Monday, April 30, 2018

Ei volberda üldse!

See, mis meil aias põleb, ei ole mitte volbrilõke, vaid ülearuse oksarisu ja muu prahi põletamise lõke. Ja luuda mul kah ei ole, halb iseloom võib olla ka ilma nõid olemata. Aga töörahva püha oleme juba ettehaaravalt päev otsa aiatöödega tähistanud, ma tulin natukeseks sisse, sest palav hakkas ja mullal on paha omadus labida külge kleepuda... Kohe varsti lähen ajan selle viimase peenravahe kah ära ja siis lähevad porgandiseemned mulda. 

Muidugi, üks tore kolleeg jagas FB-s pilti oma aknalaua kurkidest... aga ma olen porganditega ka rahul. Järgmisel vihmavabal päeval, kui aega on, hakkan kaevama hernepeenraid. 

Head külvamist teile ka!

Sunday, April 29, 2018

Koolivaheaeg. Taas kord.

Viies koolivaheaeg on selline isemoodi asi. Kuna vastavasisulist traditsiooni ju pole, siis me väga ei oskagi suhtuda. Oleks ilm... aga viimase aasta jooksul on ühtelugu olnud nii, et vaheaeg on külm ja märg, aga vaat esimesel koolinädalal, siis läheb ilm toredaks. Kuigi, kui nii võtta, võiks asi ka hullem olla, meil on sel nädalal ainult üks kord hernesuuruseid raheteri sadanud. Olen saanud maad kaevata, pastinaagid ära külvata ("Aakrite viisi pastinaaki!" jutustas Gab-Gab) ja mehi motiveerida haohunnikut ära põletama. Viimane susiseb praegugi õues, kogu maailma on päevasest paduvihmast märg, aga lõkkehunnikust tuleb paksu kollast suitsu... no ma lähen varsti vaatan, mis ta seal teeb.

Käisin oma perearsti juures konsulteerimas ja sain retseptiga väljastatavad allergiarohud. Silmad enam ei sügele ja jaksamist on kah kuidagi juurde tulnud. Äkki see varasem jõuetus oli otsapidi ka õietolmu süü? Pajud ju õitsevad, atsih?

Mees sai mitu päeva järjest vabaks. Käisime selle puhul 24 tundi Lätis ja selle otsa sutsti Kuurortlinnas. See oli ikka väga sutsti, istusime vorstisööma ja koogisööma laua taga ära ja siis tulime koju magama. Sest nii tore ja lahke kui Teine Vanaisa ka on, tema juures pikemalt peatumine on ikkagi mõnevõrra vaevaline, eriti kui õueilm väga õue ei kutsu - Metsa ja Mere nurga peal pidi tuul mind õhku tõstma, võeh.

Lapsed on oma aega sisustanud peamiselt ekraanide vahtimise ja jalgrattasõiduga. Kannikesed õitsevad nagu pöörased ja rabarberilehtede juures on teod ootevalmis, kahvlid püsti peos... või mis see tigude kahvli-ekvivalent on. Täna pärast kirikut külastasime siitkandi suurimat aianduskeskust, tegin sealt esimese ostu - pillitud porgandiseemned, mida mujal pole müügil näha olnud. Homme külvan maha, ülehomme lubas taas vihma.

Koolivaheaega on veel õndsad kaks päeva.

Oih, raamatuid kah.

Megan Abbott, "Sa saad mind tundma". Raamat peamiselt sellest, miks lapsed üldse mitte kunagi tippspordiga tegeleda ei tohiks. Mis siis, et teatud spordialadel ollakse edukaimad väga noorelt. See ei ole seda väärt. Ausalt. Painaja oli ta muidugi kah.
John Harding, "Florence ja Giles". Mulle meeldis. Kah painaja, aga mis ulatuses, see selgub alles päris lõpus.
Doris Lessing, "Shikasta". Lessing pole mulle kunagi eriti meeldinud. Pean tunnustama, et see asi ei ole muutunud. Kohe nii muutumatu on, et raamat jäi pooleli - no lihtsalt igav oli! Küllap ma annan talle lähipäevil veel uue võimaluse.
Julia Lekstrom Himes, "Mihhail ja Margarita". Nii ja naa. Kohati täitsa meeldis, kohati vajus ära. Iseenesest võis see asi vist nii ollagi... aga kesse enam teab.
A. ja B. Strugatski, "Miljard aastat enne maailmalõppu. Väljasõit rohelisse". Otse loomulikult olen ma seda raamatut varem nii umbes kakskümmend korda lugenud, sest Strugatskid on Strugatskid on Strugatskid. No aga raamatukoguraamatud said otsa ja peale mingite tundmatu päritoluga saksakeelsete muistendiraamatute mul lugemata raamatuid kodus ei ole. Valuvalge juulilõõsk, Maljanovi kodu Peterburis ja arutlus, kus peaks poes sabas seisma... Nõukogude aja nostalgia, kui soovite. Teine lugu on minu meelest natuke nõrgem, just olustiku poole pealt, aga noh, õnne kõigile, tasuta, ja ärgu kellelegi tehtagu liiga... Klassika.

Saturday, April 28, 2018

Kuidas käia Riias. Vihjed ka sellele, kuidas mitte käia.

Tegelikult peaks alustama sellest, et minu suhe Lätiga on üsna ebamäärane. Lapsena, jah, siis käisin Valmieras kaubareisidel kaasas. Natuke hiljem Ogres ja Salaspilsis lilleasjanduse asjus kaasas. Mingil hetkel sõitsime ühe korra rongiga Riiga ja tagasi. Mis asjaoludel, ei mäleta. Aga hiljem... - palun vabandust Susliku ja teiste Läti-sõprade ees - on Läti minu jaoks olnud lihtsalt üks hall tsiviliseerimata maa-ala kahe tsiviliseeritud paiga - Eesti ja Saksamaa - vahel. Nagu Poola ja Leedu, peaasi, et kiiresti läbi saaks sõidetud.

Need 24 tundi, mis me nüüd Lätis veetsime, lisasid mõnevõrra värve. Nii tumedaid kui heledaid.

Õige oleks planeerida Riiga jõudmine õhtuks. Nii umbes juuni esimesel poolel. Õige oleks mitte lasta ennast ebakindlaks teha erinevatest külmetusnähtudest perekonnas ja seeläbi mitte jääda ilma juba väljavalitud, aga igaks juhuks veel mitte broneeritud öömajast. Ja muidugi oleks õige mitte sattuda - et ah, võtame midagi, kui hull see ikka olla saab? -  Riia ühe kõige viletsama hosteli peale. Enam-vähem puhas ja kesklinnas ta ju oli, toad olid ka soojad, aga sellega positiivne pool piirdub. Autoga lähenedes leidmatu, seinad auklikud, kardinad üle mõistuse õhukesed, meie voodi katki (magasime Mehega nagu võrkkiiges, madratsi keskel sunnitud mütsakus - mulle meeldib kaisus küll, aga kaisukestuse üle tahaks ise otsustada, mitte pidevalt mööda madratsit sügavasse lohku tagasi veereda), laste toas suitsuandur katki, mõned voodilinad rebenenud või umbes viieaastase lapse poolt lapitud... Ja Mees, kes lärmiga magada ei saa, oli öö otsa magamata. Mina ei saanud jällegi sellepärast magada, et lugesin enne magamaminekut arvustusi ja seal mainiti lutikaid. Lutikad on ju... midagi Tsaari-Venemaa slummidest või... Otsustasin, et kui ma psühhosomaatilise fantoomsügeluse asemel päris lutikat näen, kriiskan nii, et terve kvartal kuuleb, ja siis kutsun politsei. Kuidas täpselt politsei peaks lutikaga käituma, ma välja ei mõelnud, aga lutikad... tänapäeval... see ei ole ju võimalik! Õnneks ei olnud jah, ikka puhas oli see paik. Tigedaks tegi hoopis asjaolu, et lubatud hommikusöögi asemel ülbitses retseptsioonitädi, et see on hostel, mis ajast te hostelist hommikusööki tahate... Noh, hosteleid on nähtud selliseid ja teistsuguseid, jääkülmi ja lärmakaid, jah, aga ka sellist hostelit, mis oli jupi maad parem kui odavama hinnaklassi hotell. Lapsed vähemalt mingil määral magasid, aga olid muidugi sügavalt pettunud, et me ei ööbinudki "Kevin üksinda New Yorgis" tüüpi hotellis.

Niisiis, olles jõudnud Riiga õhtul, maga rahulikult - kõrvatroppidega? - korralikus ööbimiskohas umbes kella kuueni hommikul ja mine siis vanalinna jalutama. Arvatavasti on palju vähem rahvast kui õhtul kella kuue ja kaheksa vahel, ära niisiis meie viga korda, eriti mitte kolme väikelinnalapsega. Minu parimad vanalinna-kogemused on olnud just varahommikuti, kui inimesed veel niisama ringi ei liigu. Juugendstiil ja muu taoline seal vanalinnas on kah, aga siia-sinna on ära peidetud nunnusid keskaegseid maju ja kui otsida, siis leiab toredaid kangialuseid otseteid ja kõveraid-kitsaid tänavakesi ka. Kindlasti leia üles toomkirik ja selle varjus laste mänguväljak. Keravöölasega! Kas võib olla midagi toredamat kui ausammas keravöölasele ühes põhjamaises ülearu suures linnas? Seal olid ükssarvik ja miski greifi moodi tegelane ka, aga see keravöölane... Otsanunnu.

Hommikust sööma võid sa muidugi minna ka mõnda kohalikku bekerijasse. Aga. Kui tahad kogeda ehtsat, õiget Bäckerei'd, väga head kohvi normaalse suurusega tassis, avarat, modernse, kuid sealjuures rahuliku kujundusega ruumi, mõistlikke hindu ja lahket teenindust, siis mine Junge pagariärisse Marijas Ielal või Blaumana Ielal. See on nimelt meie armastatud Junge Stadtbäckerei läti filiaal. Pagariäri idee oli täpselt õige, aga tundus, et koogid pigem lätipärased. Kui esmese õhtupooliku päästis keravöölane, siis sellele järgnenud võrdlemisi grumpy hommiku päästis igatahes Junge pagariäri. Ja kui oled juba heas pagariäris korralikku kohvi ja sööki saanud, saab elu ainult paremaks minna.

