CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Sunday, August 26, 2018

Suvevaheaeg on ilmselgelt liiga kaua kestnud

Ei, ega ma seda koolirutiini ja koduvanavallatult varahommikust tõusmist ei igatse! See suvi on aga üle väga pika aja olnud selline, mil kõik lapsed on saanud "lihtsalt olla" ja isegi raamatulugemise-aega oleme vähe peale sundinud (raamatud meeldivad, aga lugemine kui tegevus ei meeldi, sest seda tuleb teha ühe koha peal ja üksi, ilma ekraanita - järelikult tuleb käskida ja käsu peale lugedes on põnev küll). Varem me ikka koduõppisime natukehaaval suvel ka.

Pika koolivaheaja tulemusena juhtus meil siin reede õhtul selline ütlemine. Mina märkisin ühele anonüümseks jääda soovivale lapsele, et ühe nädala ja neljakümne kaheksa tunni pärast… Laps mõtles ja küsis seepeale: "See on siis veel kaksteist päeva?"    /mõttepaus/    Mnjah.

Toredamatest asjadest on juhtunud kakskümmend üks purki mirabellikompotti, seega on vana külmkapp nüüd kompotikapp. Keldris on purkide hoidmiseks sobivad riiulid täis.

Veel juhtus küünlavalguseõhtu, mille kohta lapsed arvasid, et väga tore, muidu me poleks lauamänge mänginud. Hakka või korke meelega välja lülitama…

Käisin puhkusejärgselt tööl ka - ei midagi uut ega põnevat.

Otsustasin Peki-Heini asjus, et iga kord, kui ma tahan süüa küpsist selleks mitte ettenähtud ajal (nagu hiline õhtu, pool tundi pärast korralikku söömist vms), joon küpsisesöömise asemel tassitäie vett. Räägitakse ju, et päeva jooksul tuleb juua vähemalt kaks liitrit, ega ma seda kunagi varem katsetanud ei ole. Veetassi kaunistab priske roosa põrsas - temaatiline, ma ütleksin. Esialgu läheb veelarpimine hästi.

"Emme, sa ei ole ju paks," ütles üks laps eile õhtul. Päriselt rippuva rasvaga paks ei ole jah, aga ma olen viimase aastaga vähemalt viis, aga tõenäolisemalt kümme kilo juurde võtnud ja tunnen ennast oma lemmikriietes halvasti. Seda ma ütlesin lapsele ka. Peki-Heini teema eesmärk on liigsest pugimisest tingitud kaalutõus peatada ja ehk mõni kilo allagi saada, soovitatavalt vöökoha ja põlvede vahele jäävast piirkonnast.

Täna käisime koos Lillebroriga Vanaema juures ploomipuu otsas ja küpsiste asemel pistsin kinni kausitäie ploome. Igal juhul tervislikum. Muidu oli ka materiaalselt õnnistatud pühapäev, nimelt leidsime Unistajale viisakad ja mugavad! tänavakingad juba teisest poest, allahindlus 60%. Ilmselgelt mingi laojääk või midagi.

Lähitulevik sisaldab endas kardetavasti suurel hulgal pirne, ploome ja õunu. Rõõmu tunnen ma peamiselt ploomidest, pirnide ja õunte suhtes aitavad meid hetkel linnud. Kui aga keegi suuremas koguses ilusaid "Valgeid Klaare" tahab, siis võite ühendust võtta, Vanaema nimelt upub suveõuntesse.

Friday, August 24, 2018

Et mitte veel magama minna...

Ma siin üksvahe läksin reedeõhtuti magama juba kella kümne paiku. See tõi endaga kaasa mõnusa väljapuhkamise laupäeva varahommikuks ja sassis unerežiimi süvenemise. Tähendab, tuleb veel natuke aega ärkvel püsida. Mehed vaatavad vist Transformereid või midagi muud taolist surmigavat, Internet on mitu korda läbi loetud, no mis ma oma eluga peale hakkan…?

