Saturday, March 31, 2018

Ei mingeid aprillinalju

Homme öeldakse hoopis, et Kristus on üles tõusnud. Homseni on küll veel neli tundi aega, aga mis siis...

Aprillis me

  • teeme aiatöid, ja kohe palju! Terve loodus on hüppevalmis, tundub, et läheb parajaks võidujooksuks, kas jõuame enne meie (roovilatihunnikutega) või hein;
  • lapsed käivad kõik sünnipäeval; 
  • võib-olla käime kogupereüritusena juubelil (kniks ja aitäh kutse eest);
  • vaatame ära filmi "Seltsimees laps";
  • lapsed osalevad igaüks oma klassi üritustel, näiteks Jõugu Juht külastab ettevõtlusküla;
  • Jõugu Juht külastab hambaarsti ja võimalik, et mina ka;
  • ostame kevadisi ülerõivaid ja jalatseid - see pole üldse tore, aga mis teha, lapsed kasvavad;
  • naudime kuu lõpus saabuvat koolivaheaega ja võib-olla külastame selle käigus Teist Vanaisa Kuurortlinnas (kas keegi veel peale Vanaisa tahab meid näha?).
  • oleme muidu hirmus kokkuhoidlikud, sest suvi ja edasiehitamine ja puhkusereis nihkuvad aina lähemale.
Ja nagu öeldud, ei kavatse mina teha ainsatki aprillinalja. Vaadake, aprillinaljad ei ole tegelikult naljakad, kui nalja tahate, lugege Prachetti raamatuid või vaadake klassikalisi komöödiafilme ("Ma ei tule alla! Te võite matta mind koos majaga!").

Wednesday, March 28, 2018

Koolivahetusest ühe ja teise nurga alt

Tibusid loetakse sügisel, ja sügiseni on - ma loodan, veel päris palju aega. Ometi olen mina siin ja praegu, mitu kuud enne kooliaasta lõppu oma laste kooliga rahul. Väga rahul. Muidugi selles valguses, kui nad üldse peavad koolis käima... iseenesest ju ilmtingimata ei pea*, aga tundub, et ise tahavad.

Et kõikse paremad õpetajad oo meitel ja kõikse parem prantsuse keel oo meitel (täna peaks vanemate klasside õpilased Prantsusmaalt tagasi tulema, see reis on iga-aastane suurepärane võimalus, mida meie kavatseme oma laste puhul kindlasti kasutada, kui ka reisiraha kogumiseks peaks pool aastat ainult praekartulitest ja kaneelisaiadest elama - aga reisi maksumus ei ole midagi nii õudset, et poole aastaga kokku ei koguks, sügisel hoiatatakse ette), seda olen ma siin juba rääkinud. Nagu on selgunud, oo meitel ka kõikse paremad koduõppelt kooli integreerunud lapsed, kui nüüd hinnete järgi vaadata. Ootan huviga, kas ja kuidas see asi edaspidi muutub.

Küll aga oo meitel ka äge puberteet, esialgu mitte see kõikse halvem - ptüiptüiptüi (mitte et sülitamisest kasu oleks, ma nii moe pärast) -, aga arvatavasti üsna klassikaline. Ving ja virin ja sihipärane emaärritamine, piiride katsetamiseks. Servapidi käib emaärritamise alla Kräun, miks peab emaga koos koolis käima - ka siis, kui kõnealune ema koolikoridoris kohtudes lapsühikust üldse välja ei tee ja rahulikult oma asja ajab -, aga ka arutlemine, kas äkki mujal oleks parem ja tahaks nüüd kohe kooli vahetada.

Eks rohi paistab teisel pool tara ikka rohelisem, selles pole kahtlust. Ja et me ise koduõppe ja sellega kaasnenud koolivahetusega oleme andnud signaali, et meie jaoks ei ole ühes koolis püsimine eriline väärtus**, on ka tõsi. Pealegi ei pea me Kollektiivi suure K-ga tõesti kuigi vajalikuks nähtuseks. Haridus tuleb omendada, kus ja kuidas, see pole nii tähtis!

Pürgiva puberteetiku suureks õnnetuseks on aga vanemad praeguse koolivalikuga väga rahul ega arva sugugi, et rohi teisel pool tara ka päriselt rohelisem oleks. Vastupidi, piirkonnakoolide lõikes on tegu meie jaoks Linna parimaga, seda nii võõrkeelte, inimeste kui inimlikkuse seisukohast. Ja "inimeste" headust ei määra asjaolu, et ema-lapsevanem ka samas koolis töötab! Ikka Imelised Õpetajad.

Eile toodi koju info, et Klassivend olevat rääkinud, kui palju parem kool on Kolmas Sama Piirkonna Kool. Kuidas seal olevat palju paremad õpetajad ja antavat palju parem haridus... ja kõik Klassivenna sõbrad käivad seal! Nunuh. Klassivend pole tolle kooli elu tegelikult ise kogenud, esimesest klassist peale meil. Ütlesin, et ainus pädev argument selles jutus on, et sõbrad - kellest meie laps ainsatki ei tunne - käivad, muu kohta Klassivend ju tegelikult ei tea. Muu kohta teab ema-lapsevanem, mida Linna peal räägitakse... et kool nagu kool, kes tublikene on, saab ilusti hakkama. Nagu kõikjal. Ainult et mitte-tublikestel ei lähe väga hästi... ja on kuulda olnud kohe mitmetest peredest, kes on selles koolis vägagi pettunud, ühel või teisel põhjusel. Nagu muudegi koolidega vahel juhtub.

Tuleb meelde üks ammune lugu... kuidas üks laps läks meilt mujale kooli. Et seal on kindlasti parem, tugevam haridus ja puha. "Mujalkool" ei olnud meie piirkonnas, hoopis teises linnaosas oli. Ju ta elas seal lähedal, tavaline piirkonnakool. Juba mõne nädala pärast oli niuks ja laps toodi meile tagasi, meie juures olevat ikka parem olnud. Gümnaasium, välismaised õpilasvahetused ja kõrgkool ei jäänud tulemata, laps oli akadeemiliselt täitsa võimekas. Praeguseks tundub sotsiaalmeedia andmetel, et tal läheb hästi. Nagu enamikul teistelgi, kes meil põhikooli on lõpetanud. Ja neist, kes meil enne suurt koolikorralduse muutust gümnaasiumi lõpetasid, on ka peamiselt head kuulda. Kõik on leidnud oma tee ja see on peamine.

Olen minagi lapsevanematele koolivahetust soovitanud, kuigi laps on akadeemiliselt toimetulev (mitte-toimetulevatega on teistmoodi, loodrid on igal pool loodrid ja õnnetud, sest sunnitakse õppima - Suur Otsus õppima hakata võib ka samasse kooli jäädes tulla, olen sedagi näinud -, aga päriselt hariduslike erivajadustega lastel on mõnikord parem teistsuguses koolis, sellest ma siin praegu ei räägi). Seda juhul, kui klassi suhted on hirmsal kombel sassis ja uues koolis oleks sõber ees. Isegi meil on olnud väga viletsa õhkkonnaga klasse, kus tädi psühholoog, sotsiaalpedagoog ja klassijuhatajad pooklevad läbi aastate üht- ja teistpidi, aga midagi paremaks ei lähe. Olen kuulnud, et sellist asja juhtub mujal ka, klassikomplekt on kord juba paras loterii. Oi, kuidas mulle meeldib Alice'i räägitu Inglismaa koolidest, kus igal aastal kooslusi ümber komplekteeritakse! Olen seda ideed tasapisi tööl tutvustanud ja vaikselt, hästi vaikselt hakkab mõte üksikute õpilaste paralleelklassi tõstmise lubatavusest meie majja sisse imbuma, aga nii õpetajate kui vanemate valdav veendumus on endiselt, et Klassikollektiiv on midagi erilist ja seda lõhkuda ei tohi ilmaski. (urr)

Veel võiks kooli vahetada, kui teine kool pakub tõepoolest midagi erilist. Meilt on läinud terve pere jagu lapsi kristliku suunitlusega kooli, sest vanemad tulid usule. Miks mitte. Või siis need, kelle pere enne teise võõrkeele algamist otsustab, et laps hakkab elus ikkagi eelkõige vene keelt vajama. Aktsepteerime. Või loomulikult kolimise puhul, kui hommikune logistika peaks muutuma ülikeeruliseks. Aga et rohi oleks teisel pool tara rohelisem... Meie õppealajuhataja pidavat ka iga meile vahetada tahtva lapse puhul küsima, miks? Ja kui meie rohi lihtsalt niisama, eemalt rohelisem paistab, siis palub võtta mõtlemisaega ja kõiki vahetuse plusse ja miinuseid kaaluda. Et pärast niuks ei oleks, sest tegelikult on uues kohas kohanemine ikka omaette pingeline olukord.

Viimasel ajal on kuulda olnud õpilasvahetuse võimalustest ka põhikoolide vahel. Poiste Esimeses Koolis oli juba ammu kombeks teha proovipäevi ja -nädalaid, et kooli vahetav laps ja tema vanemad saaksid mingigi ettekujutuse, mis värvi see rohi teises koolis tegelikult on. Mulle tundub, et nii õpilasvahetus kui proovipäevad on ko-hu-ta-valt hea mõte. Kui mitte muu pärast, siis mõistmiseks, et põhihariduse õppekava on Eestis ikkagi kõikjal üsna sarnane ja ega see uute kaaslastega - ja võib-olla uute reeglitega - kohanemine päris päevapealt ei pruugi käia. Ka õpilasvahetus on üks neid asju, mida ma oma lastele kindlasti soovitaksin, kui selleks peaks võimalus tekkima. See ei pea ju pikalt kestma. Alles sellise kogemuse pealt oleks õigustatud öelda, kas rohi on mujal rohelisem või millegipärast siiski mitte.

Kas oleks väga ebapedagoogiline õppeaasta lõpus kokkuvõtteid tehes Jõugu Juhilt ja Unistajalt küsida, kus koolis ja millises õppevormis tegelikult parem tundus? Iseenesest me küsime neilt koduõppele jäämise soovi või soovimatuse kohta niiehknii, lihtsalt võimaluse andmise pärast. Lõpuks loetakse tibusid ju alles sügisel ja laste toimetulekut õppeaasta lõpus... aga lihtsalt väidetava rohelisema rohu pärast teise kooli... ei, tänan. Väga tõenäoliselt tuleks sellest ainult niuks.
__________
*ma usun endiselt, et suudaksime kõik kolm ka koduõppel põhikooli lõpuni ära toetada, kui see prantsuse keele küsimus välja arvata. Aga ju saaks sellegagi mingi miinimumprogrammi läbitud, suurepärased õpikud on täiesti kättesaadavad.
**ma olen kohanud vanemaid, kes peavad väga oluliseks, et lapsed kogu kooliaja veedaksid samas Kollektiivis (just nimelt suure algustähega) ja peavad samas koolis püsimist ülioluliseks, sõltumata sellest, kuidas lapsele konkreetne kool sobib.

Monday, March 26, 2018

Oih, raamatud

Eile õhtul mõtlesin, et midagi jäi nagu üles kirjutamata. No ei taha see lugemispäeviku pidamine meeles seista.

Joanne Fluke "Cream Puff Murder" ja "Fudge Cupcake Murder". Ei midagi uut. Hannah küpsetab, leiab surnukeha, kas mõrvar või mõrvatu on vahetult mõrvale eelneval hetkel söönud Hannah' küpsetisi, Norman on truusüdamlik, Mike on nõrkemiseni elevusttekitav, aga vahib teisi naisi ka, õde Andrea paanitseb, ema sebib ja soputab, Moishe on Kass. Siis satub Hannah mõrvariga vastamisi ja kas Norman või Mike päästab ta viimasel hetkel ära. Vahepeale peoga retsepte. Cream Puff muide ei ole mitte mingi põnev kreemipuhv, vaid lihtlabane tuuletasku, õpetus ongi raamatus selline, et tee tuuletaskud valmis ja täida neid, millega ise tahad. Mõned retseptid on siiski läbilugemist ja järeletegemist väärt. Tegelikult meeldib mulle selle sarja juures peale retseptide veel, et see kirjeldab taustal Ameerika väikelinnaelu ja erinevalt hästi paljudest raamatutest ei toimu tegevus ei New Yorgis ega Californias, vaid Minnesotas. Minnesotast teadsin mina enne seda sarja peamiselt, et seal käiakse kõige kaunimates järvedes suplemas ja et sinna emigreerus mingil hetkel palju rootslasi ("Hulkur Rasmus").

David Hewson "Seitsmes sakrament". Lootsin, et Itaalia ja Mithra usund ja paljutõotavalt paks... Mithra kohta sain tõesti natuke midagi teada, aga üldiselt oli ebasümpaatne raamat.

Alastair Reynolds "Aeglased kuulid". Ka ei olnud päris minu tüüpi raamat, Kardetavasti ma paari kuu pärast ei mäleta, et olen seda lugenud.

