CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Wednesday, March 21, 2018

Vanavanaonu Heinrich ja teine Eesti

Maie Kreegipuu ütles vististi kliinilise psühholoogia sissejuhatavas loengus, et normaalsusel on kaks definitsiooni: ""Mina olen normaalne, kõik teised on ebanormaalsed," ja "Teised on normaalsed, mina ei ole."" Grupikuuluvusest oli kah kunagi ülikooli jooksul juttu, ka selle nurga alt, et "meie" kui grupp oleme alati normaalsemad kui "nemad" ehk gruppi mittekuuluvad isikud. Umbes nii see on ja teate, enamik inimesi kipub oma gruppi (gruppe) võtma iseenesestmõistetavana.

Minu jaoks oli väga kaua iseenesestmõistetav, et õige eestlase lähisugulaste hulgas on keegi olnud represseeritud. Et keegi on põgenenud välismaale. Et keegi perekonnast omandas juba tsaariajal, äärmisel juhul esimese Eesti Vabariigi ajal kõrghariduse - no vähemalt gümnaasiumis käis ikka keegi, eks ole! Et kodus süüakse vanade hõbelusikatega ja et raamatud-teater-reisimine on tähtsamal kohal kui moekad riided või kristallpokaalide kokkulöömine. Et elatakse loomulikult on omas majas... terve hulga koolituttavate ja isegi mingite sugulaste paneelmajades elamist ignoreerisin hästi kaua, mõtlesin sellest vist kui ajutisest nähtusest, pealegi saadi sugulastega kokku suvel maal, see oli ka nagu oma majas elamine. Ja muidugi, et mitte keegi ei ole mitte kunagi purjus või kui ongi - tänaval või Onu Väino või nii -, siis varjatakse seda lapse eest kõikvõimalikul moel.

Lapsepõlvest sisejuurdunud veendumused on rasked taanduma, näiteks Mehe lähisugulastest vist keegi Siberisse ei sattunud, on minu jaoks jätkuvalt hämmastav (aga Vanavanaema põgenes, varandus kelguga järel, sõja ajal Narvast, isegi gümnaasiumi pidi kuskil mujal linnas lõpetama, see lugu aitas mul natuke hämmastusest üle saada). Kui aga ülikoolis ühe testi normide loomise jaoks 65+ vanuses põhiharidusega inimesi otsiti ja keegi soovitas, et testi ometi oma sugulasi, olin üsna valjusti jahmunud - mis mõttes sugulasi, kõik on ju vähemalt keskharidusega...? Selle peale ütles üks testi maaletoojatest, selline pikemat sorti noormees (nime ei mäleta, me ei olnud isiklikult tuttavad), et mis mõttes, tema on küll oma suguvõsast esimene ja ainuke inimene, kes ülikooli on jõudnud, see on ju normaalne... Nojah, tema normaalsus oli siis selline. Kutsekoolis töötades kuulsin ühelt õpilaselt seisukohta, et kõikidel, absoluutselt kõikidel inimestel on mõni sugulane vangis, mis mõttes õpsil ei ole? Ka selline võib kellegi normaalsus olla. Väga kahju.

Ja kui ma viimase lõigu lõpus ütlesin "väga kahju", siis see on jällegi öeldud minu normaalsuse tasandilt - sellest normaalsusest, kus ongi teadmine vanavanaonu Heinrichist, hõbelusikad ja isa (bloginimega Vanaisa) õudusunenäod loomavagunitest. Palun vabandust, kui see kedagi häirib.