Kududa täna ei taha, eile tegin silmadele haiget. Kujutage ette, kui narristi, lugesin lastele unejutuks "Krüptoportaali" ette ja samal ajal kudusin uue piibelehesalli äärepitsi silmuseid maha… ikka pilk raamatusse ja pilk silmusele, kuni pea hakkas hullusti ringi käima. Muud kudumist ma saan loomulikul moel sõrmedega "näha" ega pea iga silmust vaatama, aga mahakudumist, näed, ei saa.

Lugeda… ka hetkel ei taha, sest lugemise juurde kuulub millegi söömine (päh, Peki-Heini!) või kudumine. Ma ainult voodis ei lisa lugemisele tegevusi, aga kui ma voodis loen, siis jään varsti magama… vaata esimest lõiku.

Ma siis seletan siin niisama.

Tuleva nädala poenimekiri on pikk nagu meremadu, aga kui kõik läheb hästi, on ühe nädala ja neljakümne kaheksa tunni pärast Suur Suvelõpupidu peetud ja kõigile lastele aktuseriided kah olemas. Ja algab eksperiment "kaks täiskasvanut, kaks teismelist ja üks laps kuu aega söönuks 150 euro eest". Sest vaadake, meie toidukulutused on täiesti kontrolli alt väljas ja mulle tegelikult meeldib see tunne, kui mul raha on. Hetkel mingil müstilisel põhjusel isegi natuke on, Mehel ka, hoolimata sellest, et me ju käisime reisil ja lasime autot parandada ja Mees on ostnud mitmesaja euro eest ehitusmaterjale ja külmkapi ja puha. Napi toidueelarve sisse käib ainult see toit, mida me kodus sööme, koolitoit ja väljas söömine ja hm, arvatavasti pärast Laata hiina toidu ostmine sinna sisse ei käi.

Laat jällegi on möödas kahe nädala ja kahekümne nelja tunni pärast. Seekord seisneb minu ettevalmistamine eelpoolmainitud piibelehesalli valmiskudumises ja Mehele meeldetuletamises, et vaibanimekiri on tarvis puhtalt välja printida. Kõik. Ei koo mingit uudsekangast ega võimle millegi muu pärast. Nii-öelda laos (ehk Vanaema juures verandal) on piisavalt vaipu, et kolm aastat laatadel käia, müüme neist mõne ära, siis koon midagi uut. Pealegi on mul endiselt pooleli (kuigi tagumises kolmandikus pooleli) üks väga suur joogavaipade tellimus, see tuleks augustikuu jooksul veel ära lõpetada. Tegelikult oli mul PLN tuleva kevadeni üldse mitte midagi kududa, aga siis tuli see tellimus… Ja eks ma pärast tellimust koon JJ tuppa ka ühe vaiba, sellise, nagu ta tahab. Või laseme tal valida olemasolevatest, eks näeb.

Veel sellest pisikesest toidueelarvest - millal siis veel taastekitada mõistlikke toitumisharjumusi, kui mitte septembris? Kui igasugune aed- ja puuvili on poes lõpuks ometi mõistlike hindadega ja aiast tuleb kah üht-teist? Ja uue kooli-trenni-ringi-töölogistika tõttu on meeleolu optimistlik (haarame sellel logistikal sarvist…) ja valmisolek häid harjumusi juurutada kõrge? Mõistliku eelarve juurde kuulub ka mõistlik toiduplaan, mida ma pole oma kolm kuud teinud. Lihtsalt see meie suvine rutiinitus… No ja kui ei ole toiduplaani, siis muutub meie toitumine vääääga ühekülgseks. Makaronid tomatikastmega, kotletid, omlett, lõputult grillvorste, kana-riis-paprika. Läheb hästi, kui korragi pitsat (kodune!) või pannkooke saab, millestki mõnusamast rääkimata.

