Wednesday, March 14, 2018

Otsin kohta elus

Lillebror on teist nädalat koolis. See tähendab, et minul on täna kolmas korraline üksi kodusolemise päev... No mitte midagi ei oska endaga peale hakata!

Järgneb laisa inimese ving ja virin.

Aiatöid teha ei saa, väljas sajab lörtsi.
Kudukambris on külm ja kole. Nii külm ja kole, et ma kohe mitte kuidagimoodi ei taha sinna üksipäini minna, kuigi vaja oleks, üks oluline lõngapool on teadmata kus.
Ehitus- või nojah, lammutustöid teha ei saa, sest kõigis lammutamist vajavates ruumides on külm ja kole.
Raamatuid loen ma ju niiehknii, sallikudumise kõrvale, hetkel on käsil vausabamuster nr 6 ehk vausaba koos lehetäikirjaga.
Koristamine... mis hullu juttu te ajate, see on ju puhta vastik! Tegelikult meeldiks mulle küll võtta ette kõik ruumid nii, et kapid saaksid korda... ja et aknad saaksid puhtaks. Selle jaoks aga oleks vaja PLNi ja motivatsiooni sellest kinni pidada... ja akende pesemiseks palun, natuke rohkem plusskraade kui praegu, pluss seitsmega juba võiks, pluss üks jääb väheks.

No kohe mitte midagi ei oska oma eluga peale hakata!

Niimoodi regulaarselt üksi kodus olin ma mõnda aega vähetöölise-väikesepalgalisena Ajal Enne Lapsi, siis polnud süümekaid ega midagi, ilutsesin pool päeva niisama. Praeguseks olen suureks saanud ja tunnen, et ilutsemine ei oleks Mehe ega laste suhtes aus - Mees rügab, et võõrad puberteetikud saaksid selgeks avaldiste lihtsustamise, lapsed omendavad haridust... minul ei passi nende kõrval niisama õitseda! Või kui nüüd parafraseerida (ma loodan, et on antud kontekstis õige sõna) üht postitust, mis sai tõuke hoopis mujalt - täiskasvanud inimene võtab endale kohustusi ja täidab neid. Mulle täitsa meeldiks olla täiskasvanud inimene. Siinkohal võiksite te mulle muidugi öelda, et täiskasvanud inimene teeb endale päevaplaani ja viib selle ellu, ilma et keegi kõrvaline peaks seda kontrollima.

Või pigem, ma ütlesin seda just praegu endale ise. Täiskasvanud mina otsustas just eile, et vähemalt kolmel päeval nädalas valmistatakse siin majas põhisöök ja magustoit kodustes tingimustes, me oleme viimasel ajal kole palju poesaia ja -küpsiste peale lootma jäänud. Täna pakutakse päris söögiks porgandisuppi punasesõstra-balsamico kastme ja krõbeda ujuvpeekonga ja ahjusooje kukleid, magustoiduks mingit kringlisarnast toodet (no kui ma juba pärmitainast sõtkusin, siis võis kohe topelt).

Veel on täiskasvanud mina täna riputanud pesu, teinud tuld kolme koldesse, lõiganud oma päevase kilo kaltsuvaibamaterjali, kamminud laadainfot (kas te teate, kas Viru Nikerdaja jääb sel aastal ära?) ja kudunud natuke maad vausabasalli. Ja ma olen olnud üksi kodus kuus ja pool tundi, see tähendab, et suurema osa päevast olen tegelenud töllerdamisega ja olnud täiesti mittetäiskasvanud. Fuih.

Kui ma esimesel plusskraadide ja päikeselise ilmaga päeval ikka niiviisi lorutan, siis on midagi väga pahasti. Hetkel põen, vabandage, märtsioosiatakki, sest ähvardatakse, et õueilm ei jäägi plusskraadidesse. Võeh.

4 comments:

  1. Ah, mis sa põed. Sul on lihtsalt energia kogumise paus enne kevadisi askeldamisi. Ega siis kogu aeg rassima ei pea. Vahel tulebki kergemalt võtta.
    (Mulle endale tundus ka kummaline niisama kodus kooserdada kui ise töötu olin ja laps lasteaias käis. Aga samas oli mõnus ka. Vajalikud päevatööd said tehtud, kuigi täitsa omas tempos. Ja igasugu suured kodutööd said tehtud siis kui "hoog" peale tuli, mitte vastutahtsi nagu tööelu kõrvalt juhtuma kipub.)

    ReplyDelete
  2. Aitäh. Eks ma kogu selle kooserdamise peale saan ju midagi tehtud ka, toad said soojaks ja söök tehtud ja puha... Küll ma selle mõistliku ja kasuliku rütmi leian, ma loodan.

    ReplyDelete
  3. Tulebki vahepeal kooserdada, päriselt! Esiteks on see tervislik. Teiseks on see loovate ja andekate inimeste üks tunnus, et nad suudavad vahepeal mittemidagi teha ja siis vajalikul hetkel enda kokku võtta ja ära teha.
    (Tuntud tsitaat Fred Jüssilt: "Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele.")

    Tegelikult - ma tean väga hästi seda tühja, koha otsimise tunnet...ja soovin jõudu selle etapi läbimiseks. Karina

    ReplyDelete