Thursday, May 31, 2018

Maist sai juuni

Maikuu sisaldas sel aastal mitmeid ootamatusi… häid ja halbu. Heade eest oleme muidugi tänulikud, halbadega püüame hakkama saada, mis meil muud üle jääb.

Juunis
  • toimub lastel x+palju õppekäike ja mud meelelahutust;
  • üks käik jääb siiski käimata, sest pole mingit mõtet sõita Jurmala veeparki, kui käsi on kipsis;
  • saadakse tunnistused;
  • peetakse Vanaema juubelit;
  • lastakse Meest ja mind puhkusele;
  • Jõugu Juht loodetavasti vabaneb kipsist;
  • tähistame jaanipäeva;
  • sööme mmmmaasikaid;
  • tunneme, et suvi on ka juriidilises mõttes kohal (sest tööl ja koolis käies pole mingit õiget suvetunnet, olgu ilm kuitahes ilus);
  • käime ehk ujumas;
  • teeme igasuguseid tarvilikke koduseid asju;
  • katsun saada järje peale käsitöötööga;
  • üritame eiteamitmendat korda olla raha-asjades mõistlikud. Sellest viimasest ma kirjutan millalgi eraldi. 

Sunday, May 27, 2018

Upsi

Teate, ma olen tegelikult vahepeal natuke lugenud ka. Muidugi ei ole kõik väärtkirjandus, aga üles kirjutamist väärib ikka.

Jon Steele "Vahimehed" - Kui seda lugema hakata, siis ei saa alguses midagi aru. Kes ja mis toimub, see selgub kuskil umbes poole pealt… või isegi viimase kolmandiku pealt. Samal ajal on kogu aeg tunne, et mingi point peaks kogu selles segapudrus ju ometi olema… Ei olnud minu tüüpi raamat, kahjuks.
Mats Strandberg, Sara B. Elfgren "Ring" - Vampiiritapja Buffy, aga Rootsis ja mitmekesi. Isegi mingi Gilesi-tüüpi tegelane on olemas, Angelit ma selles raamatus veel ei täheldanud. Ilmselt loen ülejäänud osad ka läbi. Mitte eesmärgiga Angel üles leida, vaid niisama, kudulugemiseks kõlbab küll.
Berit Renser "Minu Indoneesia" - Minu-sarja üldisel foonil hea. Lugemiseks meeldis, kuigi minu jaoks jäi üles küsimus, kas seal Indoneesias (peale sisserännanud Lääne inimeste) mõni normaalne inimene ka on? No aga te teate, kui väga mulle üldse ei meeldi Aasia kultuur. Tänulik, et on raamatud, kust selle kohta lugeda, ilma et peaks ise kohale minema.
Indrek Hargla "Doanizarre udulaam" - selle suhtes oli mul algusest peale tunne, et olen seda kunagi lugenud. Olen vist jah. Taas ei jätnud mingit muljet, kuigi idee on hea. Eks ma olen neid ulmekaid ka juba liiga palju lugenud.
Hannas Kent "Matmisriitused" - vaat see oli täiesti minu tüüpi raamat. Mis siis, et noor austraalia päritolu autor kirjutas elust Islandil 19. sajandil - kuidagi nagu vastuoluline? Aga kirjutatud on hästi, ma arvan, et ajastut tabatud ka hästi ja kuigi lugu on sünge - kuidas saakski olla mitte-sünge lugu, mis lõpeb peategelase surmaga? -, on see raamat inimlikkusest ja asjaoludest. Palun veel (ainult et järgmises raamatus, palun, võiksid liiderliku mehe liiderdamised olla veel diskreetsemalt kirjutatud).

Hea, halb ja inetu

Hea.

Kõik kolm poissi olid kutsutud ja osalesid direktori vastuvõtul edukatele. Meeleolu lõid klounid Piip ja Tuut.

Mu murtudsüda, mis sai katuselammutamise käigus eelmisel suvel lömastatud, on ennast vapralt juurest ellu äratanud ja asub neil päevil õitsema.

Herned on üles tulnud, peedid ja suvikõrvitsad ka. Ja salatipeenrast korjasin eile esimese näputäie rukolat. Maasikad õitsevad aktiivselt.

Hakkasin kuduma uut kangast, esialgu unistuste-helesiniseid vaipu - lihtsalt sellepärast, et mulle meeldis sinine. Kudumise ajal tuli selja tagant lahtisest aknast pahvakatena sirelilõhna.

Mehed koristasid ära garaaži, kuhu nüüd saab ladustada Igasuguseid Asju. See oli üks vajalik eeltöö Maja kolikambrites koristamisele ja lammutamisele.

Lillebror külastas kooli ja loomaringiga kokku kolme talu.

Mees arvas, et mina teen paremini süüa kui restoran Pierre. Ega see jah väga raske ei tundu.

Halb.

Mitte libisesin, kukkusin, ärkasin - kips!, vaid kakles, ai, röntgen, kips. Kehtib Jõugu Juhi kohta. Kaklemises ei olnud midagi kriminaalset, madistas Unistajaga. Siis magas, külmakott kaisus, öö rahulikult ära ja alles kooli medõe soovitusel läksime EMOsse - sest seal on igasuguste äralöömise-paistetuste pärast nii palju käidud, et me oleme juba üsna muretud. Ilmaaegu muretud, nagu selgus. Arst oli napisõnaline, aga nii palju ma sain aru, et viies kämblaluu, kolm nädalat kipsi, järgmisel nädalal tuleb minna lastekirurgi vastuvõtule, Lunini poolt sisse. Vend Professor on rääkinud, kuidas tema vanim poeg keskmise poja lõualuu asemel täismõõdus malmradiaatorit tabas ja kipsi asjaolude kohta paari päeva pärast küllatulnud ameeriklastele pidi aru andma - "Oh, poor little boy, what happened to you?" H. vastus (väga grumpy): "I hit my brother." Poiste vahel juhtub. Meile sobiks, kui see jääks meie poiste ainukeseks kipsijuhtumiseks.