Ülejäänud päevaga vaata ise, mida teed. Kui tahad kaelkirjakut näha, tuleb minna loomaaeda, aga kui oled eelmisel õhtul ülearu suurtes rahvahulkades sebinud ja saanud ebaloogilisse kohta villi ja/või saanud lõrisetud ühe kerjuse vastiku musta koera poolt ja sul on südalinnast kõrini, siis mine Riia Mootorimuuseumi. Sinna võid sa sattuda ka täiesti juhuslikult, aga õigem oleks muidugi sihipäraselt. Esiteks, pärast sõitu nõukogude ajast ainult värvikate reklaamide võrra muutunud majade vahel tundub, et oled taas jõudnud tsivilisatsiooni oaasi keset ebameeldivat suurlinnakõrbe, teiseks, vanade autode väljapanek on tõesti tähelepanuväärne. Kaasasolevate poisikeste pettumuseks küll ei lubata autodesse sisse ronida, aga tegelikult läheb see pettumus ruttu üle, sest on, mida katsuda, vaadata ja katsetada. Ja millal teie viimati marsruuttaksot ehk "kutsikat" nägite?

Söömisega on nii, et söögikoha otsimiseks võta aega. Ära satu olukorda, kus nälg võtab silmanägemise ja pead minema esimesse ettejuhtuvasse Lidosse, sest ausõna, koolitoitu saad sa kodus palju odavamalt süüa (meil annab süüa Daily-nimeline firma, Lidol on ainult kartulid ja riis paremad, aga hinnad kolm-neli korda kõrgemad).

Nojah, ja kuna sa oled Läti külastamiseks valinud suvise aja ja sul on aega ja sa oled üldse puhanud ja tuul ei vii kõrvu peast, siis on sul ehk ka tuju minna avastama paljukiidetud Kuldigat ja Kuramaad üldse ja... Erinevalt olukorrast, kus oled magamata ja õues on jahe ja tead, et Jurkalne pankrannikust ei tunne sa muidu kui suveilmaga mingit rõõmu...

Ah jaa, muidugi hoia silmad lahti kohalike kasside suhtes. Pilsetas Kanals'i ääres pargikeses Raina bulvari ja Krišnaja Barona tänava nurgal näiteks toimetab üks väga enesekindel triibik, kontrollib parte ja suhtub pargipingil saia mugivatesse turistidesse heatahtliku ükskõiksusega.

Kokkuvõtteks - selline kontrastne käik oli. Keravöölase kuju ja Junge pagariäri on vaieldamatud tsivilisatsiooni tundemärgid. Hostelis veedetud õuduste öö ja kesklinnavälise osa üldine räämas olek meenutasid jällegi väga nõukogude aega. Lapsi tuleks muidugi üldse suurlinnadega tuimestada, üks neist küsis vanalinnas haleda häälega, kas Tallinna kesklinnas on ka nii palju prahti igal pool maas... No me läheme nendega suve teisel poolel Amsterdami, siis saame võrdlevat uurimust teha.

Wednesday, April 25, 2018

Puhkamisest ja reisimisest

Ajal Enne Lapsi me Mehega ikka käisime siin ja seal. Nii palju, kui rahakott parajasti võimaldas. Ükskord, kui üldse ei võimaldanud, käisime vist umbes 150 euroga (alla 300 jäi see summa kindlasti, aga ma ei tea, kas mäletan õigesti, et alla 200 ka) Prantsusmaal ära. Hääletades muidugi, ja nädal aega olime Taizes telgis. Ükskord, kui vägagi võimaldas, käisime kah Prantsusmaal, aga siis ikka hotellides ja kämpingutes ja puha. Tore oli.

Siis me saime kolm last ja kui need hakkasid juba üsna inimeselaadseteks kasvama, ei võimaldanud jällegi rahakott suuremaid kolamisi ette võtta. Viiekesi ikka ei hääleta... no ja minul vähemalt on praeguseks juba kärss kärnas, antagu enam-vähem usaldusväärsed kohalejõudmisajad ja liiklusvahend, mis garanteeritult suitsu järele ei haise. Hääletades ju autosid-autojuhte valida ei saa. Nii on kujunenud olukord, kus lapsed arvavad, et koolivaheaegadel ja üldse vabal ajal kodusistumine on meie loomulik olek. Talvel jah, see on paratamatus, et ahiküttega elamisest mitmeks päevaks ära ei lähe - eriti, kui on vastik külm talv. Aga mitte-talvel tegelikult võiks.

Muidugi, vihjates jälle isiklikule kärsale, kui ma juba asjad pakin - iiiiiuuuu, vihkan pakkimist! - ja kuhugi sõidan, siis ma tahan selle eest ka midagi saada. Ilusat vanaaegset arhitektuuri, mõnusaid pagariärisid ja kui veab, siis võiks mõni meiekandile mitteomane pinnavorm ka silma jääda. Suusa- või spaapuhkus pole minu jaoks üldse mitte mingi puhkus. Te ju teate, mida ma talvest ja lumest arvan, aga spaas oleks lihtsalt... imelik. Mõnes Eesti veekeskuses pidavat olema ainult kaks riietusruumi - üks meestele, teine naistele. Öäk. Vastumeelsus mitmekesi alasti olla pärineb ilmselt lapsepõlvest, kui laupäevaõhtune saun oli kohustuslik, aga sauna läksid kõik pere naised korraga. Ehk siis minu ümarik ema ja umbes meetrise läbimõõduga vanaema, pluss mina... saunas oli umbes neli ruutmeetrit põrandapinda, muu osa peal oli lava, mida me ei kasutanud, saunaahi ja keris, mille lähedale ei tohtinud minna. Ja ehkki mulle ujuda meeldib, saan ma oma ujumise ujutud suvel meres, kus suplejate kontsentratsioon on kohe kindlasti väiksem. Ja Mehe viimane öö läbi kestnud hirmus astmahoog järgnes kahtlasel moel vahetult meie esimesele ja ainukesele veepargikülastusele (Weidenis Saksamaal), nii et...

Ühesõnaga, kui selgus, et Mehel on sel koolivaheajal hämmastavalt mitu vaba päeva, hääletasin mina igasugused veepargid otsekohe maha. Pladistada võib kodus vannis palju odavamalt, aga Terviseparadiisi perepileti eest saaks käia muuseumis ja muuseumis ja muuseumis... või teha midagi muud päriselt põnevat.

Mees jällegi hääletas maha minu mõtte sipsti Saksamaal ära käia. See Poola seal vahel, jah, ei kõlba mitte kuskile, aga lennukiga oleks praegusel hetkel liiga kallis - sest kuupäevad on väga piiratud.

Et lähivälismaa? Miks ka mitte, arvas Mees. Eile õhtul me päris kõiges selgusele ei jõudnud, aga on lootust... et meil õnnestub ka üle hulga aja kuhugi kodust välja pääseda.

Muidugi, välismaadega on siin meiekandis kehvasti. Rootsi on pärast "Minu Rootsi", "Minu Stockholmi" ja BlondiinMolly blogi lugemist minu jaoks ebasümpaatne. Kohe mitte ei kutsu, pealegi saab sinna laevaga. Mäed, jah... aga need pole ikka need õiged Alpid, praegu oleks seal niiehknii külm. Soomes ma olen üks kord käinud, aitäh, rohkem ei taha. Ka sinna tuleb laevaga minna - mul hakkab Muhu praami peal ka paha - ja ka seal oleks praegu külm, aga mina tahan jalutada ja ringi vaadata. Venemaale minekuks on vaja passi ja viisat ja natuke rohkem keeleoskust kui meil on. Peterburis võiks käia küll, jah, Peterburi on ju minu lapsepõlve suurlinn ja imeilus. Ehk ükskord...

No aga seal Läti pool - losse-kindluseid on, kui hästi läheb ja ei saja, siis on loomaaed ka. Ehk leiab ka mõne mõnusa pagariäri, ehtsat Bäckereid pole niiehknii mõtet loota. Kui keegi mõnd mõnusat pagariäri või muidu mitte ülearu kallist restorani (palun, mitte kohalik köök, see tundub sama õudne nagu Eesti oma, kruubid ja köömned ja...) Sigulda-Riia-Ventspilsi kandis teab , siis võib soovitada. Mees olevat eileõhtuse guugeldamise käigus ka miski hotellilaadse asja leidnud, mis ei olevat väga õudne ega väga kallis paistnud. Lõpuks jõuame ilmselt ikkagi Teise Vanaisa juurde Kuurortlinna välja (Ritsik, kui su küllakutse veel kehtib... siis ma anna teada).

Hotellidest veel. Ega ma väga mitmesugustes hotellides ole käinud, ikka neis odavama hinnaklassi omades, aga minu jaoks on hotelli funktsioon pakkuda magamis- ja pesemisvõimalust. Kõik. Kui ma saan privaatse toa, kus voodi päris fakiiriase ei ole, ja võimaluse kasutada puhast vannituba, siis ma võin oma šampoonipudeliga mööda koridori ka kõmpida, üldse ei sega. No misasja ma juba olen pakkinud ja sõitnud, kui ma siis ülejäänud aja niisama oma toas passin, eks ole. Tänapäeval, jah, võiks hotellis vaba wifi ka olla... et saaks üle vaadata, äkki on mõni tähtis sõnum või kiri... aga igasugused muud luksused peale voodikoha ja vannitoa kasutamise mind ei huvita. Et tuba ei peaks olema mürkroheline ega lilla, on ju iseenesest elementaarne (me neid hotelle uurides nägime niisuguseid ka, on ikka mõnel inimesel maitse). Kui hommikusööki antakse, on tore, aga sama hästi võib kohalikku pagariärisse tutedada. Nagu meil Mehega 2014. aasta talvel Portugalis oli... hotell oli puhas ja magamiseks sobis küll, aga hommikusöök-hinna-sees toimus kaks kvartalit edasi ja kuna seal Vila Realis on kogu linn täpselt ühesuguseid maju täis, kondasid esimesel hommikul kõik eesti õpetajad hommikul näljaste nägudega mööda tänavaid ja nuusutasid, kas kohvilõhna tuleb.

