CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Tuesday, June 26, 2018

Juhtub

Teel Jõugu Juhti Laenulapse poolt ära tooma oigasin Mehele, et see puberteetik vajab lausa hädasti isiklikku ruumi… nagu mina vajasin niikaua, kuni ma vanemate juurest lihtsalt välja kolisin, sest hoolimata oma toa olemasolust ei võimaldatud mulle seal mingit privaatsust… aga see on teine teema. Ühesõnaga, ma täitsa usun, et 13-aastasel peaks olema võimalus magada siis, kui tal on vaja magada, ja lugeda raamatut siis, kui ta tahab, ja oma Star Wars'i legokollektsiooni hoida ja eksponeerida nii, nagu ta tahab, ilma et üks või lausa mitu väikevenda seljas hüppaksid. Hommikuti tuleb JJ mõnikord õnnelikuna lastetoast ja kiidab, et seekord ärkas ta enne Lillebrori ja küll oli hea lihtsalt vaikses toas ennast voodis sirutada. Ega Lillebror alati JJ juurde voodisse hüppama ei trügi, aga ta ärkab üldjuhul vestlushimulisena ega ole siiani ära õppinud, et teised ei pruugi sama suhtlemisaltid olla... eriti suvevaheaja hommikul kell pool kaheksa.

Niisiis, mina kurtsin, Mees tegi mh ja arvas, et mujal Majas ei tule kiirkorras remont kõne alla, aga vaat see kudukamber… Kuhu siis ainult kangasteljed panna?

Pärast väikest pausi JJ autossepakkimiseks ja Laenulapse emaga vestlemiseks jätkasime oma arutlust. Et kangasteljed… Mees arvas, et kolmas garaaž (meie garaažis on boksid kolmele veoautole… nõukogude aja pärandus) on ju piisavalt lage ja valge. Mina tegin mkmm, garaaž on kütmata ja niiske ja üldse kole - tõesti on kole. Aga kantselei, see sai ju pühapäeval poolest saadik lagedaks… kui nüüd teine pool ka teha… ja see hädavajalik töö ei ole üldse nii hädavajalik, seletas Mees, võib aastajagu edasi lükata küll.

Hõikasin tagaistmele, kas JJ tahaks üsna varsti endale ajutist tuba saada? "JAAAA!" hõikas JJ vastu ja lisas, et ta oli kõik see aeg mõelnud ja vist ka palvetanud, et me räägiksime sellest, kuidas talle tuba teha. "Kas me hakkame täna tegema?" küsis JJ veel väga entusiastliku häälega. Noh, selle mõtte ma jahutasin kohe maha, sest esiteks on tuba minu kudukraami silmini täis, teiseks tuleb seal teha põrand ja lagi ja elekter ja... Ega JJ ei mäleta, kuidas me kaheksa aastat tagasi lastetuba remontisime, ta oli siis viiene ja tema normaalsus tol suvel oligi, et emme on peamiselt seina peal pahteldamas.

Nojah. Nüüd on olukord, et olemasoleva kanga pean hästi ruttu maha kuduma, sest kangastelgi ülesaetud kangaga kolida on paras mõttetus. Oleks siis veel mingi vääramatu hädajuhtum. Ja mehed peavad tollesama kantselei hästi ruttu ära koristama, sest kogu kudukraam pluss teljed võtavad kolimishetkel kohutavalt palju ruumi. Pärast, jah, mahub sinna kuduvärk ja virn põrandalaudu ja õunamahlapress ka, sest kantselei on suuuuuur. Ja see kõik pluss kogu elamiskõlbliku elamise koristamine pluss Laenulapse külaskäik pluss kümne ruumi ahju- ja pliidipuude kuurivedamine peaks toimuma lähema seitsme päeva jooksul. Jumal tänatud, et mul maasikamoosiga selleks aastaks kõik valmis on, muud pole öelda.

Ühesõnaga, igav ei hakka. Ahsoo, seitsme päeva jooksul sellepärast, et siis lähevad poisid nädala lõpuni laagrisse ja nädala lõpus on hansalaat ja selle lõppemishetkel saabub meile määramatuks ajaks keegi poola vegantädi kahe lapsega. Et ta vegan on, ei pidanud ta ise üldse vajalikuks hoiatada. Ma peaks vist oma couchsurfingu profiilile lisama, et me ei võta vastu picky eaters'eid, meil on preisi kord - süüakse seda, mis laual on, aga iga külalise kohta on laual pool kooki (ma veel töötan selles suunas, aga mitme külalispere puhul peaks kaks erinevat koogivalikut ikka ju elementaarne olema?).

Ja nii ma täna õhtul kella kaheksani kudusingi. Järele jätsin, sest selg ja taguots (kõva kudupink) hakkasid tuld lööma. Homseks on nad loodetavasti piisavalt maha rahunenud, sest kangast on veel ja veel…

No aga kui me kaheksa aastat tagasi suutsime kuue kuuga kaks korda suurema pinna elamiskõlblikuks teha, samal ajal karjatades kolme kõigis eluvaldkondades assisteerimist vajavat väikelast, miks ei peaks me nüüd suutma mõne kuuga (sest remondiväline elu on kah olemas) tuba remontida koos kolme üsna suure poisi abiga? Kui mitte muud, siis näiteks kogu perele toidu valmistamisega saavad nad väga hästi hakkama. Aga nad oskavad kinni hoida ja tõsta ja koputada ja saavad põhimõtteliselt aru, mida neile räägitakse… neid ei pea enam pahtlipangest päästma või midagi selletaolist.