Jonas Jonasson "Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad". Sama autori "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" oli parem. Kohati oli seegi raamat muidugi geniaalne, aga vahepeal tundus, et autoril oli tarvis lihtsalt mingi lehekülgede arv täis kirjutada.

Ildefonso Falcones "Mere katedraal". Ega ma tegelikult keskaegsest Hispaaniast varem midagi ei teadnud. Keskajast tean ma üldse vähe, enam-vähem ainult romaanidest. Selle raamatu puhul... Ma ei tea. Kohati raskepärane, kohati väga huvitav ja informatiivne, kohati tänapäeva inimõiguste ja heaoluriigiga ära hellitatud inimese jaoks kaugelt liiga vägivaldne. Kui ma oleks raamatukogus võtnud aega esimese peatüki läbilugemiseks, poleks ma seda raamatut iialgi edasi lugenud, sest esimene peatükk on võigas. Tagapool on kohati natuke vähem võikaid kohti ka. Oleksin tahtnud lugeda rohkem kultuurist ja olmest, vähem vägivallast. Ja et tegelased oleksid natukenegi usutavamad. Olemata feminist selle sõna lärmakas mõttes, tundub mulle vahel, et naistevastasest vägivallast ja selle tagajärgedest ei tohiks mehed kirjutada. Aga mida mina ka ajaloolistest romaanidest tean...

Ben Elton "Tagasi minevikku". Sellest see raamat räägibki. Lõpus on natuke ettearvatav, aga siiski omamoodi lahendus ja kui paari stseeni Bernadette'iga ei oleks, siis võiks seda raamatut täitsa soovitada. Või nojah, keda hm, intiimstseenid ei häiri, palun väga.

Sunday, March 25, 2018

Palmipuudepühal

Kuna tegime emmedega kohvikut ja köögi kõlariga oli mingi probleem, läks 90% jumalateenistusest minust puhtalt mööda. Kahju. Aga lapsed sebisid ringi, Kaksikud allusid ilusti, kui ma palusin pallimängus teha pausi hetkeks, mil mõni tädi kandikuga tuleb - et mitte palli piimakannu saada, eks ole -, ja Lillebrori Sõbra Ema kiitis, kuidas koguduse noored mehed järjest vanatädide telefonikellasid õigeks panevad. :) Veel üks kasu, mis vähemalt eakatel kogudusest on, mõni noorem inimene ikka on, kes keerulise tehnikaga aidata saab.

Muidu läks pool nädalat seljavalu tähe all, aga võimlemine ja Mehe poolt ekstra minu jaoks hangitud korsetilaadne asi parandasid asja. Valutas peamiselt turjapiirkond, alaseljaga oli, tänan  küsimast, kõik korras. Ja ma tean täpselt, kuskohast see tuli, ikka see minevasuvine laia kanga kudumine ja mitu kuud regulaarset ehitusprahi kohal küürutamist otsa... Kui ükskord ühe kehaosa ära rikud, siis võib minna mitu aastat, enne kui korda saab.

Seljavalust hoolimata sain lõpuks lõpuni kootud kitsa kaltsuvaibakanga. Pärast ülestõusmispühi panen üles kanga villavaibakeste jaoks. Sellega ei teeni ma ise mitte midagi, aga villase lõnga äraviskamine on teatavasti patt, järelikult tuleb lõngale rakendus leida, näiteks vaibakesena kellegi kassi taguotsa all. Siinkohal tervisi Franzule. :)

Endalegi ootamatult sain seotud Lübecki Kinderliteraturhausi pildiraamatuprojektiga. Tõlkisin neile ühe lasteraamatu ja kui neile sobib, siis tõlgin veel, sest see on fun. Ärge valesti aru saage, tegu on umbes 4-5-aastatele sobiva pildiraamatuga, aga arvatavasti pagulaskriisi valguses on suurenenud vajadus kakskeelsete, lapsesõbralike raamatute järele, eks nad siis tasapisi aretavad raamatuid ja tõlgivad, projekti nimi on 1001 Sprachen ehk 1001 keelt. :)

Lapsed ei teinud nädal aega mitte midagi eriliselt põnevat, olid head ja kräunusid vaheldumis nagu lapsed ikka. Laupäeval käisid paar tundi naabritega metsa tegemas, aga sellest ma juba eile rääkisin.

Mees ei teinud ka midagi põnevat, olümpiaadid ja Känguru on möödas, nüüd on aeg hakata enne tasemetöid ja eksameid päästma, mida veel päästa saab, mõnel õpilasel on kindlasti vaja midagi päästa.

Meie kassid keelduvad endiselt õueminekust, aga punane Findus märgistab pühendunult kõike, mida saab. Tema sisemine kalender ütleb, et on kevad.

Ka meie lumikellukesed on vapralt ninapidi väljas, aga tuppatoodud metskirsiokste tänaseks päevaks õitsemamotiveerimine ei õnnestunud, pungad on kohe-kohe pakatamas, aga ilmselt mitte veel täna. Noh, ilus on ikka, kui õitsevad, olgu täna või homme.

Koos Lillebroriga panime tomatiseemned mulda. Kui mul õnnestub veenda Lillebrori neid potte mitte üle kastma, siis tekib meil natuke kasvuhoonetomateid ja natuke potitomateid, sest Lillebror tahab kasvatada toatomatit. No las tahab, taimekasvatajast last on igatahes kergem kodus pidada kui noort Gerald Durrelli, nagu ta siin vahepeal ähvardas.

Homme tuleb vaibaviimistlemise päev, kui tervis lubab ja vähegi viitsimist on.

Saturday, March 24, 2018

Laupäevane

Hommikul keetsin Lillebrori rõõmuks putru. Teised sõid ka. Siis triikisin seitse (7) Mehe särki ja mingi hulga muud pudipadi. Korjasin kokku musta Mimi poolt laiali loobitud kaltsuvaibamaterjali. Siis läksin õue.

LUMIKELLUKESED!

Vabandage, seda ei saanud ilma karjumata öelda. Nii tore, et vaatamata nende kasvukoha täielikule äratrampimisele suvel-sügisel (The Katus, muidugi) ja praegusele väikesele jääajale on neil ikkagi kalender selge.

Mees ütles, et välitöid tema täna ei tee, liiga tuulina. Läksime hoopis üles teisele korrusele. Ja koristasime. Ja koristasime. Ja koristasime. Vahepeal käisime toas võileibu söömas, siis koristasime edasi. Lapsed käisid naabrite lapselastega koos tunnikese metsa tegemas, päriselt ka, naabrite metsalank on meie lauda tagant mõnisada meetrit, teisel pool võsa. Metsatööl olid olnud naabrimees, tema noorem poeg ja selle kaks poega, just meie laste eakaaslased.

Meie Mehega koristasime. Lõpuks tellisime lapsed koju, kokkupühitud sodihunnikuid aeda lõkkehunnikusse viima. Laps noor, jalg kerge, prahiämber kah pigem kerge.

Tähendab, suvel sai kiirkorras vana katus maha võetud, sest ühtelugu sadas ja teise päeva õhtuks oli vaja vähemalt mingi koormakate või midagi peale saada. Suurem osa vanast katusest läks maja ümber maha, seda lasu me korjasime ja sorteerisime novembri alguseni, ikka nii, et roovilatid virna, eterniidid lauta ootama, kuni me nende likvideerimiseks võimaluse leiame, suuremad laastud kuuri - sest need on maailma parim tulehakatus, ütles sõber Metsateadlane -, peenem sodi lõkkehunnikusse. Minevaastase vihmase sügisega andis seda lõket ka sussutada... Kui nüüd kuivemaks ja tuulevaiksemaks läheb, sussutame edasi.

Ainult et muist peenemat sodi pudenes sarikate vahelt teisele ja kolmandale korrusele. Kolmas korrus on muidugi nali, pööningu kummaski otsas on toad, mille lagede peale saaks soovi ja viitsimise korral tõesti kaks paarikümneruutmeetrist kaldlagedega tuba ehitada. Kunagi. Hetkel on need laepealsed endiselt sodi täis, sest kõike ka korraga ei jõua. Jõudsime (laepealsetega) tubade vahelise teise korrusel ala, kus SeeKesSiinMajasEnnemElas hoidis suuski, suuri maakive - keegi arvas, et hapukapsaste jaoks -, vanu ajakirju ja lõputult pesunööre. Ütleme, pööning... 40-50 ruutmeetrit, silma järgi. Ühtlaselt kaetud katuselaastusodi, saepuru ja tuvastama prahiga. Öäk. Lisaks muule tuli kuskilt välja ka umbes prügikotitäis nõukogudeaegset klaasvilla... ärge sellest suuremat kogust küll ilma kaitseriietuseta puutuge. Mitu ämbritäit sodi poisid ära kandsid, me ei lugenud, aga suuremaid tulehakatuse-laaste tuli umbes kuupmeeter.

Lõpuks sai seal piisavalt puhtaks, et Lillebror, kes redelil ronimiseks oli saapad jalast ära võtnud, jalutas seal sokkide väel ringi...! Täitsa jube, tegelikult on seal endiselt palju tolmu, ega seda ühe pühkimisega ära ei saa. Iseenesest pole eesmärk ka, niiehknii tuleb veel lammutamist, enne kui ehitama saab hakata.

Mees vaatas tulevast ülemise korruse vannituba - üks katusealune nurk - ja arvas, et seal võiks juba hakata paigutama, kuhu miski asi tuleb... Vara veel, arvan mina, tubades ja laepealsetel on veel küllalt sodi, mida ära koristada, no ja lammutada tuleb ka, põhjapoolse katusepoole all on hulk täiesti tarbetuid, hööveldamata lauast tehtud, ma pean veel Meest veenma, et eluruumides ei ole pinnulisel laual kohta...

Minu selg, mis vahepeal juba üsnagi maha rahunes (keda huvitab, ei ole alaselg, pigem turjapiirkond valutab), muutus ärevaks, aga ibuprofeen ei ole maailmast kadunud.

Korjasin kokku musta Mimi poolt laialiloobitud kaltsuvaibamaterjali. Sõin Mehe ja laste poolt valmistatud pannkooke. Küpsetasin kaks kõrvitsakooki, ühe kirikusse, teise endale (sest Lillebror jäi eelmisel korral kirikus ilma).

Avastasin netis kolades, et blogija Manjana on siin käinud. Vestlesime. Kui te Manjana blogi kaudu esimest korda satute, tere lugemast.

Ma lähen nüüd panen masinatäie pesu pesema ja pesen enda räpast ihu ka. Selle tolmutamise peale on see lausa hädavajalik. Äkki jõuan pärast veel kudumisenigi, sest kudumist ma arrrrrmastan.

Erinevatest normaalsustest veel

Üle-eelmine kirjatükk äratas mõtteid, mis ei olnud küll päris sellised, nagu oli eesmärk, noh, aga ega see üks kord läbi loetud ja siis kohe ära avaldatud tekst ei olegi päris selline, nagu ma tahaksin. Et saada niisuguseks, nagu tahaks... olemata selle juures keegi minust kordades targem inimene... tuleks võtta palju aega ja iga mõtteavaldust mitme päeva jooksul redigeerida, täiendada, parandada... mida iganes. Võib-olla ma kunagi taas võtan.

Aga normaalsused tundub olevat selle nädala teema. Tuli jutuks, räägin teile ka.

Kusagil Eesti asulas elab algklassilaps, kes hommikuti tõuseb ise (sest ema on tööl või magab), sööb ise midagi, võtab ise kangeid ravimeid oma kroonilise haiguse vastu, riietub ise - mõnikord isegi ilmastikukohaselt - ja kulgeb kooli. Mingil hetkel jõuab kohale ka. Koolile ja kooli kaudu ka kohalikule lastekaitsele on teada, et  õhtuti on ema ja ema meeskülaline (külalised) kodus purjus, kui laps valel hetkel tuppa ilmub, võib mõni meeskülalistest haarata tal kraest ja teda mõned korrad vastu seina lüüa... Jah, lastekaitse tegeleb asjaga, ma ei ole selle lapse ega emaga isiklikult kokku puutunud, kuulsin kelleltki kolmandalt, ei tea, mis seis seal kodus praeguseks on. Õnnetuseks ei ole tegu ainulaadse ega erakordse olukorraga Eesti Vabariigis, olen siit-sealt varemgi selliseid lugusid kuulnud. Tolle lapse normaalsus on siis selline ja ta elab sellega, sest midagi muud pole ta kogenud.

Kusagil mujal Eesti asulas elab algklassilaps, kelle riided on alati vähemalt hommikul puhtad, ta oskab süüa noa ja kahvliga, ta käib eakohastes huviringides, tal on armastavad vanemad ja õed-vennad, ilus kodu ja toredad sõbrad, kelle isikud on vanematele teada. Selle lapse mitu päeva painanud suurim mure oli hiljuti, et keegi tahtis ükskord mängus sohki teha ja ta ei teadnud, kas peaks õpetajale ära rääkima või mitte. Selle lapse normaalsus on niisugune ja tõenäoliselt ei tule ta selle pealegi, ei kellelgi võiks olla märgatavalt teistmoodi - kui ta just seda luuletust ei juhtu lugema. Põhimõtteliselt võiks sellele kirjeldusele (või nii enam-vähem) vastata enamik meie laste sõpradest ja "minu lapsukestest" tööalaselt- no sadat protsenti ei julge lubada, eks ole.

