CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Thursday, April 5, 2018

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Vannitoast ei kosta mitte midagi. Lastetoas pole ka midagi piiksunud. Ometi tahtsid lapsed alates sellest nädalast ise endale äratust panna...? Kell on seitse, midagi ei toimu. Kohvivesi. Lastetoas valitseb sügav vaikus. Kolm jahmunud, unist nägu vaatavad mulle otsa, kui ma neile tutvustan fakti, et a) tuleb üles tõusta ja kooli minna ja b) hommikused tegevused lepitakse kokku nii, et neid ei muudeta ilma kõigi pereliikmete kaasteadmise ja nõusolekuta.

Jõuame igale poole siiski õigeks ajaks. Koolimaja juures autost välja astudes kurdab Jõugu Juht, et pea valutab ja kõht valutab. Kas kodus juba oli...? Noh, ainult natuke. Kõhuvalu on pimesoole piirkonnas. Tädi Maie teab öelda, et kooliarst on täitsa olemas. Komandeerin JJ arsti juurde, ise lähen üles kabinetti mantlit seljast võtma. Natukese aja pärast on JJ arstikabinetist läinud, aga mind rahustatakse maha, et laps pidavat päris hea välja nägema ja midagi hullu ei tohiks olla, tuleb järgmisel vahetunnil ennast uuesti näitama.

Mina teen tööasju. Räägin ühe ja teise inimesega olulistest ja vähemolulistest asjadest. Vahepeal käin lõunal, koolisupp mulle ei sobi hästi (pealegi on supikausi ja kandikuga jube keeruline õpetajate kohviku uksest sisse saada, see tulekindel uks käib raskelt ja kukub igal võimalusel ise kinni), aga pakutakse ka salatit, mis on hea, ja õuntega üleküpsetatud kanafileed, mis on keskpärane. Keegi kiidab, et Lillebror olevat eelmisel päeval olnud üliäge pingviin. Meil on nimelt stiilinädal, eile oli loomade päev. Aitäh, Alice, kes kostüümi kinkis! Ehmun JJ eesti keele õpetajat nähes - täna on pungipäev ja noor tragi õpetaja on kohe eriti... punkar. Helistan vahepeal Vanaemale, kes on natuke endast väljas - kus poisid ometi on, ma pole neid täna ühtegi näinud...? Ema, täna on neljapäev, kell on pool üks, nad on koolis ja pärast lähevad kõik trenni ja siis koju, sa ei peagi neid täna nägema... Vanaema tunnistab esimest korda, et tal on ka natuke mäluprobleeme (et ta minupoolsele vastavasisulisele väitele on korduvalt vastu vaielnud, ta ei mäleta). Oeh.

Ühe keerulise vestluse ajal piniseb taskus. Jõugu Juht. "Emme, mul hakkas palju halvem ja nüüd ma olen arstikabinetis ja mul on kolmkümmend kaheksa kraadi palavikku..." Jõugu Juhil pole vähemalt neli aastat tõsiseltvõetavat palavikku olnud! Vestluses osalev sotsiaalpedagoog lubab mind ära. Jõugu Juht istub arstikabinetis, silme all mustad ringid ja olemine hädine. Arst katsub ta põhjalikult üle, laseb ühel jalal hüpata ja arvab siis, et kui õhtuks paremaks ei lähe, tuleks EMOsse kontrolli minna. Kas ma saaks lapse seniks koju viia? Ega ikka hästi ei saa, me elame Linnast 30 kilomeetri kaugusel ja mul ei ole autot, kui tõenäoline see EMOsse pöördumise vajadus on, kas peaks kohe ära käima või...? Ah et maalt? No siis peaks jah kohe ära käima, kas sa saad minna...? Ega ikka ei saa küll, EMO on Linna teises otsas. Aga mul on Mees ka.

Helistan Mehele, kellel peaks tunnid hakkama läbi saama. Mees ei võta vastu - selge, tunnis. Helistan teist korda. Kui ta vastu ei võta ja ma mitu korda helistan, siis on selge, et asi on tõsine. Mees helistab kohe varsti ise tagasi, olukorrast kuuldes küsib luba kontrolltöö ära lõpetada ja tuleb kohe, kui saab. Noh, ega paanikat olegi. JJ jääb arstikabinetti pikutama, mina lähen järgmisele koosolekule... ja ümarlauale. Närvid on natuke krussis, aga tegelikult on ju laps heades kätes ja olukord kontrolli all, ega ma midagi paremaks teha ei saaks. Kaks tundi hiljem saab ka ümarlaud läbi, koolimaja on tühi. Helistan Mehele, aga tema ei võta vastu. Hm?

Mees helistab tagasi, nad olid parajasti olnud ultrahelis, kui ma helistasin. Pimesool olevat normaalne, aga nad ootavad veel arstiga rääkimist. Mõne aja pärast helistab natuke reipama häälega JJ ja raporteerib, et midagi väga hullu ei ole, mingi ebameeldiv, aga üldiselt mitteohtlik viirus. Ja nad tulevad mulle nüüd varsti järele.

Lähen kooli kõrvale poodi. Sajab, aga on üsna soe. Ostan õunu ja jogurtit. Ootan poe eesruumis ära, lõpuks nad tulevad - tipptund, mis teha. JJ kurdab, et peavalu on endiselt hirmus. Lillebror räägib oma päevast, nad käisid klassiga veepargis ja oli tore. Unistajal ei juhtunud midagi erilist. Mees kirjeldab EMOs toimunut ja ulatab mulle tutvumiseks sealt saadud paberi, kus on väga pikk jutt JJ seisundi kirjelduse ja tehtud tegevustega. Arvatavasti viirus.

Koju jõudes kurdab JJ senisest veel jubedamat peavalu ja väriseb üleni. Üsna kähku näitab kraadiklaas 39 kraadi. Mees otsib JJ-le tabletti, teed ja tekki, mina panen kütte ahjud ja hakkan süüa tegema. Unistaja teeb koolitöid, Lillebror loeb "Harry Potterit". ("Noh, see õpetaja, kes neid sinna sõõlamisele viis, see Mongoolia või mis ta oli..." Inglisekeelsete nimedega on tal veel raskusi.)

Jõugu Juht süüa ei taha. Ülejäänud perekonnale pakutakse makarone pardise tomatikastmega - meie pühapäevapardist jäi nimelt päris palju liha üle, lappisin selle sügavkülma ja kangutasin sealt natuke. JJ küsib jogurtit, saab.

Mees läheb pikutama, Lillebror Sigatüükasse, JJ lesib diivanil. Meie Unistajaga kirjutame kirjandit. See töö on tema jaoks ikka veel väga, väga raske. Vahepeal lõikan oma kilo kaltsuvaibamaterjali. Unejutu ajaks on JJ palavik alla läinud, aga peavalu alles. Unejutuks pakutakse raamatut "Seltsimees laps" - sest kuigi film oli hea, tuleks ka raamatuga tutvuda. Oleme esimese osa poole peal. 

Pean veel ära ootama, kuni kell südaööni jõuab, siis panen pesupesumasina tööle. Meil ei ole selle jaoks ikka veel head taimerilahendust. Urr.

0 comments:

Post a Comment