Sügisepoole näitan bifoor ja äfter pilte ka.

Monday, June 25, 2018

Igatsus klanni järele

Ritsik kirjutas kunagi siin hõimust. Seda teksti üle lugedes leidsin oma tänased mõtted üles ja kommentaaridest kah selle, milleni kangast kududes jõudsin, aga… no ma räägin ka.

Mehe sugulastega kohtumine oli natuke põnev ja natuke rohkem kurb. Kuidas on elu niimoodi läinud, et lapselapsed omaenda vanaema ei tundnud… Aga üks vanem proua, ilmselt tolle perekillu matriarh, rääkis kellestki hoopis muust,meile igatepidi võõrast inimesest, kes olevat olnud oma pere kooshoidja. Patriarh siis. Ja kui seda vanaisa enam ei olnud, lagunenud ka suhted.

Minul oli Memm ehk Tädi Lonni, kelle ristinimi olnud hoopis midagi muud. Ega me temaga talvel-kevadel ei suhelnud, aga augusti lõpus said kõik Memme juures kokku. Igal aastal.Teine suguvõsaharu kohtus onu Hendriku ehk Järve Vanaisa juures (tema oli nii lõpmata tore, et ma olin ühtelugu tema lapselastele vanaisa pärast kade… siis ta lubas mul ennast Järve Vanaisaks kutsuda, elas ju järve ääres). Memm oli tasase loomuga, onu Hendrik konkreetsem. Tema ikka vahel ütles noortele, Kuidas Asjad Käivad. Mitte, et see palju oleks mõjunud, aga nojah… oli vähemalt öeldud ja seeläbi märk maha pandud. Nüüd pole neid kumbagi enam aastaid ja kummagi suguvõsaharuga suhtlemine on nullilähedane.

Tegelikult igatsen mina mitte niivõrd aeg-ajalt kokkusaavat hõimu, vaid ühise tule ümber koosistuvat klanni. Sellepärast on LeGuini Zove Koja idee mulle ka nii südamelähedane. Suur perekond, läbi mitme-setme põlvkonna, samas piirkonnas elamas… Umbes nii, et kui ümbrikul seisab A. Lepik Kastepealse külast, siis peavad Anna, Andres, Airiin, Anthony, Artjom ja Aasa-Lille Lepik kõik Ülle Lepiku juurde kokku tulema ja mõistatama, kellele see kiri nüüd oligi… ja pärast heade soovide ja sõbralike mõtetega igaüks oma talusse tagasi minema. Ei peaks isegi piirkonda valitsema, kuigi Vana-Björndali idee on hirmus ahvatlev, jätkuks niisama heast kuulsusest… et need Lepikud on sellised tasased ja töökad ja tõsiseltvõetavad ja neid on siinkandis kohe hästi palju. Või nojah, nagu baptistiliidus olevat veel paarkümmend aastat tagasi olnud, et kõik on omavahel sugulased… MN tuli Tartusse õppima ja märkis millalgi, et ma olevat tal ainuke sõber, kes ei ole lutsumaja perega suguluses. Näiteks.

Aga klannil peaks olema matriarh või patriarh. Keegi, kes puhtalt autoriteedi alusel armastavalt, aga konkreetselt ütleb, Kuidas Asjad Käivad, ja kes hoiab klanni koos. Minu vanaema vist natuke sedamoodi oli, mis siis, et tema klann üsna vähestest koosnes. Nagu vanaema Mahti ütles, nii oli. Eks enne teda oli tema vanaema Ann, kes ka asju korraldas… noorte abielud kaasa arvatud. Minu emal on veelgi väiksem klann ja seda pole temal kuigivõrd tarvis koos hoida… aga ta integreerib hoobilt perekonda kõik, kelle puhul see vähegi võimalik tundub olevat. Eks näeb, kas ja mis ulatuses ta seda siis enam teeb, kui meie lapsed hakkavad sõbrannasid vanaemale näha tooma.

Rääkides sõbrannadest… Võib-olla olen ma seda varem ka jutustanud, aga kordamine on teatavasti tüdimuse ema. Kui selgus, et meile tuleb kolm poissi ja ma olin natuke nukker, et tahaks ikka tütart ka, lohutas mind meie paljutütreline pastoriproua sõnadega: "Aga sa mõtle, kui hea ämm sa void oma miniatele olla!" Pärast natukest mõtlemist hakkasin ma juba ette armastama kõiki neid väikesi tüdrukuid, keda mulle võidakse ühel päeval miniaks tuua. Kui ma seda lugu kunagi sügistalvel Jõugu Juhile olin rääkinud… hakkas Patsidega Isik mõne aja pärast mulle koolimajas eriti armsasti naeratama. :) Eks ta on muidu ka armas tüdrukukene, aga tegelikult on 13-aastaselt natukene vara seda asja lõplikult ära otsustada.