Selgus, et Vanaema ja Vanaisa, kes väga meelsasti kartuleid söövad, on elanud kuu aega ilma kartuliteta ega ole taibanud meile öelda, kui me kolm-neli korda nädalas küsime, kas poest midagi vaja on, et võiks kotikese kartuleid tuua... (nemad ostavad sügisel kellegi talupidaja käest otse suure koguse, võimalikult odavaid... ja siis oigavad, kui ei olegi ilusad) Selle asemel on nad ostnud ja söönud (ja meie lastele söötnud) tööstuslikes kogustes kartulikrõpse, sest Vanaema arvas tänaseni siiralt, et krõpsud on sama mis kartulid. Elizabeth on lootusetult kaotsis ja üldse. Nüüd sai neile seitse kilo päris kartuleid, äkki see vähendab veidi nende soolatarbimist...

Inetu.

Tööalaselt olen pidanud tegelema laimuleviku kaardistamisega - teate, mitte kõik, mida sotsiaalmeedias räägitakse, ei pruugi olla sulatõsi... Ja hoopis teises kontekstis kasutasin esimest korda elus ühe pere olukorra kohta sõna "väärastunud". Võeh. Hämarusaste on selline, milletaolistest õuduskirjanikud kirjutavad, aga kuna juriidiliselt on kõik korrektne, pole üldse võimalik midagi teha. Nii ongi, hämaraid ja piirialaseid asju toimub palju rohkem ja palju korralikumates peredes kui me arvata oskame. Kuidas see oligi, õnnetud perekonnad on igaüks isemoodi õnnetu...

Uus allergiarohi oli mõt-tet-tuu. Vanast oli õnneks paar tabletti alles. Peaasi, et mul oleks meeles homme perearstilt retseptipikendust küsida...

Tuesday, May 22, 2018

Nii palju on teha, nii vähe aega...

Ehk kiire elu või aeglane elu?

Aasta-paar tagasi elamise me pigem aeglast elu. Kolme last koduõppel, tööd vähevõitu, aega palju. Suurem osa ajast oli väga tore. Oli PLN, mille me määrasime ise, oli aega igasuguseid asju teha ja aega laiselda. Tõsisemad puudused olid majanduslik hõredus ja pürgiva puberteetiku KRÄUN teemal, miks ei saa vahetpidamata sõpradega suhelda.

Viimasel ajal märkan aina rohkem, et elame kiiret elu koos kõigi kaasnevate hädadega. Lihtsa ja tervisliku kodutoidu asemel haarame poest midagi, mida täna õhtul süüa - tähendab, puudub tõsiseltvõetav toiduplaan ja see aeg, mis poodi ära kulub, on õuuuudne. Kodumajanduslikus mõttes ei saa midagi tehtud, sest aega ei ole. Kõikvõimalikke ekskursioone, õppekäike ja kutseid siia ja sinna sajab nagu… midagi, mida ohtralt sajab. Unevõlg on kõigil pereliikmetel päris suur, see on ka üks faktor, mis vabal ajal kodus tegutsemist piirab. KRÄUN on muutunud kolmehäälseks, mingi osa on sellest endiselt "ma ei saa piisavalt suhelda" (näide: "Miks ma pean sinna nõmedasse Tallinnasse kaasa minema, mul on sünnipäevakutse lapselt, kellega ma peaaegu ei suhtle, kohta, kus ma olen juba mitu korda käinud, see on palju tähtsam!" - laupäeva õhtuks oli see teema siiski vaibunud, sest huvitav oli), aga suurem osa arvatavasti "ma olen väsinud, keegi peab mu mured enda kanda võtma… ma lähen togin oma venda".

Muidugi on PLNide tegemine isiklik asi ja kui see osa puudulikuks jääb, pole ka kedagi peale iseenda süüdistada. Ja ilmselt ongi normaalne, et iga päeva/nädala/kuu PLNi tuleb jooksvalt kohandada vastavalt kõiksugustele kutsetele, võistlustele ja muudele ootamatutele sündmustele. Ja ootamatuid sündmusi tuleb paratamatult. Näiteks meie peamine kodune ootamatu sündmus on äkiline soojalaine, mille tagajärjel kasvab hein nagu segane, oleks vaja palju, sageli ja põhjalikult niita… aga me ei ole päeval peaaegu üldse kodus ja õhtupoole ümbritseb niitjat väikeste kurjade putukate pilv… needsamad putukad tunnevad ennast kõrges heinas väga hästi, aga üleshäirituna asuvad otsekohe niitjat hammustama. Ja nad on mürgised, oi kui mürgised!

Aga... tahaks midagi tehtud saada. Aias ja Majas ja kunagi taas sõpru külla kutsuda ja lihtsalt niisama olla...

Vähemalt täna olen ma kodus ja on olemas PLN. Pesu õue, vastavalt heina märgolemise astmele niitmine enne või hiljem, kangas niide ja sukka, söögiks kanakaste riisiga ja arvatavasti mingi rabarberikook. Kui hästi läheb, saan uue karulaugupeenra ka kaevatud ja külvatud. Heal juhul koristan ka väheke. Kas mehed õhtupoole midagi teha jaksavad, see on lahtine, aga eks nad vaatavad… kui palju koolitöid on ja kas peab kontrolltöid parandama ja üldse. Erinevalt neist saab üks naisejõud oma päeva täna ise planeerida ja omas tempos tuterdada, tänu sellele on naisejõudu loodetavasti ka õhtupoole, meesjõudu ei pruugi õhtuks enam jätkuda. Alustan pesust, nagu PLN oligi. Siis on näha, kas tuleb jaht niitmine või ei tule.

Monday, May 21, 2018

Sirelilõhnaliselt ja muuseumirohkelt

Täitsa hämmastav, sel aastal õitsevad siin ja Linnas sirelid samaaegselt. Õunapuud õitsevad ka. Ja kirsid. Ja pirnid. Ja maasikad. Ja muidugi pööraselt palju võililli, mida ei paista üldse häirivat, et neid on korra juba maha niidetud.

Paar päeva oli nii palav, et isegi minule enam hästi ei sobinud. Sellegipoolest tegelesin tasapisi potipõllunduse edendamise ja Muumimamma moel ("Muumipapa ja meri", palisander ja žakaranda) puusaagimisega. Kuigi hiigelsuurest oksa- ja risuhunnik Maja otsa juures on kahanenud väikeseks oksa- ja risuhunnikuks, oli seal ikka veel hulgaliselt peenemaid oksi, mille kohta ütles Mees, et neid ongi mootorsaega vilets saagida. Noh, enam ei ole... nüüd on hunnik roikaid, sest elu tuli peale ja ma unustasin lastele öelda, et nad selle roikahunniku kuuri alla viiksid.