Kunagi Ajal Enne Lapsi Prantsusmaalt tagasi hääletades - sest hõbelusikad (olid seljakotis kaasas, muide! Saksamaal müüakse poes nimelt väga häid valmissalateid väikestes karpides, aga lusikas peab endal olema) hõbelusikateks, aga kui eelarve on napp ja rännuinstinkt piinab, tuleb rändamiseks valida käepäraseim viis - sattusime Eesti veoautojuhtide peale. Ega nad pahatahtlikud mehed ei olnud, aga pärast nende seltsis peaaegu terve Poola läbimist oli selge, et nende maailm on ikka midagi hoopis muud kui meie oma. Umbes siis ma sõnastasingi endale isikliku mõtte niinimetatud "teisest Eestist" - või kümnendast, mul ükskõik, mitmeks kihiks inimesi numbri järgi jaotatakse. Ei loe sissetulekud. Loeb mõtteviis. Need mehed teenisid - ja kui nad endid surnuks joonud või muidu põhja käinud ei ole, teenivad oma, vabandage, lihtsa füüsilise töö eest - sest ega see roolikeeramine keerukat väljaõpet ei nõua, aga ihuliselt kurnab kindlasti - arvatavasti endiselt suuremat palka kui meie Mehega riigisüsteemis (kõrgharidusega spetsialistidena) kunagi kahe peale kokku teenima saame. Või umbes nii. Mis kasu aga on paksust rahakotist, kui puudub mõistus, millega seda rahakotti valitseda ja süda, mis omakorda mõistust juhiks? Ei oska öelda, kas meie poolt kohatud autojuhid olid päris tüüpilised oma ameti esindajad või me sattusimegi eriliselt juhmide meestega kokku, mõned samal reisil kohatud saksa ja rootsi autojuhid olid nagu natukene teravamad pliiatsid -, aga oma hõbelusika-pärimuse pealt oli mul ka neist väga, väga hale. Hale neist kui vaimust vaestest, nii Pühast Vaimust (aga abikaasadega, keda nad teeäärsete mitte-just-päris-daamidega rõõmsalt petsid ja oma saavutustest jutustasid, olid nad kiriklikult laulatatud, sest pulmad tuli ikka kirikus pidada - ega rohkem polnud sinna kirikusse jalga tõstetud, mis neil sinna asja, arvas vuntsikam) kui muidu, ellusuhtumise ja noh, näiteks Tartu Vaimu poolest. Nemad jällegi leidsid, et ülikool, selle eest ei maksta ju midagi, milleks see...?

Praeguseks on isegi eestikeelses blogi-ilmas tekkinud huvitav liigitumine, ühel pool on need, kellel on raha ja pole hirmu seda Tibiduu ja Kutšikuu firmade disaini peale kulutada, teisel pool... meie. Kes me loeme ja mõtleme, aga lapsele otsime Tibiduu riiete asemel midagi sobivat Humanast ja reisides valime ööbimiseks südamerahuga hosteli, kus kemps ongi koridori lõpus* - no ausõna, mis vahet seal on peale mitmekümneeurose hinnavahe, aga paarikümne euroga saab terve perekonna Bäckereis söönuks... ah õigus, tibiduublogijad ei käi Saksamaal, nemad käivad Dubais. Saksamaal on nimelt igasugused lossid ja muuseumid, ühesõnaga, igav, basseinide ja garanteeritud päikesepaistega on kitsas jah. (tegelikult käige, kus tahate, Peruus või Senegalis, aga tutvuge ikka kohaliku kultuuri, ajaloo ja loodusega ka, basseinis ulpimiseks pole üldse tarvis Eestist ära minna, ausalt!)

Eestikeelses päris-ilmas on selline liigitumine muidugi veel tugevam, ainult et see ei paista alati välja. Ja kas see mitte ei ole nii, et need, kellel on korraga raha ja mõistus ja perekondlikud hõbelusikad, hoiavad igasugustest Kroonikatest ja muiduhüppajatest pigem eemale ja ajavad vaikselt oma asja...?

Ma südamest loodan, et meie lapsed jäävad kõigest maailma survest hoolimata sellele inimkonna poolele (veerandile? kümnendikule?), kus oleme meie. Et nad ei pelga asju taaskasutada ja seavad südame järgi omendatud hariduse kõrgemale "papi" ehk mammona kogumisest. Et nad julgevad lihtsalt olla ja võtta elult tänumeeles ka seda, mida see täitsa tasuta pakub. Ja et vanavanaonu Heinrich jääb ka nende jaoks huvitavaks perekonnalegendiks, kelle vääriliseks saamise poole püüelda... isegi kui see tegelikkuses tundub võimatuna.

_______
*ma lugesin juhuslikult ühe blogisaba kommentaare ja sain taas jahmatatud - mitte et see iseenesest enam jahmatama peaks, normaalsuse definitsioonid ongi väga, väga erinevad... Aga millegipärast hammustas. Ninast.

16 comments:

Nele said...