Ma nüüd guugeldan ise ka, kas lätlastel on mõni "Anna Edasi" tüüpi kohvik olemas. Võiks ju olla?

Tuesday, April 24, 2018

Plaanid ja kuidas need on muutunud

Tahaks... kõike! Kõike teha! Ehitada ja aiaga mässata ja veel ehitada ja oma väikest käsitööäri ja...!

Talvel olid plaanid suured.

Remondime kasvuhoone ära. Kasvatan veel rohkem aedvilja. Reisime, ehitame. Saame kõigepealt Majale tuulekastid, siis poistele oma toad ja nii edasi. Ja minu käsitöötöö suhtes olid kah eesmärgid.

Siis tuli kõigepealt autoremont. Ühe kuu sissetulek läks, nagu oleks kits sabaga löönud. Täiesti planeerimatult. Et lõpuks ka kevad tuli, oli muidugi tore, aga koos kevadega tuli ka vajadus lindatada ja see, vabandage, oli vägagi ebaharilik ja etteplaneerimata töö. Võttis kõvasti aega ja veel rohkem jõudu. Vaim oleks aiatöödeks ikka valmis, aga liha on nõder. Mitte ainult minul, vaid meestel ka. Ühel on siin lihtsalt palju töötööd ja ühel teisel on äge puberteet. Südamerikkega laps on see, kes kõige rohkem abistab, aga noh, see süda.. ja ta on tegelikult ikka veel mõnevõrra väiksem kah kui teised.

Eile käisime Mehega kahekesi Linnas ja rääkisime üle hulga aja ilma kõrvaliste kõrvadeta.

Aiatööde teemal tuleb eksperiment "tomatid kasvuhoonesse, millel pole katust". Ühesõnaga, Mees vaatab, et äraväsinud kilemaja päris kokku ei kukuks, aga uue kasvuhoone ehitame siis, kui kuskilt virna vanu aknaid saame või midagi taolist. Ilmselt mitte sel aastal. Küllap me natuke tomateid ikka saame. Lillebroril on suur potitomatite kasvatamise projekt käsil ja puha.

Porgandeid ja herneid ikka kasvatan, aga põhirõhk läheb sel aastal näiteks lehtsalatile ja tillile. Ja maasikatele.

Kui käsitöötöö eesmärki ei õnnestu täita, siis on seatud vale eesmärk. Igatahes pühapäeval me siiski Luige vanavaralaadale ei lähe, kauge ja külm ja ihu nõder. Olulistel lähematel laatadel käime ikka, tuleval laupäeval näiteks on Linnas laat... sinna me läheme, sadagu taevast pussnuge või pisikesi poisse. Millal ma oma DaWanda poe teen, seda ei tea, arvatavasti selle aasta sees, aga ilmselt mitte veel aprillis. Mis siis ikka, toit on laula ja riie seljas, ega need sallid ja vaibad leiba ei küsi.

Ehitame jõudumööda edasi küll jah. Otsustasin, et hakkan tulevast kuust koguma tuulekastide jaoks, seda tööd niiehknii oma jõududega ei tee. Enne tuulekaste tuleb muidugi ära lappida üks pikalt pehkinud välissein, vooder lahti nakitseda ja puha... Mees teeb, mina aitan (poisid ka, kui saavad). Ma arvan, et enne mai keskpaika me isegi ei mõtle sellele.

Poiste Oma Tubades peab kõigepealt palju lammutama. See ei maksa midagi. Homme? Ülehomme? Kuna ilmateade on sel nädalal niru, saabki tubaseid töid teha, ja katus ei saja läbi! Igaühele sõrgkang pihku ja lasku käia. Natukehaaval, küll saab. Ka selle asja organiseerimisega tegeleb Mees.

Reisile me läheme niiehknii.

Ma nüüd lähen võtan ühe ibuprofeeni, sest lihased valutavatad hoolimata usinast puhkamisest kahe viimase päeva jooksul. Siis otsustan, kas minna õue maad kaevama või kududa villavaibakesi edasi. Ainult et seda ma ikka ei mõista, kuidas ma siis jaksasin, kui lapsed kõik korraga pisikesed olid. Tegusesin aias ja pahteldasin seinu ja triiksin pesu ja vahetasin mähkmeid ja... Nüüd mul on aega magada* ja lugeda ja puha, aga näe, jaksamist ikka ei ole. Vanadus vist. :)

__________
*kui me eile Linnast koju saime, sõime ära ja mina pugesin voodisse, kohutav uni oli. Mees tegi samal ajal kõige klassikalisemat kevadist isategevust, mida teha saab, putitas poiste jalgrattaid. Kujutage ette, nad lasevadki mul keset heledat päeva mitu tundi magada, kui ma tahan!

Sunday, April 22, 2018

Aprilli kolmas nädal

Esmaspäeval sai lindatamine läbi. Mehed aitasid. Kuna õhtul oli vahelduse mõttes tuulevaikne, põletasime ka oma oksamultšiokstehunnikut palju vähemaks. Oksi tuleb ikka ja jälle ja ega mul seda multšimist kusagil väga ei juhtugi, aga hunnik niisama kuuri ees... ei ole kena.

Jõugu Juht oli peamiselt puberteetik. Lõpuks ma ähvardasin teda arvutikeeluga kuu lõpuni, siis leebus. No kaua võib - arukas poiss, oskab oma emotsioonidest rääkida küll ja teab, et mõni asi lihtsalt tuleb ära teha, aga on muudkui kriuks ja kräun ja ahvahetpole...

Unistaja käis sama päeva jooksul loodusmuuseumis ja klassiõhtul ja ööbis selle tagajärjel Vanaema juures - noh, see õhtune buss oli klassiõhtu lõppemiseks juba ära läinud. Klassiõhtu kõige aredam mulje oli ühe tütarlapse edvistamine, Unistaja arvates üle igasuguse lubatud piiri. Puberteet, tundub mulle, on algamas ka viiendas bees.

Lillebror käis loomaringiga kohalikus loomaaias. Peamiselt oli ta seal näinud oravaid.

Kogu perega käisime juubelisünnipäeval, kus vähemalt minul oli väga tore. Ega väga sageli ei ole võimalust istuda koos terve hulga omainimestega. Isegi kui paari neist esimest korda kohtad... aga tundub, nagu oleks tegu sõpradega, keda me lihtsalt varem veel ei tundnud. Aitäh.

Veel tegime perekondlikult aiatöid. Mehed koristasid, mina kaevasin maad. Ainult et aiatööpükstesse ma enam ei mahu...

Üle hulga aja käis külaline - Lillebrori pühapäevakooliõpetaja oma imearmsate tütrekestega. Nendega tegeles peamiselt Lillebror, kes sai 5-aastaselt Em.-lt tiitli "See meie sõber". Kolmene El. huvitus peamiselt kummikarudest ja kiljumisest. Selgus, et ppk õpetaja Er. on olnud nii-öelda minu koolipoiss, aga arvatavasti ei olnud meil siis, kui mina olin algaja psihholoog ja tema nii umbes kaheksanda klassi poiss, mitte mingit kokkupuudet. "Sa vist tegelesid rohkem bee-klassiga," arvas Er. Nii oligi, Beeklassi ma mäletan küll, paremini, kui tahaksin.

Juhtus selline lugu, et minult paluti andeks... kuigi andekspalumist ei olnud üldse vaja. Palvetame edasi, et oleks rahu kõigis valdkondades, nii ma ka andekspalujale ütlesin.

Ja hoopis muus kontekstis juhtus nii, et lühikese aja jooksul märkasin mitmest allikast inimliku rumaluse lõpmatust. Üks märkamine tekitas lihtsalt halva enesetunde ja vajaduse silmi pööritada. No tõepoolest....! Teine märkamine ajas südame pahaks ja tekitas tahtmise virutada. Väga, väga kõvasti. Olen kindel, et selle allika rumalus solvaks paljusid, kui nad vaid teaksid... noh, loodame, et ei saa teada. Kolmas... on selline pidev, ei midagi uut. Kui nii võtta, siis ei olnud midagi uut ka esimese kahe puhul, aga lootsin ikka, et inimesed tulevad meeleparandusele, kasvavad suureks või midagi sellist... Ehk nad kasvavad suureks kunagi edaspidi.

Köögiaknast nägime reede hommikukohvi kõrvale kaht metskitse meie väravas. Pühapäeva hommikukohvi kõrvale jällegi kaht teismelist tütarlast, ilmselt naabrite lapselapsed, saabumas meie parki ääristava heki kõige tihedama põõsa taha ja mõnda aega kergelt kummargil seismas. Sinnamaani levib meie wifi küll jah. :) Jõugu Juht arvas, et tütarlapsed käisid Snapchati kontrollimas.

Lugesin kah.
Shannon Kirk, "Meetod 15/33" - kui nii võtta, siis on tegu käsiraamatuga, mida teha, kui oled sattunud inimröövi ohvriks. Kasulik on näiteks röövija söestada, olles eelnevalt hoolikalt kaardistanud kõik olemasolevad ressursid. Julm lugu, aga mulle meeldis.
Kathleen Glasgow "Katkine tüdruk" - iseenesest vajalik raamat vajalikul teemal, aga miks peab sellistes raamatutes alati peategelane pärinema düsfunktsionaalsest perekonnast? Kas ei võiks olla mõnd ennasthävitava käitumise teemalist raamatut noortest, kelle peres on lastekaitsja seisukohalt võttes kõik korras?
Joanne Fluke, Laura Levine, Leslie Meier "Candy Cane Murder" - kolm lugu mõrvadest, milles on oma osa jalutuskepikujulistel suhkrukommidel, mis iganes nende eestikeelne nimi on. Fluke'i lugu on täiesti tavaline, täpselt nagu kõik Fluke'i lood. Levine'i lugu mulle eriti ei meeldinud. Meeldis Meieri lugu, aga mitte mõrvaloo lahendamise pärast, vaid väikelinnaelu sõbraliku kirjeldamise pärast.
"Eestid, mida ei olnud", koostaja Indrek Hargla - seda nimetatakse vist alternatiivajalooks. Täitsa loetav ja hämmastavalt viisakas raamat.
Indrek Hargla, "Merivälja" - mnjah. Kuidagi segane ja ebamäärane ja kogu see ufovärk tundus olevat ainult ettekääne, et inimesed omavahel sassi ajada. Muidu võis lugeda küll, aga mind häiribhäiribhäirib, kui kirjutatud tekstis on lauseehitus vale! Ma saan aru, et see oli autori katse kõnekeelt edasi anda, aga minu meelest kirjutatakse raamatud kirjakeeles, mitte kõnekeeles. Imetore oli, et ebaharglalikult ei olnudki selles raamatus räiget pornograafiat, kõik intiimstseenid ja roppused olid... ma ei tea, markeeritud? Kui võrrelda iga Melchiori-raamatu kahe leheküljega, mida pahaaimamatu esmalugeja arvavasti tohutu jahmatusega loeb ja pärast, kui lugu jälle normaalselt edasi läheb, omaette mõtleb, mis asi see nüüd ometi oli.

