Sunday, March 18, 2018

Tundub, et kevad siiski tuleb

Nädala sees pakuti sulailma. Õnn ja rõõm, lumekiht kahaneb! Siis käis korraks külm üle ja pump külmus jälle ära... võimalik, et pumba soojustuse sees on hiirepesa või midagi sellist, miinus üheksaga pole ta varem kunagi sellist nalja teinud. Õnneks sulas veerand tunniga lahti, ilmselgelt ei olnud jääkork kuigi suur. Esimesel soojal kevadisel päeval (eeldusel, et me oleme kodus) tegeletakse meil nüüd pumbamajakesega.

Püha Patricku päeva me ei tähistanud, aga kui nüüd mõelda halli kivi kõrval seismisele ja Durini päevale, siis teatud analoogia tekkis. Halli kivi ega vainurästast pole kuskilt võtta, aga püha Patricku päeval paistab loojuva päikese viimane kiir meile kööki ja see on sündmus küll, sest meie köögiaken on enam-vähem põhja poole. Esimene kevadine päike köögis, kujutage ette.

Muude sündmustega on nii, et Mees alustas sügisest jäänud roovlatihunnikute pliidipuudeks saagimist. Seda tööd jätkub kohe kauaks. Saetud juppide kuuritoimetamisel aitasin mina ka ja see oli suur viga, nüüd olen sant, selg ei lase elada, valu võtab kohe vee silma. Olen siiski lootusrikas, sest eilne ibuprofeen aitas umbes 20 tunniks elule, äkki aitab järgmine tablett (on juba sisse võetud, tänan küsimast) kauemaks ja siis see selg ikka paraneb...?

Enne seljahäda saabumist käisin Lillebrori klassile tundi andmas. Õpetaja Õunapuuhaldjas oli kellegagi jutuvestjate konkursil või midagi taolist. Mõne klassiga saab ilma klassiõpetajata toimetada, mõnega... ei saa. Minu isiklik poeg andis hoolega oma panuse sellesse, et kohe kuidagi ei saaks. Ühekaupa võttes on nad mõnusad, kambakesi lähevad ilule, nagu mu ema tavatseb elevil tõmblemise kohta öelda. Lillebroriga rääkisin pärast väga tõsiselt - kujutage ette, kui ühel päeval tuleb praktikant või tuleval sügisel, õpetajate päeva puhul üheksanda klassi tütarlaps...!

Unistaja pidi langetama oma senise elu raskeima otsuse - kas osaleda Eesti meistrivõistlustel või Nimekaimu sünnipäeval? Unistaja süda kaldus sünnipäeva poole, treeneri ootus oli muidugi viia laps võistlustele. Unistaja poetas pisara, analüüsis võimalikke kasusid ja kahjusid ("Ega treener vast väga pahane ei ole, kui ma ei lähe, ta on nii kena inimene...") ja valis sünnipäeva. Mina, kes ma üldse sporditegemist ei hinda, arvan, et ta langetas õige otsuse. Meistrivõistlustel on ta juba mõned korrad käinud, vibulaskmises on konkurents väike, aga kesse teab, kas Nimekaim teda ka aasta pärast sõbraks peab. Võib küll loota, et peab, väga meeldiv ja südamlik poiss on. Õhtuse kojusaamisega tekkis olukord, kus Unistajal jäi bussipileti rahast paarkümmend senti puudu, aga bussijuht lühema maa piletit (no et Mees läheb lihtsalt mõni peatus Linnale lähemale vastu) ei võimaldanud. Aitäh tundmatule naisele, kes Unistaja selja tagant kahekümnesendise annetas. Tasuta bussiliikluse tekkimisel läheb vähemalt lastega maaperede elu küll kergemaks, ei pea muretsema, kas lapsel on piisavalt raha kaasas.

Jõugu Juht... ei teinud midagi väga põnevat. Peale kasvamise. Kuidas te, poiste emad, oma teismelisi riietate? Sügisel ostetud särgid ja kampsunid kõik kisuvad õlgadest, kätele erilist pikkust juurde pole tulnud. Rimi ilusad ühevärvilised särgid lõpevadki nende kiskujate suurusega ära, kampsunid on kah igavesed soolikad. Mujal poole silmaga vaadates - sest siiamaani ei olnud olukord nii katastroofiline - olen täheldanud peamiselt piltidega särke ja dressipluuse, millest kumbki ei passi kooli ega kirikusse. Ainsat vähegi avaramat kampsunit kehitas JJ täna hommikul kohe kaua ja ilmset ebamugavust tundes ikka ühtpidi ja teistpidi. Suuremate suuruste puhul on varrukad hirmpikad, aga õlgu pole ikka kuhugi panna. Urr.

Kirikus peeti täna koguduse aastakoosolekut. Enne seda saime teada, et igavikku oli lahkunud vanahärra, kelle juba varem väljajagatud pärandus kantud hallide särkide näol sai suurelt jaolt ühe imetoreda suuuuure ruumi suuuurteks vaipadeks kootud. Eks oli teada, et ta minekul oli, aga mõne nädala eest käis veel kirikus... ju siis nüüd sai aeg täis. Koosolekul endal seekord mingeid suuri sündmusi ei toimunud, peale selle, et mainiti veel mõningate inimeste lahkumist, aga oluliselt maapealsematesse kohtadesse. Nagu ppk juhataja, tunnen ka mina, et kogudus on minu perekond, ja selliste muudesse paikadesse lahkumiste puhul, eriti kui servapidi on sõbrad oldud, tekib ikka küsimus, miks meie perekond lagunema kipub. Mis siis, et demograafilistes perekondades ka juhtub, et keegi kolib välja või midagi... noh, nagu need vana-aja pruudisaatmised ja asjad. Oleks tahtnud ukse pealt lehvitada. Khm.