Lisaks toiduplaanile tuleb teha majapidamisplaan ja sellest ükskord elus ka kinni pidama hakata. Sest vaadake, tuleval suvel lubasid külla tulla sõbrad Saksamaalt, kelle kodus on šampoonipudelid vannitoa plaatidega toon-toonis, ja tolmukübet seal üle ukse ei lasta. Kui nad kuus aastat tagasi Poolas ja Baltikumis käisid, ohkas pereema koju jõudes, et on tore olla oma ilusas, puhtas, modernses köögis. Noh, modernset meil ei saa kunagi ja ilus on niiehknii, aga puhast võiks ju ilusale lisaks kah pakkuda. Aga nagu Flylady ütleb (ma mõne tarkusetera olen siiski omendanud): "Su kodu ei läinud ühe päevaga räpaseks, ega seda ühe päevaga korda ei saa." Ja üldse, mulle meeldis väga Leelo Tungla tädi Anne praktilise inimese idee: "Kohe hommikul, kui üles ärkad, mõtled läbi, mis täna tuleks teha." Parematel päevadel isegi natuke õnnestub.

Mis puutub kooli-ringi-trenni-töölogistikasse, siis sel sügisel lähevad õpilasena kooli neli meest. Mees küll, jah, mõnevõrra kõrgemasse haridusasutusse… või kuidas võtta. Ükskord peab see magister tehtud saama niikuinii! Kuidas ta seda täiskohaga töötamise , kolme lapse ja nõudliku naise kõrvalt ette kujutab, mina veel ei tea... tõenäoliselt ta ei kujutagi ette, talle meeldib öelda, et võtame ühe probleemi korraga. Hetkel aktuaalne problem on kohanemine uute tööülesannetega - samas kohas kus minevaasta, aga mõnevõrra teise rõhuasetusega. Ülikooli peale mõtleb ta hiljem.

Lastega on jällegi nii, et vahelduse mõttes on kõik kolm poissi erinevates kooliastmetes ja seeläbi peamiselt erinevates koolimaja paikades. Kulub neile ära. Jõugu Juhil saab olema kohe mitu uut aineõpetajat ja uus klassijuhataja. Ootan huviga, milline õpetajaisiksus talle kuidas sobib. Unistajal saab olema uus loodusõpetuse õpetaja, aga tema on paarist asendustunnist juba tuttav. Lillebror jällegi kogeb kardioloogi loal esimest korda elus kehalise kasvatuse tundi. Sellest ma pean koolis veel rääkima.

Ja kuidas see juhtus, et nad sel aastal kõik kolm kooli lähevad… Noh, kui Mees niiehknii viiel päeval nädalas enam-vähem samas linnaosas tööl on, pole kohalesaamisega muret. Ja seitsmenda klassi tasemel ma enam prantsuse keelt ära ei õpeta. Minevaasta kooliga olulisi probleeme ei olnud, sõpru leiti, miks ka mitte… kuigi Lillebror on tegelikult endiselt liiga väike, et kooli sotsiaalsete aspektidega toime tulla. Nagu teised 9-aastased enamjaolt ka, ainult et teised vanemad asjade kaotamistest, kõikvõimalikest upsidest ja laste omavahelistest suhtlemisprobleemidest nii palju ei häiru. No aga Lillebroril oleks üksi lõpmata igav koduõppel olla ja rohkem lapsi meil pole. Muide, lugesin just täna Lillebroriga hirmsasti ühte nägu Apollo kohta, et tema kui 14 lapsest noorim vihkab emaga üksi koduõppimist. Ega mulle ka ei meeldi ainult ühe lapsega kodus olla, nii et... Ja kui mingid probleemid peaksidki tekkima, saame me nad jälle naksti koju jätta.

Ah mis ma veel, haigutus… Asooh, sellel brauseril tundub olevat peal mingi idiootlik autocorrect. Juba mitu kuud olen hädas, kui te näete, et mul on "muud" ühe u-ga kirjutatud või mõni muu taoline totrus, siis on mul see taas jäänud märkamata, ei ole trükiviga. Vahel pean kohe mitu korda järjest korrigeerima, enne kui süsteem lepib, et ma ei tahagi seda üksikut sõna siin vahepeal inglise keeles kirjutada. Ei ole viitsinud linke kuhugi mujale brauserisse üle kah kolida, niikuinii on puud praegu hoolega lehes ja Internet selle tagajärjel ühtelugu katki. Meile tuleb võrk nimelt mööda õhku, aga meie antenni ja järgmise posti vahel on mets, see kasvab.