Lapsed avasid ujumishooaja. See on nüüd küll esimene kord, mil minu kaasteadmisel ja heakskiidul keegi maikuus ujumas käib. Keegi haigeks ei jäänud, aga Mees, kes lapsi ujuma viis, märkis, et poisid ei ole mitte kunagi varem nii kiiresti vabatahtlikult veest välja tulnud.

Laupäeval käisime siis Tallinnas. Ilm oli ilus, tänu Jumalale. Kogesime mitmesuguseid asju - näiteks, et Viru hotellile valest suunast lähenedes on paratamatus sõita Narva maanteele, kus järgmine tagasipööramiskoht on alles Russalka juures. Aga et Raekotta jõuab ka ootamatu mereääre-sõidu järel Viru keskusest mõneteistkümne minutiga täitsa õigeks ajaks... hoolimata sellest, et vanalinn oli paksult täis Aasia päritolu turiste, Mees arvas, et hiinlasi. Tallinna vanalinn on ilus küll jah. Raekoda on kah ilus, aga akustika on seal olematu. Istusime (välja arvatud Unistaja kui kutsutu) viimases reas ja kuulsime vähe. See natuke, mida me kuulsime, tundus aga südamlik ja armas. Presidenti ega ministrit kohal polnud, aga oli Leelo Tungal isiklikult. Unistajale ulatati tänukiri, kaks raamatut (neist üks sama jutuvõistluse kümmekond aastat varasemate lugude raamat, väga tore) ja väga raske klaasmuna. Ma olin pärast kohe rõõmus, kui autosse saime, sest meil kantakse endiselt kõiki teel olles tekkivaid esemeid ema käekotis, tähendab, ema kannab. Pakuti natuke süüa ka. Söögi vahele vestles Unistaja Hobusesabaga Isikuga ja mina tema toreda emaga. Nemad olla rongiga tulnud ja kavatsevat ka rongiga tagasi minna. Ega Unistaja varem ei olegi Hobusesabaga Isikuga oluliselt suhelnud, tundub, et nad said selle ürituse käigus sõbramaks ja see on tore.

Siis... käisime Raeapteegis ja jalutasime korraks niisama, võtsime auto ja püüdsime üles leida Kalamaja linnaosa ja Kalju kirikut. Just siis, kui ma räbaldunud kaardi lahti sain, leidis Mees õige tänavanurga. Ega see Kalju noorempastor vist ei oodanud, et me päriselt ka tuleme, aga ta sai sellest ruttu üle, näitas meile mõlemat maja ja puha. Pannkookidega oli selleks ajaks juba kitsas, aga midagi me ikkagi süüa saime.

Siis... oli meil paar tundi vaba aega, sest muuseumiöö põhisündmused pidi algama peamiselt kella kuue paiku. Laupäeva pärastlõunal pole Tallinnas paari tunniga mitte midagi mõistlikku peale hakata, eriti, kui kõik huvipakkuvad söögikohad või muud asjad on kogu aeg valel pool teed ja ühtegi head mõtet pähe ei tule. Kodutöö küsimus, ilmselgelt. Avastasime Falki pargi ja lapsed ronisid natuke aega õnnelikult mööda suurt köisronilat (mis iganes selle vetruva ämblikuvõrgu nimi on).

Siis... ronisime Toompea lossi juurde ja vaatasime kõigepealt sisse Aleksander Nevski katedraali. Ega sinna kah iga päev ei satu. Seejärel vaatasime sisse Toomkirikusse, kus tekkis küsimus, miks seal nii palju vappe on... mina ka ei tea. Kõmpisime mööda täiesti kasimata ja maniküürimata tänavaid, müüri ääres ja mitte nii müüri ääres... sellised vahvad tänavad, kus võiks hämaral ajal mõni teeröövel kallale karata, täiesti keskaegne. Kogemata sattusime Loodusmuuseumi juurde, kus oli muuseumiöö juba varem alanud. Noh, meie lapsed on käinud Linna loodusmuuseumis ja Jääaja keskuses, välismaistest Lübeckis, Homburgi lossis ja Gollingi lossis (Salzburgi külje all, seal on minu mälestust mööda umbes pool väljapanekust fossiilid ja muus looduseteema), nii et paraku ei pakkunud neile Eesti Loodusmuuseum suurt midagi uut. Müstilise ürgmere tuba meeldis mulle küll väga ja tundus, et lastele ka, seal me veetsime vist kokku kõige rohkem aega.

Oli nälg. Lapsed kräunusid kiirtoitu, Mees oli pahur. Nälg teeb teatavasti tigedaks. Sattusime taas kogemata Eesti Lastekirjanduse Keskusesse, mis on kindlasti hästi tore koht, kui sinna minna sügisel-talvel ühe, äärmisel juhul kahe alla 10-aastase lapsega. Selline hubane ja sõbralik paik, kus olemiseks tuleb võtta aega... ja enne sinnaminekut peab olema kõht täis! Lastekirjanduse Keskuse daamid juhatasid meid sõbralikult, et Viru tänaval, see on ju siinsamas lähedal, on mäkdoonalds, pole üldse kaugele vaja minna... Noh, natuke oli, aga siis me läksime veel natuke kaugemale ja valisime hoopis Hesburgeri. Reisi peal olles on kiirtoidukohad kõige lollikindlamad, tähendab, lapsed söövad seal pakutavat kindlasti. Kui me suvel peaksime Saksamaale ja Hollandisse pääsema, siis üritame mõne Itaalia pizzeria ka üle vaadata - "minu" Saksamaal süüakse nimelt Itaalia söögikohtades. Ma ei tea, mis rahvusköökide söögikohtades Itaalias süüakse, seal ma pole käinud...

Pärast paari burgerit oli elu märgatavalt ilusam. Burgerisöömise kõrvale tutvusime kohalike tuvidega, kes asjalikult laudade vahel jalutasid ja mahakukkunud friikartuleid otsisid.

