kunagi kasutanud, kahtles Vanaema. Ju see vale programmiga pestud kampsun siis villane ei olnud, muidu oleks Lillebrorile kingitud.

Vanaisa jällegi kurdab hirmsat õhupuudust. Hingamisraskused on üks südameprobleemide tundemärkidest, aga arsti juurde, eieiei, Vanaisa ei lähe. Saaks äkki hapnikuaparaadi või midagi, aparaadid talle ju meeldivad. Olevat oma õhupuudusega õue läinud ja mäest alla kõndinud, esimese tänavanurga peal saanud normaalselt hingama. Hea seegi, aga pärast tuleb mäest üles tagasi tulla... Ilma mäeta kõndides ei saa poodi ega kuhugi, see ei sobivat. Rääkisime Vanaemaga täna ka sellest, mis siis, kui... Vanaisa olevat Vanaemale oma pangakoodid teada andnud, see on hea. Pole midagi teha, 85 aastat ei pruugi olla ületamatult kõrge vanus, aga Siberi-aeg tuleks arvatavasti kolmega korrutada. Eks me loodame parimat.