Kohe on südaöö, näete, ongi tunnikene tühja veedetud. Nüüd võib lastele musi-kalli-pai teha ja voodisse minna, siis ei ärka ma homme liiga vara. Varane linnuke saab teatavasti ussid!

Wednesday, August 22, 2018

Oh mis hõiskamist ja rõõmu...

Käisin töölt tulles turult läbi. Leidsin lahke vanaproua, kes oli nõus mulle kümme (10) kilo mirabelle* müüma. Mirabellikompott on maailma parim magustoit!

Kümnest kilost mirabellidest saab 21 purki kompotti, just kolm suure kuumutamispoti täit (seitse tükki korraga, eks ole). Kui nad nüüd seisavad ka, oooo… Natuke plekilisi marju jääb niiehknii üle, neid värskelt ära ei söödud, sest ma käisin Vanaema aias ploomipuud rüüstamas ja konkurentsi oli… ma vormistan need ülejäänud homme mingisuguseks koogiks.

Viimati saime korralikul hulgal mirabelle vist kolm aastat tagasi, see jättis lastele kustumatu kompotimälestuse ja sealtmaalt on nad igal aastal küsinud, kas sel sügisel ikka tehakse kompotti. Meil kodus millegipärast mirabellid kasvada ei taha, peaks neile vist tuhka andma, äkki siis meeldib rohkem.

Hästi kasvasid mirabellid aga hoopis ühes kämpingus Lõuna-Prantsusmaal, kus me Mehega kunagi igiammu ööbisime ja hommikusöögiks telgi kõrvalt puu alt suure kausitäie Mirabelle korjasime. Hea kämping oli, kui sinnakanti satute, minge ja korjake, kindlasti on see veel mõnusam kui turuproua käest ostmine.


_________
*mõned inimesed ütlevad nende kohta ka alõtša.

Tuesday, August 21, 2018

21 tundi

Eile küsisin just lastelt, kas õhtusöögi suhtes on erisoove… siis läks toas pimedaks. Kell 17.56 olid meil jah laetuled põlemas, sest korraga tuli alla enam-vähem kogu sel suvel Euroopas sadamata jäänud vihm või nii… pime oli ja pimedaks jäigi. Mees helistas rikketelefonile, mis juba teatas, et meiekandis on jah vool ära, tagasi antakse südaöö kandis.

Esimesed pimedusetunnid läksid lõbusasti, süütasime suuremal hulgal küünlaid ja sõime võileibu - sest eile me veel kütteperioodi ei alustanud. Lapsed tegid ettepaneku mängida lauamänge. Mängisime. Mehe tahvelarvuti tegi Internettti ja akupangad tegid nii palju voolu, et sai uudiseid uurida. Noh, ja hambapesu jaoks on meil ikka natuke vett majas.

Keskööl helistasin ise - tavaliselt antakse elekter meile paari tunniga tagasi, nüüd sai kuus tundi täis, imelik… Oijah, kõrgepingeliini rike, aga varsti tuleb vool tagasi, lohutati.

Öö magasin, üks silm valmis süttivale valgusele reageerima, PLN oli ju öösel pesu pesta ja üldse… PLNist ei saanud asja. Mees näitas hommikul SMSi, mis lubas, et vool tuleb tagasi kell 14. Urr. Kohvi ei saanud! Puupliidiga vee keemaajamine võtab ikka jupi maad rohkem aega kui veekeetmise kannuga, seda aega Mehel ei olnud planeeritud ja minul kah mitte.

Tuterdasime niisama ringi, kemps muutus vastikuks… Hämmastaval moel oli eilne uputus tekitanud ainult pool ämbritäit vett - oli seal õunapuu all üks ämber niisama -, sellega sai veetõmbamist imiteerida. Poisid arvasid seepeale, et nemad kasutavad parem kuivkäimlat. Minu meelest on see õuduste kamber, aga mitte ämblike pärast… põrand vetrub kuidagi kahtlaselt. No aga ma olen märgatavalt raskem (Peki-Heini!) ka kui  lapsed.