Aga iseenesest… miks ei võiks siia meie juurde tekkida Klann? Põhimõtteliselt. Muidugi, klannid on pigem isetekkelised ja alati on oht, et keegi võimalikest liikmetest arvab, et klannielu pakub liiga vähe privaatsust… aga lõpuks ei saa seda tulevikuvõimaluste hulgast välja jätta lihtsalt sellepärast, et tänapäeva maailmas on sedasorti asi ebatõenäoline. Igasuguseid asju võib juhtuda. Ja matriarhide üks ülesanne on korraldada, Kuidas Asjad Käivad. Väljaõppel matriarhina korraldan nüüd, et homme hommikul oleks ühest masinast võtta puhtaid nõusid, teisest riputatavat pesu ja köögis väljapuhanud mamma, kes valmistab hommikusöögiks putru. Sest Asjad Käivad Nii. Eadööd.

Sunday, June 24, 2018

Head jõuluootust!

Noh, et jaanipäev sai ju mööda… jõulust jaani ja jaanist jõulu…

Igatahes on väljas jõulueelne ilm küll, torm ja vihm ja külm ja kole.

Nädala esimeses pooles oli ilm ikka märgatavalt suvisem ja sümpaatsem, kohe päike oli väljas. Niikaua, kuni Jõugu Juht kipsist lahti sai, siis läks koledaks. Murphy, ikka ja alati. Kips võeti maha klausliga, et ei tohi kukkuda, hüpata ega üldse enam kakelda. Noh, jaaniõhtult andsime ta Laenulapse peresse laenulapseks, sealt pere poisid teadaolevalt ei kakle.

Mina käisin hambaarsti juures ja sain teada, et juureravi seekord siiski ei tehta. Hammas võivat suu niikaua moorida, kuni mina tahan… või kuni ta valutama hakkab, siis tuleb elada ilma hambata. Juureravimiseks polevat seal kah piisavalt palju tervet hammast järel. Vaata kus…

Auto käis paranduses ja tuli tagasi infoga, et hetkel sõidab küll jälle, aga soovitatav oleks osta midagi mud. Või veel parandada. Autoparandaja soovitas millegipärast mingit meie praegusest veel pisemat prantslast, kangesti kipub tekkima paralleel ühe armsa saksa prouaga, kes arvas, et väikeauto ongi meie vajadustele vastav masin… tegelikult vajame me vähemalt seitsmekohalist ja eelkõige ruumikat väga ökonoomset masinat. Ja mina nõuan, et see olgu ikka jupi maad uuem kui praegune… mis tähendab, et Corsa läheb esimesel võimalusel remonti ja me kogume kõigepealt natuke raha, et saaks parima võimalikest natuke uuematest ja kabedamatest autodest. Ongi juba aeg asuda kaheautoliste perede sekka.

Lillebrori tomatid hakkasid õitsema.

Unistaja on hetkel paberist ja papist esemete valmistmise lainel, tal tuleb tolmiimejaga järel käia, sest terve maailm tema ümber on täis paberikillukesi.

Kudusin ja viisin kohale ühe tellitud vaiba. Sellise:

Päriselus on erksam. Vaip sai väga ilusasse kodusse. :) Sobis.

Mees toimetas vannitoa all keldris… põrand enam ei nõtku ja mõne koha pealt sai soojustada kah. Teist niipalju olevat veel tööd teha.

Jaaniõhtul käisime tavapärases paigas. Sel aastal oli vähem inimesi, aga eks rahvas ole laiali, kes kus. Vähemate inimeste hulgas ringi liikudes selgus, et pererahva ainuma tütre peigmehe perekond olevat seal... ja tegu olevat Mehe sugulastega. Meil on see sugulastega suhtlemine jah keeruline. Kes Ütles Kunagi Midagi Meie Sharonile ja nii edasi… aga tegu oli sugupuu selle haruga, mis oli täitsa kogemata mingi meisse mittepuutuva konflikti jalgu jäänud, nii et meeleolu oli uudishimulik-sõbralik. Ainult et Mehe sugulastest ja hõimlastest arusaamiseks oleks vaja kolmemõõtmelist mudelit, kärgpere definitsioon siia enam ei sobi… Pärast südaööd koju jõudes valisin veel Internetist sallimustrite vahtimise, mille tulemusena nägin öösel unes, kuidas Liina saatis mulle kümmekond mustrit ja ma pidanuks neid kõiki kohe kuduma hakkama…

Pühapäeval kirikus oli jällegi väga armas. Sest veresugulus on üks asi, aga ühised mõtted ja maailmavaade teevad omainimesteks. Paraku. Pärast kirikut selgus esialgu telefoni teel ja pärast ka näost näkku, et ka Vanaisal oli täna ennelõunal Elizabeth kaduma läinud. Ta ei rõõmustanud, kui me talle seletasime, kuidas asjad tõenäoliselt tegelikult olid, aga võttis siiski mõtte omaks.

Koju jõudes asus Mees valvepessimisti rolli, väites, et üht hädavajalikku ehitustööd Ei Saa olemasoleva aja raamides teha, sest… Mina puhisesin natuke teemal "Mida kõike me oleme teinud, mida mõistlikud inimesed Ei Saa"... ja asusin looma tingimusi, et ikkagi Saaks. Tingimuste loomine sisaldas endas poole kantselei koristamist ja võttis aega umbes poolteist tundi. Mees lubas minu poolt jäetud tallermaa homme poistega lõpuni sorteerida… ja siis ongi eeltingimused olemas. Küll Saab.

