CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, May 15, 2018

Niisama paar mõtet

Lugesin korraks Henry postitust ropendavatest lastest. Jäi silma lause "Ma ei öelnud midagi". Tegelikult on nii, et 1) kui võõrad halvastikäituvatele lastele midagi ei ütle, õpivadki lapsed ära, et inimese kombel käituma peab ainult karistamisõigusega täiskasvanute juuresolekul ja 2) väiksem lastekamp kuulab võõra täiskasvanud mehe manitsust (käratust?) üsna sageli. Muidugi, liiga vähesed täiskasvanud sekkuvad võõraste laste väärkäitumisse, kes kardab lastekampa, kes ühiskonda - mis lugu see oli, kus pätipoisi füüsiliselt kinnipüüdnud mees läks kohtu alla, sest sakutas võõrast last? Mina tunnen ennast aeg-ajalt piisavalt mutina, et sekkuda. Viimasel laadal, varahommikul... Olin parajasti üksi, kell oli koduvanavallatult vara, aga juba täitsa valge. Läksid mööda kaks noort meest, ei tea, kas tulid kõrtsist või läksid mingile varahommikusele tööle... igatahes võttis üks neist, imeilus pikk blond varastes kahekümnendates poisu, kohe minu lähedal rögiseda ja maha sülitada. No kuulge! Tegin Häält, umbes sõnadega: "Kus see kõlbab, noor mees ja sülitab maha! Häbi võiks olla!" Poisu võpatas ja vaatas vilksti üle õla. Tähendab, sai eesti keelest aru küll ja mäletas ka, et oli hetk tagasi sülitanud. Ega ma ei looda, et ta minu ütlemise pärast tulevikus sülitamata jätab, aga kui keegi talle veel mõne asjakohase märkuse teeks, äkki siis...

***
Eelmisega teistpidi haakuv lugu juhtus raamatukogus eelmisel nädalal. Läheme meie raamatukogu uksest sisse, Lillebror jutustab midagi. Pöörab lasteosakonna poole ära, jutustab ikka edasi, tal ükskõik, kas mina kaasa tulen või mitte. "LILLEBROR! Ma ei tule ju sinuga sinna, kuidas ma peaksin saama sinu jutu kohta midagi öelda, kui sa minema kõnnid, enne kui jutuga ühele poole saad?" Raamatukogu fuajees kajab päris hästi. :) Lillebror tegi kohkunud nägu, aga jäi vähemalt seisma ja vaatas, kus see vestluspartner siis õigupoolest on. Seletasin talle kraad vaiksemalt, et kallis laps, me läheme ju siin ukse vahel lahku, ma tahan küll su juttu kuulata, aga enne laialiminemist peaks jutu lõpuni rääkima... Lillebror sai aru küll, naeratas kohmetult ja rääkis paigal seistes lõpuni. Eks minu esimese karjatuse põhjal oleks ka keegi võinud vaadata, et näe, karjub lapse peale, väärkohtleb ja puha. Kui seal keegi oli, vast ta sai aru, et olukord ei olnud nii hirmus, nagu paistis...

***
Laste normaalsustest veel, perekonnaseisu teemadel. Meil on imetoredad sõbrad, kellel on ilmselt ka imetoredad sõbrad... ja kelle imetoredad lapsed olevat alles neil päevil teada saanud, et lahutus on päris maailmas päris inimeste puhul ka võimalik. Vanim laps on neil... minu arvestust mööda kolmveerand aastat vanem kui Lillebror, nii et päris tited ikka ei ole. Lihtsalt, nagu sõber D. ise kirjutas, ei ole neil tutvusringkonnas lahutusi esinenud ja lapsed pole siiani osanud seda - ju raamatutest-filmidest ikka nähtud? - eluvõimalust päris inimestega seostada. Nende laste normaalsus on siis selline.
Kunagi oli mul jällegi tuttav üksikema, kelle laps oli kõiki pulma- ja muidu perepilte nähes alati küsinud: "Millal nemad lahutasid?", sest tolle lapse normaalsus sisaldas endas lahkuminemisi ja kärgperesid. Praeguseks on sellest lapsest saanud - sotsiaalmeedia andmetel - täitsa toimetulev täiskasvanu, tema isiklikust peremudelist ei tea ma midagi, aga kuni ta oma eluga rahul on ja kellelegi liiga ei tee, siis on kindlasti hästi.


0 comments:

Post a Comment