Kell 14.10 helistasin uuesti riketesse. Vabandage, meil siin on sügavkülm ja elektripump ja üldse… Jahjah, me teame, sada inimest on ilma vooluta, aga seal on raske maastik ja nad ei leia kuidagi viga üles… !!!!!!!!!!!!!!!!!! Arvesse võttes, millist hinda me elektri eest maksame, peaks seal olema nelikümmend inimest liini läbi kammimas! Seda ma muidugi rikkedaamile ei öelnud, tema vabandas ette ja taha ja oli väga viisakas… ega tema süüdi pole. Ei ole muidugi, kena lahke inimene tundus olevat.

Kell oli 14.40, kui äkki… tekkis valgus. Kohe läks elu mõnusamaks. Sügavkülma pärast ei pidanud enam kartma ja pimedamates nurkades nägi ka liikuda. Ja kempsus sai vett tõmmata, see on kindel tsivilisatsiooni tunnus. Ja sai käsi pesta, korralikult… oeh, pesukausiromatika ei ole ikka üldse minu jaoks. Kuigi, jah, eile õhtul ja täna lõuna paiku käisime hoopis tuulekoja peal räästast voolava vihmaveega pesemas. Täitsa kenasti voolas.

Aga täna õhtul vaadatakse meil telekat ja ööseks panen pesumasina pesema! Nagu tsivilisatsioonis ikka.

Kui teaks, et tuleb pikalt ilma elektrita hakkama sada, küll siis kuidagi saaks, aga see ootamine, et kohe-kohe peaks ju ometi voolu tagasi saama… see ei kõlba küll kuhugi.


Monday, August 20, 2018

Eksistentsiaalne õudus

Unistaja on suvega välja kasvanud
  • nii enda kui Jõugu Juhi tänavakingadest;
  • kõigist majas leiduvatest spordiajalatsitest (seda me teadsime juba enne reisile minekut, nii et selle asjaga võiks olla paariks kuuks koras, leidsime ühe tühjendusmüügi ja ostsime sealt tenniseid);
  • enda kummikutest;
  • suuremast hulgast kevadel ostetud koolisärkidest, õnneks sain Kaubamajaka Rimist talle kaks pikkade varrukatega särki, mis lähevad selga - ostsin tegelikult ära kõik neli seal tol hetkel müügil olnud pikavarrukalist T-särki, sest Unistaja ja Jõugu Juhi suuruses särke pole praktiliselt üldse saada;
  • praktiliselt kõigist pikkadest pükstest, kaks paari lähevad veel moodsate kukekatena jalga nagu vorstinahad ja Unistaja kurdab, et säärtest on kitsas;
  • dressipükstest.
Tänu Jumalale, mingi ime läbi on kampsunid veel parajad, samuti lühikeste varrukatega T-särgid. Unistaja kurdab küll, et õlgadest on kitsas, aga vabandage, tänapäeval kantaksegi niimoodi (loe: ema ei jaksa piisavalt uusi särke osta).

Lillebroril on puudu ainult mingi vestilaadne, millega aktusele minna, aga kuna ma veste tegelikult vihkan… Kui ma kuskilt poest juhtun sobiva õhukese kampsuni leidma, siis läheb sellega ja on ilus küllalt.

Mida Jõugu Juht vajab, ma veel ei tea, ta on hetkel külas, aga kardetavasti on temalgi tarvis õige mitut riideeset. 

Ja mõni siin kiidab, et neli aastaaega on tore... Teismeliste riietamise seisukohast küll mitte.

