Erinevatest normaalsustest veel

Üle-eelmine kirjatükk äratas mõtteid, mis ei olnud küll päris sellised, nagu oli eesmärk, noh, aga ega see üks kord läbi loetud ja siis kohe ära avaldatud tekst ei olegi päris selline, nagu ma tahaksin. Et saada niisuguseks, nagu tahaks... olemata selle juures keegi minust kordades targem inimene... tuleks võtta palju aega ja iga mõtteavaldust mitme päeva jooksul redigeerida, täiendada, parandada... mida iganes. Võib-olla ma kunagi taas võtan.

Aga normaalsused tundub olevat selle nädala teema. Tuli jutuks, räägin teile ka.

Kusagil Eesti asulas elab algklassilaps, kes hommikuti tõuseb ise (sest ema on tööl või magab), sööb ise midagi, võtab ise kangeid ravimeid oma kroonilise haiguse vastu, riietub ise - mõnikord isegi ilmastikukohaselt - ja kulgeb kooli. Mingil hetkel jõuab kohale ka. Koolile ja kooli kaudu ka kohalikule lastekaitsele on teada, et  õhtuti on ema ja ema meeskülaline (külalised) kodus purjus, kui laps valel hetkel tuppa ilmub, võib mõni meeskülalistest haarata tal kraest ja teda mõned korrad vastu seina lüüa... Jah, lastekaitse tegeleb asjaga, ma ei ole selle lapse ega emaga isiklikult kokku puutunud, kuulsin kelleltki kolmandalt, ei tea, mis seis seal kodus praeguseks on. Õnnetuseks ei ole tegu ainulaadse ega erakordse olukorraga Eesti Vabariigis, olen siit-sealt varemgi selliseid lugusid kuulnud. Tolle lapse normaalsus on siis selline ja ta elab sellega, sest midagi muud pole ta kogenud.

Kusagil mujal Eesti asulas elab algklassilaps, kelle riided on alati vähemalt hommikul puhtad, ta oskab süüa noa ja kahvliga, ta käib eakohastes huviringides, tal on armastavad vanemad ja õed-vennad, ilus kodu ja toredad sõbrad, kelle isikud on vanematele teada. Selle lapse mitu päeva painanud suurim mure oli hiljuti, et keegi tahtis ükskord mängus sohki teha ja ta ei teadnud, kas peaks õpetajale ära rääkima või mitte. Selle lapse normaalsus on niisugune ja tõenäoliselt ei tule ta selle pealegi, ei kellelgi võiks olla märgatavalt teistmoodi - kui ta just seda luuletust ei juhtu lugema. Põhimõtteliselt võiks sellele kirjeldusele (või nii enam-vähem) vastata enamik meie laste sõpradest ja "minu lapsukestest" tööalaselt- no sadat protsenti ei julge lubada, eks ole.

Mõlemas normaalsuses elavad lapsed võivad hea vedamise korral saada toredateks täiskasvanuteks, kehva vedamise korral hukka minna... kuigi statistiline tõenäosus kaldub, jah, ühe lapse puhul ühes ja teise puhul teises suunas. Lõpuks teeb laps ise omad valikud, teda ümbritsevad täiskasvanud saavad ainult suunata enda meelest parema normaalsuse poole... ja kui näevad viga laita, siis aidata. Mina oma heaolu-normaalsusest küll ei tahaks, et mõni juhuslik inimene tänavalt (naabrimees või näiteks Lahe Suurem Poiss) mu lastele õpetama hakkaks, et õige mees teeb ikka suitsu ja võtab viina ka - noh, et isa on teil mömm, suitsu ei tee, kust need pojad siis teavad, mis hea on -, aga see, millised tuttavad mu lastele tekivad, on ka esilagu veel mingis ulatuses minu suunata... niivõrd-kuivõrd.

Tegelikult on aga nähtud-kuuldud ka vanemaid, kelle ettekujutus oma laste normaalsusest ongi selline, et varapuberteedis esimene suits, viieteistkümneselt esimene kriminaalasi*... ja nii edasi, sest kõik elavad nii. Kõik, saate aru, imelik prillidega naine? Kõik! (um, kas ma olen rääkinud, et ma olen elu jooksul mitmes kohas töötanud? ja kas te palun saate aru, et niisugused ekstreemsused jäävad sellepärast meelde, et neid on harva, aga valjusti?)

Ja siis on need koolides eriti selgelt avalduv normaalsused.

Järgneb näide ühest Linna muust piirkonnakoolist, kus käib mu tuttava laps. Tollest koolist räägitakse millegipärast paremini kui meie koolist, tuttav ütleb, et tema muude koolidega vahet ei tea olevat, las laps käib kodulähedases koolis.