Mõlemas normaalsuses elavad lapsed võivad hea vedamise korral saada toredateks täiskasvanuteks, kehva vedamise korral hukka minna... kuigi statistiline tõenäosus kaldub, jah, ühe lapse puhul ühes ja teise puhul teises suunas. Lõpuks teeb laps ise omad valikud, teda ümbritsevad täiskasvanud saavad ainult suunata enda meelest parema normaalsuse poole... ja kui näevad viga laita, siis aidata. Mina oma heaolu-normaalsusest küll ei tahaks, et mõni juhuslik inimene tänavalt (naabrimees või näiteks Lahe Suurem Poiss) mu lastele õpetama hakkaks, et õige mees teeb ikka suitsu ja võtab viina ka - noh, et isa on teil mömm, suitsu ei tee, kust need pojad siis teavad, mis hea on -, aga see, millised tuttavad mu lastele tekivad, on ka esilagu veel mingis ulatuses minu suunata... niivõrd-kuivõrd.

Tegelikult on aga nähtud-kuuldud ka vanemaid, kelle ettekujutus oma laste normaalsusest ongi selline, et varapuberteedis esimene suits, viieteistkümneselt esimene kriminaalasi*... ja nii edasi, sest kõik elavad nii. Kõik, saate aru, imelik prillidega naine? Kõik! (um, kas ma olen rääkinud, et ma olen elu jooksul mitmes kohas töötanud? ja kas te palun saate aru, et niisugused ekstreemsused jäävad sellepärast meelde, et neid on harva, aga valjusti?)

Ja siis on need koolides eriti selgelt avalduv normaalsused.

Järgneb näide ühest Linna muust piirkonnakoolist, kus käib mu tuttava laps. Tollest koolist räägitakse millegipärast paremini kui meie koolist, tuttav ütleb, et tema muude koolidega vahet ei tea olevat, las laps käib kodulähedases koolis.

Mõne aasta eest palus tuttav, et ma tema lapsele vaimsete võimete testi teeksin. Noh, mingid põlveotsa-testid mul on, sellised hädapärased, mis koos pikemaajalise kogemusega annavad kätte suuna, mida testitavast lapsest arvata. Diagnoose ja erivajadusi määratakse ikka kliinilise uuringu põhjal. Tuttava laps olevat jube terane. Tegin testi... test enam ei mõõtnud. Ma pole ei varem ega hiljem nii terase mõistusega, kiiret ja täpset last lähedalt näinud. Ütlesingi tuttavale, et su laps on arvatavasti andekas, tunne rõõmu ja paku talle vaimseid väljakutseid. Tuttav oli rõõmus. On siiamaani, laps käib mööda olümpiaade ja käitub ilusti, ütleb mulle linna peal viisakalt tere ja on muidu ülisupersuurepärane noor inimene. Lisaks märkimisväärsele terasusele on tal hoolitsevad vanemad ja vanavanemad, kes on alati valmis teda abistama ja õhinapõhiselt arendama. Kasutades Vladimir Levi terminit raamatust "Mittestandardne laps", on see laps koolikontekstis nii-öelda Viietagune - õpib kiiresti ja kergesti ära kõik, mida peab, ja palju rohkem veel. Piirkonnakoolis on tal ehk igavgi, aga tuttav ei soovi last kodulähedasest koolist ära liigutada - küll jõuab, kui gümnaasiumi minek tuleb. See on selle lapse normaalsus.

Räägin ma seda lugu hoopis sellepärast, et selle terase lapse klassis täiesti tavalises koolis on ka paar Kolmetagust. Nii, nagu meil tegelikult üsna igasse piirkonnakooli jagub, paar olümpiaadilast, paar nõrgakest, peoga keskmisi. Siin pole mõtet isegi kaasavast haridusest rääkida, Kolmetagused (noh, ikka sinna allapoole suunas...) on need, kes saavad hädapärast kooliasjadega toime, aga ühel või teisel põhjusel vajavad kõiki abisid ja tugisid, mida kool pakkuda suudab. Keskmine linnakool suudab praeguseks hetkeks päris palju, aga loomulikult mitte kunagi piisavalt. Lihtsustatud õppekava jaoks on need lapsed liiga võimekad, aga tavaklassis on neil oikuiraske. Mitme aasta kooliskäimise peale õpivad nad ära, et nii käibki - tulebki käia selle aine tugiõppes ja tolle aine järevastamistel, elu ongi selline. Mõnel juhul arvatavasti ei suuda/jõua/taha ka kodused abistada. Keskmine hinne "kolm" ja alla selle, võimalikud suvetööd ja lõputud järelvastamised on nende laste normaalsus. Ega nad selle kõige pärast eriti märgatavalt depressiivsed ei olegi, lepivad olukorraga, aga huvi ja usinus on kehvapoolsed - mida sa püüad ja tunnis kuulad, kui midagi ikka paremaks ei lähe!**

Ainult et... minu tuttava andekas laps on häiritud. Tahaks tunnis kuulata, aga Kolmetagune*** krabistab. Tahaks juba järgmist õppetükki võtta, ammu on kõik selge, aga õpetaja seletab Kolmetagustele taas ja taas ja taas... ja igas ainetunnis ei jõua ka andekamatele lisamaterjali anda! Kolmetagused aga on Viietaguste peale solvunud - mis nad muudkui ülbitsevad, et kontrolltöö ei olnud raske, eluraske teema oli! Kaks normaalsust, mis iseenesest on ühe laiema normaalsuse (tavakooli õppekava järgi õppimise normaalsus, näiteks) piirialased vormid, ei sobi kuidagimoodi omavahel kokku. No ja saadagu siis omavahel ilusasti läbi... Sallimise ja erinevuste aktsepteerimine võtab paraku aega.

Kunagise Viietagusena saan ma ühtpidi aru tuttava lapsest, teistpidi taipasin alles täiskasvanueas, kuidas ma ise võisin oma Viietagususes (mille taga ei olnud sisulist geniaalsust, hoopis ellujäämisstrateegia - tublidega ei pahandata, järelikult tuleb olla tubli - ja vanemates klassides elasin juba nii-öelda vanast rasvast) häirida neid, kes Viietagususeni ei küündinud. Oma Isiklikus Normaalsuses elades ei tule lihtsalt selle peale, et Minu Normaalsus on midagi erinevat ja ainukordset. Samuti ei tundunud minule vähemalt lapsena küll, et kellegi muu normaalsus oleks halvem... rääkimata sellest, et minu oma peaks parem olema. Nii lihtsalt oli. Ja et - kui nüüd hästi konkreetseks minna - justnagu kehvemast normaalsusest (ühe vanema alkoholiprobleem, kasuvanem, varane päritoluperest lahkumine, inensiivne tööelu õpingute ajal jne) alustanud endine klassikaaslane on praeguseks Keegi ja mina kõige oma eluga olen pigem Eikeegi, nii ametialases kui varalises mõttes... See ka lihtsalt on. Meie heaoluühiskonnas**** on tegelikult igaühel võimalik luua enda normaalsus sõltumata päritoluperekonna olemasolust, väärtushinnangutest või olmelistest võimalustest. Ja sõltumata statistilisest tõenäosusest. Ka päris alguses kirjeldatud algklassilapsel. Kui hästi läheb.


_______
*ei, ma ei arva, et seal vaheetappe ei ole või et suitsetamine otseselt kuritegudeni viiks, ma lihtsalt kirjutan väga kokkuvõtlikult.
**siinkohal tuleb kiusatus arutleda hindamiste ja koolisüsteemi kui terviku üle, aga ma tõesti täna ei tahaks...
***see ei ole sildistamine, on lihtsalt üks kirjeldav sõna, kasutamiseks siin ja praegu. Ametisuhtluses kasutame sinna sobivaid sõnu.
****meil on peaaegu tasuta keskharidus, üpris hea meditsiiniabi ja suuremalt jaolt toimivad sotsiaalsüsteemid, nii et on küll heaoluühiskond.

Friday, March 23, 2018

Kaks klienditeeninduse kogemust kümne minuti jooksul - enam erinevamalt ei saa

Magalarajooni servas, minu töökohast paari minuti tee kaugusel asuvad ühe katuse all kaks poodi. Aega oli, mõtlesime, et vaataks sisse.

Esimeses poes oli välja pandud kasutatud ja muidu odav kaup, tundus, et pankrotivara, alojäägid ja nii edasi. Huvitusime mõistliku hinnaga aurumopist, sest minu armas mopp läks juba mitme aasta eest hingusele. Müüja istus leti taga - olime poes ainsad kliendid -, hõikus juhatusi, kuidas kaubarägastikus sobiv kast leida. Tutvusime mopiga, müüja istus ikka leti taga. Kuna mopitalla - või mis asi see vastu maad käiv pesemisosa ongi? - kuju oli meie arusaamist mööda mittestandardne, küsisime, kas sellele lappe ka saab, me pole niisuguseid kuskil näinud... Õlakehitus leti tagant: "TopShop müüb neid kogu aeg." Ahsoo... nojah, me pole TopShopis ammu käinud... "MIND EI HUVITA, MILLAL TE VIIMATI TOPSHOPIS KÄISITE, MINA ÜTLESIN, ET TOPSHOPIS NEID LAPPE MÜÜAKSE!!!"

/kui ma kasutaksin gif'e, siis siia sobiks gif priskest afroameerika prouast, kes silmi pungi ajab/

Natukese aja pärast panin suu kinni ja ütlesin, et me ilmselt ei osta sellest poest midagi, head päeva. Müüja hõikas järele, et ega polegi vaja, et me ostaksime.

Jahmatusest suud maigutades läksime teise poodi. Meestesärgid, üks kirjum kui teine. Tagapool leidsime ka nii-öelda leiunurga, seal oli hulgaliselt ühevärvilisi särke. Mees teatavasti ainult ühevärvilisi särke kannabki. Olime poes ainsad kliendid. Müüjanna tuli leti tagant meie seltsi, seletas, aitas otsida, viipas, kuhupoole veel vaadata. Kas te põsiklient olete? Ei ole? Aga äkki teeme teid püsikliendiks? Siis te saate seda ja teist soodustust ja üldse...

Lahkusime poest kahe särgiga, mis maksid umbes kolmandiku võrra rohkem kui need, mida me tavaliselt Saksamaalt ostame... aga teenindus oli täiuslik, selle eest võis rahulikult natuke kallimat hinda maksta.

Kes korralikke triiksärke vajab, soovitan soojalt - aga eks te teate ise ka, kes Linnas meestesärke toodab, eks ole. Kõrvalpoe kaup on tegelikult sümpaatne, aga kuidas seda sealt kätte saab, on arvatavasti omaette kunst. Mul pole nagu väga tahtmist seda kunsti ära õppida, närvidele on kindlasti parem osta mopp või mis iganes muu asi kuskilt, kus müüja kliente ei ründa.

Wednesday, March 21, 2018

Vanavanaonu Heinrich ja teine Eesti

Maie Kreegipuu ütles vististi kliinilise psühholoogia sissejuhatavas loengus, et normaalsusel on kaks definitsiooni: ""Mina olen normaalne, kõik teised on ebanormaalsed," ja "Teised on normaalsed, mina ei ole."" Grupikuuluvusest oli kah kunagi ülikooli jooksul juttu, ka selle nurga alt, et "meie" kui grupp oleme alati normaalsemad kui "nemad" ehk gruppi mittekuuluvad isikud. Umbes nii see on ja teate, enamik inimesi kipub oma gruppi (gruppe) võtma iseenesestmõistetavana.

Minu jaoks oli väga kaua iseenesestmõistetav, et õige eestlase lähisugulaste hulgas on keegi olnud represseeritud. Et keegi on põgenenud välismaale. Et keegi perekonnast omandas juba tsaariajal, äärmisel juhul esimese Eesti Vabariigi ajal kõrghariduse - no vähemalt gümnaasiumis käis ikka keegi, eks ole! Et kodus süüakse vanade hõbelusikatega ja et raamatud-teater-reisimine on tähtsamal kohal kui moekad riided või kristallpokaalide kokkulöömine. Et elatakse loomulikult on omas majas... terve hulga koolituttavate ja isegi mingite sugulaste paneelmajades elamist ignoreerisin hästi kaua, mõtlesin sellest vist kui ajutisest nähtusest, pealegi saadi sugulastega kokku suvel maal, see oli ka nagu oma majas elamine. Ja muidugi, et mitte keegi ei ole mitte kunagi purjus või kui ongi - tänaval või Onu Väino või nii -, siis varjatakse seda lapse eest kõikvõimalikul moel.