Sunday, August 19, 2018

Külalised, viirus ja muud katastroofid

Külalised iseenesest katastroof ei olnud, kuigi nende tulekule eelnenud koristamine kippus väikese katastroofi mõõtu võtma küll. Nimelt tundub, et siitmaja need elanikud, kes ei ole mina - nimesid ma ei nimetaks - esindavad koristamisfilosoofiat, mille kohaselt ei tohi tolmu imedes ühtki mööblieset ega muud põrandale toetuvat asja liigutada. Viimased pool aastat või umbes nii olen mina ennast tolmuimemisest kõrvale hoidnud. -- mõttepaus -- Elutoa tugitoolide alt tuli välja üsna mitmesuguses paksuses ämblikuvõrke, munakookoneid, kustukumme ja mud huvitavat. Usalda veel mehi koristama!

Külalised olid tegelikult väga kenad, ega me neist midagi muud ei oodanudki. Tõsisemaid allergiahooge ka ei tekkinud ja vahetult enne nende teisipäevaennelõunast lahkumist olid Lillebror ja RM (tütarlaps, kaheksane) nii vennastunud, et sõitsid külaliste autos üksmeelselt Saksamaale. Esmaspäeva õhtul jällegi oli meil lisaks öömajalistele ka Lillebrori Sõbra pere külas (baptistiliidus on peaaegu kõik omavahel sugulased, nii ka need kaks peret) ja mul oli au viibida kahe üleüldse kõige armsama väikese tüdruku seltskonnas - Lillebrori Sõbra Õde on niisama särtsakas ja sädelev kui RM on malbe ja leebe, aga üle mõistuse armsad on nad mõlemad küll. Nagu lapsed paremat sorti pildiraamatust, noh.

Nädala lõpus anti külalisi veel, nimelt käis meil taas Laenulaps. Mida kogu see kamp täpselt tegi, ei tea, sest pealkirjas mainitud viirus saabus mulle umbes mõni tund enne Laenulast ja pea valutas kohe kaks päeva järjest, aga üks ettevõtmistest oli igatahes jalgrattamatk Alevisse. See on oma kümme kilomeetrit ühtepidi, ega nad varem nii pikalt sõitnud ei olegi, noorevõitu ja üldse… aga sõitsid mööda külavaheteed ja said hakkama, umbes kaks autot oli neist ka mööda läinud.

Käisin metsas seeneluures - kukeseeni esineb, aga peab teadma, millise samblatuusti alla täpselt vaadata.

Aias on endiselt ikaldus. Õunad on põuajärgselt pisikesed ja kidu-ussi täis - mitte, et ma neist väga hooliksin -, aga kuigi meie sinine ploom on otsustanud eeskuju võtta viinamarjadest ja kasvatab ploome lausa kobaratena, on need kõik veel purutoored. Kas küpseks saavad, ei tea. Kaks kirsstomatit lõikasin ka ükspäev salati sisse, ei soojal ega külmal suvel ei taha meil vabaõhutomatid kuigivõrd kasvada. Tulevaks aastaks vast saan uue kasvuhoone, aga kui ei saa, ei juhtu ka suurt midagi hirmsat.

Tuleval nädalal tuleb vist tööle minna.

Tegelikult olen ma vahepeal lugenud kah, peamiselt Robin Hobbi Fitzi ja Narri raamatuid, seda viimast triloogiat. Ühtpidi sobib Hobb mulle suurepäraselt, sest tema raamatud on mõnusalt paksud ja kirjutada oskab ta ka. Kogu see Elderlingide-Farseeride maailm on minu jaoks täiesti piisava detailsusega välja mõeldud ja ära kirjeldatud… ilus. Pealegi on raamatutes maakaardid, kaartidega raamatuid lihtsalt peab armastama. Teisest küljest võttes kaldub Hobb iga järgmise raamatuga aina vägivaldsemaks ja vägivaldsemaks, sealjuures ei säästa ta ei oma peategelasi ega naisi. Naistevastase vägivalla detailsed kirjeldused olid minu jaoks juba eluslaevade seerias eemaletõukavad, ega selles viimases lõpus asi parem ei olnud… ja samal ajal surevad tõeliselt kurjad olevused ebaõiglaselt kerget surma. Kuna üheks selle triloogia peategelaseks on üheksa-aastane Mesilane, tekkisid paratamatud paralleelid Lillberoriga ja sellevõrra oli õudsemgi veel… aga kui suuta kogu vägivallast ja õudusest mööda vaadata, on kirjanik loonud suurepärase riiulitäie omapärast ajalugu. Mis see muud on. Iseasi, kas maailm tegelikult ikka vajab lohede tagasitulekut… mina arvan, et pigem mitte, aga mul pole ei vaistu, taidu ega hekimaagiat, mis mina nendest võlujõuga maailmade asjadest ikka tean.