Pöörasime vanalinna tagasi, astusime spontaanselt sisse Peeter-Pauli kirikusse ja läksime seejärel Tallinna Linnamuuseumi. Seal oli väga tore, ainult et palju rahvast. Võiks teinekordki minna. Ülemisel korrusel selgus, et mina oma liigestega enam kummikeksu ei hüppa, aga lapsed said sellest mängust aru küll. Vahetasime muuseumidaamiga mälestusi, mis oli mis ja kuidas need klassid käisidki... Meisterdamise toas püüdis teine lahke daam Lillebrori voltima kutsuda, aga mina kutsusin Lillebrori tema suureks pahameeleks ära - mitte et mul midagi voltimise vastu oleks, aga paraku oli meil vähe aega ja plaanid veel mujalegi jõuda. Kes teab, millal me jälle Tallinna satume. Viimati käisime ... äkki viis aastat tagasi?

Kogemata sattusime Pühavaimu kirikusse, mis oli väga ilus ja mõjus kõigist külastatud paikadest kõige keskaegsemana. Kirikust välja tulles tundus, et tänaval on aina rohkem rahvast. Astusime sisse Suurgildi hoonesse, kus, nagu selgus, oli umbes neli korda rohkem rahvast kui sinna tegelikult sisse mahub. Õhku kahjuks ei olnud meie jõudmise ajaks enam üldse. See on ka üks muuseum, kuhu ma kindlasti tahaksin mõnel tavalisel päeval tagasi minna, väljapanekud on imetoredad, aga õnnetuseks ei õnnestunud neist eriti paljusid näha. Lillebrorile pisteti juba ukse peal pihku mingi otsimismängu leht... väga tore, aga meie lapsed on tegelikult harjunud, et muuseumides vaadatakse asju ja aeg-ajalt ütleb lapsevanem, et seda siin vaatame nüüd pikemalt, selle juurde käib vaat selline lugu... ja lapsed kuulavad ka, muide. Otsimismängu tõttu pidime Mehega keskenduma peamiselt Lillebrori abistamisele rahvamasside hulgas. Unistaja kadus relvasaalis ära (Jumal tänatud mobiiltelefonide eest) ja Jõugu Juht oli nagu minagi rahvamassidest häiritud.

Suurgildist pääsedes jalutasime mööda Harju tänavat ja läksime läbi Raidkivimuuseumi, kus võinuks iseenesest natuke vaadata ka, aga ühe õhtu jooksul viies muuseum on nagu natuke palju. Miks need Raidkivimuuseumi linnavahid peavad nii kummituslike näoilmetega olema - nagu otse Herta Laipaiga õuduslugudest -, mina aru ei saanud. Aga järgmisel korral sinna minnes hangin endale kusagilt madala kontsaga kingad!

Tegime veel väikese tiiru Kiek in de Kökis ja lapsed käisid sutsti Neitsitornis ka - et käia, vaatamisest enam asja ei saanud. Kuni lapsed omapäi kolasid, selgus, et kuskil sealsamas on Pikk Hermann (mille kohta JJ küsis, kas MJ isa on siis Lühike H... Ei saa olla, üks n on puudu) ja parajasti on lipu langetamise aeg. Vihje päikeseloojangule kestis taevas umbes meie kojujõudmiseni... kell pool kaks öösel. Uhh.

Öö jäi lühikeseks, sest olin lubanud pühapäeval kirikus juunioridega Midagi teha ja pärast nõusid pesta. Said need asjad tehtud, kaks masinatäit pesu pestud, sorteeritud ja triigitud, maasikapeenrad kuskilemaale puhastatud, kana küpsetatud ja martsipaniga rabarberikook valmistatud. Uhh veel.

Ja sirelid lõhnavad endiselt.

Tuesday, May 15, 2018

Niisama paar mõtet

Lugesin korraks Henry postitust ropendavatest lastest. Jäi silma lause "Ma ei öelnud midagi". Tegelikult on nii, et 1) kui võõrad halvastikäituvatele lastele midagi ei ütle, õpivadki lapsed ära, et inimese kombel käituma peab ainult karistamisõigusega täiskasvanute juuresolekul ja 2) väiksem lastekamp kuulab võõra täiskasvanud mehe manitsust (käratust?) üsna sageli. Muidugi, liiga vähesed täiskasvanud sekkuvad võõraste laste väärkäitumisse, kes kardab lastekampa, kes ühiskonda - mis lugu see oli, kus pätipoisi füüsiliselt kinnipüüdnud mees läks kohtu alla, sest sakutas võõrast last? Mina tunnen ennast aeg-ajalt piisavalt mutina, et sekkuda. Viimasel laadal, varahommikul... Olin parajasti üksi, kell oli koduvanavallatult vara, aga juba täitsa valge. Läksid mööda kaks noort meest, ei tea, kas tulid kõrtsist või läksid mingile varahommikusele tööle... igatahes võttis üks neist, imeilus pikk blond varastes kahekümnendates poisu, kohe minu lähedal rögiseda ja maha sülitada. No kuulge! Tegin Häält, umbes sõnadega: "Kus see kõlbab, noor mees ja sülitab maha! Häbi võiks olla!" Poisu võpatas ja vaatas vilksti üle õla. Tähendab, sai eesti keelest aru küll ja mäletas ka, et oli hetk tagasi sülitanud. Ega ma ei looda, et ta minu ütlemise pärast tulevikus sülitamata jätab, aga kui keegi talle veel mõne asjakohase märkuse teeks, äkki siis...

***
Eelmisega teistpidi haakuv lugu juhtus raamatukogus eelmisel nädalal. Läheme meie raamatukogu uksest sisse, Lillebror jutustab midagi. Pöörab lasteosakonna poole ära, jutustab ikka edasi, tal ükskõik, kas mina kaasa tulen või mitte. "LILLEBROR! Ma ei tule ju sinuga sinna, kuidas ma peaksin saama sinu jutu kohta midagi öelda, kui sa minema kõnnid, enne kui jutuga ühele poole saad?" Raamatukogu fuajees kajab päris hästi. :) Lillebror tegi kohkunud nägu, aga jäi vähemalt seisma ja vaatas, kus see vestluspartner siis õigupoolest on. Seletasin talle kraad vaiksemalt, et kallis laps, me läheme ju siin ukse vahel lahku, ma tahan küll su juttu kuulata, aga enne laialiminemist peaks jutu lõpuni rääkima... Lillebror sai aru küll, naeratas kohmetult ja rääkis paigal seistes lõpuni. Eks minu esimese karjatuse põhjal oleks ka keegi võinud vaadata, et näe, karjub lapse peale, väärkohtleb ja puha. Kui seal keegi oli, vast ta sai aru, et olukord ei olnud nii hirmus, nagu paistis...