Nädala viimase söömaaja pidasime küünlavalgel, sest torm.

Monday, June 18, 2018

Impressioonid

Bussiga Linna sõites on tunne alati hoopis teistsugune kui autoga. Küllap sellepärast, et bussisõit on meil erand, mitte rutiin.

Bussis sõidab alatise kohustusliku elemendina Kaks Valjuhäälset Naist. Nende isikud vahelduvad, vali vestlus jääb. Et olime Mehega kahekesi ja arutasime vaikselt oma päevakava, jäi mul seekord kuulmata, kelle abielu, lapsi või moosikeetmise-kogemust lahati. Mahajäetud Maja juurest tuli bussi peale Soniga Koolidirektor. Tema maja on peatusest sadakonna meetri kaugusel, hea lähike käia. Huvitaval kombel ei olnud seekord sõitmas ühtegi Valvejoodikut. Mitte et ma neid eriti armastaksin.

Pärast maha tulles kohtasin põlvpükstes prouat, kelle triibulisest seljakotist ulatus välja Taim. Havisaba ega ratsuritäht see ei olnud, aga sinnakanti need lehed kiskusid... nägi nii välja, nagu Taim peakski seal kotis kasvama. Kolm Aasia päritolu naist jalutasid ringi vaadates ümber nurga. Küllap nad turistid olid, seal on mitu hotelli. Üks hipsteristiilis naisterahvas kiirustas asiaatidega samas suunas. Sammu tiidsuse järgi otsustades tema turist ei olnud. Turtsatasin ühe jalgrattapoisi peale, kes rattal omasoodu sõita lasi ja ise hoopis nutitelefoni oli süvenenud. Ja pälvisin selge ja kõlava "Tere!" Unistaja klassivennalt, sellelt säravsiniste silmadega heleblondilt, kes klassikalisel moel neli numbrit suurema jalgratta seljas kõõlus, ise just nii kabuõnnelik nagu saab olla üks kaheteistkümneaastane poiss suvevaheaja esimesel esmaspäeval, kui ilm on ilus ja terve pikk päev ees.

Siis hakkas päike hirmsasti silma paistma ja ma keskendusin peamiselt jalge ette vaatamisele. Üles sain vaadata alles Magalarajooni sees ja imestada, mis asjaoludel ei ole ühelgi aknal lillekaste - kas inimesed on tõesti nii mugavad-laisad või ei luba ühistu? Ma polegi ilmaski selle peale mõelnud, aga näiteks Poolas näevad kõik need trööstitud kõrgmajad just tänu lillekastidele palju sõbralikumad välja.

Sunday, June 17, 2018

Juubel, maasikad ja muud katastroofid

Selle nädala sisse on mahtunud kohe nii mitu ebaharilikku asja, et kõik muu pudipadi on nende kõrval täitsa ära kadunud. Pole nagu meeleski enam.

Õpetajale Lillede Viimise Päevast ma kirjutasin. Selle ja järgmise päeva eripäraks oli õudne hambavalu, mis olevat esmaspäevase juureravihetke - mul tehakse seda kuidagi sutsti ja sutsti - võimalik paratamatu kaasnäht. Mõtlesin, et tore küll, kästakse elada hetkes, aga kui see hetk on ainult hobuseannuse valuvaigistitega üleelatav, siis ma eelistan küll pigem unistada hetkedest, mil valu enam ei ole. Need hetked tulid ka täitsa märkamatult. Tänulik.

Kolmapäeval käis Lillebror koos oma Sõbra ja veel mingi portsu lastega raadiosaates osalemas. Teemaks piiblilood ja viktoriin. 

Reedel pidas Vanaema juubelit. Mina olin lubanud talle süüa teha - tegin kah. Päris suur jupp aega läks näiteks kurgivoltimise peale. Vanaema rõõmustas haapsalu salli (Vausabakiri 6) üle umbes sama palju kui minu poolt valmistatud plönnide üle nelikümmend aastat tagasi - ikkagi oma lapse näputöö. Kunstipäraselt volditud kurgid meeldisid talle kah, ja mud söögiasjandused, mis ma valmis nikerdasin. 

Samuti reedel saadeti Mees ja tema jutu järgi veel mitmed õpetajad niimoodi puhkusele, et sügisesest koormusest polnud keegi nendega rääkinud. Võimalik, et siin on ka vastus küsimusele, miks tolles koolis õpetajad nii sageli vahetuvad - õpetaja tahab kevadel teada, mis ulatuses ta sügisel palka hakkab saama ja mis klassidele tundide andmise eest ta tõenäoliselt seda palka saab. Oma õppealajuhataja ääremärkuste põhjal on mul jäänud mulje, et see asi ei ole sugugi niisama lihtne ja vajab ikkagi arutlemist ja kokkuleppimist. Oeh.

