Igatahes on väljas jõulueelne ilm küll, torm ja vihm ja külm ja kole.
Nädala esimeses pooles oli ilm ikka märgatavalt suvisem ja sümpaatsem, kohe päike oli väljas. Niikaua, kuni Jõugu Juht kipsist lahti sai, siis läks koledaks. Murphy, ikka ja alati. Kips võeti maha klausliga, et ei tohi kukkuda, hüpata ega üldse enam kakelda. Noh, jaaniõhtult andsime ta Laenulapse peresse laenulapseks, sealt pere poisid teadaolevalt ei kakle.
Mina käisin hambaarsti juures ja sain teada, et juureravi seekord siiski ei tehta. Hammas võivat suu niikaua moorida, kuni mina tahan… või kuni ta valutama hakkab, siis tuleb elada ilma hambata. Juureravimiseks polevat seal kah piisavalt palju tervet hammast järel. Vaata kus…
Auto käis paranduses ja tuli tagasi infoga, et hetkel sõidab küll jälle, aga soovitatav oleks osta midagi mud. Või veel parandada. Autoparandaja soovitas millegipärast mingit meie praegusest veel pisemat prantslast, kangesti kipub tekkima paralleel ühe armsa saksa prouaga, kes arvas, et väikeauto ongi meie vajadustele vastav masin… tegelikult vajame me vähemalt seitsmekohalist ja eelkõige ruumikat väga ökonoomset masinat. Ja mina nõuan, et see olgu ikka jupi maad uuem kui praegune… mis tähendab, et Corsa läheb esimesel võimalusel remonti ja me kogume kõigepealt natuke raha, et saaks parima võimalikest natuke uuematest ja kabedamatest autodest. Ongi juba aeg asuda kaheautoliste perede sekka.
Lillebrori tomatid hakkasid õitsema.
Unistaja on hetkel paberist ja papist esemete valmistmise lainel, tal tuleb tolmiimejaga järel käia, sest terve maailm tema ümber on täis paberikillukesi.
Kudusin ja viisin kohale ühe tellitud vaiba. Sellise:
Päriselus on erksam. Vaip sai väga ilusasse kodusse. :) Sobis.
Mees toimetas vannitoa all keldris… põrand enam ei nõtku ja mõne koha pealt sai soojustada kah. Teist niipalju olevat veel tööd teha.
Jaaniõhtul käisime tavapärases paigas. Sel aastal oli vähem inimesi, aga eks rahvas ole laiali, kes kus. Vähemate inimeste hulgas ringi liikudes selgus, et pererahva ainuma tütre peigmehe perekond olevat seal... ja tegu olevat Mehe sugulastega. Meil on see sugulastega suhtlemine jah keeruline. Kes Ütles Kunagi Midagi Meie Sharonile ja nii edasi… aga tegu oli sugupuu selle haruga, mis oli täitsa kogemata mingi meisse mittepuutuva konflikti jalgu jäänud, nii et meeleolu oli uudishimulik-sõbralik. Ainult et Mehe sugulastest ja hõimlastest arusaamiseks oleks vaja kolmemõõtmelist mudelit, kärgpere definitsioon siia enam ei sobi… Pärast südaööd koju jõudes valisin veel Internetist sallimustrite vahtimise, mille tulemusena nägin öösel unes, kuidas Liina saatis mulle kümmekond mustrit ja ma pidanuks neid kõiki kohe kuduma hakkama…
Pühapäeval kirikus oli jällegi väga armas. Sest veresugulus on üks asi, aga ühised mõtted ja maailmavaade teevad omainimesteks. Paraku. Pärast kirikut selgus esialgu telefoni teel ja pärast ka näost näkku, et ka Vanaisal oli täna ennelõunal Elizabeth kaduma läinud. Ta ei rõõmustanud, kui me talle seletasime, kuidas asjad tõenäoliselt tegelikult olid, aga võttis siiski mõtte omaks.
Koju jõudes asus Mees valvepessimisti rolli, väites, et üht hädavajalikku ehitustööd Ei Saa olemasoleva aja raamides teha, sest… Mina puhisesin natuke teemal "Mida kõike me oleme teinud, mida mõistlikud inimesed Ei Saa"... ja asusin looma tingimusi, et ikkagi Saaks. Tingimuste loomine sisaldas endas poole kantselei koristamist ja võttis aega umbes poolteist tundi. Mees lubas minu poolt jäetud tallermaa homme poistega lõpuni sorteerida… ja siis ongi eeltingimused olemas. Küll Saab.
Nädala viimase söömaaja pidasime küünlavalgel, sest torm.
No comments:
Post a Comment