Lapsepõlvest sisejuurdunud veendumused on rasked taanduma, näiteks Mehe lähisugulastest vist keegi Siberisse ei sattunud, on minu jaoks jätkuvalt hämmastav (aga Vanavanaema põgenes, varandus kelguga järel, sõja ajal Narvast, isegi gümnaasiumi pidi kuskil mujal linnas lõpetama, see lugu aitas mul natuke hämmastusest üle saada). Kui aga ülikoolis ühe testi normide loomise jaoks 65+ vanuses põhiharidusega inimesi otsiti ja keegi soovitas, et testi ometi oma sugulasi, olin üsna valjusti jahmunud - mis mõttes sugulasi, kõik on ju vähemalt keskharidusega...? Selle peale ütles üks testi maaletoojatest, selline pikemat sorti noormees (nime ei mäleta, me ei olnud isiklikult tuttavad), et mis mõttes, tema on küll oma suguvõsast esimene ja ainuke inimene, kes ülikooli on jõudnud, see on ju normaalne... Nojah, tema normaalsus oli siis selline. Kutsekoolis töötades kuulsin ühelt õpilaselt seisukohta, et kõikidel, absoluutselt kõikidel inimestel on mõni sugulane vangis, mis mõttes õpsil ei ole? Ka selline võib kellegi normaalsus olla. Väga kahju.

Ja kui ma viimase lõigu lõpus ütlesin "väga kahju", siis see on jällegi öeldud minu normaalsuse tasandilt - sellest normaalsusest, kus ongi teadmine vanavanaonu Heinrichist, hõbelusikad ja isa (bloginimega Vanaisa) õudusunenäod loomavagunitest. Palun vabandust, kui see kedagi häirib.

Kunagi Ajal Enne Lapsi Prantsusmaalt tagasi hääletades - sest hõbelusikad (olid seljakotis kaasas, muide! Saksamaal müüakse poes nimelt väga häid valmissalateid väikestes karpides, aga lusikas peab endal olema) hõbelusikateks, aga kui eelarve on napp ja rännuinstinkt piinab, tuleb rändamiseks valida käepäraseim viis - sattusime Eesti veoautojuhtide peale. Ega nad pahatahtlikud mehed ei olnud, aga pärast nende seltsis peaaegu terve Poola läbimist oli selge, et nende maailm on ikka midagi hoopis muud kui meie oma. Umbes siis ma sõnastasingi endale isikliku mõtte niinimetatud "teisest Eestist" - või kümnendast, mul ükskõik, mitmeks kihiks inimesi numbri järgi jaotatakse. Ei loe sissetulekud. Loeb mõtteviis. Need mehed teenisid - ja kui nad endid surnuks joonud või muidu põhja käinud ei ole, teenivad oma, vabandage, lihtsa füüsilise töö eest - sest ega see roolikeeramine keerukat väljaõpet ei nõua, aga ihuliselt kurnab kindlasti - arvatavasti endiselt suuremat palka kui meie Mehega riigisüsteemis (kõrgharidusega spetsialistidena) kunagi kahe peale kokku teenima saame. Või umbes nii. Mis kasu aga on paksust rahakotist, kui puudub mõistus, millega seda rahakotti valitseda ja süda, mis omakorda mõistust juhiks? Ei oska öelda, kas meie poolt kohatud autojuhid olid päris tüüpilised oma ameti esindajad või me sattusimegi eriliselt juhmide meestega kokku, mõned samal reisil kohatud saksa ja rootsi autojuhid olid nagu natukene teravamad pliiatsid -, aga oma hõbelusika-pärimuse pealt oli mul ka neist väga, väga hale. Hale neist kui vaimust vaestest, nii Pühast Vaimust (aga abikaasadega, keda nad teeäärsete mitte-just-päris-daamidega rõõmsalt petsid ja oma saavutustest jutustasid, olid nad kiriklikult laulatatud, sest pulmad tuli ikka kirikus pidada - ega rohkem polnud sinna kirikusse jalga tõstetud, mis neil sinna asja, arvas vuntsikam) kui muidu, ellusuhtumise ja noh, näiteks Tartu Vaimu poolest. Nemad jällegi leidsid, et ülikool, selle eest ei maksta ju midagi, milleks see...?

Praeguseks on isegi eestikeelses blogi-ilmas tekkinud huvitav liigitumine, ühel pool on need, kellel on raha ja pole hirmu seda Tibiduu ja Kutšikuu firmade disaini peale kulutada, teisel pool... meie. Kes me loeme ja mõtleme, aga lapsele otsime Tibiduu riiete asemel midagi sobivat Humanast ja reisides valime ööbimiseks südamerahuga hosteli, kus kemps ongi koridori lõpus* - no ausõna, mis vahet seal on peale mitmekümneeurose hinnavahe, aga paarikümne euroga saab terve perekonna Bäckereis söönuks... ah õigus, tibiduublogijad ei käi Saksamaal, nemad käivad Dubais. Saksamaal on nimelt igasugused lossid ja muuseumid, ühesõnaga, igav, basseinide ja garanteeritud päikesepaistega on kitsas jah. (tegelikult käige, kus tahate, Peruus või Senegalis, aga tutvuge ikka kohaliku kultuuri, ajaloo ja loodusega ka, basseinis ulpimiseks pole üldse tarvis Eestist ära minna, ausalt!)

Eestikeelses päris-ilmas on selline liigitumine muidugi veel tugevam, ainult et see ei paista alati välja. Ja kas see mitte ei ole nii, et need, kellel on korraga raha ja mõistus ja perekondlikud hõbelusikad, hoiavad igasugustest Kroonikatest ja muiduhüppajatest pigem eemale ja ajavad vaikselt oma asja...?

Ma südamest loodan, et meie lapsed jäävad kõigest maailma survest hoolimata sellele inimkonna poolele (veerandile? kümnendikule?), kus oleme meie. Et nad ei pelga asju taaskasutada ja seavad südame järgi omendatud hariduse kõrgemale "papi" ehk mammona kogumisest. Et nad julgevad lihtsalt olla ja võtta elult tänumeeles ka seda, mida see täitsa tasuta pakub. Ja et vanavanaonu Heinrich jääb ka nende jaoks huvitavaks perekonnalegendiks, kelle vääriliseks saamise poole püüelda... isegi kui see tegelikkuses tundub võimatuna.

_______
*ma lugesin juhuslikult ühe blogisaba kommentaare ja sain taas jahmatatud - mitte et see iseenesest enam jahmatama peaks, normaalsuse definitsioonid ongi väga, väga erinevad... Aga millegipärast hammustas. Ninast.

Monday, March 19, 2018

Kogudusest. K-tähega.

Olen siit ja sealt kuulnud, et milleks ennast ühe kogudusega siduda, Jumalat uskuda võib üksi ka. Ilmselgelt võib, aga miks kogudus hea on, võiks mõne pastori käest üle küsida. Näiteks Alfa-kursusel räägitakse minu meelest ka kogudusest ja sellest saadavast kasust - kui ma nüüd õigesti mäletan. Inimlikult tundub mulle pärast peaaegu 15 aastat sama koguduse liikmena, et noh, lihasööjate ühiskonnas oleks päris raske üksipäini vegan olla. Selles mõttes, et enamik inimesi meie ümber ikka kuigivõrd kristlased ei ole, lausa vastupidi... või kes on, need on sageli vaikselt omaette ega kipu seda valjusti kuulutama, näiteks tööl või muudes taolistes paikades, kus on palju rahvast ja eraelust eriti ei räägita. Koguduses on lihtsam omasuguseid üles leida, sest kõik on tulnud kokku sama eesmärgiga.

Nii et kogudus on nagu mingi kristlaste (k)klubi? küsib keegi lugeja - nojah, kui tahta, siis võib seda asja ka nii nimetada. Eks mägimatkajad kogunevad vist oma seltskondadesse, et keegi seal mäe otsas aitaks köiest kinni hoida, ja fotograafid jälle oma seltskondadesse... Minu jaoks oli koguduses käimine, kui ma selle asjaga juba natuke harjusin, tõesti selles mõttes ahaa-elamus, et kõik need väga erinevad inimesed on (k)kogunenud samal eesmärgil ja see on tore. Ega ma varem eriti mingitesse ühendustesse ei kuulunud ka, ma pole organiseeritud tegevust kunagi palju armastanud.

Et mis selle k-tähega on? Noh, meie (k)kogudusel on sõnastatud viis K-d. Edasi tulebki jutt sellest, mida need minu jaoks tähendavad ja millised K-tähti ma ise veel juurde lisaks, täitsa isiklikul pinnal.

Kummardamine. No kui muul ajal aega ei märka võtta, et Jumala peale mõelda, siis pühapäeval kirikus ikka. Isegi kui mõned modernsemad ülistuslaulud judina peale ajavad - inimeste maitsed on kord juba erinevad, mina kaldun sinna pruuni lauliku laulude poole -, on jumalateenistuse sisu 99% juhtudest selline, et iga kord saaks nagu natukene rohkem aru, kui austamisevääriline see Looja ikka on. Nüüd haaras kohe keegi kinni, et mis selle ühe protsendiga siis...? Paaril korral on olnud minu isiklikust seisukohast väga ebaõnnestunud külalisjutlustaja valik, ehk nagu üks pastor (mingi Tallinna mees?) kunagi ütles: "Kui sul on tunne, et tahaks pingi alla pugeda, siis ei ole õige asi!" On jah juhtunud, aga seda imeharva. Vahel on mingi isiklik häda, mis jumalateenistusel korralikult kaasamõtlemist takistab. Need isiklikud hädad on aga täitsa isiklik valik ja valestitegemine, kui oleks enne kirikusseminekut vaevunud järele mõtlema ja palvetama, küllap siis oleks ka mõtted õiges suunas liikunud.

Kuulumine. Oi, see on tähtis. Kogudus on jah, minu laiendatud perekond. Muidu on meil laiendatud perekonnaga kurvasti, mõni vere poolest vägagi lähedane on praeguseks võõram kui võõras, no ja need vere poolest vähemlähedased on kah... teistmoodi. Kord aastas oleks tegelikult tore kokku saada. Aga lapsekasvatusnõu läheksin ma ikkagi küsima koguduse inimestelt, ja kui mul on mure, siis märkab seda kogudusekaaslane, ja kui on rõõm, siis on koguduserahvas need, kes meiega kaasa on rõõmustanud. Et saaks koguduses sagedamini käia, oleks minu jaoks üks kaalukas argument, miks Linna kolida. Esialgu me muidugi kolima ei hakka, aga teoretiseerida võiks iga asja üle.

Kasvamine ja kasvatamine. Ma ei taha mõelda, missugune mu iseloom oleks, kui kogudus poleks mind kasvatanud. Koguduse keskel on hea ka lapsi kasvatada, see on meil see vanasõnast tuntud küla. Muidu meil ju kogukonda ei oleks, omakandi rahva hulgas on vähe inimesi, keda poistele eeskujuks seada võiks ja perekonna kohta ma juba rääkisin. No ja kui mõne asja kohta täpselt ei tea, kas see on õige, siis saab nõu küsida. Nõu aga on meie tõejärgses ühiskonnas väga vaja.

Kuulutamine. Mina misjonäriks ei kõlba, vähemalt siiamaani pole seda andi avaldunud (keegi küsib: "Tahad või?" Um... ma ei tea, kui tarvis on ja and antakse, eks siis tuleks sedagi teha, aga ma pigem peseks nõusid, mulle sobib praktiline pool). Samas on kuulutamise üks osa ka lihtsalt kristlasena elamine, eriti kui juhtud elama mittekristlikus keskkonnas ja töötama mittekristlikus asutuses. Käegakatsutavalt olen misjonitöös osalenud näiteks Alfa-kursusele süüa tehes või mingite teadete jaoks ümbrikke kleepides. Ka praktiline teenimine on vajalik.

Kaaslaste teenimine. Vaat see ongi see praktiline pool, mis mulle sobib (Luuka 10:38-42). Enamasti emmede kohvikuga ja muidu köögis, aga ka sellega, et mul on alati olemas taskurätt, mida ulatada, kui vaja, seda viimast juhtub muidugi sagedamini tööasjus täitsa ilmalikus asutuses. Taskuräti ulatamise kohta karjatas kunagi üks tark naine, et see pole koolipsühholoogi töö, see on inimlikkus - aga vabandage, inimlikkust esineb sellest koduvanavallatus maailmas nii vähe, et on ikka natukene tööülesanne ka.

Lisaksin veel mõned K-d, mis on täitsa isiklikus plaanis olulised ja millest ma üldse ei arva, et keegi muu peaks ka nii arvama.

Konservatiivsus. Mõned asjad maailmas on õiged ja mõned ei ole. See on see ideoloogiline aspekt. Minu jaoks on oluline ka mõne asja väline vorm, mis meie koguduses on siiski rohkem au sees, kui, mulle tundub, mõnel pool mujal. Alustaks sellest, et enamasti läheb jutlustaja kantslisse triiksärgiga (välja arvatud paar nooremat venda, kes kangekaelselt kannavad pintsaku all alussärki ja ei midagi muud - aga nad räägivad vaieldamatult õiget juttu) ja mehed võtavad kirikusse sisenedes mütsi peast. Oma muusikamaitsest ma juba kirjutasin. Mulle meeldib, et meie jumalateenistuste kord on üpris ettearvatav ja inimesed teenivad vastavalt oma andidele. Ja et meil on enamik inimesi ühemõtteliselt abielus või ühemõtteliselt eluaeg vallalised olnud, kärgperesid (olgugi k-ga) eriti ei käi - või kui, siis niisugused kärgpered, kes ei ole oma elu varasemas ajaloos kirikuga seotud olnud. Varasemat teadmatust ja/või ühe osapoole soovimatust püsida ei panda süüks kellelegi, kes on otsustanud nüüdsest tõsiselt Kristust järgida.