Laupäeval võtsin päeva vabaks ja läksin maasikapõllule. Oli ikka põld, vao pikkus mitusada meetrit. Põlluomanik oli natuke hädas, et korjajaid pole saanud, aga marjad küpsevad… Isekorjamise-maasikad maksid kaks eurot kilo. Umbes selle hinnaga oleme me neid turult ka ostnud, aga viimati olid nad sellise hinna puhul rändetaustaga ja juba mõnevõrra vormi muutnud. Mina korjasin ilusti, suured ja väikesed kõik ära, nagu oma kodus korjaks. Läksin natuke hoogu… 22 kilo sai. Sügavkülma võime nüüd ümber nimetada maasika-toormoosikapiks. Maasika-punasesõstramoosi (sest minevaastaseid sõstraid oli seal sügavkülmas ikka hulgi) ja maasika-rabarberi-banaanimoosi sai purki kah kohe palju. Lihtsalt maasikamoosi tarbeks ootab üks paras pangetäis veel suhkru all, ma ei jaksanud täna rohkem keeta. 

Pühapäeval olime kahe lapsega teel koju (Unistaja läks Laenulapsele laenulapseks), kui Ristmiku Tanklas ütles auto, et edasi tema ei sõida. Süüde läks sisse ja enam välja ei läinud, tuled põlesid, ventilator vuhises, aga motor ei töötanud ei võtmega ega ilma. Uus süütelukk ei pidavat ülearu palju maksma ega olema üle mõistuse keeruline vahetada, aga pühapäeva pärastlõunal… Mees jäi tanklasse puksiiri ootama (Jumal tänatud kaskokindlustuse eest), mina võtsin lapsed ja poekotid ja otsustasin, et meie hääletame kodu poole. Lillebror oli kohe nõus hääletama, kui keegi ainult ütleks, kuidas see käib. :) Noh, ma näitasin ette. Umbes kaheksandas autos oli lahke, tuttava näoga juht ja palju ruumi, hiljem arvasime ja kontrollisime kõikvõimsa Google'i abil, et see lahke juht võis olla ajakirjanik (hm, Google ütleb, et nüüd on miski muu asjapulk - no las ta olla) Nils Niitra. Või väga tema nägu inimene. Igatahes olen ma südamest tänulik, sest ta tõi meid otse koduväravasse, mis ei olnud teps mitte tema tee peal. Me oleme ise ka selliseid asju teinud, muidugi… kui võimalust on olnud. Mees tuli pärast õhtuse bussiga järele. Eks see auto pidigi homme remonti minema, aga plaan oli, et ta toob meid veel koju ja süidutab linna ja... Igatahes tore, et see ei juhtunud mul seal maasikapõllul, ma poleks üksipäini midagi osanud peale hakata. Homme saame hommikuse bussiga kah Linna mindud, asju ajama ja õppenõukogusse ja kuhu… ja mitte keegi ei pea kell kaheksa kohal olema, selleks ajaks nimelt bussiga meilt ei jõua. Nii et tegelikult on praeguse seisuga kõik hästi. 

Tänulik.

Thursday, June 14, 2018

Tegelikult ma loen ikka veel

Ilmselt oleks praktiline loetud raamatuid kirja panna mitte nädala lõpus, vaid enne, kui ma nad raamatukogusse tagasi viin.

Eelmisel nädalal läks nii õnnetult, et lausa kolm raamatut olid sellised, mille ma lihtsalt pooleli jätsin. Kolmandat ei mäleta praegu, aga üks oli Diana Wynne Jonesi "Howli liikuv kindlus", mis vaatamata paljutõotavale algusele läks üsna varsti tarbetuks seiklustejadaks - no kellele on vaja raamatuid, kus seigeldakse seikluste pärast? Ma ilmselt ei ole sihtgrupp. Teine oli Barbara Erskine'i "Fööniksi laps". Samuti, teema oli paljutõotav, 13. sajand, sugupuud, Wales ja puha, aga selgus, et tegevus hüppab umbes iga kahekümne rea järel teise kohta. Niisugust asja ei ole võimalik jälgida!

Läbilugemist väärivaid raamatuid oli tolles portsus kaks, aga taas ma ühte ei mäleta, ju see ikka ei olnud nii hea. Teine oli Eevi Ploomipuu "Möödunut meenutades", mille lugesin läbi peamiselt lugupidamisest autori vastu. Oli üks tõsine usuinimene, aga raamat oli midagi mud kui ma lootsin. Antud kontekstis oleksin eelistanud suuremat memuaaride osakaalu.

Seepeale läksin pahuralt raamatukogusse ja võtsin uue portsu, millest, nagu selgus, kannatasid kõik läbi lugeda.

