CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, April 22, 2018

Aprilli kolmas nädal

Esmaspäeval sai lindatamine läbi. Mehed aitasid. Kuna õhtul oli vahelduse mõttes tuulevaikne, põletasime ka oma oksamultšiokstehunnikut palju vähemaks. Oksi tuleb ikka ja jälle ja ega mul seda multšimist kusagil väga ei juhtugi, aga hunnik niisama kuuri ees... ei ole kena.

Jõugu Juht oli peamiselt puberteetik. Lõpuks ma ähvardasin teda arvutikeeluga kuu lõpuni, siis leebus. No kaua võib - arukas poiss, oskab oma emotsioonidest rääkida küll ja teab, et mõni asi lihtsalt tuleb ära teha, aga on muudkui kriuks ja kräun ja ahvahetpole...

Unistaja käis sama päeva jooksul loodusmuuseumis ja klassiõhtul ja ööbis selle tagajärjel Vanaema juures - noh, see õhtune buss oli klassiõhtu lõppemiseks juba ära läinud. Klassiõhtu kõige aredam mulje oli ühe tütarlapse edvistamine, Unistaja arvates üle igasuguse lubatud piiri. Puberteet, tundub mulle, on algamas ka viiendas bees.

Lillebror käis loomaringiga kohalikus loomaaias. Peamiselt oli ta seal näinud oravaid.

Kogu perega käisime juubelisünnipäeval, kus vähemalt minul oli väga tore. Ega väga sageli ei ole võimalust istuda koos terve hulga omainimestega. Isegi kui paari neist esimest korda kohtad... aga tundub, nagu oleks tegu sõpradega, keda me lihtsalt varem veel ei tundnud. Aitäh.

Veel tegime perekondlikult aiatöid. Mehed koristasid, mina kaevasin maad. Ainult et aiatööpükstesse ma enam ei mahu...

Üle hulga aja käis külaline - Lillebrori pühapäevakooliõpetaja oma imearmsate tütrekestega. Nendega tegeles peamiselt Lillebror, kes sai 5-aastaselt Em.-lt tiitli "See meie sõber". Kolmene El. huvitus peamiselt kummikarudest ja kiljumisest. Selgus, et ppk õpetaja Er. on olnud nii-öelda minu koolipoiss, aga arvatavasti ei olnud meil siis, kui mina olin algaja psihholoog ja tema nii umbes kaheksanda klassi poiss, mitte mingit kokkupuudet. "Sa vist tegelesid rohkem bee-klassiga," arvas Er. Nii oligi, Beeklassi ma mäletan küll, paremini, kui tahaksin.

Juhtus selline lugu, et minult paluti andeks... kuigi andekspalumist ei olnud üldse vaja. Palvetame edasi, et oleks rahu kõigis valdkondades, nii ma ka andekspalujale ütlesin.

Ja hoopis muus kontekstis juhtus nii, et lühikese aja jooksul märkasin mitmest allikast inimliku rumaluse lõpmatust. Üks märkamine tekitas lihtsalt halva enesetunde ja vajaduse silmi pööritada. No tõepoolest....! Teine märkamine ajas südame pahaks ja tekitas tahtmise virutada. Väga, väga kõvasti. Olen kindel, et selle allika rumalus solvaks paljusid, kui nad vaid teaksid... noh, loodame, et ei saa teada. Kolmas... on selline pidev, ei midagi uut. Kui nii võtta, siis ei olnud midagi uut ka esimese kahe puhul, aga lootsin ikka, et inimesed tulevad meeleparandusele, kasvavad suureks või midagi sellist... Ehk nad kasvavad suureks kunagi edaspidi.

Köögiaknast nägime reede hommikukohvi kõrvale kaht metskitse meie väravas. Pühapäeva hommikukohvi kõrvale jällegi kaht teismelist tütarlast, ilmselt naabrite lapselapsed, saabumas meie parki ääristava heki kõige tihedama põõsa taha ja mõnda aega kergelt kummargil seismas. Sinnamaani levib meie wifi küll jah. :) Jõugu Juht arvas, et tütarlapsed käisid Snapchati kontrollimas.

Lugesin kah.
Shannon Kirk, "Meetod 15/33" - kui nii võtta, siis on tegu käsiraamatuga, mida teha, kui oled sattunud inimröövi ohvriks. Kasulik on näiteks röövija söestada, olles eelnevalt hoolikalt kaardistanud kõik olemasolevad ressursid. Julm lugu, aga mulle meeldis.
Kathleen Glasgow "Katkine tüdruk" - iseenesest vajalik raamat vajalikul teemal, aga miks peab sellistes raamatutes alati peategelane pärinema düsfunktsionaalsest perekonnast? Kas ei võiks olla mõnd ennasthävitava käitumise teemalist raamatut noortest, kelle peres on lastekaitsja seisukohalt võttes kõik korras?
Joanne Fluke, Laura Levine, Leslie Meier "Candy Cane Murder" - kolm lugu mõrvadest, milles on oma osa jalutuskepikujulistel suhkrukommidel, mis iganes nende eestikeelne nimi on. Fluke'i lugu on täiesti tavaline, täpselt nagu kõik Fluke'i lood. Levine'i lugu mulle eriti ei meeldinud. Meeldis Meieri lugu, aga mitte mõrvaloo lahendamise pärast, vaid väikelinnaelu sõbraliku kirjeldamise pärast.
"Eestid, mida ei olnud", koostaja Indrek Hargla - seda nimetatakse vist alternatiivajalooks. Täitsa loetav ja hämmastavalt viisakas raamat.
Indrek Hargla, "Merivälja" - mnjah. Kuidagi segane ja ebamäärane ja kogu see ufovärk tundus olevat ainult ettekääne, et inimesed omavahel sassi ajada. Muidu võis lugeda küll, aga mind häiribhäiribhäirib, kui kirjutatud tekstis on lauseehitus vale! Ma saan aru, et see oli autori katse kõnekeelt edasi anda, aga minu meelest kirjutatakse raamatud kirjakeeles, mitte kõnekeeles. Imetore oli, et ebaharglalikult ei olnudki selles raamatus räiget pornograafiat, kõik intiimstseenid ja roppused olid... ma ei tea, markeeritud? Kui võrrelda iga Melchiori-raamatu kahe leheküljega, mida pahaaimamatu esmalugeja arvavasti tohutu jahmatusega loeb ja pärast, kui lugu jälle normaalselt edasi läheb, omaette mõtleb, mis asi see nüüd ometi oli.

0 comments:

Post a Comment