***
Laste normaalsustest veel, perekonnaseisu teemadel. Meil on imetoredad sõbrad, kellel on ilmselt ka imetoredad sõbrad... ja kelle imetoredad lapsed olevat alles neil päevil teada saanud, et lahutus on päris maailmas päris inimeste puhul ka võimalik. Vanim laps on neil... minu arvestust mööda kolmveerand aastat vanem kui Lillebror, nii et päris tited ikka ei ole. Lihtsalt, nagu sõber D. ise kirjutas, ei ole neil tutvusringkonnas lahutusi esinenud ja lapsed pole siiani osanud seda - ju raamatutest-filmidest ikka nähtud? - eluvõimalust päris inimestega seostada. Nende laste normaalsus on siis selline.
Kunagi oli mul jällegi tuttav üksikema, kelle laps oli kõiki pulma- ja muidu perepilte nähes alati küsinud: "Millal nemad lahutasid?", sest tolle lapse normaalsus sisaldas endas lahkuminemisi ja kärgperesid. Praeguseks on sellest lapsest saanud - sotsiaalmeedia andmetel - täitsa toimetulev täiskasvanu, tema isiklikust peremudelist ei tea ma midagi, aga kuni ta oma eluga rahul on ja kellelegi liiga ei tee, siis on kindlasti hästi.


Monday, May 14, 2018

Agressiivse müügi tehnikatest ohvriksvalitu kogemuse läbi

Oijah. Olime kümmekond päeva tagasi Linna laadal. Tuli üks proua, vaatas kaupa... seda, teist, laskis endale isegi täpsemalt näidata... ja siis juhtis teema sujuvalt tervisele ja toidulisanditele. Et kuidas need teda küll aidanud on ja tema juba 15 aastat tegeleb ja kuidas need kindlasti meile ka kasulikud oleksid...

Ei vaidle vastu, mõni tervisetoode on kindlasti kasulik, aga ma usun ausalt öeldes rohkem kodusesse küüslauku. Neid tablette on miljon erinevat sorti, hakka sa nende hulgast valima, mis on päris ja mis platseebo... Ei ole huvi.

Proua seletas kohe pikalt ja hõivad sellega täielikult meie tähelepanu, ei sobi ka nagu keset vestlust selga keerata ja minema minna... pealegi, kui kuhugi minna ei olegi, ta seisis ise meie telgi all, nagu oleks tal sinna päriselt asja (asja on tegelikult klientidel ja sõpradel). Surus peale mingi voldiku - noh, meil on ahiküte - ja võttis telefoninumbri, et justnagu vaibateemal. Me vaipade-sallide asjus ikka anname telefoninumbrit või meiliaadressi, mõni vahel helistab ka.

Otse loomulikult tuli elu peale ja me unustasime kogu loo.

Täna - telefon. Tere, mina seal laadal andsin teile selle paberi, täna lõpeb see pakkumine ära, mida te olete sellest mõelnud, mida te sooviksite tellida? Möh. Eee, pole olnud aega sellega tegeleda ja ilmselt ei tule ka... Ega te ei peagi tegelema, te võite lihtsalt ise rahulikult tarbida!

Teate, kui väga ma tahtsin talle öelda, et kuulge, meie olime seal laadal müüjad ja teie asi oli olla ostja, meil on vaja, et teie meilt ostaksite... Aga muidugi ei öelnud. Kuidagi sain temast lahti, klausliga, et kui tal mõni uus ja huvitav pakkumine tuleb, siis ta helistab...

Sellise asja nimi on vist häbematus, aga mine sa 60+ pisikesele prouale ütlema, et teate, teie, kodanik, olete häbematult pealetükkiv... Nii ju ei saa. Kardetavasti ma järgmisel korral ikka ütlen.

Kui ta Hansalaadal ka niimoodi ringi käib ja pahaaimamatutele käsitöömüüjatele oma lendlehti jagab, kas see läheb siis kandekaubanduse või misasja alla? Kevadlaadal ei olnud tegevused nii selgelt lahterdatud, seal vist tohtis jah niisama ohvreid otsida.

Urr.

Mustlaste ("Ma sulle enn-nustan...") suunas oskan ma juba kurje pilke saata ja neid on vist ka vähemaks jäänud, aga toidulisandi-tädisid pole veel niimoodi peletama pidanud...

Sunday, May 13, 2018

Tõsiseltvõetav kevad

Eile kiitsin ka, et ilm on ilus. Ongi. Sellist ilma (sekka paari öise vihmahooga) paluks nüüd vähemalt septembri lõpuni. Või soojemat, muidugi.

Ilusa ilma puhul tegin tõelist naist - läksin palgapäeval otseteed kingapoodi. Täitsa vabatahtlikult, aga mul oli suvekingi tegelikult ka vaja.

Veel on siin ilusa ilma puhul mängitud veepüstolitega ja niidetud muru.

Unistaja tõi koolist kutse muinasjutuvõistluse auhindamisele ja vägeva muhu. Koolis ikka juhtub.

Jõugu Juht tõi koolist virna priskeid "viisi", mõnel plussid taga, ja märkuse arvutiklassis töötegemise asemel niisama-surfamise eest. Ikka juhtub...

Lillebror jällegi tõi koolist mulle emadepäevaks imeilusasti teostatud ruumilise pildi. Oeh. Teostus on tõesti ilus, aga kuhu seda ladustada... Õnneks on suuremad poisid nii suured, et neil enam selliseid meisterdamise pärast tehtud meisterdusi eriti ei juhtu.

Tähistasin emadepäeva suurema sokivirna nõelumisega. Sokinõelumine on väga emalik tegevus, kas te ei leia?

Muidu oli elu natuke keeruline, sest kui ühe abikaasa vapiloom on päikesekummardaja surikaat ja teisel eee koopaolm (või vampiir, kes päikest pelgab), siis on tegevusi väga raske omavahel ühildada - kui vampiir on tegus, istub surikaat ahju taga ja väriseb, aga surikaadi suur rõõm päike ajab vampiiri kurjaks ja peitu... ja siis on jällegi surikaat õnnetu, et peab lõpuks ometi saabunud soojust üksi nautima. Tegelikult on keldris tarvis kah mingeid töid teha...

Midagi tegime siin veel, aga kuna need asjad meelde ei tule, kirjutan raamatutest.