Thursday, April 19, 2018

Kuhu küll kõik kingad jäid...

Viis aastat tagasi kirjutasin sarnase pealkirja all pükstest. Püksimurest on poisid praeguseks välja kasvanud, vähemalt ei ole neil kellelgi enam huvi päeva peamiselt mööda põrandat roomates veeta. Õige mitu paari on Unistajalt pärandunud Lillebrorile ja Jõugu Juhilt Unistajale. Suurte poiste püksid lihtsalt enam ei lagune nii kiiresti! Mulle sobib hästi.

Selle kevade mure on hoopis mõistlikud mustad tänavakingad. Aitäh juba ette, ärge mulle netipoode kohe üldse soovitage, sest... Unistajal on endiselt keskmisest palju laiem jalg ja kinga ma pole elu sees mitte kellelegi julgenud proovimata osta. Juba enne netipoodide tekkimist sain kogemuse, et jalatsid valmistatakse mingi tundmatu disaineri standardi, mitte inimeste jalgade tegelike mõõtude järgi - siis, kui Plasku all oli veel Walking ja seal oli müügil vähemalt kakskümmend ilusat ja soodsat suvekingamudelit... haardvarbalistele, kitsale jalale mitte ühtegi! Uhh.

Niisiis, talvesaapaga on palav, sandaali jaoks vara, kummikutega oleks nagu imelik koolis käia. Eelmisel nädalal võtsime ette võimatu missiooni leida mõistliku hinnaga tänavakingad (soovitatavalt musta värvi, eraldi kontsaga, paeltega, taevapärast mitte spordijalatsit meenutavad!) laiale jalale number 38-39. Selgus, et päris kingapoed niisuguseid asju ei müü. Või müüvad, aga esineb puudujääke vormis, hinnas või kvaliteedis. Või on tegu üle mõistuse kitsaste kingadega, mis tuleb jalga piiiigistada ja pärast jalg sealt seest välja kiiiiskuda. Kõndimiseks ei kõlba!

Sepa turu kingamüüjatel ikka midagi on, arvas Mees. Sandaalid saimegi, neid oli ka vaja. Kõik välimuse ja hinna poolest vastuvõetavad jalatsid olid kiiiiiiitsad. Ega seal Sepa turul kuigi kalleid kingi ei müüdagi, aga see laius, jah... ja millegipärast müüsid erinevad boksid täpselt samu kolme kiiiitsast mudelit. Urr.

Siis ma käisin Prismas toitu ostmas ja seal nemad olid - kõige alumise konksu otsas, mustad, paeltega, silma järgi laiale liistule. Hind vististi 24.95, ma ei viitsi praegu tšeki pealt vaadata. See on rohkem, kui on mõistlik kasvavale lapsele jalga osta, aga kui on valida, kas spordijalatsitega paljajalu laps või mõistlikust kallimate jalatsitega laps, siis ma valin ikka seisuse- ja sündmusekohased jalatsid, mis siis, et kümmekond eurot kallimad kui jala kasvamise kiirust arvestades mõistlik oleks. Unistaja proovis jalga ja ütles, et on mugav küll, eriti seniproovitud eksemplaridega võrreldes. Meist jäi sinna veel üks (1) paar suurust 39.

Tänase ja vajadusel homse päeva plaan on leida mõistliku hinnaga tänavakingad nr 40 kitsamale jalale. Suurusega enam nii hullusti probleemi ei peaks olema, kõige väiksemad meestekingad algavad ju sellest numbrist, aga niipea, kui jalatsimudelil on silt "täiskasvanu", on hind kohe jupi maad krõbedam. Eks me näeme...

Lillebrori jalg on õnneks veel levinud suuruses... ja pigem kitsapoolne kah, tema jalatsitega hetkel tõsist muret ei ole.

***
Selgituseks - meie peres ei kanta spordiriideid ega -jalatseid avalikus kohas muidu, kui spordisituatsioonis. Või kui peaks minema kartulipõllule... või metsa matkama või seiklusparki. Eks needki ole omaette spordisituatsioonid. Samuti ei kanta meil spordijalatsi-imitatsioone tänavakingade pähe. Teate küll neid kingaks maskeerunud botaseid, võeh! Jõugu Juht kräunub, et spordijalatsitega on muuugaaav, aga me parem käimegi kümme poodi läbi, et leida see lapse ja lapsevanema poolt heakskiidetud jalanõu, kui et me lapse botastega - päta-päta - linna peale lubame.

Tuleval sügisel tuleb üks suur mõistatamine, sest kolmandas kooliastmes ma enam last vahetusjalatsitena sandaale kandma ei sunni, aga kummitallaga tennis ei ole minu meelest vahetusjalats... ja kõik kummitallaga asjandused on tennised! Isegi tüdrukud ei kanna enam koolis ballerinasid, vaid kummitallaga asjandusi! Nii et pean hakkama poolest juulist silmi lahti hoidma, et leida JJ-le vahetusjalatsid, mis ei oleks ema meelest liiga õuuuudsed ja samal ajal sobiksid teismeliste poiste rõivaetiketiga naatukenegi (muide, kui koolis stiilinädal oli, siis ma lubasin JJ-l soovahetusepäeval kanda seelikut, aga spordiriiete päeval dresse ei lubanud, sest dressipüksid mitte-spordisituatsioonis on lihtsalt labased*).

Aga mis puudutab ideed "minge ostke lapsele kallima firma poest ja probleem on lahendatud", siis ausalt, minu käsi ei tõuse kasvava lapse jalatsite eest kuuskümmend eurot maksma. Ja kogemus on, et see kallim king ei pruugi ikkagi jalas mugav olla... või võib olla kogu oma hinnast hoolimata kehva vastupidamisega. Kõigi kingade etalonid minu jaoks on need pruunid Elefantenid, mille mu onunaine nii umbes 1977. aastal Saksa DV-st tõi ja mis mina onutütrelt pärisin. Mugavad, klassikalised, istusid hästi jalas. Võimalik, et ma õppisin nende tõttu paelugi siduma. Arvatavasti läksid nad minust kuhugi edasi, siis olid mugavad lastekingad kullakaaluga. Ainult et Elefanten ei tee enam ilusa välimusega jalatseid, suurte poiste suurustest rääkimata... Kui teeksid, siis nende kingad ma ostaksin poistele küll, isegi netipoest.

Huvitav, kuskohast hangivad kingi näiteks laulupoiste vanemad? Peotantsupoiste puhul ma kujutan ette, et nood on enamasti pigem peenema kondiga ja võib-olla on tantsukingad kohe eraldi sort... aga poistekooripoisse on ju igasuguseid, priskemaid ja peenemaid, lavale minnakse ju ikka viigipükste, triiksärgi ja lipsuga, sinna juurde ju tenniseid või sandaale ei panda? Või lauldakse, varbad rullis, nii kaua väiksemate viisakate kingadega, kuni vähegi saab, ja siis minnakse kohe suuremate numbrite peale üle, pool kilo vatti ninasse ja kannatab koori hulgas seista küll?
_________
*ma olen endiselt see ema, kes ilusa kevadilmaga lubab lapsed küll dressides õue jalgpalli mängima, aga söögiajaks tuppa tulles nõuab laua taha jalga päris pükse. Vahetavad ka. Pärast sööki vahetavad tagasi ja kaovad uuesti õue.


Monday, April 16, 2018

Upsi

No ei seisa see lugemispäeviku pidamine meeles. Eriti mitte suure lindatamise vahel. Tegelikult ma ikka loen vahepeal küll.

Carole Nelson Douglas "Catnap" - mnjah. Mees tellis selle raamatu mulle sellepärast, et osaliste hulgas pidavat olema must kass. Kass on tõesti, Kesköö-Louie, aga kassi vaatenurgast esitatakse kogu loost häbiväärselt väike osa. Samas on just kassi esitatud tekst palju vaimukam, kergemini jälgitav ja muhedam kui inimeste sahmerdamised. Viimastest on poole raamatuni lausa raske aru saada. Me wantz rohkem kassi ja vähem inimesi.

Marje Ernits "Kuukerijad" - oijah. Mitte, et ma ise suudaksin midagi paremat kirjutada, aga see raamat... oli küll väga omamoodi eksperiment. Arvasin enne autori guugeldamist, et tegu on mingi järjekordse lapskirjanikuga, aga tuleb välja, et täitsa elukogenud inimene. Võib-olla mulle oleks meeldinud, kui ma oleksin seda 14-aastaselt lugenud.

Dan Brown "Pettepunkt" - klaver põõsas ja vandenõuteooria, aga seekord vähemalt mitte maailmajagudevaheline aaretejaht. Selline ranna- või lennukilektüür, mitte midagi erilist.

Ransom Riggs "Hingede raamatukogu. Kolmas raamat Miss Peregrine'i ebatavalistest lastest" - ma arrrmastasin juba esimest raamatut. Teist ka. Kolmas on sama tore kui kaks eelnevat. Goodreadsis nimetas keegi seda hipsterite Harry Potteriks, umbes nii see ongi. Üle jupi aja taas raamat, mille ma kavatsen endale koju osta, sest need vanad fotod ja see nende ümber kootud lugu... Geniaalne. Ilma fotodeta oleks lugu tõesti nõrgem, aga siin on kahe asja omavaheline kombinatsioon see, mis mõlema poole väärtust tõstab.

Sunday, April 15, 2018

Linda!