"Pilet Utoopiasse", koostanud Arvi Nikkarev. Lühijuttude häda on selles, et nad on lühikesed. Muidu pole häda midagi.
Malin Persson Giolito "Vesiliiv" - ükskord ka üks rootsi kriminull, mis lugeda kannatab. Muidugi, kui vägivald ja roppused kõrvale jätta, aga neidki oli rootslase raamatu kohta meeldivalt vähe.
Jan Siegel "Prospero lapsed" - tegelikult olin ma seda kunagi varem juba lugenud, aga mäletasin, et üsnagi sümpaatne oli. Nojah, ülejäänud miljonite Atlantise-teemaliste raamatute hulgas ongi üsna sümpaatne lugu. Ei ole sümpaatne, et taas on avaldatud ainult esimene osa pikemast loost. Eesti kirjastused on seda ennegi teinud. Urr.
Lembe Mõttus "Minu Okeaania". Hästi kirjutatud raamat paikadest, kuhu minusugune eluilmaski reisida ei tahaks. Väga tore, et mõni hull neis paikades reisimas käib ja pärast veel kirjutab kah.
Linda Järve "Nooruse lugu". Oeh. Mulle meeldib Linda Järve blogijana, aga see raamat … Kuiv oli, noh. Üksikud mahlasemad lõigud ei päästnud üldist kuivikleivatunnet.
Nikola Scott "Minu ema vari". Lõpuks ometi avaldab Varrak selles sarjas jälle ka mõne sakslase. Ja lõpuks ometi jälle üks naisteromaan, mis ei ole täiesti ühemõtteliselt tobe. Kerge lugemine, jah, aga kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ei mainita terves raamatus kordagi ühegi mehe rinnalihaseid ega muid taolisi detaile. Mulle sobis hästi.

Tuesday, June 12, 2018

Õpetajale Lillede Viimise Päev

Täna läks meil kooli kolm märkimisväärselt šikki noormeest - sest isegi khm, mõnevõrra lontis triiksärk on hulga soliidsem kui tavalised T-särgid  - ja lõunat sõime perekondlikult restoranis. Ei midagi fäänsit, lapsed hääletasid üksmeelselt Chopsticksi meekana poolt, aga ikkagi midagi kuud kui kodune kotlet, eks ole.

Sinna vahele jäid lillepoe ummistamine, aktuste ootamine, aktused ise ja pärast aktust tunnistuste ema kätte hoiule toomine. Nimelt sadas meil siin üle aegade korralikult vihma ja me keegi ei tahtnud, et tunnistused läbi liguneksid. Kõik sündmused sujusid kenasti.

Tunnistustega oli asi nii, et Unistaja pälvis lisaks igavale tunnistusele ka kiituskirja, Jõugu Juhi ainuke "neli" oli ainsas aines kus ta ise tahaks väga viieline olla - matemaatikas, sest hooletusvead -, ja Lillebrori tunnistuse keskmine hinnang oli "oskad väga hästi". Sügisel me ei oleks päris niisugust olukorda oodanud, kuigi on olnud kuulda, et koduõppelt kooliminevad lapsed saavadki tihtipeale hästi hakkama.

Laste endi seisukoht oli, et koolis on tore (sest meitel ongi need kõikse paremad õpetajad ja nii edasi), aga tööd tegema peab rohkem kui koduõppel. Peab küll, juba aega kulub kooli peale rohkem. On leitud uusi sõpru ja kogetud mitmesegaseid olukordi. Igasugustel õppekäikudel ja eriüritustel pole ma suutnud üldse järge pidada, peamine on olnud õige laps õigeks ajaks õige rahasummaga õigesse kohta suunata. Õppekäigud ja eriüritused on asjaosalistele tavaliselt hästi meeldinud ja see on peamine. Rahaliselt on kooliskäimine muidugi mõnevõrra kallim kui koduõpe. Kui mõelda nii, et koduõppelastega on üks vanem pidevalt kodus, sissetulekut ei saa, aga kooliskäivate laste puhul on üks vanem automaatselt tööl ja saab vähemalt keskmist palka, siis oleks tõesti koduõpe kallim lõbu, aga mina ei võtnud endal koduseid töid koduõppe tõttu vähemaks ega Lillebrori kooliminekuga riigitööd juurde, nii et meie pere puhul oli koduõpe siiski odavam. Samas näiteks Ettevõtluskülasse ja igasugustesse programmidesse saabki ainult suure grupiga, aga Linna koduõppe-kogukond sedamoodi ei toimi…

Mina olen endiselt seisukohal, et Lillebror on liiga väike, et päris kõigega iseseisvalt hakkama saada. Ka suuremad lapsed unustasid meil üheksa-aastaselt asju, kippusid ise siia või sinna ära kaduma ja käitusid sotsiaalsetes olukordades… ebaküpselt, ütleme nii. Paraku on üksipäini koduõppel olla iiiiigav. Õnneks on nüüd taas kolm kuud aega Lillebrori kodustes tingimustes suuremaks küpsetada.

Soovi või vajaduse korral saaks kogu kamba taas koduõppele võtta ja minul on küll hea lootus, et laste teadmiste tase selle tõttu ei langeks. Koduõpe on asi, millega tuleb tegeleda teadlikult ja koduõppe enda pärast, mitte vahend lapse probleemide ignoreerimiseks. Seda viimast me oleme kah näinud, kes lähemalt, kes kaudsemalt… no üldse ei tööta. Olen tänulik, et meie variant ikka töötas. Kui me nüüd saaksime nad normaalset suvist lapse-elu elama ja ekraanide eest ära, siis… Siis oleks päris hästi.

