Tuesday, April 10, 2018

Peki-Heini (läheb isiklikuks ja allapoole vööd)

Ottokar Domma kutsus minu meelest kedagi oma koolikaaslastest Peki-Heiniks. Ju see Heini siis priskevõitu oli. Siinpool arvutit kipub ühe teatava isiku vorm ka kangesti sinnapoole. Iseenesest ongi meie pere loomulik vorm muffinivorm, aga kui kaal on ühemõtteliselt katki, näitab iga kord peale astudes aina suuremat numbrit... siis kipub asi pikapeale probleemi kanti. Ma ei ole veel saavutanud oma kerakujulise vanaema olekut - istudes toetus lõug rinnale, rind kõhule, kõht reitele... aga põhimõtteliselt pole see pikapeale ka välistatud.

Need sõbrad, kes mind päriselus on näinud, ei usu veel jah, aga kui ma ikka istumast tõusen ja tunnen, et puusade peal liigutamise tõttu midagi väriseb... siis ei ole see ju õige asi. Üldse mitte minulik. Pealegi on mõned riided hakanud halvemini istuma. Paksuksminemise tõttu uute riiete ostmine oleks puhtakujuline raiskamine. No ja vaadake, kui Jumal päevi annab, olen mina ka ükskord väga vana. Väga vanal inimesel on palju mõnusam liikuda või lasta ennast liigutada, kui ta on kergekaalulisem. 40+ vanuses aga pole see kehakaalu korrigeerimine sugugi enam nii lihtne kui 20-aastaselt.

Netiavarustest leidsin just pildi, kus üks ümarik proua ütleb, et tahaks olla nii paks, nagu ta oli siis, kui ta esimest korda arvas, et ta paks on. Täpselt. Siis ma olin 19-aastane ja kaalusin vist 55 kilo. Minu tolle-hetke-tööandja oli umbes 31, kaalus enda arvates palju (70 kilo vist?) ja asus käima spordiklubis. Vahepealsete aastate jooksul on ta saanud veel ühe lapse, võtnud kaalus hirmsasti juurde ja päris palju maha. Nüüd on ta 55 ja käib Nepaalis ja muudes taolistes kohtades matkamas, jookseb maratoni ja puha... ja mulle tundub, et näeb pildi järgi päris hea välja. Ta on nimelt Saksamaal kohaliku tähtsusega kuulsus, ma guugeldasin ja sattusin tema FB lehele... Guugeldasin sellepärast, et mingil teadmata põhjusel nägin täna öösel unes maja, kus ta tookord noore emana elas ja lapsehoidjat (khm, mina) pidas.

Noh, mina olen kunagi umbes 22-aastaselt spordiklubis käinud. Ei olnud hea mõte. Pealegi olen ma sellest saadik hankinud endale liigesepõletiku ja elanud püstijalu üle südamelihase põletiku. Mägimatkadele ma niiehknii ei tahaks minna, eriti mitte Nepaali. Alpides mõne paaritunnise tiiru võiks teha, kui ma kunagi Alpidesse peaksin sattuma. Maratonijooks ei tule kah kõne allagi, jooksmine, öäk. Vastumeelselt ei tohi sporti teha, muidu on pärast kohutav vajadus lohutustoidu järele ja pugin kõik kalorid uuesti tagasi.

Kestvusalad mulle muidu sobivad. Maakaevamine ja seenekorjamine... ja muruniitmine, aga selle viimasega tegelevad nüüd peamiselt poisid. Seentega on hetkel raskusi, kevadkogritsad meile ei sümpatiseeri. Maa oli üleeilse katsumise järgi alates seitsme sentimeetri sügavusest veel külmunud, aga äkki varsti juba saab... Ühesõnaga, sporditeemal loodan koduste võimaluste peale. Majaesises pargis on ka veel lõputult riisumisvõimalust, liigutamine seegi.

