CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, May 13, 2018

Tõsiseltvõetav kevad

Eile kiitsin ka, et ilm on ilus. Ongi. Sellist ilma (sekka paari öise vihmahooga) paluks nüüd vähemalt septembri lõpuni. Või soojemat, muidugi.

Ilusa ilma puhul tegin tõelist naist - läksin palgapäeval otseteed kingapoodi. Täitsa vabatahtlikult, aga mul oli suvekingi tegelikult ka vaja.

Veel on siin ilusa ilma puhul mängitud veepüstolitega ja niidetud muru.

Unistaja tõi koolist kutse muinasjutuvõistluse auhindamisele ja vägeva muhu. Koolis ikka juhtub.

Jõugu Juht tõi koolist virna priskeid "viisi", mõnel plussid taga, ja märkuse arvutiklassis töötegemise asemel niisama-surfamise eest. Ikka juhtub...

Lillebror jällegi tõi koolist mulle emadepäevaks imeilusasti teostatud ruumilise pildi. Oeh. Teostus on tõesti ilus, aga kuhu seda ladustada... Õnneks on suuremad poisid nii suured, et neil enam selliseid meisterdamise pärast tehtud meisterdusi eriti ei juhtu.

Tähistasin emadepäeva suurema sokivirna nõelumisega. Sokinõelumine on väga emalik tegevus, kas te ei leia?

Muidu oli elu natuke keeruline, sest kui ühe abikaasa vapiloom on päikesekummardaja surikaat ja teisel eee koopaolm (või vampiir, kes päikest pelgab), siis on tegevusi väga raske omavahel ühildada - kui vampiir on tegus, istub surikaat ahju taga ja väriseb, aga surikaadi suur rõõm päike ajab vampiiri kurjaks ja peitu... ja siis on jällegi surikaat õnnetu, et peab lõpuks ometi saabunud soojust üksi nautima. Tegelikult on keldris tarvis kah mingeid töid teha...

Midagi tegime siin veel, aga kuna need asjad meelde ei tule, kirjutan raamatutest.

Cilla ja Rolf Börjlind "Süsüügiatõus" - olen jõudnud arusaamisele, et mulle ei meeldi Rootsi kriminaalkirjandus. Mis siis, et see kriminaalvärk ongi kõik olemuselt sünge, aga võtke näiteks Agatha Christie, kelle raamatud on ikka märgatavalt sõbralikumad ja vähem võikad isegi siis, kui ohvrile mingi malakaga on virutatud. "Süsüügiatõusu" väärtus on ehk kodutute elu kirjeldamises, muidu polnud minu tüüpi raamat.
Rick Mofina "Keeristorm" - selle autori stiil sobis nagu rohkem. Mis siis, et temaatika oli umbes sama sünge ja sündmused sama räiged kui eelmises raamatus. Mine võta kinni, milles asi on.
Kir Bulõtšov "Kosmoselaevastiku agent" - autor on muidugi vaimustav. Teine osa meeldis rohkem.
Rick Riordan "Percy Jackson ja olümplased" - oli ka aeg ise läbi lugeda pojale sünnipäevaks kingitud raamat. Hämmastavalt loetav raamat noortele mõeldud madinaraamatu kohta. Jõugu Juht ütles ka, et on hea raamat.
Samantha King "Valik" - üks neist kõik-ei-ole-nii-nagu-paistab raamatutest, mida viimasel ajal kirjutatakse, tõlgitakse ja antakse välja nagu seeni pärast vihma. Ütleme, kuus punkti kümnest või nii. Kuu aja pärast ma enam ei mäleta, et olen seda lugenud.
Üks raamat oli veel, aga selle ma viisin juba raamatukogusse tagasi ja kahjuks ei jäänud meelde muu, kui et poole lugemise pealt edasi lehitsedes jäi silma uskumatu stseen... ja rohkem ma seda ei lugenud. Kooliga seotud inimese jaoks võikuste võikuste võikus. Lausa kahju, et autorit ega pealkirja ei mäleta, aga ma tunnen selle arvatavasti ära, kui näen.

Ammu pole pihku satuunud ühtegi sõbralikku ja rahumeelset, aga samal ajal tõesti huvitavat teost. Nii et mingil hetkel võtsin taas ette "Väike maja preerias" sarja. See on üks neid raamatuid (sarju?), mis vist iial ennast ei ammenda. Seekord sain sealt tõuke mõelda järele, kuidas me tegelikult tahame elada. Viimasel ajal oleme läinud liigselt "kiire" elu suunas, aga tegelikult meile see ju ei meeldi...? Sellest ma pean millalgi veel eraldi mõtlema ja kui valmis mõtlen, räägin teile ka.

0 comments:

Post a Comment