Wednesday, July 4, 2018

Kuidas nad läksid ja mis edasi sai

Kaks aastat tagasi käis Minemine nii.

Päev enne Suurt Minekut pakiti kotte. Mõni poisslaps sahmis mitu korda edasi-tagasi, enne kui pakkiva lapsevanema poolt nõutud riideese kotini jõudis. Mõni poisslaps sai koti kohe esimese korraga kokku. Pesuvahendite vajalikkus tuli vastutavale lapsevanemale meelde õhtul kell üheksa - noh, parem hilja kui üldse mitte.

Suure Mineku hommikul pakkis Jõugu Juht auto peale telgi, magamiskoti, madratsi, koti toidunõudega ja oma riiete koti. Unistaja ja Lillebror läksid spordilaagrisse, sinna jätkub ühest pungil täis kotist küll. Ilma igasuguste musitamiste ja muude tegevustega panime Unistaja ja Lillebrori Vanaema juures autost koos kottidega maha, nende laagribuss pidi minema lõuna paiku sealt lähedalt.

Lisaks Jõugu Juhile korjasime peale Laenulapse ja kaks rulli elektrijuhet - JJ tulevases toas tuleb juhtmeid asendada. Khm. Tegelikult toimub muidugi elektrisüsteemi ümberehitamine, sest juhtmed aastast 19xx on krohvipealsed ja ilma maanduseta ja üldse, aga igaks juhuks nimetame neid töid asendamiseks ja parandamiseks.

Tagaistmel vesteldi värvipimeduse ja arvutimängude teemal. Pärnust ostsime burgereid ja JJ-le hambapasta, mis pärast õnnetute asjaolude tõttu siiski minu kotti ununes. Sadas vihma, mis oli õnnetu asjaolu number üks.

Sadamas tekkis kõigepealt küsimus, kuhu ja kuidas siin pargitakse. Kuhu kodinatega minna, polnud küsimust, üks maja seal oligi. Majast väljus poisse pikisilmi oodanud Semu ja alustas kohe vestlust mingitel olukorraga mitteseotud teemadel, mistõttu pidin ma Laenulapse ja JJ peale Häält tegema, et nad autost kotte kah välja tõstaksid. Hääl ei olnud tegelikult väga vali, oli niisama konkreetne.

Selgus, et telk* oli kuidagi väga lahtises olekus. Telgi pakkimine oli olnud JJ ja Laenulapse vastutusel… "Aga see oligi nii, kui seda kokku panime, ja me ei saanud neid pulkasid enam väiksemaks, ja me arvasime, et see nii käibki…" Järgnes performance teemal "Pahur naine pakib telki". JJ vaatas, silmad rõngas peas. Siis… hakkasin tutvuma ülejäänud kodinatega. Vihmakile… ja ühe hoopis muu telgi kott… ja üks liivavorm???? "Mh," tegi JJ, "selles kotis olid nad niimoodi, ega me rohkem sisse ei vaadanud…"

!!!!!!!!!!!!!!!

Muidugi, laps ootab vanematelt ikka mingeid imesid, näiteks asjade ärapanemist nii, nagu nad peaksidki olema. Meie puhul on see küll lootusetu mõte.

Järgnes uus performance teemal: "Pahur naine ja pahur mees pakivad telki ja vihmakilet".

Kotte ja pudinaid sai korraga kohe vähem. Sadamahoones viibis lisaks meile veel umbes viiskümmend last pluss paar nõutu olemisega täiskasvanut. Kohalesaabumise aeg oli ammu täis, aga kus on laagrikasvatajad, kes kamba kirja panevad, üle loevad ja hanereas praamile suunavad?

Kell oli umbes viisteist, aga võib-olla kakskümmend minutit ettenähtud saabumisajast üle, kui saabus auto pundi noortega, kes olid laagrikasvatajate vurhvi ja kohe varsti ka selleteemaliselt häält tegid. Kõik see laps võttis koos kodinatega ukse juurde rivisse ja ukse vahelt hakati läbi laskma vist nime või isikut tõendava dokumendi alusel. Teisel pool ust pakiti esimeste läbisaanute kodinaid autosse. JJ ei lasknud ennast musitada, ootas pigem, et me ära läheksime. Me siis kohe varsti läksime ka, olles enne tuvastanud, et ainus seelikuga tütarlaps laagrisseminejate hulgas on kahtlaselt MN nägu, arvatavasti oligi MG.

Lapsevanemad käisid Kuurortlinnas natuke poes ja veetsid siis kolm tundi Teise Vanaisa pool. Oli sõbralik olla. Natuke aega enne Linna jõudmist helistas kohusetundlik Unistaja - neil minevat hästi, varsti on öörahu ja söök olevat üsna hea. No me loodame. Igaks juhuks veel poes käies kohtasime Väga Armsaid Inimesi, kellega olime vastastikku hämmeldunud, et nii korralikud inimesed õhtul kell pool kümme veel poes kolavad.

Täna olema suure osa päevast lihtsalt molutanud. Ei oska lastevaba eluga midagi pihta hakata.
Rohkem telefonikõnesid pole neilt ka tulnud, järelikult on laagrites tore.

_______
*neljainimesetelk, kuhu pidid lisaks JJ-le mahtuma ka Laenulaps ja Semu. Nii oli kokkulepe.

No comments:

Post a Comment