Mis veoautojuhtide vaimsuse tasemesse puutub siis kahjuks ei ole sa stereotüüpne vaid said asjast päris õigesti aru. Pigem ongi tegemist üsna lihtsate meestega, kes teenivad küll suurt raha kuid teevad seda kodust ära olemise hinnaga. Ja kodumaale väiksema palga peale tulla ei saa kuna laenud ja liisingud on võetud just selle suure väljamaa palga järgi. Seega sundseis. Ja kuna ära ollakse üsna pikalt siis ega see pereelu ka enam eriline pereelu ei ole ja oma kaasade juurde väga naasta ei taheta ka... Ja nii nad siis sõidus käivadki, et teenida "suurt raha", mida nad reaalselt ise heaks äraelamiseks kasutada ei saa kuna kodus nad ju pole. Õnneks ma tean, et veoautojuhtide seas on ka intelligentseid mehi, muhedaid pereinimesi ja muud toredet rahvast aga paraku valdav kipub olema see sinu kohtatud "lihtne veoautojuht". (Minus ei räägi mitte stereotüübid vaid kogemus. Paljusid veoautojuhte olen kohanud. Enda elukaaslane roolis paar aastat veoautot kuna nii sai paari nädala tööga harjumuspärase kuupalga ning ülejäänud kaks nädalat saime kõik perega koos kodus toimetada.)

reet said...

Ma usun ka, et veoautojuhtide hulgas on igasuguseid mehi, need, keda meie kohtasime, esindasid lihtsalt... erakordselt ohmusid, tundub mulle.

Nele said...

Neid erakordseid ohmusid on kergem leida kui nad suurema enamuse moodustavad... Olen elukaalsasega veidi sõitudel kaasas ka käinud ning pikematel sõitudel mitme autoga kolonnis kulgedes andsid siis vanemad kolleegid "noorele ja kogenematule" oma olulisi "elutarkusi". Näiteks on hea logistik see, kes autojuhile keset tööpäeva annab oma korteri võtme, et see oma armukesega kohtuda saaks. Ja igas Norra teeäärses puhkekohas on igal õhtul kenad karavanidega puhkajad, kes igatsevad veeta öö hambutute ja kõhukate autojuhtidega. Ja 17-aastast tütart reisile kaasa võtta ei saa kuna papa võib kohata mõnda "daami" ning temaga aega veetma minna aga tütrekesele võib ju samal ajal mõni noormees silma hakata ja see küll papa meelest lubatud ei ole... Ja nii samas vaimus edasi. Algul oli naljakas aga enamiku ajast oli mul hämming, et millest neil inimestel selline enesekindlus ja kui kohutav topeltmoraal...

ritsik said...

Mina olen teisest Eestist: isa autojuht, ema vabrikutööline, kõrghariduse saamine suguvõsas pigem erand kui reegel. Aga päris kindlasti ei pea ma end seepärast teistest paremaks. Mu sugulased on tublid maainimesed ja on puhas juhus, et mina elan linnas, teen teistsugust tööd ja käin mõnikord kunstinäitustel. Süda võiks õige koha peal olla, ole sa rekamees, vasikatalitaja või professor.

Anonymous said...

Nojah. Suguvõsas haridust oli, represseeritud ja välismaale pagejaid kah, aga hõbelusikad kadusid küll sõja jalus kõik jäljetult. Reisides tahaks ikka dušši ja WCd tuppa, mitte koridori teise otsa. Nii et natuke nii ja natuke naa.

reet said...

Ritsik, Sian ei ole teisest Eestist, ma kahtlustan, et sellist asja polnud kolm-nelikümmend aastat tagasi olemaski, siis olid teised jaotused, parteilise kuuluvuse järgi näiteks. Ilmselt ei suutnud ma oma mõtteid piisavalt edasi anda, kui keegi -
eriti Sina, Ritsik! - niimoodi aru saab ja arvab, et mina vanavanaonu isiku tõttu ennast teistest paremaks pean. Ei pea. Urr.

Põhiprobleem ju selles ongi, et selles niinimetatud teises Eestis ei ole südamed õige koha peal ja mõistust pole ollagi, olgu välist jõukust ja eluviisi kuitahes palju. Sellest ma rääkisin, aga mis teha...