Monday, June 11, 2018

See nädal, kui maasikad valmis said

Või noh, peaaegu. Kõigepealt saime esimesed maasikad Vanaema aiast, mis endiselt asub mingil troopilisel saarel, aga laupäevase maasikavõrgutamise käigus selgus, et meil on ka midagi kohe-kohe valmimas. Oli küll. Oma aia maasikas maitseb paremini kui ükskõik kui suur migrantmaasikas. Juba selle esimese maasika nimel olen ma valmis maasikaid hooldama ja kastma ja rohima ja...

Muidu oli nagu oli. Koolis toimus hästi palju igasuguseid sündmusi, käidi muuseumis ja teatri töötoas ja Lillebror käis klassiga Vembu-Tembumaal (ega jäänudki haigeks, kuigi ilm ei olnud just basseinisõbralik) ja Jõugu Juhti ei lubatud kipsiga katsetama, kuidas on kummuli läinud autost välja ronida... Unistaja külastas vist kolme sõpra, kui mul loendamine vahepeal sassi ei läinud. Mees sai täitsa kooliväliselt elu kõige rõõmustavama hambaravikogemuse - nimelt oli tal jupp aega üks esihammas pikkupidi katki, küll ainult servast, aga ikkagi... Arst olevat seda hammast nüüd lappinud ja lappinud, õige mitu kihti valguskõvastuvat plommi, kuni hammas sai nagu uus. Mees käis ja naeratas õhtu otsa nagu värvitud kiikhobune, peegel peos - et olevat täitsa harjumatu ja puha.

Ninatunde järgi hakkasid nädala tagumises otsas intensiivsemalt õitsema kõrrelised. Atsih.

Aga mis puudutab metsmaasikaid, mida mõni FB friend on juba korjanud, siis nende suhtes pole praegu lootustki. Mets on nii kuiv ja krõbisev, et seal ei julge kampsunitki seljast võtta - äkki tuleb särts ja siis läheb see kõik... (kirjanduslik liialdus, seltsimehed füüsikud - aga nii krõpskuivas metsas ma pole tõesti varem käinud) Õisi, jah, õisi on, aga kas need ka marjade tegemiseni jõuavad, on kahtlane.

Eelmisel suvel palusin ma paari vihmavaba päeva. Sel aastal paluks vihma, kah nii paari päeva jagu... nädalas. Sest maapind on nii kuiv, et maasikavõrgutokid (noh, millega võrke fikseerida) ei läinud mulla sisse.

Friday, June 8, 2018

Homöstaatiline Ilmaruum ja haapsalu sall

Vendade Strugatskite absoluutselt suurepärases raamatus "Miljard aastat enne maailma lõppu" hakkab teadlane Maljanov saama veidraid telefonikõnesid vahetult enne mingi suurema avastuse tegemist. Juhtub igasuguseid muid asju, ka teiste teadlastega, ja lõpuks pakub Maljanovi sõber välja Homöostaatilise Ilmaruumi idee - et universum üritab ise ennast koras hoida muuhulgas sellega, et rikub ära võimaluse, et kellegi teadlase avastus võiks kunagi kaugemas tulevikus viia maailmalõpuni. Või midagi sellist.

Kui ma täna krimpsikuid (piibeleht-lehel ja Ingrid Rüütli kiri, keda huvitab) äärepitsistasin, sain rohkem telefonikõnesid kui muidu nädala jooksul kokku. Erinevalt ahjukütmisest või rohimisest ei saa pitsitamist ühe käega teha. Ja mulle teatavasti ei meeldi üldse telefonis rääkida! (erandiks lapsevanemad, juhul kui alternatiiv on meili teel suhtlemine… ja mõni sõber, kellega telefonis vestlemine on kõige lihtsam suhtlusviis) Kui ma nüüd hiljem üritasin kõrvitsakooki kokku keerata - sest sügavkülma on ruumi vaja ja selgus, et viimane talvine kõrvitsaports on veel alles -, helises telefon taas… ja taas… ja taas.

Ma saan teadusavastuste takistamisest aru, mõni asi võiks päriselus kah leiutamata olla, aga kuidas peaksid ilmaruumi toimimist häirima haapsalu sallid ja kõrvitsakook? Esikukoristamine näiteks üldse ei häirinud, viisteist minutit järjest ei tulnud ühtegi kõnet!

Oeh.

Ving ja hala

Ehk endiselt: palju teha, vähe aega. Pluss jätkuv suvegripp, mille tõttu olen peamiselt tubasel režiimil. Õues on ju mingi tormijäänus ja minu põskkoopad ei taha hetkel üldse tuult saada.

Viimasel ajal olen olnud harjunust pikemaid päevi Linnas - sest õppenõukogud ja logistika ja kooliekskursioonid ja. Pluss suvegripp pluss nädala esimeses pooles siin käinud põhjatuulega torm… tähendab, maasikapeenarde ümbrus on võsasse kasvanud ja linnuvõrke panna ei saa. Kasvuhoonejäänus on läbi kaevamata ja tomatid istutamata, pealegi tundub kasvuhoonemuld olevad kuidagi surnud - keegi peaks sinna paar tonni komposti vedama. Suvegripiga ei tule nagu välja.
Täna olen saanud olla kodus ja tänu sellele sain vähemalt kaks krimpsikut äärepitsistatud. Kuigi see pitsiõmblemine lonkas arvukate telefonikõnede tõttu üsna hoolega mõlemat jalga - mõned inimesed, kes mulle tavaliselt üldse ei helista, helistavad regulaarselt just pitsiõmblemise ajal. Ei tea, kuidas neil see tunnetus nii hea on?

