CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, April 3, 2018

Käisime kinos

Noh, nagu kõik neil päevil käivad. Minge ka, kui pole veel jõudnud.

Leelo Tungal on siin rääkinud mälust ja selle kestmisest. "Seltsimees laps" on lugu, mida peaks lugema ja/või vaatama iga eestlaneja eestimeelne - et ei unustataks. Isegi kui isiklikku peret nõukogude võimu kuriteod ei puudutanud. Lõputust inspiratsiooniallikast Perekoolist lugesin hiljuti lõime, kus filmiteema väänati kähku ja kadudeta soiuks selle üle, kuidas see Siberivärk ei olnud ju suurt midagi erilist, inimestel oli seal hea elu, aga vaat Nõukogude Liidu lagunemine üheksakümnendatel oli katastroof... Siis tabasin end vist esimest korda elus mõttelt, et inimeselt, kes nii mõtleb, tuleks kodakondsus ära võtta. (mitte et ma ei usuks, et paljudel oligi üheksakümnendatel raske, aga inimene, kes usub, et küüditamine oli väike süütu paratamatus, peab ikka puhta loll olema)

Nutma ei hakanud, kohati küll mõtlesin, kas peaks, aga otsustasin, et tegelikult ma ju tean kõike seda lugu ja üldse. Pealegi istus minu kõrval Lillebror, kes vahepeal jälgis rohkem mind kui filmi - ega emme ei nuta? Ta vist oli rüütellikus valmiduses lohutama, siis polnud temal kah aega nutta. Mees ja Unistaja ei ole üldiselt nutjad tüübid, JJ istus minust kaks tooli edasi, nii et tema emotsioone ma ei näinud... aga aeg-ajalt kippus kahtlaselt jopekraesse vajuma küll jah. Naersime tõesti paari koha peal, näiteks see telefonistseen ja vanaema koledad veresooned.... Ei hakanud paha ka, pioneerivärk ja kogu see punapropaganda oli minu kui kaheksakümnendatel kooliskäinu jaoks filmis kuidagi... naeruväärne. Samas hakkab mul füüsiliselt halb, kui juhtun lugema nõukogudeaegset ajakirjandust. Ehk on viga hoopis asjaolus, et kirjutatud sõna ongi minu jaoks palju suurema kaaluga kui mingi eemalt nähtav plakat või pilt? Või antud filmi puhul ebakorrektselt seotud pioneerikaelarätid. Ma usun, et see kaelarättide ebakorrektsus oli taotluslik, aga jäi silma.

Lastel oli muidugi hulk küsimusi. Kellel sisulisi, kellel filmitegemise tehnilise poole kohta. Eks me siis koju sõites rääkisime, kuidas asjad päriselt olid. Vanaisa elulugu - kaks küüditamist, kokku 14 aastat Siberis, 7 erinevat vangilaagrit ja vanglat (puhtalt oma isa poeg olemise eest) - oli hea käepärane lugu, andis arusaamist, et see kõik juhtuski päris inimestega. Kodus vaatasime filmi FB lehelt ka tehniliste aspektide kohta pilte ja videot, niipaljuke kui seda oli. Tundus, et oli hariv kinoskäik.

Plussid. Helena Maria Reisner on muidugi erakordselt ilus ja armsa näoga laps. Näitlejatöö oli üldse väga hea - niipalju kui mina väga teatri- ja filmikauge inimesena öelda oskan. Kogu tolleaegne olme oli täiesti usutav, ega seitsmekümnendate lõpus pesukausid ja kopsikud eriti teistsugused ei olnud, üht-teist tuli tuttav ette... Mees uuris Tallinna-stseenide puhul detailitäpsust ja leidis ainult ühe apsu - mingi lähivaates näidatud vaateakna ees oli tänapäevane turvaklaas. No kesse seda oskab vaadata! Puhtvisuaalselt oli film väga ilus. Loodetavasti saab sellest tõesti väga kauaks eestlaste mälutugi.

Miinused. Nooooh... minu isiklik kiiks on, et kõik raamatu järgi tehtud filmid peaksid olema alati nii detailitäpsed kui võimalik. Mind ei häiri koera vale tõug, aga see poolpedofiil (vaadake seda medal kleiditaskus-diivanistseeni, siis saate aru) Paul Varik küll, raamatus oli must mees anonüümne jõhkard ja nii oleks võinud jääda ka. Puukallistamine. Ja lõpus on Leelo pats liiga pikk ja kehvasti kinnitatud, tüdrukul, kellel on nii pikk pats, ei saa olla kõrva juures ühtlase pikkusega lühikest salku. Ausõna. Ise äralõigatud olemiseks oli see salk liiga ühtlane. Aga seda patsiasja ma oskasin vaadata ainult sellepärast, et teatrihuviline kolleeg käis oma lastega raudteejaamastseenis osalemas ja rääkis, kuidas kõik see kostüüm ja grimm olid ja kuidas lapsnäitlejale patsi külge kleebiti... Natuke häiris ka see, et raamatus oli "tata" Feliks Tungal palju helgem tegelane, aga filmis kuidagi toimetulematu. Samas on see film ju lisaks lapse silmade läbi nähtule lugu maailmas toe kaotanud mehe ängist. Raamatus rääkisid kõik tädid, kui ebapraktiline on Feliks, aga filmis päris alguses... Poodiminekustseeni nägite? "Memme" Helmes on Feliks Tungla maailmakese, tema Yggdrasill, kes toimetab lapse ja tuletab meelde, et poodiminekuks tuleb kott kaasa võtta. See keskpunkt, tänu kellele mees sõja-aastad vastu pidas ja kes on tema jaoks alati olemas - ja siis võetakse temalt järsku ära. Isegi oma vanemad ei toeta kuigivõrd. Keegi kirjutas, et see film on armastusest isa ja tütre vahel... aga see on ka Feliks Tungla armastusest abikaasa vastu. Raamat ka. Kahju, et filmist ninaümbertrooste välja jäeti, ma ikka ootasin seda detaili.

Aga tulles tagasi alguse juurde - minge ka kinno, kui võimalik on. Minge lastega ka. Kirjas oli, et alla kuueaastastele on mittesoovitatav... ma ütleksin, et allakuuestele on mittesoovitatav pikk paigalistumine ja pime kinosaal, aga kui seda kord kodustes tingimustes telekast või DVD-lt vaadata saab, siis võib allakuuestega kah. Olge ainult valmis seletama, mis toimub. Et nad teaksid, mida peaks mäletama.

5 comments:

Catharina said...

Mul on plaan ja lootus võtta reedel kaasa poisid ja pesamuna (viimane muidugi olude sunnil) ja käia kohalikus kultuurimajas seda filmi vaatamas. Eks vaatame, kuidas õnnestub.

reet said...

"Beebiga kinno"? Hea mõte! Filmis on üks koht, kus väga äkilisi helisid tehakse, muidu on selline... mõistlik. Aga M võiks veel olla selles õndsas eas, et magab siis, kui uni on, kolistatagu kõrval millega tahes?

Catharina said...

Jaa. :) Ainult et kas sel hetkel just see uneepisood on, ei ole veel teada. :D Praegu nt habiseb ja niheleb ja võimleb mul süles ... Kandelina võtan kindlasti, ideaalis võiks istumiseks suur võimlemispall olla. :)

Kerli said...

Ja summutavad kõrvaklapid on teil ju vist ka olemas, eks, C?

Catharina said...

Muidugi. :)) Ma poleks vist ise taibanud kaasa võtta, aitäh, Kerli. :)

Post a Comment