Paula said...

Ma ei ole kindel et süda ja mõistus on rahaga pöördvõrdelises seoses

ritsik said...

Sry, ma veidi tundlik selle teise Eesti koha pealt.
A rumalust ja tõusiklikkust on alati olnud, iga riigikorra ajal. Ju siis peab olema, kuidas muidu targad end targana tunda saaksid :).

reet said...

Paula, alati ei olegi, seda ma eelviimases lõigus ütlesin ka. Kõige targemad ja selle tarkuse ka hästi rahaks teha osanud inimesed, keda minul on olnud õnn kohata, on olnud kõik hästi meeldivad ja tagasihoidlikud.

Ritsik, ma olin kohe päris südamest solvunud. Ma olen jälle teistpidi tundlik. Hõbelusikad ja vanavanaonu portree TÜ peahoones pole minu isiklik teene ja ma kindlasti ei ole ennast nende pärast kunagi kellestki paremaks pidanud, kuigi seda on mulle kunagi puhtalt eramajas kasvamise pärast ette heidetud, kujutad ette. Aga selle tausta tõttu on minu normaalsus, jah, natuke teistsugune kui neil, kelle suguvõsad popsikohtade peal ja hiljem kolhoosis elusolemise eest pidid võitlema. Minu isiklik tegu on ainult mõningate vanemate pakutud väärtuste omaksvõtmine ja minu jaoks teine Eesti ongi kogu see seltskond, olgu vasikatalitaja või edukas ärimees, kes kummardavad mammonat ja tõstavad esikohale välise, tegelikult kassikullase hiilguse. Olgu nende päritolu siis ükskõik milline.

Kerli said...

Delikaatne teema. Eks vist sellepärast, et see MINU ISIKLIK NORMAALSUS on ikka kõige nahalähedasem ja kui keegi kirjeldab veendunult tema normaalsust, mis minu omast erineb, siis tunneb inimene sageli end kuidagi riivatuna või kehvemana. Ma oletan, et Ritsiku reaktsioon oli midagi sellesarnast. Paranda mind, Ritsik, kui valesti oletan.

Haridusest. Minu vanavanematest jõudis vaid üks gümnaasiumihariduseni. Olid kõik lihtsad tööinimesed, kes taludest suurtest peredes linna tulid, sest oli vaja end ära elatada, vanemate kaela pealt ära saada ja ei saanud pikemat kooliskäimist lubada. Niipalju, kui koolis sai käia, tuldi sealt väga heade tulemustega koju. Nooremate vanatädide hulgas (mu vanaema oli üks vanematest), tõsi, oli ka neid, kes jõudsid medkooli või tehnikumi. Kui kohtan inimesi, kelle normaalsuseks on kõrgharidusega vanavanemad, kõlab sisimas kohe selline vaikne eneskaitsehüüe - kas ma olen siis sellepärast kehvem?

Ja veel. Käisin keskkoolis, kus rõhutati, et 99,9% meie lõpetajatest läheb ülikooli. Tulin keskkoolist ajuloputatuna, arvates, et kõrghariduseta inimesed pole mingid õiged inimesed. Olen tänulik, et elu (ja eelkõige kogudus) on mind kokku viinud avara silmaringi ja sügava olemisega inimestega, kelle jalg ei ole üle ülikooli lävepaku astunud. Olen pärast seda oma kitsast kastist (vähemalt mõnevõrra) välja saanud. Ja kui keegi mu lastest avaldaks soovi ülikooli asemel näiteks kutsehariduse teele asuda, siis kätt ma küll ette ei paneks, pigem julgustaks :) Ülikooli võib soovi korral alati minna, aga praktiliste oskustega inimesi, häid spetsialiste, on meie mittemidagioskavate bakalaureuste massi sees masendavalt vähe.

Represseerimisest ja põgenemisest. Vist ei leidu eestlast, kellest see lähemalt või kaugemalt täiesti mööda läinud oleks. Mu vanatädi poeg põgenes omal ajal Rootsi, vanavanaisa lasti Venemaal NKVD käe läbi 1937. aastal maha, sest kuulus koos oma vendadega kontrrevolutsioonilisse kiriklikku fašistlikku spioonigruppi (või midagi sellist).

