Friday, June 8, 2018

Homöstaatiline Ilmaruum ja haapsalu sall

Vendade Strugatskite absoluutselt suurepärases raamatus "Miljard aastat enne maailma lõppu" hakkab teadlane Maljanov saama veidraid telefonikõnesid vahetult enne mingi suurema avastuse tegemist. Juhtub igasuguseid muid asju, ka teiste teadlastega, ja lõpuks pakub Maljanovi sõber välja Homöostaatilise Ilmaruumi idee - et universum üritab ise ennast koras hoida muuhulgas sellega, et rikub ära võimaluse, et kellegi teadlase avastus võiks kunagi kaugemas tulevikus viia maailmalõpuni. Või midagi sellist.

Kui ma täna krimpsikuid (piibeleht-lehel ja Ingrid Rüütli kiri, keda huvitab) äärepitsistasin, sain rohkem telefonikõnesid kui muidu nädala jooksul kokku. Erinevalt ahjukütmisest või rohimisest ei saa pitsitamist ühe käega teha. Ja mulle teatavasti ei meeldi üldse telefonis rääkida! (erandiks lapsevanemad, juhul kui alternatiiv on meili teel suhtlemine… ja mõni sõber, kellega telefonis vestlemine on kõige lihtsam suhtlusviis) Kui ma nüüd hiljem üritasin kõrvitsakooki kokku keerata - sest sügavkülma on ruumi vaja ja selgus, et viimane talvine kõrvitsaports on veel alles -, helises telefon taas… ja taas… ja taas.

Ma saan teadusavastuste takistamisest aru, mõni asi võiks päriselus kah leiutamata olla, aga kuidas peaksid ilmaruumi toimimist häirima haapsalu sallid ja kõrvitsakook? Esikukoristamine näiteks üldse ei häirinud, viisteist minutit järjest ei tulnud ühtegi kõnet!

Oeh.

No comments:

Post a Comment