Küllap see rahvuseepose ürgema üks tugev naine oli. Ega ta muidu poleks sellist poega saanud, kes muudkui kive loopis ja muid suure-jõu-tegusid tegi. Minu elu on viimastel päevadel käinud nii:

Lõbus-lahke Lindakene
rabas rüppe roovilati,
kandis kaikaid kuuri alla
virnastas varjendi varjule...

Täpselt nii ongi. Sügisel said katuselt allapillutud roovilatid hädapäraselt virna laotud. Kuhugi. Küllap kevadel leitakse neile parem koht. Nüüd on kevad ja Mees mõtleski välja koha, kuhu neid panna - lühikesed kuuri, pikad meie paberitega pommivarjendi seina äärde. Pommivarjend on lihtsalt meie moosikeldri peenem nimetus (algselt on ta ka kirjas varjendina, sest sõjaliste objektide ehituseks anti raha), aga selle otsas on mõttetu ja kole kuurike, kus SeeKesSiinMajasEnnemElas hoidis näiteks tsemendipulbrit. Kuuri seina ääres oli vaba ruum, kus need roovilatid absoluutselt mitte kellelegi ega millelegi ette ei jää... järelikult sinna. Noh, eks mehed veavad ka, aeg-ajalt on näha, kuidas mõni poiss läheb nagu noor Kalevipoeg, viiemeetrine latt õlal... Mina kasutan pigem seda lohistamise-meetodit, aga lühemaid juppe on tore kanda - nagu põrsad kummagi kaenla all.

Ja muud... muud polegi eriti teinud.

Lillebror luges läbi "Harry Potteri" esimese osa. Meeldis väga. Meile sobib.

Unistaja ja Jõugu Juht käisid Ettevõtluskülas.

Mees mõtles välja koha roovilattidele... aga seda ma juba ütlesin.

Linda... nojah, teeb Lindat. Lihtne töö, ei vaja mingeid erioskusi. Oma viimase maakaevamise-hargi varre murdsin ka pooleks, nii et ega mul eriti muid tegevusi olegi teha.

Väljas paistab päike, ma lähen ja lindatan nüüd edasi. Kui hästi läheb, tulevad mehed ka appi.

Tuesday, April 10, 2018

Peki-Heini (läheb isiklikuks ja allapoole vööd)

Ottokar Domma kutsus minu meelest kedagi oma koolikaaslastest Peki-Heiniks. Ju see Heini siis priskevõitu oli. Siinpool arvutit kipub ühe teatava isiku vorm ka kangesti sinnapoole. Iseenesest ongi meie pere loomulik vorm muffinivorm, aga kui kaal on ühemõtteliselt katki, näitab iga kord peale astudes aina suuremat numbrit... siis kipub asi pikapeale probleemi kanti. Ma ei ole veel saavutanud oma kerakujulise vanaema olekut - istudes toetus lõug rinnale, rind kõhule, kõht reitele... aga põhimõtteliselt pole see pikapeale ka välistatud.

Need sõbrad, kes mind päriselus on näinud, ei usu veel jah, aga kui ma ikka istumast tõusen ja tunnen, et puusade peal liigutamise tõttu midagi väriseb... siis ei ole see ju õige asi. Üldse mitte minulik. Pealegi on mõned riided hakanud halvemini istuma. Paksuksminemise tõttu uute riiete ostmine oleks puhtakujuline raiskamine. No ja vaadake, kui Jumal päevi annab, olen mina ka ükskord väga vana. Väga vanal inimesel on palju mõnusam liikuda või lasta ennast liigutada, kui ta on kergekaalulisem. 40+ vanuses aga pole see kehakaalu korrigeerimine sugugi enam nii lihtne kui 20-aastaselt.

Netiavarustest leidsin just pildi, kus üks ümarik proua ütleb, et tahaks olla nii paks, nagu ta oli siis, kui ta esimest korda arvas, et ta paks on. Täpselt. Siis ma olin 19-aastane ja kaalusin vist 55 kilo. Minu tolle-hetke-tööandja oli umbes 31, kaalus enda arvates palju (70 kilo vist?) ja asus käima spordiklubis. Vahepealsete aastate jooksul on ta saanud veel ühe lapse, võtnud kaalus hirmsasti juurde ja päris palju maha. Nüüd on ta 55 ja käib Nepaalis ja muudes taolistes kohtades matkamas, jookseb maratoni ja puha... ja mulle tundub, et näeb pildi järgi päris hea välja. Ta on nimelt Saksamaal kohaliku tähtsusega kuulsus, ma guugeldasin ja sattusin tema FB lehele... Guugeldasin sellepärast, et mingil teadmata põhjusel nägin täna öösel unes maja, kus ta tookord noore emana elas ja lapsehoidjat (khm, mina) pidas.

Noh, mina olen kunagi umbes 22-aastaselt spordiklubis käinud. Ei olnud hea mõte. Pealegi olen ma sellest saadik hankinud endale liigesepõletiku ja elanud püstijalu üle südamelihase põletiku. Mägimatkadele ma niiehknii ei tahaks minna, eriti mitte Nepaali. Alpides mõne paaritunnise tiiru võiks teha, kui ma kunagi Alpidesse peaksin sattuma. Maratonijooks ei tule kah kõne allagi, jooksmine, öäk. Vastumeelselt ei tohi sporti teha, muidu on pärast kohutav vajadus lohutustoidu järele ja pugin kõik kalorid uuesti tagasi.

Kestvusalad mulle muidu sobivad. Maakaevamine ja seenekorjamine... ja muruniitmine, aga selle viimasega tegelevad nüüd peamiselt poisid. Seentega on hetkel raskusi, kevadkogritsad meile ei sümpatiseeri. Maa oli üleeilse katsumise järgi alates seitsme sentimeetri sügavusest veel külmunud, aga äkki varsti juba saab... Ühesõnaga, sporditeemal loodan koduste võimaluste peale. Majaesises pargis on ka veel lõputult riisumisvõimalust, liigutamine seegi.

Dieediasjandusega on aga nii, et šokolaadi me tõesti enam ei osta. Sööme küll, kui antakse, ja mingi küpsetusšokolaad on kapis kogu aeg olemas, aga nii, nagu mõne aasta eest, et lapsevanemad pistavad kilo salašokolaadi nädalas... ei mitte. Korralikuks koogiküpsetamiseks ei jätku mul kah praegu enam energiat. On huvitav, et umbes aasta eest märgatavalt vaesematena sõime palju rohkem koduseid toite kui praegu. Isegi vist tervislikumalt, kui nüüd mõelda poejogurtite (aga Tere põldmarjajogurtile ei ole ju võimalik vastu panna, sest põldmarjad!) ja Nutella koostisele. On selline imelik vaheperiood, et mahe-lehtsalati ja veisefilee jaoks natuke nagu vaesevõitu, aga ei ole ka otsest rahalist vajadust igapäevaselt lihtsaid ja tervislikke hautisi teha. Või pigem on vajaduse puudumine kinni peas, mitte rahakotis. Koduse lehtsalatipeenra asukoht on tegelikult juba valmis vaadatud ja kavatsen kohe mai alguses külvama hakata, aga millal neid süüa saab, eks ole...

Ja mehed ja poisid muidugi nõuavad liha. Täna olen kodune, õhtusöögiks valmistan šnitslit, sügavkülma-friikartuleid (neid ilma rasvata, ahjupannil praetavaid, sest sügavkülm tuleb tühjaks saada), tomatisalatit - no see vähemalt on tervislik ja kalorivaene - ja šokolaadi-vaarikamuffineid. Sest kui emme enam üldse ei küpseta, siis on ka jama. Lõpuks on minu suureks eeskujuks kreeka mamma filmist "Minu pirakas kreeka pulm" - "Söö, Ian, söö!". Tõsiseltvõetav figuuriprobleem on arenemas tegelikult ju ainult minul ja Mehel, poisid on kõik saledad.

Mul on ettekujutus, et mõistliku kehakaalu säilitamiseks on lisaks liikumisele ja tervislikule toidule vaja regulaarseid söögikordi ja piisavalt und. Hm. Söögikordadega on nii, et tööpäeval süüakse päeva jooksul seda, mis koolisööklas pakutakse, kodus saab ise valida ja teha, mis meeldib (näiteks panni praetud suvikõrvitsaviilud ja tomatitükid. nurrrrrr.). Unega on keerulisem. Pesupesumasinale taimer vahele, et ei peaks ööelektri tõttu südaööni üleval passima, kui väsimus tapab... või kogu pesupesu nädalavahetustele. Nüüd saab ju nööre kasutada ja torude külmumise ohtu ka nagu ei ole. Ja häbematult äratava varahommikupäikese vastu... kardinatele vooder. Õmblemine, võeh. No aga segamatu ööuni ja selle tagajärjel tervem ja pikapeale riietesse paremini mahtuv mina on vist vaeva väärt? Iseenesest on üks pikema ööune tagamise tingimus juba täidetud - lapsed panevad endale teist nädalat ise äratuse ja keedavad meile lahkesti kohvivee, kui mina kööki tuigun, istuvad nad juba laua ümber ja kühveldavad krõbinaid... või mida juhtub hommikusöögiks olemas olema. Isegi kümme minutit pikem hommiku-uni on meie aktuaalse hirmsa unevõla juures oluline.

Ja nüüd klõpsasin korraks FB peale ja seal ütleb üks naisteoloog, et "Enamik läbimurret toovaid plaane jääb elluviimise, mitte väljamõtlemise taha." Välja mõeldud on, seega on olemas PLN. Kõigepealt riputan välja nöörile öösel pesnud pesu - ja eile oli viimane kord nädala sees hiljani üleval passida! -, see on liigutamine*. Siis koon villavaibakesi ja kui õues soojemaks läheb, riisun parki. Liigutamine. Toitun päeva jooksul eelkõige suvikõrvitsast, tomatitest ja Väikevenna leivast. Hea söök, samas vähe kaloreid. Ja õhtul lähen varakult voodisse. Eks ma kunagi edaspidi räägin, kuidas õnnestus. 

_________
*muide, meie krudi üldise ko-hu-ta-valt ebapraktilise  ja hooldamatu suuruse puhul on kasvuhoones või kompostihunniku juures käimine ka juba paras jalgsimatk, suvepoole saan liikumise isegi kodus püsides kätte. Äkki peaks sammulugeja ka kaela riputama, mis te arvate?