Hõbelusikatest. Mind vanad hõbelusikad ei loksuta. Üldse mitte. Ainsad, mis meil on, on Tartu linnalt väikeste tartlaste sünni puhul kingitud. Muidu mulle hõbelusikad isegi ei meeldi.

Rekajuhtidest. Mina tunnen üht. Meil on kaugsõiduautojuhist majanaaber. Väga tore ja sümpaatne inimene. Ei vasta üheski punktis ülaltoodud kirjeldusele. Ja on mingis kontekstis öelnud, et enam seda teed ei läheks. Ilmselt kunagi näis roolikeeramine tore amet, nüüd vast väsitab see äraolemine ja rutiin. Aga vähe on neid, kes küpses eas töiseid kannapöördeid teevad.

Pikk jutt sai. Loodetavasti mitte väga segane.

reet said...

Ei ole segane, Kerli, aitäh.

Inimese isiklik normaalsus algabki lapsepõlvest ja kui sellega kaasnevad veel mingid hädad üht- või teistpidi, siis tuleb terve täiskasvanuea teha tööd sellega, et mitte pidada isiklikku normaalsust ainuvõimalikuks. Ma küll arvan, et tolle kutsekapoisi normaalsus - keegi on ikka vanglas - ei tohiks üldse mitte kellegi jaoks normaalsus olla.

Minu normaalsuse hulgas ei olnud kõrgharidusega vanavanemaid, vaid fakt, et keegi suguvõsa "vanade" hulgast on kõrgharitud olnud. Kasvasin teadmisega, et keegi on ikka ülikoolis käinud, alles täiskasvanuna hakkasin endale teadvustama, et tegelikult ei olnud need võimalused ka mitte esimese vabariigi ajal universaalsed... ja et tegelikult oli ka peresid, kes neljakümnendatest aastatest ilma väga suurte isikliku tasandi vapustusteta läbi tulid.

Nagu Sa, Kerli, aru saad, on see rekajuhtide näide kõigest üks näide, sarnase maailmavaatega inimesi võib olla igal elualal. paraku on juba nii, et kui tuua mingigi näide, ilmub ikka keegi välja, kes ennast puudutatuna tunneb, ja teine keegi, kellel on pakkuda vastupidine näide...

Hõbelusikad, muide, on minu jutus sees ainult sellepärast, et meie juunioride juht K., kuldne inimene, käis meil suvel katuselammutamise ajal abiks ja kummastas, et kohvisegamiseks olidki hõbelusikad - siis alles sain päris teadlikuks, et lusikanormaalsus ongi erinevate inimeste kogemustes erinev, varem ma selle peale ei mõelnud, lusikas oli lusikas, peaasi, et puhas, ma polegi õieti kunagi mõelnud, millised lusikad mulle meeldivad (kuigi koolisöökla alumiiniumlusikad tekitasid lapsena ausat hämmingut, aga koolis tekitas minus hämmingut umbes nagu kõik), - aga et keegi sellise väikese, minu jaoks argipäevase detaili ära märgib, oli mõtlemapanev.

Daily said...

Ma mõtlesin nüüd kohe pikalt järgi milline see minu normaalsus olema peaks, jõudsin järeldusele, et üsna ebanormaalne normaalsus ;-D Hea, et meil ikka valikut on...

notsu said...

veoautojuhtide reputatsiooni parandamiseks lisan oma muljeid: ma olen hääletades kohtunud ka veoautojuhtidega, kes on korralikud pereinimesed, ühel oli laps reisi peal kaasas. veoautojuhiga, kellel oli küll ainult põhiharidus, sest ta oli paljulapselisest perest ja koolis käimise asemel tuli tööle minna, et peret välja aidata, aga kes ometigi mõtles näiteks keskkonnakaitsest ja võrdles sellest aspektist Itaalia ja Prantsusmaa karjakasvatuse erinevusi. veoautojuhiga, kellega vahetasime mõtteid Eesti ja Leedu poliitiliste süsteemide üle. veoautojuhiga, kellega vestlesime džässmuusikast, kusjuures temaga vesteldes polnud takistus seegi, et vestlus käis saksa keeles, mis polnud kummagi emakeel ja mida mina ise oskan võrdlemisi kesiselt.

ja nõnda edasi.

reet said...