Konservatiivsusega seostub mulle ka (k)kord. Ma juba ütlesin, et teenistused on üsna ettearvatava käiguga. Ja väga suur pluss on, et need on aastaringselt samal ajal. Kui juba jõuluteenistuse kellaaja nihutamine tekitas nii mõnegi inimese jaoks paraja segaduse, mis siis juhtuks, kui pühapäevased teenistused oleksid ühe kuu lõikes erinevatel aegadel või suisa erinevates kohtades? MN mainis seda kunagi oma pere valitud kogudusest rääkides suure plussina... andke andeks, minu meelest on selline asi (k)kohutav (k)kaos. Eriüritused on väga armsad, aga palun, mitte nii sagedasti. Pealegi tuleb mulle ette terve rodu meie koguduse memmekesi, kes kindlasti satuvad kellaaegade muutumise peale hirmsasse segadusse. Memmede heaolu on väga tähtis, kes muu meie pärast siis palvetaks?

Veel seostub (k)konservatiivsusega (k)kirik. Nii nagu mulle meeldib, et jutlustaja on ilusti riides, meeldib mulle ka, et meie koguduse (k)kooskäimise (k)koht on klassikalise kiriku kujuline. Tõsi, torn ja tornikell võiks olla - te ei kujuta ette, kui imetore oli palju aastaid tagasi Lübeckis Fortbildungil olles pühapäeva hommikul bussi oodates kirikukellade kaja kuulda -, aga nii nagu praegu on, on see maja tõepoolest taevakink, nagu Professor seda oma raamatus nimetas. Klapptoolidel istuv kogudus on kuidagi nagu... ebasoliidne, kuigi igasuguse kogudusega seoses on selline sõna (k)kohatu, pakkuge palun midagi paremat. Õnnetuseks nii see asi mulle tundub, mitte-kirikukujulistes kogudustes käies olen ma ennast alati ebamugavalt tundnud. Kes ütleb, et väline vorm võiks ka koguduses kodune olla... vaadake, kodus on meil ka teatud standardid, dresside kui maailma jõledaima laiatarbe-riideesemega toas olla ei tohi ja laua taga süüakse noa ja kahvliga. Kirikus võiks ka mingi standard olla... eriti eestlaste puhul, kes on loomu poolest tagasihoidlikud. Tuleb meelde ühe paljude aastate eest Taizes kohatud luterlase jutt: "Olime maal, mõtlesime, et läheks pühapäeval kirikusse, võõrastena istusime taharitta... Et oli tundmatu kogudus, ei osanud arvata, mis juhtuma hakkab, midagi aru ei saanud, suvalised vennad käisid kantslis rääkimas, mõni lausa kärkis, täitsa imelik oli, hiilisime minema..." Ma südamest loodan, et see mees tunneb ennast oma kodukoguduses endiselt mõnusalt. Ühesõnaga, vabakoguduses peaks minu meelest olema ikkagi eelkõige kogudus ja alles seejärel vabadus, kui mitte muu jaoks, siis selleks, et juhuslikult sisseastunud sõbralikku-uudishimulikku inimest mitte lõputult segadusse ajada.

Kas alguses kekutatud 15 aasta jooksul siis probleeme polegi olnud? Eks ikka. Oskan ainult isiklikust seisukohast rääkida, minu jaoks on olnud kaks pikemat kriisiaega ja mõned pingi alla pugemise hetked - aga kriisidest üks oli puhtalt vana maja ülerahvastatuse tagajärg, mis langes kokku isiklike tervise- ja muiduhädadega (ägeda liigesepõletikuga on palvetamiseks põlvili laskumine Vägev Usutegu ja ausalt, kui ihu valutab, siis hakkab pikapeale ka hing hädaldama), aga pingi alla pugemise hetked on, jah, külalisjutlustajate omamoodi lähenemiste otsene tagajärg. Lahkarvamusi mõne inimesega on ikka esinenud. kellega pikemalt, kellega hetkeliselt... ikka tuleb ette. Perekondades ka tuleb ette. Isiklikul pinnal lahkarvamustega saame hakkama, kui aga eriarvamused on veendumuslikud, siis tuleb palvet pidada ja parimat loota... kuni olukord ühes või teises suunas laheneb.

Kas ma olen kunagi mõelnud koguduse vahetamise peale? Jah, luteri koguduste veelgi suurem kord ja kombestik on ahvatlevad, aga esialgu mitte piisavalt. Kui meil peaks kunagi pastor vahetuma sellise inimese vastu, kes meile kohe mitte ei sobi - ei kujuta ju üldse ette, kes see võiks olla! - või koguduse suund minema veel popimaks ja noortepärasemaks kui see praegu on, siis tuleks selle peale mõelda. Narr oleks ka vastumeelselt jumalateenistustel käia või üldkoosoleku hääletamistel mitte osaleda, sest poolt ei ole, aga vastuhäälega silma torgata ei taha... nagu meil, jah, inimesi on (muide, absoluutselt lugupidamiseväärilised inimesed).

Jah... Et nüüd ausalt üles tunnistada, siis ei ole meie kogudus enam päriselt seesama paik, kus meie kunagi käima hakkasime. Mitte kõik muutused ei ole päris need, mis mind isiklikult rõõmustaksid... aga õnneks on meil veel piisavalt (k)konservatiivsust ja (k)korda, et oleks hea, (k)kodune ja turvaline tunne. Ja (k)kaasteelised. Neid on ikka veel (k)kuhjaga.

Tänulik.

Sunday, March 18, 2018

Tundub, et kevad siiski tuleb

Nädala sees pakuti sulailma. Õnn ja rõõm, lumekiht kahaneb! Siis käis korraks külm üle ja pump külmus jälle ära... võimalik, et pumba soojustuse sees on hiirepesa või midagi sellist, miinus üheksaga pole ta varem kunagi sellist nalja teinud. Õnneks sulas veerand tunniga lahti, ilmselgelt ei olnud jääkork kuigi suur. Esimesel soojal kevadisel päeval (eeldusel, et me oleme kodus) tegeletakse meil nüüd pumbamajakesega.

Püha Patricku päeva me ei tähistanud, aga kui nüüd mõelda halli kivi kõrval seismisele ja Durini päevale, siis teatud analoogia tekkis. Halli kivi ega vainurästast pole kuskilt võtta, aga püha Patricku päeval paistab loojuva päikese viimane kiir meile kööki ja see on sündmus küll, sest meie köögiaken on enam-vähem põhja poole. Esimene kevadine päike köögis, kujutage ette.

Muude sündmustega on nii, et Mees alustas sügisest jäänud roovlatihunnikute pliidipuudeks saagimist. Seda tööd jätkub kohe kauaks. Saetud juppide kuuritoimetamisel aitasin mina ka ja see oli suur viga, nüüd olen sant, selg ei lase elada, valu võtab kohe vee silma. Olen siiski lootusrikas, sest eilne ibuprofeen aitas umbes 20 tunniks elule, äkki aitab järgmine tablett (on juba sisse võetud, tänan küsimast) kauemaks ja siis see selg ikka paraneb...?

Enne seljahäda saabumist käisin Lillebrori klassile tundi andmas. Õpetaja Õunapuuhaldjas oli kellegagi jutuvestjate konkursil või midagi taolist. Mõne klassiga saab ilma klassiõpetajata toimetada, mõnega... ei saa. Minu isiklik poeg andis hoolega oma panuse sellesse, et kohe kuidagi ei saaks. Ühekaupa võttes on nad mõnusad, kambakesi lähevad ilule, nagu mu ema tavatseb elevil tõmblemise kohta öelda. Lillebroriga rääkisin pärast väga tõsiselt - kujutage ette, kui ühel päeval tuleb praktikant või tuleval sügisel, õpetajate päeva puhul üheksanda klassi tütarlaps...!

Unistaja pidi langetama oma senise elu raskeima otsuse - kas osaleda Eesti meistrivõistlustel või Nimekaimu sünnipäeval? Unistaja süda kaldus sünnipäeva poole, treeneri ootus oli muidugi viia laps võistlustele. Unistaja poetas pisara, analüüsis võimalikke kasusid ja kahjusid ("Ega treener vast väga pahane ei ole, kui ma ei lähe, ta on nii kena inimene...") ja valis sünnipäeva. Mina, kes ma üldse sporditegemist ei hinda, arvan, et ta langetas õige otsuse. Meistrivõistlustel on ta juba mõned korrad käinud, vibulaskmises on konkurents väike, aga kesse teab, kas Nimekaim teda ka aasta pärast sõbraks peab. Võib küll loota, et peab, väga meeldiv ja südamlik poiss on. Õhtuse kojusaamisega tekkis olukord, kus Unistajal jäi bussipileti rahast paarkümmend senti puudu, aga bussijuht lühema maa piletit (no et Mees läheb lihtsalt mõni peatus Linnale lähemale vastu) ei võimaldanud. Aitäh tundmatule naisele, kes Unistaja selja tagant kahekümnesendise annetas. Tasuta bussiliikluse tekkimisel läheb vähemalt lastega maaperede elu küll kergemaks, ei pea muretsema, kas lapsel on piisavalt raha kaasas.

Jõugu Juht... ei teinud midagi väga põnevat. Peale kasvamise. Kuidas te, poiste emad, oma teismelisi riietate? Sügisel ostetud särgid ja kampsunid kõik kisuvad õlgadest, kätele erilist pikkust juurde pole tulnud. Rimi ilusad ühevärvilised särgid lõpevadki nende kiskujate suurusega ära, kampsunid on kah igavesed soolikad. Mujal poole silmaga vaadates - sest siiamaani ei olnud olukord nii katastroofiline - olen täheldanud peamiselt piltidega särke ja dressipluuse, millest kumbki ei passi kooli ega kirikusse. Ainsat vähegi avaramat kampsunit kehitas JJ täna hommikul kohe kaua ja ilmset ebamugavust tundes ikka ühtpidi ja teistpidi. Suuremate suuruste puhul on varrukad hirmpikad, aga õlgu pole ikka kuhugi panna. Urr.

Kirikus peeti täna koguduse aastakoosolekut. Enne seda saime teada, et igavikku oli lahkunud vanahärra, kelle juba varem väljajagatud pärandus kantud hallide särkide näol sai suurelt jaolt ühe imetoreda suuuuure ruumi suuuurteks vaipadeks kootud. Eks oli teada, et ta minekul oli, aga mõne nädala eest käis veel kirikus... ju siis nüüd sai aeg täis. Koosolekul endal seekord mingeid suuri sündmusi ei toimunud, peale selle, et mainiti veel mõningate inimeste lahkumist, aga oluliselt maapealsematesse kohtadesse. Nagu ppk juhataja, tunnen ka mina, et kogudus on minu perekond, ja selliste muudesse paikadesse lahkumiste puhul, eriti kui servapidi on sõbrad oldud, tekib ikka küsimus, miks meie perekond lagunema kipub. Mis siis, et demograafilistes perekondades ka juhtub, et keegi kolib välja või midagi... noh, nagu need vana-aja pruudisaatmised ja asjad. Oleks tahtnud ukse pealt lehvitada. Khm.

Lugesin.
"Shanidar", koostanud Arvi Nikkarev. Meeldis hästi. Enamik lugusid olid lugemist väärt, ja kujutage endale ette tillukeste põrnikate tsivilisatsiooni, mis juhuslikult nende planeedile sattunud vigastatud mehe õpetusi kuulates õitsele puhkeb! Geniaalne.
Tana French, "Vaikiv mets" - noh, et kriminull ja Iirimaa ja puha... aga kuigi ma hea meelega loeksin selle kirjaniku raamatuid veel, sest Iirimaa, on see raamat tegelikult häbematu. Mis mõttes lahendatakse ära ainult üks saladus ja teine, palju keerulisem, jäetakse õhku, nii et peategelane lihtsalt ohkab ja ütleb, et eks peab selle asjaga leppima... Lugeja ei taha leppida. Urr.
Lucy Dillon, "Õnneliku lõpu saladus". Üks neist naisteromaanidest, mis ei jäta erilist muljet, nii et ma umbes poole peal avastasin, et olen seda vist juba kunagi varem lugenud. Sobib rohkem koeraarmastajatele, aga naisteromaanide üldisel foonil selline sõbralikum ja sündsam.
Robert Silverberg, "Öösse kaduv tee" - veel üks raamat, mida ma lugesin kogemata teist korda. Kannatas lugeda, aga ma püüan kolmandat korda siiski vältida.
Kim Edwards, "Mälestuste talletaja tütar" - omapärane lugu. Süngevõitu, sest olukord ongi sünge, aga lõpus antakse lootust, et asjad siiski laabuvad...
Koju ostsime ka paar raamatut. Kujutage ette, Leelo Tungla "Seltsimees lapse" esimesest osast on vahepeal uustrükk tehtud ja mina ei teadnudki! Läksime poodi tegelikult kolmanda osa või kõigi kolme osa koondkäite järele, aga esimene osa - riideköites, see ilus - oli ka olemas, võtsime nii esimese kui viimase osa. Keskmine oli kunagi varem hangitud. Noh, see on eesti rahva lugu, mida peaks haritud inimene lugema, eriti noor inimene, kelle side Stalini-aegsete koledustega on ebamäärane. Õige eestlase definitsioonist pean ma kah veel kunagi kirjutama. Kolmanda osa puhul on pettumus kujunduses ja natuke segaseks jääb, millal miski asi siis õigupoolest juhtus. Tuleb guugeldada, mis aastal kirjaniku ema ära viidi ja kui kaua teda seal külmal maal hoiti. Aga ema tuleb tagasi, see on see kõige olulisem. Kindlasti läheme filmi vaatama, kuigi ma kardan, et ju ta üks nutune lugu ole, ei saa ju nutmata jätta, kui filmis näidatakse, kuidas pisikese tüdruku ema vangi viiakse...