Dieediasjandusega on aga nii, et šokolaadi me tõesti enam ei osta. Sööme küll, kui antakse, ja mingi küpsetusšokolaad on kapis kogu aeg olemas, aga nii, nagu mõne aasta eest, et lapsevanemad pistavad kilo salašokolaadi nädalas... ei mitte. Korralikuks koogiküpsetamiseks ei jätku mul kah praegu enam energiat. On huvitav, et umbes aasta eest märgatavalt vaesematena sõime palju rohkem koduseid toite kui praegu. Isegi vist tervislikumalt, kui nüüd mõelda poejogurtite (aga Tere põldmarjajogurtile ei ole ju võimalik vastu panna, sest põldmarjad!) ja Nutella koostisele. On selline imelik vaheperiood, et mahe-lehtsalati ja veisefilee jaoks natuke nagu vaesevõitu, aga ei ole ka otsest rahalist vajadust igapäevaselt lihtsaid ja tervislikke hautisi teha. Või pigem on vajaduse puudumine kinni peas, mitte rahakotis. Koduse lehtsalatipeenra asukoht on tegelikult juba valmis vaadatud ja kavatsen kohe mai alguses külvama hakata, aga millal neid süüa saab, eks ole...

Ja mehed ja poisid muidugi nõuavad liha. Täna olen kodune, õhtusöögiks valmistan šnitslit, sügavkülma-friikartuleid (neid ilma rasvata, ahjupannil praetavaid, sest sügavkülm tuleb tühjaks saada), tomatisalatit - no see vähemalt on tervislik ja kalorivaene - ja šokolaadi-vaarikamuffineid. Sest kui emme enam üldse ei küpseta, siis on ka jama. Lõpuks on minu suureks eeskujuks kreeka mamma filmist "Minu pirakas kreeka pulm" - "Söö, Ian, söö!". Tõsiseltvõetav figuuriprobleem on arenemas tegelikult ju ainult minul ja Mehel, poisid on kõik saledad.

Mul on ettekujutus, et mõistliku kehakaalu säilitamiseks on lisaks liikumisele ja tervislikule toidule vaja regulaarseid söögikordi ja piisavalt und. Hm. Söögikordadega on nii, et tööpäeval süüakse päeva jooksul seda, mis koolisööklas pakutakse, kodus saab ise valida ja teha, mis meeldib (näiteks panni praetud suvikõrvitsaviilud ja tomatitükid. nurrrrrr.). Unega on keerulisem. Pesupesumasinale taimer vahele, et ei peaks ööelektri tõttu südaööni üleval passima, kui väsimus tapab... või kogu pesupesu nädalavahetustele. Nüüd saab ju nööre kasutada ja torude külmumise ohtu ka nagu ei ole. Ja häbematult äratava varahommikupäikese vastu... kardinatele vooder. Õmblemine, võeh. No aga segamatu ööuni ja selle tagajärjel tervem ja pikapeale riietesse paremini mahtuv mina on vist vaeva väärt? Iseenesest on üks pikema ööune tagamise tingimus juba täidetud - lapsed panevad endale teist nädalat ise äratuse ja keedavad meile lahkesti kohvivee, kui mina kööki tuigun, istuvad nad juba laua ümber ja kühveldavad krõbinaid... või mida juhtub hommikusöögiks olemas olema. Isegi kümme minutit pikem hommiku-uni on meie aktuaalse hirmsa unevõla juures oluline.

Ja nüüd klõpsasin korraks FB peale ja seal ütleb üks naisteoloog, et "Enamik läbimurret toovaid plaane jääb elluviimise, mitte väljamõtlemise taha." Välja mõeldud on, seega on olemas PLN. Kõigepealt riputan välja nöörile öösel pesnud pesu - ja eile oli viimane kord nädala sees hiljani üleval passida! -, see on liigutamine*. Siis koon villavaibakesi ja kui õues soojemaks läheb, riisun parki. Liigutamine. Toitun päeva jooksul eelkõige suvikõrvitsast, tomatitest ja Väikevenna leivast. Hea söök, samas vähe kaloreid. Ja õhtul lähen varakult voodisse. Eks ma kunagi edaspidi räägin, kuidas õnnestus. 

_________
*muide, meie krudi üldise ko-hu-ta-valt ebapraktilise  ja hooldamatu suuruse puhul on kasvuhoones või kompostihunniku juures käimine ka juba paras jalgsimatk, suvepoole saan liikumise isegi kodus püsides kätte. Äkki peaks sammulugeja ka kaela riputama, mis te arvate?

No comments:

Post a Comment