Monday, July 16, 2018

Võta päikest, söö marju...

Ehk maaelust siin ja täna ja praegu, täiesti ilustamata. Üks tuttav kunagi imestas, et sul seal maal ju nii mõnus, võtad päikest, kui tahad, sööd marju, terve päev teed, mida tahad, vaat temal linnas on nii palju tegemist, et pole aega hetkekski maha istuda.

Päikest saaks siin võtta küll, paistab ja puha. Ainult et päikesepiste antakse arvatavasti tasuta kaasa, väljas on 29 kraadi varjus. Lisaks päikesepistele pakutakse suuremas koguses parmuhammustusi, nii tavaliste kui hiidparmude poolt. Hiidparmu õiget nime ma ei tea, aga üks kole elukas ta on küll.

Marju saab süüa ikka, jah, palun! Eks needki tuleb põõsa otsast kokku koguda ja teinekord juhtub, et põõsa otsas on neid märgatavalt rohkem, kui korraga ära süüakse. Siis keedab viisakas inimene moosi või täidab sügavkülma või midagi. Tundub nii, et see ei juhtu iseenesest, aga noh, me oleme ju maal, mis vaev see ikka on.

Kui terve päeva jooksul teha eimidagit, eks siis püsivad suuremad lapsed ja mehed isegi elus ja mõnikord ka koristavad. Väikelaste puhul on minu kogemus, et need vajavad ka maal oma elus pidevat assisteerimist ja tegelikult ei kao ei tolm ega umbrohi iseenesest mitte kuhugi, olgu maal või linnas.

See minu kunagine tuttav, tegelikult üsna naiivse jutuga inimene, ei tulnud ilmselgelt selle peale, et ka maal tuleb maksta elektri ja poest ostetava toidu ("Aga te saate ju siis omad kartulid?" on meie käest kohe paljud särasilmi küsinud - mnjah, me tahaks lisaks kartulitele näiteks juustu ja suitsuvorsti ja avokaadot ka süüa) ja näiteks uute kingade eest, järelikult tuleb teha tööd. Võib juhtuda, et maal elades tehakse tööd kodust, ka suvel.

Aga et meil naabreid enamasti näha ega kuulda ei ole, mustika- ja kukeseenemets paari minuti kaugusel asub ja tööle sõites regulaarselt metskitsi näha saab, on küll linnaelust täitsa erinev ja minu meelest palju parem.

Hetkel tegeleb maainimene Mees meile Amsterdami parkimiskoha otsimisega (võimatu missioon, aga ta vähemalt proovib), maainimene mina võtan hoogu, et mustsõstrad lõpuni korjata - täna õhtul keedetakse meil taas moosi - ja maainimesed lapsed teevad küll tõesti, mida tahavad, mängivad eilesaadud veepüssidega. Aga see peaks suvel palava ilmaga olemagi poisslaste loomulik olek, või kuidas?

Ma nüüd lähen parme toitma, õnneks on jäänud vähe korjata. Punased sõstrad võtan mõnel järgmisel päeval ette.

Edit õhtul: kilo musti sõstraid ja õige mitu parmuhammustust hiljem leidsin endal kuklast pluusi alt kaks (2) puuki ronimas. Kesse käskis mul vana õunapuu alla kõrgesse rohtu minna, seal pole keegi umbes kolm kuud käinud… Niidetud alade peal meil puuke reeglina ei ole. Käisin siis nii päris- kui kujuteldava sügeluse pärast keset päeva duši all ja parem sai. Praegu niidavad maainimesed mehed ja poised muru ja maainimene naine keedab mustsõstramoosi. Maaloomad kassid vedelevad kuskil kasside palava ilma kombel. Maalinnud pääsukesed lendavad rõõmsalt ringi, kõhualused valged ja sabakuued klanitud, toonekurgede kolm poega kaklevad pesa otsas nagu lapsed ikka, konnad põgenevad niiduki eest, aga rukkirääku ma vist ei olegi ammu kuulnud, kas ta peaks praeguseks juba vait olema? Muidu ta ikka rääksub meil pool suve.

6 comments:

  1. Heh, need "omad kartulid" tõid meelde ühe netist loetud kodumaise loo, kus maal elav pere jõudis koju ning leidis kirja, et tal käisid sugulased külas ja kuna neid kodus polnud siis võeti aiast ja põllult "veidi" toitu ka kaasa... Üks mu linnapoisist kolleeg oli paar aastat tagasi imestunud kui kuulis, et linna lähedal maal elaval töökaaslasel on ka kodus Internet ja puha. Maal elaja õnneks polnud suu peale kukkunud ja lisas, et kujutad sa pilti, neil maal on isegi elekter :D

    ReplyDelete
  2. See lugu oli Delfis või perekoolis või milleski taolises, eks ole?

    Meile on veel hästi paljud inimesed öelnud, et nii tore, siis te saate ikka loomi ka pidada, mõeldes "loomade" all lehma, siga ja muidu suuri elukaid. Samad inimesed teadsid, et me käime täiskohaga linnas tööl, sest siinkandis ausalt ei ole mingit tööd olemas, kui just metsanduse-alast haridust ei ole või täiskohaga talunik ei taha olla... Ja kui ma siis tülen, et jaa, meil on kassid, siis venib loomavaimustuja nägu pikaks ja küsitakse, aaaaga lehma ei olegi või…? Kust te siis ometi piima toote, naabritelt? ja see oli aeg, kui maakohtades külapoed veel elus olid…!

    Lehmaga on paraku nii, et kui me umbes viisteist aastat tagasi seda maapiima-asja uurisime, elas paarikümne kilomeetri raadiuses kaks (2) piimalehma ja nende toodang oli viimse tilgani ette ära müüdud. Nüüd pole ühes lehma-aedikus enam ammu lehma näha olnud, teise kohta ei tea. Mingeid veiseid peetakse küll meie kodutee peal, aga nad tunduvad rohkem lihaveiste nägu ja tegu olevat.

    ReplyDelete
  3. Delfis või Perekoolis oli lugu jah. Ja kommentaarides minu jaoks liiga palju lugusid inimestest, kes "maa on ju linna ees võlgu"- tüüpi tuttavad/sugulased.
    Paar aastat tagasi elasin maal, kus lähedal oli üks mitme lehma pidaja, kes tegi müügiks ka nii kohupiima kui sulajuustu. Aga enamasti oli toodang bronnitud ja koogiisu korral tuli kohupiim ette tellida. Kuna tööl käisime niikuinii linnas siis oli lihtsam piimatooted isu järgi poest tuua. Aga noh, seal oli tiheasustusega maakoht ka.

    ReplyDelete
  4. Rukkirääk on siinkandis (Hiiumaa) täiesti tegev hetkel!

    ReplyDelete
  5. Amstedamis on parim hoopis jalgrattaga, neid peaks saama ka rentida. Imeline linn muidugi!

    ReplyDelete
  6. Autole on nii või teisiti kohta vaja, kui ta meil juba kaasas on. :) Ja juhtumisi ei oska ma jalgrattaga sõita. Meie maalastest on Linnaski ainult Jõugu Juht rattaga sõitnud, teised tiirutavad ainult kodus ja metsavaheteel, ei neid või suurlinna liiklusesse lasta.

    ReplyDelete