Oeh

Mul pole siin silti "vaat kuidas mina omal ajal...", aga võiks ju olla. Järgneb tänase päeva näide absoluutsest heaoluga ärahellitatusest.

Tööl. Saabub minu isiklik laps (soovib jääda anonüümseks). "Emme, mul tuli koti küljest üks lukk ära."
Möh? Laps demonstreerib muidu absoluutselt terve koti küljes tõmblukku, mis oli varem kahtpidi avatav, nüüd on ainult ühtpidi. Saate aru küll, need lukukelgud või mis nende nimi ongi...
"Ahaa?"
"Einoh, et see kott on nüüd ju katki. Teine lukk võib ju ka ära tulla ja... nüüd ei saa seda enam niimoodi korralikult avada..."
"Esiteks, laps, ma ei osta sulle uut koolikotti, kui sa ei ole ise kaasas ega saa seda endale selga proovida, teiseks on täiesti loomulik, et ühe tõmbluku kohta ongi üks tõmbamisasjandus."
Lapse nägu väljendab puhtakujulist jahmatust. Jahmatust selle üle, et tõmblukk ei peagi automaatselt olema kahe või kolme avamisvõimalusega. Et ema otsekohe poodi ei tõtta, sellega on nad isegi harjunud... ja et koolikotid võivad olla erineva mugavusastmega, seda on see konkreetne laps kah juba kogenud, aga et tõmblukud tohivad olla ja funktsioneerivad ikka veel ka üheainsa lukustiga (nii nimetab seda Vikipeedia), on jahmatav. JAHMATAV.

Ma ei hakanud rääkima, kuidas meie omal ajal ranitsatega, mille klõpsu ükskõik kes möödaminnes lahti sai... ja kuidas meie omal ajal kilekottidega... triikraua abil taastatud sangadega kilekottidega... Pealegi on meil varasem kokkulepe, et uue koti vaatame suvel Saksamaalt. Kui õnnestub. Suvel on rohkem valikut ka, olgu siin või seal.

Niipalju siis sellest, et ma neile igaõhtuselt "Seltsimees last" ette loen ja neid pilte olen näidanud. Hane selga vesi.

Um, ma tean, et enne tegelikku isiklikku kokkupuudet ei saagi aru, aga...