Saturday, April 28, 2018

Kuidas käia Riias. Vihjed ka sellele, kuidas mitte käia.

Tegelikult peaks alustama sellest, et minu suhe Lätiga on üsna ebamäärane. Lapsena, jah, siis käisin Valmieras kaubareisidel kaasas. Natuke hiljem Ogres ja Salaspilsis lilleasjanduse asjus kaasas. Mingil hetkel sõitsime ühe korra rongiga Riiga ja tagasi. Mis asjaoludel, ei mäleta. Aga hiljem... - palun vabandust Susliku ja teiste Läti-sõprade ees - on Läti minu jaoks olnud lihtsalt üks hall tsiviliseerimata maa-ala kahe tsiviliseeritud paiga - Eesti ja Saksamaa - vahel. Nagu Poola ja Leedu, peaasi, et kiiresti läbi saaks sõidetud.

Need 24 tundi, mis me nüüd Lätis veetsime, lisasid mõnevõrra värve. Nii tumedaid kui heledaid.

Õige oleks planeerida Riiga jõudmine õhtuks. Nii umbes juuni esimesel poolel. Õige oleks mitte lasta ennast ebakindlaks teha erinevatest külmetusnähtudest perekonnas ja seeläbi mitte jääda ilma juba väljavalitud, aga igaks juhuks veel mitte broneeritud öömajast. Ja muidugi oleks õige mitte sattuda - et ah, võtame midagi, kui hull see ikka olla saab? -  Riia ühe kõige viletsama hosteli peale. Enam-vähem puhas ja kesklinnas ta ju oli, toad olid ka soojad, aga sellega positiivne pool piirdub. Autoga lähenedes leidmatu, seinad auklikud, kardinad üle mõistuse õhukesed, meie voodi katki (magasime Mehega nagu võrkkiiges, madratsi keskel sunnitud mütsakus - mulle meeldib kaisus küll, aga kaisukestuse üle tahaks ise otsustada, mitte pidevalt mööda madratsit sügavasse lohku tagasi veereda), laste toas suitsuandur katki, mõned voodilinad rebenenud või umbes viieaastase lapse poolt lapitud... Ja Mees, kes lärmiga magada ei saa, oli öö otsa magamata. Mina ei saanud jällegi sellepärast magada, et lugesin enne magamaminekut arvustusi ja seal mainiti lutikaid. Lutikad on ju... midagi Tsaari-Venemaa slummidest või... Otsustasin, et kui ma psühhosomaatilise fantoomsügeluse asemel päris lutikat näen, kriiskan nii, et terve kvartal kuuleb, ja siis kutsun politsei. Kuidas täpselt politsei peaks lutikaga käituma, ma välja ei mõelnud, aga lutikad... tänapäeval... see ei ole ju võimalik! Õnneks ei olnud jah, ikka puhas oli see paik. Tigedaks tegi hoopis asjaolu, et lubatud hommikusöögi asemel ülbitses retseptsioonitädi, et see on hostel, mis ajast te hostelist hommikusööki tahate... Noh, hosteleid on nähtud selliseid ja teistsuguseid, jääkülmi ja lärmakaid, jah, aga ka sellist hostelit, mis oli jupi maad parem kui odavama hinnaklassi hotell. Lapsed vähemalt mingil määral magasid, aga olid muidugi sügavalt pettunud, et me ei ööbinudki "Kevin üksinda New Yorgis" tüüpi hotellis.

Niisiis, olles jõudnud Riiga õhtul, maga rahulikult - kõrvatroppidega? - korralikus ööbimiskohas umbes kella kuueni hommikul ja mine siis vanalinna jalutama. Arvatavasti on palju vähem rahvast kui õhtul kella kuue ja kaheksa vahel, ära niisiis meie viga korda, eriti mitte kolme väikelinnalapsega. Minu parimad vanalinna-kogemused on olnud just varahommikuti, kui inimesed veel niisama ringi ei liigu. Juugendstiil ja muu taoline seal vanalinnas on kah, aga siia-sinna on ära peidetud nunnusid keskaegseid maju ja kui otsida, siis leiab toredaid kangialuseid otseteid ja kõveraid-kitsaid tänavakesi ka. Kindlasti leia üles toomkirik ja selle varjus laste mänguväljak. Keravöölasega! Kas võib olla midagi toredamat kui ausammas keravöölasele ühes põhjamaises ülearu suures linnas? Seal olid ükssarvik ja miski greifi moodi tegelane ka, aga see keravöölane... Otsanunnu.

Hommikust sööma võid sa muidugi minna ka mõnda kohalikku bekerijasse. Aga. Kui tahad kogeda ehtsat, õiget Bäckerei'd, väga head kohvi normaalse suurusega tassis, avarat, modernse, kuid sealjuures rahuliku kujundusega ruumi, mõistlikke hindu ja lahket teenindust, siis mine Junge pagariärisse Marijas Ielal või Blaumana Ielal. See on nimelt meie armastatud Junge Stadtbäckerei läti filiaal. Pagariäri idee oli täpselt õige, aga tundus, et koogid pigem lätipärased. Kui esmese õhtupooliku päästis keravöölane, siis sellele järgnenud võrdlemisi grumpy hommiku päästis igatahes Junge pagariäri. Ja kui oled juba heas pagariäris korralikku kohvi ja sööki saanud, saab elu ainult paremaks minna.