Lugesin.
"Shanidar", koostanud Arvi Nikkarev. Meeldis hästi. Enamik lugusid olid lugemist väärt, ja kujutage endale ette tillukeste põrnikate tsivilisatsiooni, mis juhuslikult nende planeedile sattunud vigastatud mehe õpetusi kuulates õitsele puhkeb! Geniaalne.
Tana French, "Vaikiv mets" - noh, et kriminull ja Iirimaa ja puha... aga kuigi ma hea meelega loeksin selle kirjaniku raamatuid veel, sest Iirimaa, on see raamat tegelikult häbematu. Mis mõttes lahendatakse ära ainult üks saladus ja teine, palju keerulisem, jäetakse õhku, nii et peategelane lihtsalt ohkab ja ütleb, et eks peab selle asjaga leppima... Lugeja ei taha leppida. Urr.
Lucy Dillon, "Õnneliku lõpu saladus". Üks neist naisteromaanidest, mis ei jäta erilist muljet, nii et ma umbes poole peal avastasin, et olen seda vist juba kunagi varem lugenud. Sobib rohkem koeraarmastajatele, aga naisteromaanide üldisel foonil selline sõbralikum ja sündsam.
Robert Silverberg, "Öösse kaduv tee" - veel üks raamat, mida ma lugesin kogemata teist korda. Kannatas lugeda, aga ma püüan kolmandat korda siiski vältida.
Kim Edwards, "Mälestuste talletaja tütar" - omapärane lugu. Süngevõitu, sest olukord ongi sünge, aga lõpus antakse lootust, et asjad siiski laabuvad...
Koju ostsime ka paar raamatut. Kujutage ette, Leelo Tungla "Seltsimees lapse" esimesest osast on vahepeal uustrükk tehtud ja mina ei teadnudki! Läksime poodi tegelikult kolmanda osa või kõigi kolme osa koondkäite järele, aga esimene osa - riideköites, see ilus - oli ka olemas, võtsime nii esimese kui viimase osa. Keskmine oli kunagi varem hangitud. Noh, see on eesti rahva lugu, mida peaks haritud inimene lugema, eriti noor inimene, kelle side Stalini-aegsete koledustega on ebamäärane. Õige eestlase definitsioonist pean ma kah veel kunagi kirjutama. Kolmanda osa puhul on pettumus kujunduses ja natuke segaseks jääb, millal miski asi siis õigupoolest juhtus. Tuleb guugeldada, mis aastal kirjaniku ema ära viidi ja kui kaua teda seal külmal maal hoiti. Aga ema tuleb tagasi, see on see kõige olulisem. Kindlasti läheme filmi vaatama, kuigi ma kardan, et ju ta üks nutune lugu ole, ei saa ju nutmata jätta, kui filmis näidatakse, kuidas pisikese tüdruku ema vangi viiakse...

Pärast K. (tuntud ka kui Lillebrori Sõbra Ema) tänast tunnistust on minulgi homse suhtes tunne, et tahaks ja peaks mingi PLNi paika panema ja muudkui tegutseks, loeks, mõtleks ja kirjutaks... aga ma lähen nüüd seljaga vastu sooja ahju, muidu on liha liiga nõder, et üldse midagi mõistlikku teha. Täiskasvanud inimene peaks suutma seljavalu ennetada, aga ma vist ikka nii täiskasvanud ei ole... Aih.

6 comments:

  1. Piltideta ühevärvilisi vaadake Tartus Prismast, äkki annab juba meeste XS suuruse selga sättida? Nö "lastele" mõeldud on seal küll kirjadega / piltidega vist enamjaolt.
    Seljahäda asjus (eeldusel, et miskine närvipõletik?) võiks ehk ihuarstilt Diclaci retsepti küsida (see loob ca 24h valuvaba fooni ja üksiti on põletikuvastane ka)?

    ReplyDelete
  2. Aitäh, ma Prisma meesteoisakonda pole veel tõesti vaadanud.

    Närvipõletik arvatavasti ei ole, lihasevalu rohkem. Diclaci vastu olen õnnetuseks allergiline, ainult mingite salvide koosseisus võin ettevaatlikult kasutada. :( Mees väänas ja mudis mind, natuke läks paremaks.

    ReplyDelete
  3. Kui Diclaci ei kannata siis proovi Perskindoli. Mõjub aga on märksa leebem. Selline määre, mis enne teeb soojaks ja siis jahedaks.

    ReplyDelete
  4. Näe, meenus, et keegi jagas ... siin tundub päris kena valik olema ja saadavad Eestisse ka - hindu ma ei jõudnud praegu täpsemalt studeerida: https://global.george.com/george/boys-school-polo-shirts/D10M1G1C2,default,sc.html#https://global.george.com/george/boys-school-polo-shirts/D10M1G1C2,default,sc.html

    ReplyDelete
  5. Aitäh, kampsuni moodi asjad on seal tõesti sümpaatse olemisega. Lühikesevarrukalisi (igal juhul ilma krae ja nööpideta!) T-särke leiab ikka siit ja sealt, pikavarrukalised on need, millega on probleem.

    ReplyDelete
  6. Seljaprobleemide puhul soovitan soojalt kinesioteipi. Esimesel korral peab teipima oskaja, edasiseks võib paluda juhised pluss youtube aitab. Imeline abivahend :)

    ReplyDelete