Pärast K. (tuntud ka kui Lillebrori Sõbra Ema) tänast tunnistust on minulgi homse suhtes tunne, et tahaks ja peaks mingi PLNi paika panema ja muudkui tegutseks, loeks, mõtleks ja kirjutaks... aga ma lähen nüüd seljaga vastu sooja ahju, muidu on liha liiga nõder, et üldse midagi mõistlikku teha. Täiskasvanud inimene peaks suutma seljavalu ennetada, aga ma vist ikka nii täiskasvanud ei ole... Aih.

Wednesday, March 14, 2018

Otsin kohta elus

Lillebror on teist nädalat koolis. See tähendab, et minul on täna kolmas korraline üksi kodusolemise päev... No mitte midagi ei oska endaga peale hakata!

Järgneb laisa inimese ving ja virin.

Aiatöid teha ei saa, väljas sajab lörtsi.
Kudukambris on külm ja kole. Nii külm ja kole, et ma kohe mitte kuidagimoodi ei taha sinna üksipäini minna, kuigi vaja oleks, üks oluline lõngapool on teadmata kus.
Ehitus- või nojah, lammutustöid teha ei saa, sest kõigis lammutamist vajavates ruumides on külm ja kole.
Raamatuid loen ma ju niiehknii, sallikudumise kõrvale, hetkel on käsil vausabamuster nr 6 ehk vausaba koos lehetäikirjaga.
Koristamine... mis hullu juttu te ajate, see on ju puhta vastik! Tegelikult meeldiks mulle küll võtta ette kõik ruumid nii, et kapid saaksid korda... ja et aknad saaksid puhtaks. Selle jaoks aga oleks vaja PLNi ja motivatsiooni sellest kinni pidada... ja akende pesemiseks palun, natuke rohkem plusskraade kui praegu, pluss seitsmega juba võiks, pluss üks jääb väheks.

No kohe mitte midagi ei oska oma eluga peale hakata!

Niimoodi regulaarselt üksi kodus olin ma mõnda aega vähetöölise-väikesepalgalisena Ajal Enne Lapsi, siis polnud süümekaid ega midagi, ilutsesin pool päeva niisama. Praeguseks olen suureks saanud ja tunnen, et ilutsemine ei oleks Mehe ega laste suhtes aus - Mees rügab, et võõrad puberteetikud saaksid selgeks avaldiste lihtsustamise, lapsed omendavad haridust... minul ei passi nende kõrval niisama õitseda! Või kui nüüd parafraseerida (ma loodan, et on antud kontekstis õige sõna) üht postitust, mis sai tõuke hoopis mujalt - täiskasvanud inimene võtab endale kohustusi ja täidab neid. Mulle täitsa meeldiks olla täiskasvanud inimene. Siinkohal võiksite te mulle muidugi öelda, et täiskasvanud inimene teeb endale päevaplaani ja viib selle ellu, ilma et keegi kõrvaline peaks seda kontrollima.

Või pigem, ma ütlesin seda just praegu endale ise. Täiskasvanud mina otsustas just eile, et vähemalt kolmel päeval nädalas valmistatakse siin majas põhisöök ja magustoit kodustes tingimustes, me oleme viimasel ajal kole palju poesaia ja -küpsiste peale lootma jäänud. Täna pakutakse päris söögiks porgandisuppi punasesõstra-balsamico kastme ja krõbeda ujuvpeekonga ja ahjusooje kukleid, magustoiduks mingit kringlisarnast toodet (no kui ma juba pärmitainast sõtkusin, siis võis kohe topelt).

Veel on täiskasvanud mina täna riputanud pesu, teinud tuld kolme koldesse, lõiganud oma päevase kilo kaltsuvaibamaterjali, kamminud laadainfot (kas te teate, kas Viru Nikerdaja jääb sel aastal ära?) ja kudunud natuke maad vausabasalli. Ja ma olen olnud üksi kodus kuus ja pool tundi, see tähendab, et suurema osa päevast olen tegelenud töllerdamisega ja olnud täiesti mittetäiskasvanud. Fuih.

Kui ma esimesel plusskraadide ja päikeselise ilmaga päeval ikka niiviisi lorutan, siis on midagi väga pahasti. Hetkel põen, vabandage, märtsioosiatakki, sest ähvardatakse, et õueilm ei jäägi plusskraadidesse. Võeh.

Monday, March 12, 2018

Kook ülejääkide ülejääkidest

Kõigepealt jäi üle lehttainast. Kuna see oli juba sulanud, tuli ta ära tarvitada... viini saiad, otsustasin. Vanillikastme ja natukese puuviljaga, nimelt konservvirsikute ja peotäie vaarikatega.

Vanillikastet jäi  palju üle. Ja kastme tegemisest jäi üle kolm munavalget.

Põhjaks pisarakoogi tainas. Kui see on küpsenud, läheb peale vanillikaste ja  punased sõstrad, mis Jõugu Juhi sünnipäevatordist üle jäid - ma läksin eelmisel aastal sügavkülmutamisega väheke hoogu, nädalavahetusel avastasin veel kaks (2!) suurt karpi... Kõige otsa munavalgevaht. Uuesti ahju. Võiks nagu süüa sündida?

Sunday, March 11, 2018

Lõpuks on sula

Lõpuks ometi on päeviti plusskraadid. Niimoodi võib isegi elada... kui ainult see õudne lumi ka ära sulaks.

Lillebror pidas sünnipäeva. Küll mõnevõrra väiksema seltskonnaga kui planeeritud - kellel oli vanaema juubel ja kellel mükoplasma ja mis muud hädad -, aga parimad sõbrad olid kohal ja see ongi põhiline. Natuke nalja sai kah, näiteks kui Lillebror parajasti ühele esmakordselt külas neiule maja tutvustas ja elutoas teatas, et see on elutuba, siin ei mürgeldata, saabus kohale kolmeaastane OO, tantsides ja tantsu juurde möirates. Õnneks ei ole ühemehemürgel eriline probleem.

Lisaks sünnipäevale käis Lillebror ka koolis. Klassis ettetulevate konfliktide - ja seal teises tsees on mitu temperamentset tegelast, konflikte kahjuks esineb, Õpetaja Õunapuuhaldjas muudkui lahendab ja õpetab, kuidas peaks käituma - tõttu on Lillebrori vaimustus veidi taandunud, aga tundub, et talle esialgu siiski meeldib.

Unistaja ja Mees osalesid matemaatikaolümpiaadil. Unistaja täiesti spontaanselt, "Las ta proovib!" arvas tema matemaatikaõpetaja, Mees planeeritult, õpetaja rollis. Unistaja kuigi kõrget kohta ei saanud, aga see polnudki eriline eesmärk. Mees ei saanud kah mingit kohta, kuna õpetajate talendivooru või midagi taolist ei korraldatud. Kui aga oleks olnud, siis jäänuks minu jaoks viimasele kohale hädise olekuga proua, kes imestas, kuidas ta pidanuks õigest ruumist midagi teadma, eile õhtul hilja ta meili ei vaadanud... Vabandage, tädi õpetaja (ta oligi tädilik), olümpiaadile te saabusite kell veerand üksteist ja üle tunni aja te sealt oma koolist ei tulnud, aga meili vaatab õpetaja enne esimest tundi. Pealegi saadeti laste paiknemine ruumides kolm päeva varem, oleks pidanud attachmenti ka vaatama...  Olümpiaad toimus nimelt meie majas ja ma juhtusin spontaanselt teejuhiks, koolitädi ja huvijuht olid nagu natuke üle koormatud.

Jõugu Juht käis pinginaabri sünnipäeval. Kuna pinginaaber on naissoost ja teised kutsutud poisid ei tulnud (poleminuasi), juhtus olukord "seitse lumivalgekest ja üks pöialpoiss". Olevat olnud tore nagu sünnipäeval ikka, seekord ei tikkunud tüdrukud ka musutama ega midagi. Koolinädala jooksul juhtus JJ-l mingi õnnetu põrkumine, mille käigus purunes ühe klassivenna telefon. Kuna JJ rahanumbreid tunneb, pole põhjust arvata, et ta oleks sihipäraselt tõugelnud. Täpsema uurimise palusin läbi viia sotsiaalpedagoogil (tol päeval polnud teda koolimajas, poisid tulidki oma tüliküsimusega otse minu juurde), küllap tema selgitab välja, mis tegelikult juhtus. Ma lapsevanemana nagu hästi ei saa selle asjaga tegeleda, isiklikud huvid mängus ja nii.

Mina... ei teinud suurt midagi põnevat. Nädala alguse öödel magasin halvasti ja nädala lõpupoole olin selle tagajärjel nii väsinud, et läksin paaril õhtul päris varakult magama. Seetõttu on lõpetamata piibeleht-lehel salli keskosa ja muidu on ka rütm sassis.

Lugesin kah.
Tom Rob Smith, "44. laps" - öäkkk. Huvitav, jah, aga autor kujutab Stalini-aegset Nõukogude Liitu paraja psühhopaatide ühiskonnana ja inimsuhted raamatus on igatepidi ebausutavad. No aga kui võikad mõrvalood meeldivad...
Jennifer Clement, "Palved röövitud tüdrukute eest" - mnjah. Kõik need võitlevad feministid, kes naistepäevalille pärast ajalehtedes ja oma lemmikfoorumis kooris minestavad, võiksid selle raamatu läbi lugeda ja püüda oma ülearuse energiaga midagi hoopis päriselt ära teha. Läheks kuskile Ladina-Ameerikasse õpetajaks või halastajaõeks või midagi. See raamat tekitab soovi maailma natuke päriselt parandada.
"Hirmu ja õuduse jutud I" - ega ma neid lühijutukogusid ülearu ei armasta, on kuidagi mõnusam, kui terve raamatu käigus on samad tegelased. Kolm päeva pärast lugemist ei mäleta mõnest jutust midagi...
Peter Kerr, "Apelsinid lumes" - nagu "Aasta Provence'is", aga Mallorcal ja mitte aasta, vaid paar kuud. Vaieldamatult lustlik, aga ma pole ühestki ilukirjanduslikust raamatust varem saanud nii palju teada koduloomade seedimise ja eritiste kohta.
Gwen Cooper, "Homerose Odüsseia" - raamat pimedast kassist. Mustast kassist. Otse loomulikult on tegu teosega, mida minu arvates peaks iga inimene lugema. Autor on ise kasspeategelase perenaine, "emme", nagu ta ennast nimetab (ja nagu mina ennast meie kasside suhtes nimetasin, kuni meil veel lapsi ei olnud, khm) ja kui välja arvata mind tabanud mõningane tüdimus pidevast vaimustusest kassi saavutuste teemal, on kassi märkimisväärsest elust kirjutatud suure soojuse ja väga heade kirjeldustega, kassipidajana tekib igatahes silme ette pilt, kuidas see Homeros seal Miamis hüppas ja nuuskis ja näugus...


Thursday, March 8, 2018

ÕRR

Kallid inimesed. Igasugused inimesed, mitte ainult sõbrad ja tuttavad. Palun saage aru, et kõik, absoluutselt kõik üritused, kuhu osalema oodatakse kellegi lapsi, sealhulgas sünnipäevad, võistlused ja muud sedasorti asjad tuleb vähemalt kaks nädalat ette teatada. Alati.

Spontaansus on täiesti okei, kui olla kaksümmend kolm ja vallaline ja koduloomadeta ja lasteta. Kui tuleb arvestada juba kolme inimese liikumistega, on spontaansus praktiliselt võimatu. Meid on viis inimest ja me arvestamegi oma asju mitme nädala jagu ette. Kui mingi üritus trehvab päevale, kuhu ei ole midagi juba varem planeeritud, siis on kõik okei. Ainult et mingil müstilisel põhjusel kipuvad sündmused toimuma kimpude kaupa ja selle tulemusena peab mõni meist aeg-ajalt olema korraga kolmes kohas. See ei ole üldse nii lõbus, kui paistab. Kui nüüd päris aus olla, siis on see lausa vastik.