Oeh

Mul pole siin silti "vaat kuidas mina omal ajal...", aga võiks ju olla. Järgneb tänase päeva näide absoluutsest heaoluga ärahellitatusest.

Tööl. Saabub minu isiklik laps (soovib jääda anonüümseks). "Emme, mul tuli koti küljest üks lukk ära."
Möh? Laps demonstreerib muidu absoluutselt terve koti küljes tõmblukku, mis oli varem kahtpidi avatav, nüüd on ainult ühtpidi. Saate aru küll, need lukukelgud või mis nende nimi ongi...
"Ahaa?"
"Einoh, et see kott on nüüd ju katki. Teine lukk võib ju ka ära tulla ja... nüüd ei saa seda enam niimoodi korralikult avada..."
"Esiteks, laps, ma ei osta sulle uut koolikotti, kui sa ei ole ise kaasas ega saa seda endale selga proovida, teiseks on täiesti loomulik, et ühe tõmbluku kohta ongi üks tõmbamisasjandus."
Lapse nägu väljendab puhtakujulist jahmatust. Jahmatust selle üle, et tõmblukk ei peagi automaatselt olema kahe või kolme avamisvõimalusega. Et ema otsekohe poodi ei tõtta, sellega on nad isegi harjunud... ja et koolikotid võivad olla erineva mugavusastmega, seda on see konkreetne laps kah juba kogenud, aga et tõmblukud tohivad olla ja funktsioneerivad ikka veel ka üheainsa lukustiga (nii nimetab seda Vikipeedia), on jahmatav. JAHMATAV.

Ma ei hakanud rääkima, kuidas meie omal ajal ranitsatega, mille klõpsu ükskõik kes möödaminnes lahti sai... ja kuidas meie omal ajal kilekottidega... triikraua abil taastatud sangadega kilekottidega... Pealegi on meil varasem kokkulepe, et uue koti vaatame suvel Saksamaalt. Kui õnnestub. Suvel on rohkem valikut ka, olgu siin või seal.

Niipalju siis sellest, et ma neile igaõhtuselt "Seltsimees last" ette loen ja neid pilte olen näidanud. Hane selga vesi.

Um, ma tean, et enne tegelikku isiklikku kokkupuudet ei saagi aru, aga...

Monday, April 9, 2018

Esimesel soojal kevadisel päeval...

Keetsin kohvi ja saatsin mehed Linna minema.

Panin niide ja sukka kanga villavaibakeste jaoks.

Kudusin mõned villavaibakesed.

Korjasin resti pealt pesu.

Loendasin Lillebrori ja enda tomatitaimekesi. Lillebror juhib.

Vaatasin korduvalt, kuidas kurepaar pesa remondib. Ega siis igapäevaselt ei saa näha, kuidas valge-toonekurg pesa ehitab!

Tutvusin oma pangaarvega. Nurrrrrrr.

Maksin ära mitu arvet. Arvete rohkust arvestades on ikka nurrrrrr.

Tuterdasin soojuse üle imestades ümber maja.

Riisusin ära majaesise. Siis tuli tuul... Mees saab selle nüüd üle riisuda.

Viisin ära kokkuriisutud lehed. Maja ees on nimelt suur vana tamm, mis viskab lehed maha novembri lõpus või nii, aga siis me ei riisu enam midagi.

Udistasin sellesama tamme üht kahtlase olemisega oksa rehaga...

KARGASIN.

Vaatlesin udistamise peale mahakukkunud umbes nelja meetri pikkust oksa. Kaal kindlasti üle kümne kilo. Surnud, täiesti surnud.

Otsustasin, et vaja on konsulteerida Laenulapse isaga, kes on diplomeeritu aednik ja muidu tark mees. Kardetavasti läheb siin kohe varsti tammesaagimiseks.

Tegin tule pliidi alla. Üllataval kombel ei ajanudki eriti sisse.

Keetsin topeltportsu kartuleid (homme praeme ülejääki), praadisin omletti, segasin salatit.

Õhtupoole loodetavasti lõikan kaltsu ja koon salli, aga enne seda ajan mehed õue ja sunnin neidki aiatöid tegema. Keegi peaks mingit magustoitu ka valmistama, hm, kisselli või midagi sarnast?

Ja muidugi olen lasknud ja lasen veel umbes ikskümmend korda kasse sisse ja välja ja sisse ja välja...


Sunday, April 8, 2018

Kevad!

Lõpuks ometi on kevad. Päris kevad koos kummikuid õgiva pori, ärganud kärbeste ja aktiivselt tegutsevate lindudega. Eile raporteerisin ühe kure saabumisest, täna õhtul koju jõudes nägime kahte - ja pesavaremetel oli tehtud juba natuke taastamistöid, Lillebror teadis öelda, et varem oli pesa-alust (lihtsalt vana elektriposti miskid risttoikad) rohkem näha olnud.

Tihe nädal oli. Esmaspäev oli tavalise päeva moodi, ainult et hommikul sadas lörtsi. Teisipäeval käisime kinos ja saime teada, et ka Vanaisal on mäluhäired - ta olevat Konsumisse ära eksinud. Oeh. Kolmapäeval oli Mehel lihtsalt pikk päev, üks koosolek toimus ebaharilikul ajal. Neljapäeval oli PLN tulla mõistlikul ajal koju ja kasutada ära sooja ja kuiva õhtupoolikut... õhtupoolik oli vägagi vihmane ja Jõugu Juht haige. Sellest ma ka juba kirjutasin. Reedel osalesid kaks nooremat poissi - JJ, kelle palavik oli juba taandunud, veetis terve päeva üksi kodus - sünnipäeval, meie Mehega käisime samal ajal restoranis. Chopsticksi meekana ei olnud seekord nii krõbe, aga maitse oli ikka õige. Laupäeval olime moodne perekond kahe lapsega, Unistaja läks Laenulapse poole laenulapseks, tegime natuke esimesi aiatöid. Must Mimi käis vähemalt kakskümmend korda sisse ja välja. Pühapäeval oli kirik ja minul kohustus juunioride tundi pidada ja õhtupoole Laenulapse Venna sünnipäev. Mina käisin kiriku ja sünnipäeva vahel palvekas, Mees viis Vanaisa poodi ja püsis tal kõrval, et ta jälle ei eksiks... aga vähemalt ei kavatse Vanaisa hetkel surema ega voodihaigeks hakata, olevat endale uue jope ostnud. Sünnipäevatamise ajal pidasime meie Mehega sünnipäevakoha kõrval hamburgeripiknikku. Juhtusime istuma vanavanaonu Heinrichi (ehk Henriku, aga kuna Hendrikuid, Endrikuid ja mis iganes Henriku variante on minu isapoolse suguvõsa ajaloos veel hulgi, siis ma kutsun teda edasi Heinrichiks, et vahet teha) nimelisel pingil. Ilmselgelt oleks vanavanaonu mälestuse väärilisem olnud süüa midagi kultuursemat kui hamburger, no aga ta olevat olnud mees, kes ka lihtrahvast mõistis...

Kohtasin suure rõõmu ja tänumeelega ootamatult Ritsikut. Aitäh. Oluliselt vähem rõõmu valmistas üks kohtumine nädala sees... ütleme nii, et Nobby Nobbsi kalamüüjast pruut oli selle kõrval veel täitsa tsiviliseeritud inimene. Küll ma tahaksin, et "a mul põle seda teie kultuurat vaja"-inimesed oleksid väljasurev liik, aga või meil nii hästi läheb...

Muidu oli tegus nädal, aga ma paluks nüüd midagi natuke rutiinsemat. Kui saab olla rutiini asjaolus, et on kevad, kevad, kevad!

Lugesin kah.
Boriss Akunin "Teemantvanker" - selle raamatuga on nii, et esimene ots on tapvalt ebapõnev. Selline Tšehhovi vanaisale-külasse stiil ei ole üldse minu jaoks! Teine osa, mis olevat hoopiski esimese osa detektiivi (kelleni ma suure igavuse tõttu üldse ei jõudnudki) sissejuhatus, oli natuke parem, aga ma nüüd ei tahaks taas ühestki idamaisest maailmavaatest jupp aega midagi kuulda. Põlastada inimest sellepärast, et ta sõjavangis olemise järel elus on... on põlastusväärne, vabandage. Ma olen ennegi öelnud, et see ida kultuuride asi mulle ei sobi.
Aleksandra Marinina "Üksildaste penide ulg" - vaat selle autori raamatud mulle sobivad. Ka vene detektiivkirjandus, aga kuidagi hoopis... inimlikum. Või ma ei tea. Igatahes sobis.
Katrina Kalda "Maa, kus puudel pole varju" - täpselt nii, nagu tagakaanel öeldud, düstoopia. Kohati vast natuke raskepärane, mulle meeldis kõige rohkem vanaema Sabine osa.
Tammy Cohen "Paha-paha tüdruk" - tüüpiline niinimetatud psühholoogiline põnevik, kus umbes alles lõpus selgub, kes see ebamäärane pahalane siis on. Segadusse ajab, et osa tegevust toimub nii-öelda praegu ja osa aastaid varem... või hiljem, kuidas võtta. Aga iseenesest hästi kirjutatud.
Michael Cordy "Imegeen" - läheb natuke kõigi nende muude poolteaduslike raamatuse kandi, Brown ja Crichton ja nii edasi. Ja vahelduse mõttes ei ole ateistlik Jeesuse-seletus uhas valeõpetus, vaid täitsa huvitav lähenemine. Aga kohati on ikkagi... koledavõitu ka.
Joanne Fluke "Double Fudge Brownie Murder" - seekord juhtub midagi muud kui tavaliselt, aga ma ei ütle, mis... aga nagu varasemad samateemalised sündmused, on seegi absoluutselt ebausutav. Aga retseptid on endiselt head ja Moishe on kass.


Saturday, April 7, 2018

Kevade ametlik algus

Täna saabus meile esimene kurg. Miks üksi, ei tea. Igatahes on ta praeguseks teinud esimesed tiirud aia kohal, inspekteerinud tammealleed ja nüüd uurib mõtlikult pesa jäänuseid, ilmselt hindab, kas varemetest ülesehitamisel on mõtet.