Ülejäänud päevaga vaata ise, mida teed. Kui tahad kaelkirjakut näha, tuleb minna loomaaeda, aga kui oled eelmisel õhtul ülearu suurtes rahvahulkades sebinud ja saanud ebaloogilisse kohta villi ja/või saanud lõrisetud ühe kerjuse vastiku musta koera poolt ja sul on südalinnast kõrini, siis mine Riia Mootorimuuseumi. Sinna võid sa sattuda ka täiesti juhuslikult, aga õigem oleks muidugi sihipäraselt. Esiteks, pärast sõitu nõukogude ajast ainult värvikate reklaamide võrra muutunud majade vahel tundub, et oled taas jõudnud tsivilisatsiooni oaasi keset ebameeldivat suurlinnakõrbe, teiseks, vanade autode väljapanek on tõesti tähelepanuväärne. Kaasasolevate poisikeste pettumuseks küll ei lubata autodesse sisse ronida, aga tegelikult läheb see pettumus ruttu üle, sest on, mida katsuda, vaadata ja katsetada. Ja millal teie viimati marsruuttaksot ehk "kutsikat" nägite?

Söömisega on nii, et söögikoha otsimiseks võta aega. Ära satu olukorda, kus nälg võtab silmanägemise ja pead minema esimesse ettejuhtuvasse Lidosse, sest ausõna, koolitoitu saad sa kodus palju odavamalt süüa (meil annab süüa Daily-nimeline firma, Lidol on ainult kartulid ja riis paremad, aga hinnad kolm-neli korda kõrgemad).

Nojah, ja kuna sa oled Läti külastamiseks valinud suvise aja ja sul on aega ja sa oled üldse puhanud ja tuul ei vii kõrvu peast, siis on sul ehk ka tuju minna avastama paljukiidetud Kuldigat ja Kuramaad üldse ja... Erinevalt olukorrast, kus oled magamata ja õues on jahe ja tead, et Jurkalne pankrannikust ei tunne sa muidu kui suveilmaga mingit rõõmu...

Ah jaa, muidugi hoia silmad lahti kohalike kasside suhtes. Pilsetas Kanals'i ääres pargikeses Raina bulvari ja Krišnaja Barona tänava nurgal näiteks toimetab üks väga enesekindel triibik, kontrollib parte ja suhtub pargipingil saia mugivatesse turistidesse heatahtliku ükskõiksusega.

Kokkuvõtteks - selline kontrastne käik oli. Keravöölase kuju ja Junge pagariäri on vaieldamatud tsivilisatsiooni tundemärgid. Hostelis veedetud õuduste öö ja kesklinnavälise osa üldine räämas olek meenutasid jällegi väga nõukogude aega. Lapsi tuleks muidugi üldse suurlinnadega tuimestada, üks neist küsis vanalinnas haleda häälega, kas Tallinna kesklinnas on ka nii palju prahti igal pool maas... No me läheme nendega suve teisel poolel Amsterdami, siis saame võrdlevat uurimust teha.

4 comments:

  1. Mulle meeldin Riia loomaaed kaelkirjakute pärast ja seepärast, et see on Tallinna omast kompaktsem. Väikelapsega on märksa lihtsam kui loomad on veidi väiksemal alal ja ei ole tingimata vaja kilomeetrite kaupa kitsi vaadata. Üldiselt on mulle kõige rohkem meeldinud suvine ja õhtune Riia, tuledes vanalinn, välikohvikud ja elav muusika. Kuna viimasel ajal kipun tööasjus nii kord kvartalis sinna sattuma siis päris lahe on olnud kohalikega koos ringi uidata ja käia söögikohtades, mida soovitavad Riias pikalt resideerinud prantslased. Riia automuuseum on ka täitsa plaanides, veidi soojemal ajal.

    ReplyDelete
  2. Jah, Tallinna loomaaia kitsede ala võib küll olla zooloogilisest seisukohast oluline, aga meelelahutuslikust seisukohast täiesti igav. Ma arvan ka, et Riia loomaaias oleks olnud mõnus, aga me olime pahurad ja ilm oli kah ennustamatu. Vihmaga ei ole loomaaias mõnus.
    Mulle meeldivad õhtused väikelinnade vanalinnad, see aprilliõhtu-nädala-sees-rahavamass Riias oli natuke nagu liig.

    ReplyDelete
  3. Meenub, et mul on meie suvisest Läti-reisist kirjutamata. Mina ja lapsed jäime väga rahule, aga me käisime muidugi Kuldigas ka :P

    ReplyDelete
  4. Suvel reisimine on üldse see kõige õigem variant. Olgu või Elvasse. Põhipostituses jäi kiitmata, et Lätis on kevad paar nädalat kaugemal kui Eestis, täitsa heleroheline oli juba kõik - ilus!

    ReplyDelete