ÕRR veel. Kui igasuguste presidentide ja muusikute ja muude asjapulkade plaanid pannakse aastajagu ette paika, kas siis on tavainimeste puhul kaks nädalat ettehoiatamist palju tahetud? Ma nagu arvaks, et ei ole.

Tuesday, March 6, 2018

Lillebrori esimene koolipäev. Muljeid.

Hommikul oli Mehe poolt äratatud Lillebror erk ja vilgas, aga hommikusöögi ajal unustas ära, et kiire on. Linnateel helistasin Vanaemale, et ta ikka kindlasti mäletaks, mis täna toimub. Vanaema päris hästi ei mäletanud. Kui kõne lõpetasin, teatas Lillebror, et tal kõhus keerab. Noh, selle keeramise meditsiiniline nimi on ärevus. Viis minutit hiljem läks keeramine meelest ära. Minul puperdas süda.

Koolimajas ei olnud koolitädi parajasti kohal. Otsisime teise tsee garderoobiboksi üles ja suunasin Lillebrori jopest vabanema, ise lipsasin üles kabinetti, mantlit ja saapaid ära panema. Ei tahtnud õueriides klassi marssida, ise veel kohalik.

Koolitädi ilmus vahepeal välja ja tundmatut nägu nähes päris, kes Lillebror on ja kust tuli, kas mõnest teisest koolist. "Ei, ma olin koduõppel... Metsast tulin," vastanud Lillebror. Koolitädi muhelenud, aga kui Lillebror ütles, et tal on kaks venda, üks viiendas, teine kuuendas, pani koolitädi asja paika. Meie tädi Maie on tegelikult nagu mitteametlik vanaema, teab kõiki lapsi klassi- ja jopetpidi, enamiku puhul ka seda, mis näoga nad tavaliselt kooli ilmuvad.

Siis jõudsin mina ka kõige puperdava südamega kohale, Lillebror polnud veel jalatseid vahetanud ja rahakott oleks ka peaaegu jopetaskusse jäänud. Ega meil pikanäpumehi majas ole, aga nii igaks juhuks...

Juhtus selline piinlik lugu, et Õpetaja Õunapuuhaldjal oli parajasti tugiõppetund - ma olin segi ajanud, mis päeval tal see hommikune vaba tund on. Noh, me olime vaikselt ja lappisime Lillebrori varanduse sahtlisse. Istusime, ootasime, Lillebror hakkas kolmanda klassi matemaatikahädalistega kaasa arvutama, käsil oli korrutustabeli tagumise otsa kordamine. Õpetaja kuulis Lillebrori sosina ära, kiitis ja märkis, et näete, teise klassi poiss juba oskab...! See korrutustabel on tõesti päheõppimise-asi ja kui see kolmanda klassi kevadeks peas ei ole, siis on kole lugu küll.

Siis läksid kolmandikud ära ja Lillebrori klassikaaslased hakkasid klassi imbuma. Neil lõppes nimelt kehaline kasvatus, Lillebror on kevadeni vabastatud. Lillebror muutus natuke kahvatumaks, sest lapsi sai äketse tema silmale palju (ei ole palju, 16 õpilast on klassis, meil ongi pigem väiksemad klassid, lastele on tegelikult parem). Lillebrori lauanaaber, üks tragi tütarlaps, astus kohe ligi ja küsis selge ja kõlava häälega, kes see on. Õpetaja seletas ja nii ma sealt ära lahkusingi. Süda puperdas.

Tund aega hiljem tegin asja inglise keele klassi lähedusse, kuhu Lillebror pidi kolleegide juhatusel saabuma. Sealt ta tuligi aula kõrvalt, pinginaaber kõrval ja lai naeratus näol. Lehvitas mulle ja kadus klassi.

Veel kaks tundi hiljem panin mantli selga ja mütsi pähe, sest täna pidigi lühike päev olema. Rõivistus hõikas Õpetaja Õunapuuhaldjas mulle, et laps kohe tuleb. Tuligi täitsa õigesse kohta. Õpetaja andis paari sõnaga ülevaate, et esimese päeva kohta oli kõik hästi. Lillebror oleks peaaegu trennikoti kooli unustanud... järgmisel korral tuleb meeles pidada.

Läksime bussipeatusesse ja õnneks - sest Magalarajoonis on hirrrrmsad tuulekoridorid - tuli buss ka kohe. Lillebror tegi teiste bussisõitjate eeskujul oranži puntsu ees piiks ja enne uste sulgemist jõudsin talle veel hõigata, et võtku kinni... Võttis just enne, kui buss minema nõksatas.

Pool tundi hiljem polnud tulnud ei hädakõnet ega jõudsin-trenni-kõnet. Helistasin - tema oli ära unustanud, et kohalesaamisest tuleb raporteerida. Siis mul süda enam ei puperdanud, sest edasi läks kõik nagu teisipäeviti ikka.

Muljetamise käigus arvas Lillebror, et koolis oli väga tore... see oli nagu üks ring.

Homme hommikul pean meeles pidama, et äratada tuleb kolm last.

Monday, March 5, 2018

Mida sa õigupoolest päev otsa teed?

Öö on rahutu. Mees käib üleval, et veesüsteeme kontrollida, mina ärkan ka mitu korda.

Tõusen kolmanda piiksumise peale, kohv, lapsed. Tuli esiku raudahju ja pliidi alla. Väljas on miinus üheksateist. Vesi on siiski alles ja pumbalüliti ka hästi käitunud. Huhh. Panen Mehele auto ka käima.

Mees ja suuremad poisid lähevad, mina loen Internetti läbi ja viskan aeg-ajalt mõne halu ahjukesse ja pliidi alla. Piibel.net annab tänase päeva kirjakohaks, et valeõpetajate suud tuleb sulgeda... ja seoses eilse eeee intsidendiga juhatust paludes tuleb väga ühemõtteline ja selgelt mõistetav käsk: "Palvetage lakkamatult!". No ma siis palvetan.

Lillebror tõuseb, sööb. Riputan öösel pesnud pesu. Vaatame kooliasju... nagu ei oskagi midagi teha. Lillebror täidab lugemispäevikut ja pakib pinalit. Väljas on vahepeal kümme kraadi soojemaks läinud. Lähen puid tooma, sest eile ei raatsinud poisse puukandmisele sundida. Natuke trenni värskes õhus või nii. Punane Findus tuleb, käib söömas, teeb kräu. Purikas veranda katusenurgas kasvab hoolega, sest päike särab. Lisaks puude toomisele lõhun neid ka natuke, aga lõhutud pilpaid ja pliidipuid toob Lillebror.

Teeme kõikjale tuld ja kütame hoolega.

Püüan ära maksta Lillebrori bussikaardi ja registreerida ta ARNOs koolitoidu saajaks - süsteem tõrgub, läheb mitu katset. Lõpuks on see asi tehtud. Lillebror mängib samal ajal midagi Jõugu Juhi arvutis. Las mängib.

Lõikan kilo kaltsuvaibamaterjali ja koon ühe kitsa punase vaiba. Lillebror näksib midagi, mina ka. Ma ei teagi, mida see Lillebror sööb, ta on täna vabapidamisel, mina tarvitan ära eilsete soojade võileibade jäägid. Mitte et need eriti soojad oleksid.

Korraks magamistuppa astudes üllatun - meie voodi peal on keras Findus, lööb valjusti nurru ja haiseb natuke õueselava kõutsi järgi. Kuidas Findus tuppa sai, keegi ei tea. Findus ei rõõmusta õuemineku üle.

Muusikaõpetaja on pannud kirja, mida teine tsee täna tegi, otsime youtube'ist laule ja kuulame muusikat. Saint-Saens Lillebrorile meeldib, Pärt ei meeldi.

Päev venib nagu kumm, meeleolu on nadipoolne - lakkamatu palvetamise käigus ei tulnud nagu pähe endale rõõmsat meelt paluda -, vähemalt on õues kõige soojemal hetkel miinus kolm koma viis ja räästast lausa niriseb.

Käin kudukambris, vahetan punaste kerade kastid helebeežide koti vastu. Tahan selle viiekümnesentimeetrise kanga ikka lõpuks maha saada, aga täna ma rohkem kangast ei koo.

Selle asemel kolame Lillebroriga mõnda aega Euroopas ringi, ikka Geoguessri mänguga. Siis hakkab minul nina külmetama ja ma lähen pliidi alla tuld tegema, Lillebror võtab Geoguessri mängu üle. Noh, Saksamaa tunneb ta suurepäraselt ära ja mõne muu riigi tundemärke oskab ka, tal läheb üpris hästi.

Õhtusöögi valmistamiseks on vara, aga mitte liiga vara köögis toimetamiseks. Küpsetan selle talve viimase rabarberikoogi, hapukoorega. Nüüd meil enam sügavkülmas rabarberit ei ole. Tikreid, sõstraid ja vaarikaid veel natuke on.

Unistaja helistab, et nad on Jõugu Juhiga bussi peal - Mehel on kirikus revisjonikomisjoni koosolek, see on kord aastas, aga kestab see-eest hiljani. Koorin kartuleid ja koksan mune. Õhtusöögiks pakutakse keedukartuleid ja omletti paprikaga, kõrvale hapukurk. Lillebrori saadan raamatut lugema, tal on käsil Roald Dahli "Matilda".

Lillebror tuleb teatega, et vennad olevat bussi pealt maha tulnud - tõepoolest, köögiaknast vaadates on näha üht mustas ja üht punases jopes kogu. Kuni teised jõuavad, jutustab Lillebror, mida raamatust luges. Matilda koolikogemus on muidugi paras ettevalmistus koduõppelapsele, kes homme esimest päeva kooli läheb... :)

Jõugu Juhi hommikune kurguvalu on kadunud, aga Unistaja vajab hädasti uut koolikotti või olemasoleva parandust. Luban talle, et homme läheme ostma, ma olemasolevat täna parandada küll ei viitsi.

Sööme. Selgub, et üks kurgipurk on poest ostes hukas olnud. Bääääh. Teine õnneks sünnib süüa. Poisid on elevil, sest kojutulek oli harjumatu.

Istun ahju taha järgmise linnaskäimise-kudumise salli alustama. Valisin seekord Ingrid Rüütli kirja.

Tehakse koolitöid, suunan ka Lillebrori kotti pakkima. Ta oigab, et sinna kotti küll enam midagi rohkemat ei mahu - no guašid ja värvilised paberid ja muud kunstitarbed viiakse sahtlisse ja jäetakse sinna kevadeni, homme pärast tunde on kott juba märgatavalt kergem.

Vaadatakse multikaid ja mängitakse arvutis. Süüakse kooki. Siis annab Mees teada, et ta asub nüüd koduteele - kell on kolmveerand üheksa.

Hambad! Pidžaama! LILLEBROR JA JÕUGU JUHT, PIDŽAAMA JA KOHE! Mis iganes lastetoas toimub, kiire ja tõhus pidžaamassepugemine ei käi nii lärmakalt! Pealegi tahan ma Lillebrorile rääkida, kuidas ta koolist bussiga trenni saab - jah, meil on laps, kes üheksa-aastaselt ei oska linnaliiniga sõita (maaliiniga oskab).

Saabub Mees, toob kaasa koolipäeviku Lillebrori jaoks, meil jäi selle asja ostmine natuke nagu hilja peale. Päeviku peal on kirjas "GAME OVER".

Pakutakse unejuttu, Lillebror kirjutab tunniplaani päevikusse. Musi-kalli-pai, head ööd.

Sunday, March 4, 2018

Koolivaheajal lugesin ka

Arvuliselt mitu, mahuliselt mitte nii palju.