Mul oleks vaja majahaldjat, kes aiatöid teeks. Äkki õnnestub homme laupäeva puhul mehi rakendada?

Mis veel aiasse puutub, siis ma täitsa usun ilmatarkade juttu, et Eestis on sel kevadel meteoroloogiline põud. Ma ei ole näiteks veel mitte ühtegi porgandipealset kohanud. Muud seemnest külvatud asjad on kah igerikud, ainult rukola vohab rõõmsalt. Ja mis saab neist miljonist õunapabulast, mis Suure Sooja ajal ennast rõõmuga kasvatama hakkasid, on kah kahtlane, arvatavasti kuivab neist suurem jagu lihtsalt ära. Muld on paakunud ja isegi umbrohi ei kasva enam õieti.

Urr. Nüüd ma lähen toon puid (sest kodusolevatest lastest ühel on kips ja teine on mossis) ja teen pliidi alla tule. Suvegripile köetud tuba ei meeldi, hea seegi. Viimaste päevade tuul puhus Majast nimelt igasuguse suvesooja minema. Puudest puhus ümber ainult ühe madala leedripuu, kõik muu on imekombel püsti.

Paluks korras tervist ja jaksu kõiki asju teha nii, nagu ma igatsen… et umbes 14 tundi ööpäevast oleks mõnusalt prakiliselt töised.

Nüüd on siis puud, pliit, söök.. ja upsi, ma lubasin esiku ära koristada. Noh, kuni supp keeb ja kook küpseb, eks ole. Praeahi küpsetabki käbedamalt, kui kogu aeg tema juures ei olda.

Sunday, June 3, 2018

Nüüd õitsevad meil ka kibuvitsad ja jasmiinid

Või nojah, kibuvitste puhul need riismed, mis minevasuvisest lammutamisest ellu jäid.

Selle roikahunniku all kusagil… oli hulgaliselt kibuvitsapõõsaid. Nüüd on plats oluliselt lagedam. Tagaplaanil on näha meie veranda, mis on ehtne ja elus õnnetus, aga veel seisab ühes tükis. Pilt on muidgi minevasuvine, roikad - kuni 6 meetrit pikad roovilatid - on kenasti ära lindatatud.

Sel nädalal ei teinud me kuigivõrd põnevaid asju. Mina hankisin endale kohe esmaspäeval väikese vastiku viiruse ja elasin pühapäevani väikeste aspiriinikoguste abil. Ninas visiseb ja kurk on kibe ja kogu aeg on tunne, nagu oleks palavik, aga kraadiklaas sõimab simulandiks.

Arsti külastasime hoopis JJ kipsi asjus. Lastekirurg oli väga lahke ja näitas mulle röntgenipilti ka, isegi mina sain aru, et murd mis murd. Ei saa kolme nädalaga kipsist lahti, neli läheb ära. Kui hästi läheb.

Unistaja ja Lillebror käisid võistlustel. Unistaja sai neljanda, Lillebror kaheksateistkümnenda koha - eelmistel võistlustel jäi ta viimaseks, seekord olevat olnud 22 osalejat. Ilmselgelt on ta vahepeal väheke arenenud.

Mees veetis nädalavahetuse esikusse riiulit meisterdades. Me paneme sinna reisiraamatud ja atlased ja... ma ei tea, mida veel, sest reisiraamatuid ja atlasi meil nii palju nüüd kah ei ole.

Lugesin.
Mats Strandberg, Sara B. Elfgren  "Tuli" ja "Võti". Endiselt Buffy. Natuke liiga palju on klaver-põõsas efekti ja mis imeasja jaoks seda plikadevahelist armulugu raamatu jaoks tarvis on (peale poliitkorrektsuse), mina aru ei saa. Aga ühe kora kannatas lugeda küll.
Arundhati Roy "Ülima õnnelikkuse kogudus". Täpselt nagu "Väikeste asjade jumal" - alguses on lugu arusaadav ja saad aru, et hea raamat, hästi kirjutatud… ja siis liigub fookus hoopis eiteakuhu ja keskendub eiteakellele ja mitte midagi ei saa enam aru. Võimalik, et raamat inimesele, kes oskab sõna-sõnalt lugeda ja teab, kus India ja Pakistani piir täpselt asub… ja mis sealkandis 20. sajandil on toimunud. Mina ausalt ei tea. Niipalju kasu oli, et vaatasin atlasest järele, kus on Kašmiir. Siiamaani ma teadsin ainult, et kašmiir on lõng.
Caroline Eriksson "Kadunud" - veel üks klaver-põõsas raamat. Autor on vägivalla ja jubedusega natuke üle pingutanud, aga ma siin kurtsin vist alles hiljuti, et rootsi autorid mulle eriti ei istu. See pole õnnetuseks erand.
Carolyn Jess-Cooke "Kaitseingli päevik" - idee on huvitav ja kui mõned jubedused välja jätta, täitsa loetav. Jubeduste all pean silmas nii orbudekodu kirjeldusi kui asjaolu, et kirjastuseks on ERSEN...