Cilla ja Rolf Börjlind "Süsüügiatõus" - olen jõudnud arusaamisele, et mulle ei meeldi Rootsi kriminaalkirjandus. Mis siis, et see kriminaalvärk ongi kõik olemuselt sünge, aga võtke näiteks Agatha Christie, kelle raamatud on ikka märgatavalt sõbralikumad ja vähem võikad isegi siis, kui ohvrile mingi malakaga on virutatud. "Süsüügiatõusu" väärtus on ehk kodutute elu kirjeldamises, muidu polnud minu tüüpi raamat.
Rick Mofina "Keeristorm" - selle autori stiil sobis nagu rohkem. Mis siis, et temaatika oli umbes sama sünge ja sündmused sama räiged kui eelmises raamatus. Mine võta kinni, milles asi on.
Kir Bulõtšov "Kosmoselaevastiku agent" - autor on muidugi vaimustav. Teine osa meeldis rohkem.
Rick Riordan "Percy Jackson ja olümplased" - oli ka aeg ise läbi lugeda pojale sünnipäevaks kingitud raamat. Hämmastavalt loetav raamat noortele mõeldud madinaraamatu kohta. Jõugu Juht ütles ka, et on hea raamat.
Samantha King "Valik" - üks neist kõik-ei-ole-nii-nagu-paistab raamatutest, mida viimasel ajal kirjutatakse, tõlgitakse ja antakse välja nagu seeni pärast vihma. Ütleme, kuus punkti kümnest või nii. Kuu aja pärast ma enam ei mäleta, et olen seda lugenud.
Üks raamat oli veel, aga selle ma viisin juba raamatukogusse tagasi ja kahjuks ei jäänud meelde muu, kui et poole lugemise pealt edasi lehitsedes jäi silma uskumatu stseen... ja rohkem ma seda ei lugenud. Kooliga seotud inimese jaoks võikuste võikuste võikus. Lausa kahju, et autorit ega pealkirja ei mäleta, aga ma tunnen selle arvatavasti ära, kui näen.

Ammu pole pihku satuunud ühtegi sõbralikku ja rahumeelset, aga samal ajal tõesti huvitavat teost. Nii et mingil hetkel võtsin taas ette "Väike maja preerias" sarja. See on üks neid raamatuid (sarju?), mis vist iial ennast ei ammenda. Seekord sain sealt tõuke mõelda järele, kuidas me tegelikult tahame elada. Viimasel ajal oleme läinud liigselt "kiire" elu suunas, aga tegelikult meile see ju ei meeldi...? Sellest ma pean millalgi veel eraldi mõtlema ja kui valmis mõtlen, räägin teile ka.

Saturday, May 12, 2018

Päris mai!

FB rääkis eile ja üleeile, et aasta tagasi olevat lund sadanud. Vaatasin järele, meil sadas kah. Täna on juba õige mitmes imesoe päev ja tundub, et ongi päris ehtne maikuu - see, millest vanasti raamatutes kirjutati. Pühendunud pessimist minus oigab muidugi, kas seda sooja siis üldse suve jaoks jätkub... aga kuna eelmisel suvel jäid pikemad soojaperioodid üldse vahele, vast neil seal ilmalaos seda minevaastast tarvitamata jäänud sooja ikka on veel...

Eile õhtul läksin voodisse umbes kell veerand üheksa. Ärkasin, kui Mees kelle 11 paiku voodisse ilmus, pahurdasin tunnikese - no pidin ma ka nii vara ära kukkuma, nüüd on uni läinud ja jama käes - ja magasin seejärel südaööst hommikul kella kaheksani välja. Pingutasin mis ma pingutasin, rohkem und ei tulnud.

Riputasin öösel pesnud pesu õue ja panin uue masinatäie pesema. Mõtlesin, inspekteerisin külmkappi ja küpsetasin hommikusöögiks skoone. Keetsin kohvi. Mees ja lapsed hakkasid ka tasapisi liigutama. Sõime. Täitsin ja panin tööle nõudepesumasina. Käisin, kaevasin ämbritäie umbrohu jagu peenraid (ma mõõdan kaevamist umbrohuämbrites), riputasin teise masinatäie pesu ja tõin muidugi tuppa selle osa, mis juba kuiv oli. Panin pesema kaks Mehe pintsakut ja Pingu. Kaevasin veel paari umbrohuämbri jagu. Riputasin pintsakud ja Pingu nöörile, panin pesema mõned poiste joped (Lillebroril oli siin hiljuti kohtumine ühe linnuga, jope sai kiiresti puhastatud, aga masinpesu on ikka korralikum). Kaevasin veel. Panin kokku kotikese minevaastaste maasikapoegadega.

Ja kell ei ole veel kakski.

Kohevarsti peaks saama pesnud joped, vahetan nööril pesu ja panen järgmise masinatäie...


Edit pärastlõunal:
Kokku pesi pesumasin täna kuus (6) korda. Sain mulda zucchinid ja kõrvitsad. Mis neist üles tuleb, seda näitab aeg. Hernepeenraid ei hakanud tegema, sest igal jaksamisel on mingi piir ka. Plaanis on teha perekonnale süüa - Elsassi Flammenkuchenit õhtusöögiks ja rabarberikooki, seda kõige lihtsamat (mida ma tavaliselt õuntega teen) magustoiduks. Rabarberid on virutatud Vanaema aiast, seal on troopiline saar ja kõik küpseb paar nädalat varem kui meil. Pesu tuleks veel sorteerida ja triikida... ja ma ei tea, mida veel teha. Kell on ju alles pool viis.

Thursday, May 10, 2018

Laps tahab klassi kammitsast lahti

Oli vist sellenimeline luuletus... või lausa luulekogu Lehte Hainsalult?

Läkski nii, nagu traditsiooniliselt ikka - vaheajal oli ilm kole, aga nüüd nagu kuld, mine ainult õue.

Igatahes. Olen tööl. Juhuslikult on aega. Tuleb meelde, et umbes praegu peaks Lillebror kulgema kuhugi muuseumiprogrammi. Vaatan aknast välja... Lillebrori ja kolleege pole näha, ju nad juba läinud on. Aga eemal näen tuttavaid rõivaid jooksmas... rõivaste sees on Jõugu juht. Kuues bee mängib kooli ümber kulli või midagi taolist ja huvitav on, et pojakese jooksukaaslased on just need kõige tublikesemad, kes tunni ajal eluilmaski midagi peale kohustuslike tegevuste ei tee... Ahah, kogunevad punti ja miski pabermaterjal on neil ka. Ju see kullimäng oli kõigest matemaatika õuesõppega kaasnev boonus. Lõpuks on meil ju liikuma kutsuv kool.