Dan Simmons, "Heeliksi orvud". See on päris tore lugemine, kui olla Simmonsi Hyperioni-looga kursis. Nende erinevate maailmade ja võimaluste kohta tahaks hea meelega veel teada saada, sest Simmonsi fantaasia kõigi nende ühiskondade loomisel oli küll, tundub, piiritu.
Clifford D. Simak "Jumalate valik"- Simak on Simak on Simak. Kuigi see raamat oli natuke nagu "Linn". Natuke nagu palju. Minu lemmik Simaki raamatutest - mitte et ma neid arvestataval hulgal oleks lugenud - on lapsest saadik "Härjapõlvlaste kaitseala", vaim ja Shakespeare ja Oop ja mõõkhammastiiger satikatega oktoobriõlu kõik ühes lustlikus sasipuntras koos.
Sara Zarr "Ühe tüdruku lugu" - selline keskpärane noorteromaan vigade tegemisest, andestamisest, sõprusest ja sassis suhetest.
Tamsyn Murray "Teise ringi süda" - ma ütleksin, et natuke nagu "Süü on tähtedel", aga oluliselt lootusrikkama lõpuga. Kui saab nimetada lootusrikkaks raamatut, kus sureb lausa kaks väga noort inimest. Aga kui teismeline juurdleb elu ja surma ja parandamatute haiguste üle, siis see oleks üks päris hea lugemine küll.
Kimberly McCreight "Koht, kust ta leiti" - kriminull, kus kõik on omavahel sassis ja seotud ja puntras, aga välja tuleb see muidugi alles lõpus. Natuke samamoodi tuleb välja nagu nädal varem loetud "Mustades vesiroosides", aga vesiroosiraamat oli rohkem minu maitse järgi.
Sarah Winman "Imeliste sündmuste aasta" - väga ilusasti kirjutatud, (kohati) väga vastikutest asjadest rääkiv raamat ängist ja sellega toimetulekust, lihtsa sibulasupi ravijõust ja armastusest. Ja lõpupoole leivast ja armastusest. Ma usun, et õige paljud sõbrad viskaksid selle raamatu vastikusega üsna algusepoole käest, aga lõpupoole läheb paremaks - ja ilmselt oli autori meelest neid vastikusi tarvis, et kirjeldada ühe noore, sõjast tulnud mehe ängi.
Aimee Beekman "Mirjami triloogia" - kolm romaani sõjaeelsest ja -järgsest ajast, ühenduslüliks laps Mirjam. Laps on laps enne sõda ja pärast sõda, keskmises osas on peategelaseks Mirjami tädi, kes on kommunist ja ... noh, selle kohta pole tarvis muud öelda. On hämmastav, et nõukogude ajal lubati sellistel raamatutel ilmuda, sest selle tädi kohutav vaimupimedus kumab kõikjalt väga tugevalt läbi. Ja mainitud on sinimustvalget ja räägitud küüditamisest, millest minu arusaamist mööda nõukogude ajal isegi kartulikeldri tagumises nurgas mõelda ei tohtinud, rääkimata selle teema raamatussetrükkimisest.

Ah et kas ma midagi väärtuslikku ei lugenudki? Noh, laenutatud raamatud said otsa, aga nende vahele lugesin sajamitmendat korda Trygve Gulbransseni Bjorndali-triloogiat. See on samasugune nagu "Kristiina Lauritsatütar", igal lugemisel leian midagi uut. Seekord panin tähele jutustamise hämmastavat ilu, võtke või Mekkal Raiduri viimsete päevade kirjeldus... üks vana, elust räsitud metsatööline saab täiesti elavaks, pole vaja ilmekalt lugedagi. See on nii väärt teos, et ma ei oskagi midagi piisavalt head öelda, kes pole lugenud, võtke see aeg ja lugege teie ka, siis saate aru.

Koolivaheaeg veepumbaga

Oli kunagi üks raamat "Koolivaheaeg vaimudega". No see oli igatahes oluliselt rõõmsameelsem kui meil siin veepumbaga. Tõsiselt.

Kahel kõige külmemal ööl jõudis pump ära külmuda umbes poolteise tunniga. Kus iganes seal pumbaehitises see külmasild on, me keegi ei tea (ja hetkel pole nagu ahvatlust vaatama ka minna), igatahes arvas Mees, et suvel võiks pumbale uue majakese ehitada. Mina olen kahe käega poolt, see praegune oligi hädaabi-variant, õnnetuseks kestavad ajutised asjad kõige kauem... Mõlema külmumise järel läks pumba ümber mähitud küttekaablil umbes viis tundi, et jääkork üles sulatada. Võeh. Nädala lõpupoole tundus juba, et kõik on kenasti, enam pole külmunud ega midagi... siis läks rõhulüliti katki. Mees sai ta küll hädapärast jälle tööle ja poest uue ka ostetud, aga turvalisuse huvides ei peaks me enne uue paikapanemist (ja otse loomulikult on uus natukene teise kujuga) ööelektriga pesu ja nõusid pesema. Pesu ja nõude ööpesemine aga on kõige parem viis vett ka öösel ringlemas hoida - no ja täna ööseks ähvardatakse suurte miinustega... Tuleb õhtul suuremal hulgal teed juua, siis, khm, ajavad ihulised vajadused keset ööd üles ja kempsutuuril käies saab ka kõiki kraane lahti ja kinni keerata.

Veel külmus ära vannitoa valamukraan, aga selle sai Mees mõneminutilise föönitamisega lahti. Polegi tööstusfööni vaja, aitab juukseföönist küll. :)

Lillebror käis juuksuris ja sai hoopis uue välimuse. Veel sai Lillebror üheksa-aastaseks. Ometi ka üks sünnipäev, mil ei küsitud Legosid - Lillebrori vaimustavad praegu Roald Dahli raamatud ja taimed. Neid käisime täna ostmas, nüüd on kaminasaalis arvutilaua peal kohaliku tähtsusega botaanikaaed. Suuremat pidu peame tuleval laupäeval, sõbrad, see on Lillebrori pidu, mitte minu oma. :)

Jõugu Juht käis Laenulapse pool laenulapseks. Olevat tore olnud.

Unistaja kasvas. Tegelikult on JJ ka kasvanud, aga temal ei käi see tavaliselt nii, et eilsed püksid on tänaseks kukekad ja eilsed särgi kohta küsitakse, mis nüüd saab, see mulle täna enam selga ei lähe.

Maksuamet andis meile raha.

Mees... tegi tööasju ja kui ta neid ei teinud, siis puhkas.

Mina raamisin hagakirjalise salli. Muul ajal istusin ahju taga ja lugesin raamatut. Raamatute-osa lisan hiljem või homme juurde, siia arvutisse on praegu natuke nagu tung.

Veel toimus pühapäeval üks, ütleme, konfrontatsioon, millel ei olnud ei saba ega sarvi. Ikka seesama sügisene jamps, millega edasitegelemist mul on siiamaani õnnestunud edukalt vältida just nimelt vältimistaktikaga*. Täna suruti mind vastu seina ja... Pärast, loomuliku stressreaktsiooni käigus - kui ma olen endast väljas, siis ma nutan, ärge pange tähele - mõtlesin, mis tunne see õieti oli... Äng, jõudsin vastusele. Äng sellest, et inimlikus plaanis pole antud olukorraga midagi peale hakata. Ja mitte nutmaajavalt, vaid naeruväärsena - asjassepuutuv teine pool heitis ette, miks mina ei soovi suhelda, ja kasutas omapoolset kokkuvõtet tehes (ma enam palju vastu ei öelnud, tahtsin ainult, et ta mind ometi rahule jätaks) mingis seoses sõna "sõbranna". Ma ei tea, et see kõik oleks päris kergesti mõistetav kontekstis, kus üks pool on kord juba põhjalikult ja intensiivselt - võiks öelda, et järelejätmatult -, kuid väga valitud sõnadega läbi sõimatud, aga et see sõimaja mina ei olnud, tean ma päris hästi. Siis tuli Lillebrori Noorema Sõbra ema ja tegi mulle pai. Ja siis tuli üks palvekaaslane ja hoidis hinge. Ja kui me otsaga juba poes olime, helistas vend Professor küsimusega, et ta olla märganud, et mul olid silmad märjad, kas midagi on lahti. Inimesed, tähendab, on siiski ilusad ja head. Eestpalvest siiski ära ei ütle, ja eestpalvet ei vaja mitte ainult mina. Khm.

Aga inimesed on tõesti üldjuhul ilusad ja head ja äng läks ka vähemaks. Küll saab see veepumba-asi kah Mehe ja Poiste osavate käte abil päris korda ja tulevaks nädalaks lubati isegi sulailma-hetki. Märtsioos on siiski kergem tõbi kui vebruariit.

_________
*teate, selles olukorras ei aita mitte mingi seletamine või klaarimine, nagu ma ütlesin, inimlikus plaanis seda asja ei lahenda. Eks meil satub kirikusse säändseid ja määndseid.

Thursday, March 1, 2018

Kuus kuud. Kolm kuud. Miinus viis päeva.

Jõugu Juht on tänase päeva seisuga kuus kuud taas koolilaps olnud. Tundub, et eksperiment on ületanud ootusi. Nimelt on neil päevil läbi saanud teine trimester ja pandi kokkuvõtvaid hindeid. Järgneb lapsevanemlik puhevilolek.

Jõugu Juhi keskmine hinne on selle trimestri tunnistusel, khm, 5,0. Õpetajate jutu järgi on see täiesti ise saadud, keegi talle kui kooli töötaja lapsele allahindlusi ei tee ega midagi. Lapsevanemate abi koduste tööde tegemisel on vahel ikka kasutatud, aga see, vabandage, on minu meelest vanemate elementaarne kohustus - kui laps vajab abi, tuleb seda lapsele pakkuda, punkt.

Sotsiaalses mõttes on ka hästi, esemeid ei ole kaotatud, tundidesse ei ole palju hilinetud, sõbraliku tooniga suhteid on loodud. Parimaid sõpru pole leidnud, aga kuna see kanamamma siin ei usu põrmugi koolisuhete eluaegsusse (muidugi võib tekkida, aga inimesega ei ole midagi valesti, kui ta oma koolist lähedasi sõpru ei leia, vastastikuselt heatahtlik läbisaamine on palju tähtsam), pole sellest probleemi. Ühesõnaga, oli õige aeg kooli minna.

Unistajal täitus kolm kuud kooliskäimist. Ka tema puhul on põhjust puhevil olla, sest tunnistusel on ainult üks "neli", teised "viied". Tubli poiss, ma ütleksin. Õpetajad kiidavad, et Unistaja on tundides kogu aeg kohal, kuulab nagu tähelepanu kehastus ja osaleb rõõmsasti kõiges.

Sotsiaalses mõttes on ka temaga hästi, mis puutub kooliasjadesse. Koduses plaanis on... nojah. Unistaja ajastab endiselt oma tippvormi koolipäevale, koju jõudes tulevad pahvakuga esile kõik tema autistlikud jooned, nii vähe või palju kui neid on. Aga - ja see on tähtis aga - olukord tundub tasahaaval paranevat. Enam ei võta kolme koduülesande tegemine neli tundi aega, Unistaja jõuab õhtuti ka päriselu elada. Koolist Unistaja kaudu tuleva info tõejärgsus on samuti kahanenud, pahurat: "Ah, minaeitea!" (asjade kohta, mida Unistaja kindlasti peaks teadma) esineb aina vähem. Ja laps, kes mõne aasta eest mulle sügava ohkega ütles, et ei taha enam mitte kunagi kooli minna, läheb kooli täitsa vabatahtlikult. Unistaja Eelmise Kooli kohta ütles Unistaja Sõbra Ema, et sealt olevat eiteakuhu lahkunud Üks Paha Poiss ja sellest saadik on klassi õhkkond hoopis teine. No ma ei tea, kas asi sai olla ainult ühes poisis, küllap oli teisigi... aga kui ninamees on läinud, siis, jah, võib juhtuda, et mõned teemad lihtsalt vajuvad ära.

Hoiame hinge kinni, et Unistajale edasigi sobiks.

Lillebror läheb kooli tuleval teisipäeval. Esmaspäeval on Õpetaja Õunapuuhaldjas ära, parem on klassiga liituda siis, kui Oma Õpetaja on olemas. Koolikott ja pinal on olemas ja osaliselt juba pakitud, vaja on veel päevikut ja komplekteerida kunstitarbed. Isiklikult minul Lillebrori kooliskäimise edukusse palju usku ei ole - vanus ja hajameelsus on veel sellised, et kindad-mütsid-pudinad kipuvad kaduma eiteakuhu ja ringidest ja trennidest toodav info kuulub mõnikord lausa ulme valdkonda - kui just jutt merisigade perekonaelust ei käi. No aga üksipäini koduõppel olla on tõesti igav ja ma ei suuda ennast kuidagimoodi sundida temaga kunstkäsitööd tegema. Kolmega korraga kannatasin veel ära. Eks me kevadel või lausa augustis vaatame, mis selle Lillebroriga edasi saab, kuidas ta klassis kohaneb ja nii edasi. Vajaduse või soovi korral võib ta südamerahus kolmandas klassis taas koduõppel olla või hoopiski - kui meie rahaline seis paranemist jätkab - oma Sõbra Kooli minna, kui see kool nii hädavajalik tundub, aga Õpetaja Õunapuuhaldja klassis ei peaks mingil põhjusel meeldima (ega seal klassis midagi erilist paha ei toimu, aga tooni annavad spordipoisid ja Lillebror on nagu noor Durrell, pole kuulda olnud, et seal veel mõni loodusehull oleks, kes teab, kuidas sõprussuhetega läheb - aga seda ei tea ilmaski).

Huu, mul tekkis juba praegu vajadus küüsi närida, et kuidas see Lillebror toime tulema hakkab... Teisipäeval, kui ma ta õpetajale olen üle andnud, ei tule mõtestatud töötegemisest küll midagi välja, õnneks ei paista hetkel mingeid teadaolevaid kokkuleppeid ega kohtumisi, tuterdan niisama ja teen asju, mis ette tulevad. Igatahes saab see kanamamma jaoks olema üks hirmus päev. Ei ole kerge see lahtilaskmine.