Samuti nägin täna esimest liblikat. Kollane!

Ma nüüd lähen õue tagasi.

Thursday, April 5, 2018

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Vannitoast ei kosta mitte midagi. Lastetoas pole ka midagi piiksunud. Ometi tahtsid lapsed alates sellest nädalast ise endale äratust panna...? Kell on seitse, midagi ei toimu. Kohvivesi. Lastetoas valitseb sügav vaikus. Kolm jahmunud, unist nägu vaatavad mulle otsa, kui ma neile tutvustan fakti, et a) tuleb üles tõusta ja kooli minna ja b) hommikused tegevused lepitakse kokku nii, et neid ei muudeta ilma kõigi pereliikmete kaasteadmise ja nõusolekuta.

Jõuame igale poole siiski õigeks ajaks. Koolimaja juures autost välja astudes kurdab Jõugu Juht, et pea valutab ja kõht valutab. Kas kodus juba oli...? Noh, ainult natuke. Kõhuvalu on pimesoole piirkonnas. Tädi Maie teab öelda, et kooliarst on täitsa olemas. Komandeerin JJ arsti juurde, ise lähen üles kabinetti mantlit seljast võtma. Natukese aja pärast on JJ arstikabinetist läinud, aga mind rahustatakse maha, et laps pidavat päris hea välja nägema ja midagi hullu ei tohiks olla, tuleb järgmisel vahetunnil ennast uuesti näitama.

Mina teen tööasju. Räägin ühe ja teise inimesega olulistest ja vähemolulistest asjadest. Vahepeal käin lõunal, koolisupp mulle ei sobi hästi (pealegi on supikausi ja kandikuga jube keeruline õpetajate kohviku uksest sisse saada, see tulekindel uks käib raskelt ja kukub igal võimalusel ise kinni), aga pakutakse ka salatit, mis on hea, ja õuntega üleküpsetatud kanafileed, mis on keskpärane. Keegi kiidab, et Lillebror olevat eelmisel päeval olnud üliäge pingviin. Meil on nimelt stiilinädal, eile oli loomade päev. Aitäh, Alice, kes kostüümi kinkis! Ehmun JJ eesti keele õpetajat nähes - täna on pungipäev ja noor tragi õpetaja on kohe eriti... punkar. Helistan vahepeal Vanaemale, kes on natuke endast väljas - kus poisid ometi on, ma pole neid täna ühtegi näinud...? Ema, täna on neljapäev, kell on pool üks, nad on koolis ja pärast lähevad kõik trenni ja siis koju, sa ei peagi neid täna nägema... Vanaema tunnistab esimest korda, et tal on ka natuke mäluprobleeme (et ta minupoolsele vastavasisulisele väitele on korduvalt vastu vaielnud, ta ei mäleta). Oeh.

Ühe keerulise vestluse ajal piniseb taskus. Jõugu Juht. "Emme, mul hakkas palju halvem ja nüüd ma olen arstikabinetis ja mul on kolmkümmend kaheksa kraadi palavikku..." Jõugu Juhil pole vähemalt neli aastat tõsiseltvõetavat palavikku olnud! Vestluses osalev sotsiaalpedagoog lubab mind ära. Jõugu Juht istub arstikabinetis, silme all mustad ringid ja olemine hädine. Arst katsub ta põhjalikult üle, laseb ühel jalal hüpata ja arvab siis, et kui õhtuks paremaks ei lähe, tuleks EMOsse kontrolli minna. Kas ma saaks lapse seniks koju viia? Ega ikka hästi ei saa, me elame Linnast 30 kilomeetri kaugusel ja mul ei ole autot, kui tõenäoline see EMOsse pöördumise vajadus on, kas peaks kohe ära käima või...? Ah et maalt? No siis peaks jah kohe ära käima, kas sa saad minna...? Ega ikka ei saa küll, EMO on Linna teises otsas. Aga mul on Mees ka.

Helistan Mehele, kellel peaks tunnid hakkama läbi saama. Mees ei võta vastu - selge, tunnis. Helistan teist korda. Kui ta vastu ei võta ja ma mitu korda helistan, siis on selge, et asi on tõsine. Mees helistab kohe varsti ise tagasi, olukorrast kuuldes küsib luba kontrolltöö ära lõpetada ja tuleb kohe, kui saab. Noh, ega paanikat olegi. JJ jääb arstikabinetti pikutama, mina lähen järgmisele koosolekule... ja ümarlauale. Närvid on natuke krussis, aga tegelikult on ju laps heades kätes ja olukord kontrolli all, ega ma midagi paremaks teha ei saaks. Kaks tundi hiljem saab ka ümarlaud läbi, koolimaja on tühi. Helistan Mehele, aga tema ei võta vastu. Hm?

Mees helistab tagasi, nad olid parajasti olnud ultrahelis, kui ma helistasin. Pimesool olevat normaalne, aga nad ootavad veel arstiga rääkimist. Mõne aja pärast helistab natuke reipama häälega JJ ja raporteerib, et midagi väga hullu ei ole, mingi ebameeldiv, aga üldiselt mitteohtlik viirus. Ja nad tulevad mulle nüüd varsti järele.

Lähen kooli kõrvale poodi. Sajab, aga on üsna soe. Ostan õunu ja jogurtit. Ootan poe eesruumis ära, lõpuks nad tulevad - tipptund, mis teha. JJ kurdab, et peavalu on endiselt hirmus. Lillebror räägib oma päevast, nad käisid klassiga veepargis ja oli tore. Unistajal ei juhtunud midagi erilist. Mees kirjeldab EMOs toimunut ja ulatab mulle tutvumiseks sealt saadud paberi, kus on väga pikk jutt JJ seisundi kirjelduse ja tehtud tegevustega. Arvatavasti viirus.

Koju jõudes kurdab JJ senisest veel jubedamat peavalu ja väriseb üleni. Üsna kähku näitab kraadiklaas 39 kraadi. Mees otsib JJ-le tabletti, teed ja tekki, mina panen kütte ahjud ja hakkan süüa tegema. Unistaja teeb koolitöid, Lillebror loeb "Harry Potterit". ("Noh, see õpetaja, kes neid sinna sõõlamisele viis, see Mongoolia või mis ta oli..." Inglisekeelsete nimedega on tal veel raskusi.)

Jõugu Juht süüa ei taha. Ülejäänud perekonnale pakutakse makarone pardise tomatikastmega - meie pühapäevapardist jäi nimelt päris palju liha üle, lappisin selle sügavkülma ja kangutasin sealt natuke. JJ küsib jogurtit, saab.

Mees läheb pikutama, Lillebror Sigatüükasse, JJ lesib diivanil. Meie Unistajaga kirjutame kirjandit. See töö on tema jaoks ikka veel väga, väga raske. Vahepeal lõikan oma kilo kaltsuvaibamaterjali. Unejutu ajaks on JJ palavik alla läinud, aga peavalu alles. Unejutuks pakutakse raamatut "Seltsimees laps" - sest kuigi film oli hea, tuleks ka raamatuga tutvuda. Oleme esimese osa poole peal. 

Pean veel ära ootama, kuni kell südaööni jõuab, siis panen pesupesumasina tööle. Meil ei ole selle jaoks ikka veel head taimerilahendust. Urr.

Tuesday, April 3, 2018

Käisime kinos

Noh, nagu kõik neil päevil käivad. Minge ka, kui pole veel jõudnud.

Leelo Tungal on siin rääkinud mälust ja selle kestmisest. "Seltsimees laps" on lugu, mida peaks lugema ja/või vaatama iga eestlaneja eestimeelne - et ei unustataks. Isegi kui isiklikku peret nõukogude võimu kuriteod ei puudutanud. Lõputust inspiratsiooniallikast Perekoolist lugesin hiljuti lõime, kus filmiteema väänati kähku ja kadudeta soiuks selle üle, kuidas see Siberivärk ei olnud ju suurt midagi erilist, inimestel oli seal hea elu, aga vaat Nõukogude Liidu lagunemine üheksakümnendatel oli katastroof... Siis tabasin end vist esimest korda elus mõttelt, et inimeselt, kes nii mõtleb, tuleks kodakondsus ära võtta. (mitte et ma ei usuks, et paljudel oligi üheksakümnendatel raske, aga inimene, kes usub, et küüditamine oli väike süütu paratamatus, peab ikka puhta loll olema)

Nutma ei hakanud, kohati küll mõtlesin, kas peaks, aga otsustasin, et tegelikult ma ju tean kõike seda lugu ja üldse. Pealegi istus minu kõrval Lillebror, kes vahepeal jälgis rohkem mind kui filmi - ega emme ei nuta? Ta vist oli rüütellikus valmiduses lohutama, siis polnud temal kah aega nutta. Mees ja Unistaja ei ole üldiselt nutjad tüübid, JJ istus minust kaks tooli edasi, nii et tema emotsioone ma ei näinud... aga aeg-ajalt kippus kahtlaselt jopekraesse vajuma küll jah. Naersime tõesti paari koha peal, näiteks see telefonistseen ja vanaema koledad veresooned.... Ei hakanud paha ka, pioneerivärk ja kogu see punapropaganda oli minu kui kaheksakümnendatel kooliskäinu jaoks filmis kuidagi... naeruväärne. Samas hakkab mul füüsiliselt halb, kui juhtun lugema nõukogudeaegset ajakirjandust. Ehk on viga hoopis asjaolus, et kirjutatud sõna ongi minu jaoks palju suurema kaaluga kui mingi eemalt nähtav plakat või pilt? Või antud filmi puhul ebakorrektselt seotud pioneerikaelarätid. Ma usun, et see kaelarättide ebakorrektsus oli taotluslik, aga jäi silma.

Lastel oli muidugi hulk küsimusi. Kellel sisulisi, kellel filmitegemise tehnilise poole kohta. Eks me siis koju sõites rääkisime, kuidas asjad päriselt olid. Vanaisa elulugu - kaks küüditamist, kokku 14 aastat Siberis, 7 erinevat vangilaagrit ja vanglat (puhtalt oma isa poeg olemise eest) - oli hea käepärane lugu, andis arusaamist, et see kõik juhtuski päris inimestega. Kodus vaatasime filmi FB lehelt ka tehniliste aspektide kohta pilte ja videot, niipaljuke kui seda oli. Tundus, et oli hariv kinoskäik.

