Monday, June 11, 2018

See nädal, kui maasikad valmis said

Või noh, peaaegu. Kõigepealt saime esimesed maasikad Vanaema aiast, mis endiselt asub mingil troopilisel saarel, aga laupäevase maasikavõrgutamise käigus selgus, et meil on ka midagi kohe-kohe valmimas. Oli küll. Oma aia maasikas maitseb paremini kui ükskõik kui suur migrantmaasikas. Juba selle esimese maasika nimel olen ma valmis maasikaid hooldama ja kastma ja rohima ja...

Muidu oli nagu oli. Koolis toimus hästi palju igasuguseid sündmusi, käidi muuseumis ja teatri töötoas ja Lillebror käis klassiga Vembu-Tembumaal (ega jäänudki haigeks, kuigi ilm ei olnud just basseinisõbralik) ja Jõugu Juhti ei lubatud kipsiga katsetama, kuidas on kummuli läinud autost välja ronida... Unistaja külastas vist kolme sõpra, kui mul loendamine vahepeal sassi ei läinud. Mees sai täitsa kooliväliselt elu kõige rõõmustavama hambaravikogemuse - nimelt oli tal jupp aega üks esihammas pikkupidi katki, küll ainult servast, aga ikkagi... Arst olevat seda hammast nüüd lappinud ja lappinud, õige mitu kihti valguskõvastuvat plommi, kuni hammas sai nagu uus. Mees käis ja naeratas õhtu otsa nagu värvitud kiikhobune, peegel peos - et olevat täitsa harjumatu ja puha.

Ninatunde järgi hakkasid nädala tagumises otsas intensiivsemalt õitsema kõrrelised. Atsih.

Aga mis puudutab metsmaasikaid, mida mõni FB friend on juba korjanud, siis nende suhtes pole praegu lootustki. Mets on nii kuiv ja krõbisev, et seal ei julge kampsunitki seljast võtta - äkki tuleb särts ja siis läheb see kõik... (kirjanduslik liialdus, seltsimehed füüsikud - aga nii krõpskuivas metsas ma pole tõesti varem käinud) Õisi, jah, õisi on, aga kas need ka marjade tegemiseni jõuavad, on kahtlane.

Eelmisel suvel palusin ma paari vihmavaba päeva. Sel aastal paluks vihma, kah nii paari päeva jagu... nädalas. Sest maapind on nii kuiv, et maasikavõrgutokid (noh, millega võrke fikseerida) ei läinud mulla sisse.

No comments:

Post a Comment