Tänan, Notsu! Ma pole küll palju eestikeelseid autojuhte kohanud, need ohmukesed olid ühed vähestest ja jätsid õnnetuseks kõige eredama mulje, aga kommentaaridest tuleb välja, et nagu muudel elualadel, on ka veoautojuhtide hulgas kõiksuguseid inimesi. Isiklikult pole mul ka nonde ammukohatud meeste vastu midagi, ainult nende maailm oli minu jaoks midagi hoopis võõrast ja tundmatut. Arvatavasti tunneksin sama mõne kroonitud peaga kokku juhtudes, näiteks.

notsu said...

njah, need minu omad on kah olnud valdavalt mitmest muust rahvusest, välismaal hääletades ei komista eestlaste otsa nii kergesti. aga paar täitsa toredat eestlast on samuti ette sattunud.

Anonymous said...

Eks see normaalsus ole jah inimesest ja tema kogemustest-ajaloost lähtuv. Minu "normaalsus" oli see, et vanavanematest vaid üks oli ülikooliharidusega, aga absoluutselt kõik olid ja on siiani väga targad inimesed - nemad teavad oma keskkooliharidusega või tehnikumi haridusega rohkem kui mina oma gümnaasiumi lõpetades (ja mina lõpetasin oma gümnaasiumi väga hästi). Võta kinni on see muutunud gümnaasiuminormidest (st hariduse kvaliteedis) või on tegu minu poolt omandatud teadmistega (st mida jätta ja mida hoida), aga nii paraku on.

Lisaks pole meie peredes kunagi mingit erilist rikkust olnud - kõik on olnud maalt pärit ja "linnainimeste" (umbes selline nagu seal "Tuulepealse maa" seriaalis oli) kodudeni ei küündinud, alles taasiseseisvumisega hakkas koju muud rikkust, lisaks raamatutele, tekkima. Hõbelusikaid või muid hinnalisi pereväärtuslikke esemeid (näiteks serviise, linikuid jne) meil peredes lihtsalt polnud ja mina olen see inimene, kes on nõus näiteks laatadel jms kohtades need asjad omale koju tooma. Küüditamiste ja deporteerimiste kohta on meil teada nii, et meie otsene pere mingil määral pääses (ei tea kuidas küll, kompromiteerivat materjali leidus küll ja veel), aga sõja eest ära põgenes Läände ikka inimesi, nii et statistika mõttes täiesti tavaline perekond. Ma tõesti ei tea vist mitte kedagi, kelle perest poleks kas kedagi itta saadetud või Läände põgenenud. Aga erilisi jutte mina kuulnud ei ole, võimalik, et osa mu perekonnast oli varmalt valmis kommunismi ajal elama, et neist asjadest rääkida. Ja meil pole ka väga kombeks asjadest palju jutustada, nii kahju kui see ka pole.

Hariduse omandamise seisukohalt.... tead, mina pean küll tunnistama, et kuni viimaste aastateni pidasin kutseharidust täielikult luuserite pärusmaaks. Ja seda peamiselt seetõttu, et kõik senised kokkupuuted kutsehariduse omandanud inimestega olid allapoole arvestust - seda läksid omandama need, kes TÕEPOOLEST ei viitsinud ega tahtnud pingutama, õppida jne. Alles viimaste aastate jooksul olen hakanud märkama inimesi, kelle teadmised on minust paremad, aga kelle haridustee jätkus kutsekoolides, mitte ülikoolides. Mul on hea meel, et see "müüt" sai minu jaoks murtud, sest seniste kokkupuudete taustal oleks võinud tõesti öelda, et kui kutsekooli lähed, siis ega sealt head nahka ei tule. Minu arust - süda peab olema õige koha peal ja PEA peab olema peas - kui inimene suudab näidata, et ta päriselt ka teab asju, millest räägib, siis võib selline inimene oma tööd teha ka paberiteta. Paber üksi ei näita ju midagi, aga paber, tõsi, annab tunnustust, et keegi teine arvab ka, et sa tead midagi. Kahjuks tänapäeval on see paber juba muutunud üsna tühiseks, seega minul on selles osas kahetised tunded.

*kuidaskasvatadainimest sisselogimata

Post a Comment