Plussid. Helena Maria Reisner on muidugi erakordselt ilus ja armsa näoga laps. Näitlejatöö oli üldse väga hea - niipalju kui mina väga teatri- ja filmikauge inimesena öelda oskan. Kogu tolleaegne olme oli täiesti usutav, ega seitsmekümnendate lõpus pesukausid ja kopsikud eriti teistsugused ei olnud, üht-teist tuli tuttav ette... Mees uuris Tallinna-stseenide puhul detailitäpsust ja leidis ainult ühe apsu - mingi lähivaates näidatud vaateakna ees oli tänapäevane turvaklaas. No kesse seda oskab vaadata! Puhtvisuaalselt oli film väga ilus. Loodetavasti saab sellest tõesti väga kauaks eestlaste mälutugi.

Miinused. Nooooh... minu isiklik kiiks on, et kõik raamatu järgi tehtud filmid peaksid olema alati nii detailitäpsed kui võimalik. Mind ei häiri koera vale tõug, aga see poolpedofiil (vaadake seda medal kleiditaskus-diivanistseeni, siis saate aru) Paul Varik küll, raamatus oli must mees anonüümne jõhkard ja nii oleks võinud jääda ka. Puukallistamine. Ja lõpus on Leelo pats liiga pikk ja kehvasti kinnitatud, tüdrukul, kellel on nii pikk pats, ei saa olla kõrva juures ühtlase pikkusega lühikest salku. Ausõna. Ise äralõigatud olemiseks oli see salk liiga ühtlane. Aga seda patsiasja ma oskasin vaadata ainult sellepärast, et teatrihuviline kolleeg käis oma lastega raudteejaamastseenis osalemas ja rääkis, kuidas kõik see kostüüm ja grimm olid ja kuidas lapsnäitlejale patsi külge kleebiti... Natuke häiris ka see, et raamatus oli "tata" Feliks Tungal palju helgem tegelane, aga filmis kuidagi toimetulematu. Samas on see film ju lisaks lapse silmade läbi nähtule lugu maailmas toe kaotanud mehe ängist. Raamatus rääkisid kõik tädid, kui ebapraktiline on Feliks, aga filmis päris alguses... Poodiminekustseeni nägite? "Memme" Helmes on Feliks Tungla maailmakese, tema Yggdrasill, kes toimetab lapse ja tuletab meelde, et poodiminekuks tuleb kott kaasa võtta. See keskpunkt, tänu kellele mees sõja-aastad vastu pidas ja kes on tema jaoks alati olemas - ja siis võetakse temalt järsku ära. Isegi oma vanemad ei toeta kuigivõrd. Keegi kirjutas, et see film on armastusest isa ja tütre vahel... aga see on ka Feliks Tungla armastusest abikaasa vastu. Raamat ka. Kahju, et filmist ninaümbertrooste välja jäeti, ma ikka ootasin seda detaili.

Aga tulles tagasi alguse juurde - minge ka kinno, kui võimalik on. Minge lastega ka. Kirjas oli, et alla kuueaastastele on mittesoovitatav... ma ütleksin, et allakuuestele on mittesoovitatav pikk paigalistumine ja pime kinosaal, aga kui seda kord kodustes tingimustes telekast või DVD-lt vaadata saab, siis võib allakuuestega kah. Olge ainult valmis seletama, mis toimub. Et nad teaksid, mida peaks mäletama.

Sunday, April 1, 2018

Jeesus Kristus on üles tõusnud!

Ja see ei ole aprillinali. Esimene aprill on möödunud täitsa ilma naljadeta. Mulle sobib suurepäraselt.

Enne esimest aprilli... oli neli päeva koolinädalat. Hangiti mõned "viied", üks-kaks "nelja" ja ports sõnalisi hinnanguid (Lillebror ei saa ealiste iseärasuste tõttu veel hindeid), milles domineerisid sõnad "väga hästi". Sobib.

Vähem sobis, et hambaarst otsustas Mehega konsulteerimata Jõugu Juhil korraga kaks hammast välja tõmmata. Et 13-aastaselt ei olevat piimahammaste suuspidamine ette nähtud. Mis mõttes, kui lapse isa istub eesruumis ja tema käest saab täitsa nõusolekut küsida? Ja kui need hambad isegi ei loksu mitte, kas arst pole kuulnud inimestest, kellel mõni hammas jääbki eluajaks lõualuusse ooterežiimile? Või peaksin mina talle oma naeratusest röntgenipilti näitama, mul nimelt istub hammas nr 34 (mul on 33 lõikunud hammast nagu Vanaisalgi noorena) juba kakskümmend aastat lõualuus ega kavatsegi välja tulla. Ega teda tarvis ei ole kah. Arsti argument oli olnud, et siis liiguvad JJ ülemised esihambad kõik ilusasse ritta. Ainult et nende väljatõmmatute asemele peab ka midagi tulema ja mis siis saab? Pealegi on JJ viltune esihammas täpselt sama koha peal, kus Mehel, minu meelest sobib väga hästi. URR.

Sama arst pani samal päeval Unistajale plommi nii, et Unistaja hammas hakkas plommitud kohaga külma kartma. Ja ometi on see daam meie senise arsti poolt soojalt soovitatud... Müstika. Ma veel mõtlen, kas ma helistan talle ja teen Häält, sest proua hambaarst kavatseb uuel nädalal JJ-l veel kaks hammast välja kiskuda, neist üks taas ei loksu ka mitte. Millegia see kasvav laps siis sööb, tahaksin ma teada? Hammaste väljatõmbamise vahe peaks olema minimaalselt neli nädalat, et midagigi jõuaks paraneda... Urr veel.

Mitte-urr oli, et võtsin lõpuks ette mööbliriide ostmise ja lõpuks on meil taas korralik kiiktool. Võimalik, et millalgi näitan pilti ka. Kiiktooli polsterdamise ja taasriietamise peale läks suurem osa reedesest päevast.

Laupäev pidanuks olema Vaikne Laupäev ja oligi kaunis vagane lugu, tuulevaikne ka, kuni me - vaikselt - peamiselt katuselaastudest ja saepurust koosneva ehitusprahi hunnikut põletasime ja siis äkitselt KÄRGATAS. Uhh. Ei ole välistatud, et prahi hulgas oli mõni padrun - mingi püssikuulide karbi Mees pööningult leidis, aga tõenäolisemalt kuumenes üle mingi vana ahjupott või midagi taolist, igatahes ahjupotiga sarnanevaid tükke ma sealt pärast välja rehitsesin. Kui sodi on palju - ja katuselammutamise käigus tekib palju sodi -, võib juhtuda, et mõni osa sodist satub valesse kohta. Hea, et keegi KÄRGATUSELE ette ei jäänud.

Pühadeaegseks näputööks võtsin ette Mehele villaste sokkide kudumise. Täitsa rahulikud valged sokid, ei midagi huvitavat. Mees turtsatas, et villased sokid vastu suve, no aga praegu veel liigub ta õues kummikutega ja kuna poriga vaheldumisi on meil endiselt lumi, hakkab niidisokiga kummiku sees külm...

Täna ööseks lubatakse lumetormi ja tulevaks pühapäevaks pluss kuusteist. Mhmh. Aprill.

Raamatuid.
Joanne Fluke "Devil's Food Cupcake Murder". Ei midagi uut, aga lehekülg 175 on aprikoosileiva retsept, mis minu meelest leivaks küll ei kõlba. Retseptis lubati, et tohib teha muffinivormides ka... täiesti muffinid, ja väga kohevad. Limps.
Ray Bradbury "Der Illustrierte Mann". Lõunakeskuse Rimi eest raamatukastist võib ka tera leida. Muist lugusid on eesti keeles ilmunud kogumikus "Kaleidoskoop", aga muist ei ole. Bradbury oma tavalises headuses.
Mark Edwards "Sinu järel koju". Painaja, aga pigem paremat sorti. Autor on öelnud, et Stephen Kingi stiil meeldib talle... jah, on küll. Lõpmatu, uskumatu kurjus, mis ei halasta kellelegi, aga on oma uskumatusest hoolimata siiski päriselt võimalik. Õnneks harvaesinev, aga tjah, mina Rumeenias rongiga sõitma ei läheks...
Emily Elgar "Täiuslik elu? Või täiuslik vale?" Ka painaja, aga teist sorti. Ühes haiglapalatis saavad omavahel kokku mõrv, kooma ja viljatus... ja elus nii ongi, igal inimesel on oma lugu. Mõnikord saavad lood kokku... ja mõnikord on kuskil peidus saladus.
Dan Brown "Inferno". Tundub, et Browni isiklik kirg on aardejaht. ma ausalt ei kujuta ette ühtegi kurikaela, kes viitsiks oma teost kuhugi vihjeid jätta... nii, et need vihjed annaksid uusi vihjeid. Et kurikael soovib tunnustust oma kuriteo eest, seda küll, aga mingi aardejahi organiseerimine... Selle raamatu suur pluss on muidugi info Dante isiku ja Firenze linna kohta - väikeste, suupäraste ampsude kaupa, midagi jääb meelde ka.
Stephen King "The Eyes of the Dragon". Seda olin kunagi ammu lugenud, aga siis laenasin oma eksemplari eiteakellele välja ja sinna ta jäigi. Sel talvel tellis Mees selle mulle kusagilt... internetipoest.. ja kuna lapsed kräunusid Kingi "It"'i, aga mina ei olnud nõus seda ette lugema (nad loomulikult ei ole filmi näinud, aga sõbrad olevat rääkinud ja keegi vaatas treilerit), siis leppisid selle kui ainsa lasteraamatuga, mille King on kunagi kirjutanud. Nojah, alguseosas, kus räägitakse printside eostamise asjaoludest, tuli päris palju lõike sujuvalt vahele jätta, aga see jama kestis umbes kümme lehekülge, siis läks peresõbralikumaks. Lillebror arvas pärast, et täitsa tore raamat oli, eriti lõpuosa (kus prints kõlgub maa ja taeva vahel ja deemoni timukakirve küljest lendavad verepiisad... nojah).