Mõne aasta eest palus tuttav, et ma tema lapsele vaimsete võimete testi teeksin. Noh, mingid põlveotsa-testid mul on, sellised hädapärased, mis koos pikemaajalise kogemusega annavad kätte suuna, mida testitavast lapsest arvata. Diagnoose ja erivajadusi määratakse ikka kliinilise uuringu põhjal. Tuttava laps olevat jube terane. Tegin testi... test enam ei mõõtnud. Ma pole ei varem ega hiljem nii terase mõistusega, kiiret ja täpset last lähedalt näinud. Ütlesingi tuttavale, et su laps on arvatavasti andekas, tunne rõõmu ja paku talle vaimseid väljakutseid. Tuttav oli rõõmus. On siiamaani, laps käib mööda olümpiaade ja käitub ilusti, ütleb mulle linna peal viisakalt tere ja on muidu ülisupersuurepärane noor inimene. Lisaks märkimisväärsele terasusele on tal hoolitsevad vanemad ja vanavanemad, kes on alati valmis teda abistama ja õhinapõhiselt arendama. Kasutades Vladimir Levi terminit raamatust "Mittestandardne laps", on see laps koolikontekstis nii-öelda Viietagune - õpib kiiresti ja kergesti ära kõik, mida peab, ja palju rohkem veel. Piirkonnakoolis on tal ehk igavgi, aga tuttav ei soovi last kodulähedasest koolist ära liigutada - küll jõuab, kui gümnaasiumi minek tuleb. See on selle lapse normaalsus.

Räägin ma seda lugu hoopis sellepärast, et selle terase lapse klassis täiesti tavalises koolis on ka paar Kolmetagust. Nii, nagu meil tegelikult üsna igasse piirkonnakooli jagub, paar olümpiaadilast, paar nõrgakest, peoga keskmisi. Siin pole mõtet isegi kaasavast haridusest rääkida, Kolmetagused (noh, ikka sinna allapoole suunas...) on need, kes saavad hädapärast kooliasjadega toime, aga ühel või teisel põhjusel vajavad kõiki abisid ja tugisid, mida kool pakkuda suudab. Keskmine linnakool suudab praeguseks hetkeks päris palju, aga loomulikult mitte kunagi piisavalt. Lihtsustatud õppekava jaoks on need lapsed liiga võimekad, aga tavaklassis on neil oikuiraske. Mitme aasta kooliskäimise peale õpivad nad ära, et nii käibki - tulebki käia selle aine tugiõppes ja tolle aine järevastamistel, elu ongi selline. Mõnel juhul arvatavasti ei suuda/jõua/taha ka kodused abistada. Keskmine hinne "kolm" ja alla selle, võimalikud suvetööd ja lõputud järelvastamised on nende laste normaalsus. Ega nad selle kõige pärast eriti märgatavalt depressiivsed ei olegi, lepivad olukorraga, aga huvi ja usinus on kehvapoolsed - mida sa püüad ja tunnis kuulad, kui midagi ikka paremaks ei lähe!**

Ainult et... minu tuttava andekas laps on häiritud. Tahaks tunnis kuulata, aga Kolmetagune*** krabistab. Tahaks juba järgmist õppetükki võtta, ammu on kõik selge, aga õpetaja seletab Kolmetagustele taas ja taas ja taas... ja igas ainetunnis ei jõua ka andekamatele lisamaterjali anda! Kolmetagused aga on Viietaguste peale solvunud - mis nad muudkui ülbitsevad, et kontrolltöö ei olnud raske, eluraske teema oli! Kaks normaalsust, mis iseenesest on ühe laiema normaalsuse (tavakooli õppekava järgi õppimise normaalsus, näiteks) piirialased vormid, ei sobi kuidagimoodi omavahel kokku. No ja saadagu siis omavahel ilusasti läbi... Sallimise ja erinevuste aktsepteerimine võtab paraku aega.

Kunagise Viietagusena saan ma ühtpidi aru tuttava lapsest, teistpidi taipasin alles täiskasvanueas, kuidas ma ise võisin oma Viietagususes (mille taga ei olnud sisulist geniaalsust, hoopis ellujäämisstrateegia - tublidega ei pahandata, järelikult tuleb olla tubli - ja vanemates klassides elasin juba nii-öelda vanast rasvast) häirida neid, kes Viietagususeni ei küündinud. Oma Isiklikus Normaalsuses elades ei tule lihtsalt selle peale, et Minu Normaalsus on midagi erinevat ja ainukordset. Samuti ei tundunud minule vähemalt lapsena küll, et kellegi muu normaalsus oleks halvem... rääkimata sellest, et minu oma peaks parem olema. Nii lihtsalt oli. Ja et - kui nüüd hästi konkreetseks minna - justnagu kehvemast normaalsusest (ühe vanema alkoholiprobleem, kasuvanem, varane päritoluperest lahkumine, inensiivne tööelu õpingute ajal jne) alustanud endine klassikaaslane on praeguseks Keegi ja mina kõige oma eluga olen pigem Eikeegi, nii ametialases kui varalises mõttes... See ka lihtsalt on. Meie heaoluühiskonnas**** on tegelikult igaühel võimalik luua enda normaalsus sõltumata päritoluperekonna olemasolust, väärtushinnangutest või olmelistest võimalustest. Ja sõltumata statistilisest tõenäosusest. Ka päris alguses kirjeldatud algklassilapsel. Kui hästi läheb.


_______
*ei, ma ei arva, et seal vaheetappe ei ole või et suitsetamine otseselt kuritegudeni viiks, ma lihtsalt kirjutan väga kokkuvõtlikult.
**siinkohal tuleb kiusatus arutleda hindamiste ja koolisüsteemi kui terviku üle, aga ma tõesti täna ei tahaks...
***see ei ole sildistamine, on lihtsalt üks kirjeldav sõna, kasutamiseks siin ja praegu. Ametisuhtluses kasutame sinna sobivaid sõnu.
****meil on peaaegu tasuta keskharidus, üpris hea meditsiiniabi ja suuremalt jaolt toimivad sotsiaalsüsteemid, nii et on küll heaoluühiskond.