Samal ajal punditavad õues ja panevad midagi kirja ka seitsmes bee ja teine aa. On see linnamaastik siin mis ta on (iseenesest päris napakas ja ohtlike lahendustega), vähemalt on natukenegi muru ja puid. Ma ei kujuta ette, kui kurb oleks koolis, millel üldse mingit hoovi ega haljasala ei ole. Enamiku kooliaastast on õues jah selline ilm, et toasolemise-kohustus on põhjus tänulik olla, aga kui maikuus ootamatult suvi saabub, siis on mingigi õueala tõeline õnnistus.

Päris magister Fröbergi? (vaat see nimi on mul kahtlane, kuidas Rasmuse-Pontuse õpetajat kutsutigi?) kombel vange vabaks lasta ei saa, aga tunnikski klassi kammitsast lahti, palun. Kui see on kuidagi võimalik. Ja aitäh nendele õpetajatele, kes leiavad võimaluse lapsi õue õppima saata.

Wednesday, May 9, 2018

Kuidas maainimesed pealinna lähevad

Juhtus selline lugu, et... Unistaja sai kutse Sten Roosi muinasjutuvõistluse parimate autasustamisele. No ma ju pidin kohe esimeses lauses ära uhkustama! Tegelikult saab siin kiidelda ainult armust, meie õpetamis- ja kasvatusmeetodite "süü" see küll ei ole.

Igatahes oleme me vapustet, rõõmsad ja valmis üle väga mitme aasta Tallinna sõitma. Ega me millegi vähema kui Raekojas toimuva ürituse nimel ei lähekski... Või nojah, selleks peab ikka väga hea põhjus olema, et Tallinna-sõit ette võtta. See kutse on kindlasti hea põhjus.

Ühtlasi käime Tallinnas muuseumiööl, sest siitkandi muuseumid on meil kõik läbi käidud. Siinkohal palun soovitusi, milliste muuseumide peale mõelda - Lennusadamas on vist tasuta õhtu puhul liiga palju rahvast? Kus süüa, seda meile juba öeldi, Kalamajas Kalju koguduses pakutakse kella kolmeni (abipastor just ütles FB-s, et vähemalt neljani - loodame küll) pannkooke. :) Vast ikka jõuame sinna ka.

Aga kus parkida? Ärge öelge, et sõitku me rongiga, me tahame õhtul hilja koju tulla ja meie juurde rongid ei käi. Parkimine võiks olla kuskil sellises kohas, kust kiiresti Raekoja platsi saab, ja võiks ka mitte ülearu palju maksta. Kui me nii umbes viis aastat tagasi Tallinnas käisime - ja ma ei mäleta, kas me vahepeal üldse enam oleme käinud - oli kuskil Tornide väljaku kandis miski parkla, mulle tuleb Google mapsi järgi see Suurtüki tänava nurk tuttav ette... ja Kogu Gäng käis seal mingil mänguväljakul. Kas sealkandis on endiselt kusagil parkimisvõimalust? Laupäevasel päeval... Raekoja platsi peame vist niiehknii linnaplaani või GPS-i abil otsima, nii maakad olemegi. Olen kunagi Tallinna vanalinnas ära eksinud - vist pöörasin valesti - ja müüride vahelt väljapääsemisega kurja vaeva näinud, seekord nagu ei tahaks. Kolleeg eile seletas, et vaat see muuseum on seal Laial tänaval.. minul mõistus pahupidi, ma pole elu sees kuulnudki, et Tallinnas Lai tänav oleks. Õnneks ei ole linnaplaani hankimine keeruline.

Aga muuseumi- ja parkimissoovitusi paluks küll jah.

Sunday, May 6, 2018

Kõik mutukad ja putukad on ärevil ja jutukad, et kevad võidu sai

See on Heljo Männi luuletus. Vist teise klassi eesti keele õpikus aastal 1984 oli selle juures imeilus Silvi Väljali pilt... nojah, tolles ajahetkes oli Silvi Väljal minu kõige lemmikum lemmikkunstnik.

Aga mutukad ja putukad on liikvel tõesti. Võtsin punase Finduse kaela pealt täna kümmekond puuki. Tundub, et talle tuleks puugirohtu kuklasse panna, ega tema omanikud talle mingit hooldust ei võimalda. Ühtlasi lõikasin Finduse krae küljest ära mitu hirmsat vilditükki. Findus lasi selle peale nurru. Eks ta poole kohaga meie kass ongi.

Lisaks kõutsihooldusele tegelesime sel nädalal mitmesuguste muude asjadega ka. Mees käis koolitusel-seminaril-arutelul, kus muuhulgas osales tema tsunfti minister. Küllap on minister haridusteemadega hästi kursis, osa tema lastest on ju põhikooliõpilased.

Jõugu Juht ööbis paar ööd Laenulapse juures ja käis laupäeval koos Semuga Ahhaas. Meresauruste väljapanek ei olevat kummagi meelest kahjuks olnud nii äge, kui nad arvasid. Veel käis Jõugu Juht sünnipäeval Militaarseikluses. Olevat olnud "suht tore".

Unistaja külastas Oma Sõpra. Laupäeval laadal juhtus jällegi nii, et... Unistaja märkas Hobusesabaga Isikut, sügeles natuke aega ja tegi siis kiiresti samasse kanti asja, kuhu Hobusesabaga Isik läks. Hobusesabaga Isik käib meil koolis ja on eemalt vaadates päris armas väike tüdruk. Khm.

Lillebror jällegi pidi minema sünnipäevale, aga asjaolu, et õigeks ajaks kohalejõudmise eest vastutama peaks ta ise, läks tal kõrvust mööda. Nii juhtus, et laupäeval kell 14.16, kui me muudkui vehkisime laadakundedega tegeleda ja mitte keegi polnud jupp aega kella vaadanud, hakkas Lillebror äketse virisema, et sünnipäev juba kestab, aga tema on ikka veel siin... Mees haaras Lillebrori ja teiselt poolt parki auto ja tormas. Natuke jõudis Lillebror ikka osaleda ka.

