CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, March 1, 2018

Kuus kuud. Kolm kuud. Miinus viis päeva.

Jõugu Juht on tänase päeva seisuga kuus kuud taas koolilaps olnud. Tundub, et eksperiment on ületanud ootusi. Nimelt on neil päevil läbi saanud teine trimester ja pandi kokkuvõtvaid hindeid. Järgneb lapsevanemlik puhevilolek.

Jõugu Juhi keskmine hinne on selle trimestri tunnistusel, khm, 5,0. Õpetajate jutu järgi on see täiesti ise saadud, keegi talle kui kooli töötaja lapsele allahindlusi ei tee ega midagi. Lapsevanemate abi koduste tööde tegemisel on vahel ikka kasutatud, aga see, vabandage, on minu meelest vanemate elementaarne kohustus - kui laps vajab abi, tuleb seda lapsele pakkuda, punkt.

Sotsiaalses mõttes on ka hästi, esemeid ei ole kaotatud, tundidesse ei ole palju hilinetud, sõbraliku tooniga suhteid on loodud. Parimaid sõpru pole leidnud, aga kuna see kanamamma siin ei usu põrmugi koolisuhete eluaegsusse (muidugi võib tekkida, aga inimesega ei ole midagi valesti, kui ta oma koolist lähedasi sõpru ei leia, vastastikuselt heatahtlik läbisaamine on palju tähtsam), pole sellest probleemi. Ühesõnaga, oli õige aeg kooli minna.

Unistajal täitus kolm kuud kooliskäimist. Ka tema puhul on põhjust puhevil olla, sest tunnistusel on ainult üks "neli", teised "viied". Tubli poiss, ma ütleksin. Õpetajad kiidavad, et Unistaja on tundides kogu aeg kohal, kuulab nagu tähelepanu kehastus ja osaleb rõõmsasti kõiges.

Sotsiaalses mõttes on ka temaga hästi, mis puutub kooliasjadesse. Koduses plaanis on... nojah. Unistaja ajastab endiselt oma tippvormi koolipäevale, koju jõudes tulevad pahvakuga esile kõik tema autistlikud jooned, nii vähe või palju kui neid on. Aga - ja see on tähtis aga - olukord tundub tasahaaval paranevat. Enam ei võta kolme koduülesande tegemine neli tundi aega, Unistaja jõuab õhtuti ka päriselu elada. Koolist Unistaja kaudu tuleva info tõejärgsus on samuti kahanenud, pahurat: "Ah, minaeitea!" (asjade kohta, mida Unistaja kindlasti peaks teadma) esineb aina vähem. Ja laps, kes mõne aasta eest mulle sügava ohkega ütles, et ei taha enam mitte kunagi kooli minna, läheb kooli täitsa vabatahtlikult. Unistaja Eelmise Kooli kohta ütles Unistaja Sõbra Ema, et sealt olevat eiteakuhu lahkunud Üks Paha Poiss ja sellest saadik on klassi õhkkond hoopis teine. No ma ei tea, kas asi sai olla ainult ühes poisis, küllap oli teisigi... aga kui ninamees on läinud, siis, jah, võib juhtuda, et mõned teemad lihtsalt vajuvad ära.

Hoiame hinge kinni, et Unistajale edasigi sobiks.

Lillebror läheb kooli tuleval teisipäeval. Esmaspäeval on Õpetaja Õunapuuhaldjas ära, parem on klassiga liituda siis, kui Oma Õpetaja on olemas. Koolikott ja pinal on olemas ja osaliselt juba pakitud, vaja on veel päevikut ja komplekteerida kunstitarbed. Isiklikult minul Lillebrori kooliskäimise edukusse palju usku ei ole - vanus ja hajameelsus on veel sellised, et kindad-mütsid-pudinad kipuvad kaduma eiteakuhu ja ringidest ja trennidest toodav info kuulub mõnikord lausa ulme valdkonda - kui just jutt merisigade perekonaelust ei käi. No aga üksipäini koduõppel olla on tõesti igav ja ma ei suuda ennast kuidagimoodi sundida temaga kunstkäsitööd tegema. Kolmega korraga kannatasin veel ära. Eks me kevadel või lausa augustis vaatame, mis selle Lillebroriga edasi saab, kuidas ta klassis kohaneb ja nii edasi. Vajaduse või soovi korral võib ta südamerahus kolmandas klassis taas koduõppel olla või hoopiski - kui meie rahaline seis paranemist jätkab - oma Sõbra Kooli minna, kui see kool nii hädavajalik tundub, aga Õpetaja Õunapuuhaldja klassis ei peaks mingil põhjusel meeldima (ega seal klassis midagi erilist paha ei toimu, aga tooni annavad spordipoisid ja Lillebror on nagu noor Durrell, pole kuulda olnud, et seal veel mõni loodusehull oleks, kes teab, kuidas sõprussuhetega läheb - aga seda ei tea ilmaski).

Huu, mul tekkis juba praegu vajadus küüsi närida, et kuidas see Lillebror toime tulema hakkab... Teisipäeval, kui ma ta õpetajale olen üle andnud, ei tule mõtestatud töötegemisest küll midagi välja, õnneks ei paista hetkel mingeid teadaolevaid kokkuleppeid ega kohtumisi, tuterdan niisama ja teen asju, mis ette tulevad. Igatahes saab see kanamamma jaoks olema üks hirmus päev. Ei ole kerge see lahtilaskmine.

0 comments:

Post a Comment