Mina... sain siit ja sealt vastukäivat infot seoses ühe ebamäärase suhtlemisprobleemiga, mille tulemusena saavutasin lõpuks tõsise segaduse, kes nüüd asju valesti mäletab, mina või asjasse puutuv teine pool. Pühapäeval helistas üks hea inimene ja teatas, et tema olla täitsa kindel, et asjasse puutuv teine pool ei rääkivat oma viimase aja väljaütlemistes üldse minust... Noh, mina selles asjas nii kindel ei ole, aga ikka on armas, kui keegi mu murele kaasa elab ja head soovib.

Veel käisime töörahva pühal Lillebrori, Unistaja ja Unistaja Sõbraga Mummukesi vaatamas. Mina ja Lillebror rõõmustasime väga nii suure hulga lehmade lähedalt vaatamise üle, suuremad poisid mitte nii väga. Kuna see lehmavaatamine juhtus Linnaskäimise vahepeal, siis jalutasin ma laudas kontsakingade ja valge siidsalliga... no aga ma ei salli silmaotsaski kingade ostmist ja meil on niigi umbes pool miljonit paari jalanõusid majas, seega peavad minu mustad tänavakingad elama üle nii lauda kui heinamaa kui munakivid. Üks hooaeg. Üks mina. Ühed kingad.

Laupäeval oli käsitööliste kevadine väljanäitus. Haapsalu sallide hinna peale teevad inimesed millegipärast "õkk". Ja kui ma veel tahaksin endale kudumise eest palka maksta... Mõned prouad jällegi võtsid telefoninumbri ja esitasid erisoove, mida nad tahaksid mul kududa lasta. Tellimuse peale kududa võib ikka. :) Muidu oli väljanäitus tore, üks vaip läks Ameerikasse, üks pisike oranž kass Maurice'i istumise alla (Maurice nagu raamatus "Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised", ostja oli pikkuse järgi otsustades umbes kümneaastane) ja üht pikemat vaipa mõõdeti lapse järgi, kas ikka jätkub saunalaval lesimiseks. Kaltsuvaipadel on mitmesuguseid funktsioone. :) Kohtasime mitmeid tuttavaid, keda tavaliselt ei kohta, paari püsiklienti ja muidugi ka tavalist vähemsümpaatset laadarahvast - kohal olid nii jutukas joodik, minu-vanaema-kudus-ka-aga-raha-ei-võtnud, me-käime-korraks-ära-ja-tuleme-kohe-ostma ja ei-teil-on-ju-kõik-täpselt-samas-suuruses (tegelikult on meil kaltsuvaibad umbes nagu oakommid, ainult et nood olid kõikvõimaliku maitsega, meil on kõikvõimaliku suurusega). Ostsin kohustusliku pingviiniseebi Anu käest (muide, Tenderly seebid on parema kvaliteediga kui nii mõnedki muud käsitööseebid, sest nad ei sula pärast kolme pesemist ära), aga seekord mujale vaatama ega ostma ei jaksanudki minna.

Pühapäeval loobusime seekord kirikusseminekust, et korralikult puhata. Puhkasime kohe mõnuga, mina pesin vist viis masinatäit pesu, lapsed kiikusid elu eest, Mees istutas Lillebroriga roose ja üldse oli nii laisk ja mugav pühapäev, et... Pesupesemine ei ole vaev, üleajavate pesukorvide puhul on kuiv, päikeseline ja tuuline ilm puhas õnnistus. Hommikul üsna vara käisin esimest masinatäid niimoodi riputamas, et öösärgi peal oli ainult jope... ja külm ei hakanudki. Tähendab, nüüd on meil sisuliselt suvi.

Ja praegu on kell pool üheksa õhtul ja meie põhja poole vaatav köök on päikest täis. Ilmselgelt suvi.

Tuesday, May 1, 2018

Komm lieber Mai und mache...

Ilma igasuguse volbriöö ja luua seljas lendamiseta tuli mai ikkagi kohale. Pealkirjas tsiteerin üht Mozarti laulukest, mis algab sõnadega "Tule, armas maikuu ja tee puud taas roheliseks..." Maikuu tuli, aga meie juures on roheline peamiselt naat. Oeh.

Sellest järelduvalt tuleb maikuus niita muru.

  • ja teha muid aiatöid, näiteks kaevata, külvata ja istutada;
  • sööme tänumeeles karulauku;
  • võimalik, et saame isegi lühikeste pükstega õues käia;
  • Jõugu Juht jääb ilma vähemalt ühest, aga võib-olla lausa kahest hambast;
  • Mees käib kah hambaarsti juures, loodetavasti ühestki hambast ilma ei jää;
  • mina... pean samuti hambaarsti külastama, aga tõepoolest, ilmajäämine pole plaanis;
  • Jõugu Juht teeb ära kaks tasemetööd;
  • Unistaja käib kunstimuuseumis;
  • vähemalt Jõugu Juht ja Lillebror käivad sünnipäevadel;
  • me kõik osaleme rohkem või vähem Linna kevadlaadal (ja ma olen juba ette väsinud, sest see saab kindlasti taas olema üks füüsiliselt kurnav päev);
  • kindlasti osaleme ka Muuseumiööl;
  • jätkame jalatsite hankimist, sest suvel on kevadsügiseste kingadega loodetavasti palav;
  • koon valmis Ingrid Rüütli kirjaga salli ja võimalik, et midagi veel;
  • käärin ja ajan üles ühe (1) laia kanga. Kangaid käärin numbri järgi veel, aga hiigel-laiu nende hulgas täpselt ühe, 20 meetrit pika, Rohkem selg ei luba, eelmisel aastal sai ära proovitud (ja seejärel pikalt praavitatud, sellepärast mul need seljavalud viimasel ajal ongi - mis teie siis arvasite?).
  • toimub mingi ebamäärane hulk lammutustöid siin ja seal. Mõnel laupäevasel päeval, kui me kõik kodus oleme, võiks olla vihmane ilm, siis me püsime toas ja lammutame kah, see viimane nädal oli ootamatult ilusa ilmaga ja seeläbi ootamatult õuene. Aga üsna palju sai tehtud kah. 
Suur osa ajaliselt paigasolevaid sündmusi toimub juba lähema kümne päeva jooksul. Ma tõepoolest ei kujuta ette, kui tihedaks see kuu veel jõuab minna...