Thursday, August 16, 2018

Külmkapi lugu

Mis aastal me täpselt oma senise külmkapi ostsime, ei mäleta enam keegi. Vähem kui 16 aastat tagasi… aga rohkem kui 10. Ega tal ju mud viga ei olnud, kui et sügavkülmaosa oli väikesevõitu ja kippus viimasel ajal ebastabiilseks. Temperatuur, tähendab - kui sügavkülmas on miinus kakskümmend kaheksa, pole ju viga, aga kui ööpäeva jooksul soojeneb sügavkülm miinus kahe koma kaheksa peale, on nagu jama… ja siis külmutab jälle hooga. Arvatavasti avaldas see mõju ka meie elektriarvele, aga see on veepumba ja viie inimese pesupesemise ja muu taolise tõttu niigi üsna suur, nii et mõni euro siia-sinna  ei ole kuigi tähelepanuväärne.

Igatahes läks Mees päev enne meie reisileminekut juhtumisi Klicki poodi mingit arvutividinat vaatama ja ostis möödaminnes meile uue külmkapi ka. Mis asjaoludel Klick külmkappe müüb, mina aru ei saa… peaasi, et nad ise saavad. Jäi kokkulepe, et kapp võib poes rahulikult augusti keskpaigani seista.

Nojah, Mees käis esmaspäeval JJ toa tarbeks kipsplaate ostmas ja Organiseeris plaaditransportija Eedenist läbi sõitma - et võtab juba üksiti kapi kah kaasa. Algselt oli idee paluda abi Lillebrori Sõbra Isalt, kellel nimelt on konksuga auto, et rendiks haagise ja tooks haagisega… aga lõpuks tundus arukam ja inimlikum poetransporti kasutada. Ei olevat eriti kallim kui haagiserent, ja sõpradel vaeva vähem, arvas Mees. Selle teise poolega olen ma küll kohe väga nõus, esimese poole kohta käivaid numbreid ei ole uurinud, aga ju nii on, kui Mees juba ütleb.

Kapp koos kipsplaatidega toodi kohale teisipäeva õhtul. Ühekorraga juhtus nii, et söök oli valmis ja tuli lauda istuda, helistas Laenulapse Ema ja toodi külmkapp. Natuke nagu tihe või nii. Mina pidin kapi tuppatõstmise hetkel abistama ainult niipalju, et tegin teise uksepoole kah lahti - meil on eesuks praktiliselt lai, kui tahta - ja kuidas see kapp esikust kööki sai, seda ma isegi ei märganud. Kahtlustan, et nii see elu nüüd mõned aastad saabki olema, pojakesed on piisavalt tugevad… nurrrrrr. Kapp oli ülima põhjalikkusega mässitud musta kilesse. Harutasime. Siis oli kile äketse nutsus maas ja üüratusuurena mõjuv kapp valge ja puhtana nähtaval. Lasime kapil kõigepealt maha rahuneda, transport ja pikutamine ja nii.

Kui Mees kolmapäeval töölt tuli, olin mina juba vana külmkapi tühjaks tõstnud ja kapipealse kah… kus me nüüd suuri taldrikuid hoidma hakkame, ei tea veel keegi. Ui, küll sealt vana kapi tagant tuli igasugust sodi välja! Muuhulgas minu "Pirukaraamat", mis on olnud kaotsis eiteakuimitu aastat. Võimalik, et Päris Korralikud Inimesed koristavad külmkapitaguseid sageli, aga meie ei ole kuigi korralikud. Pealegi oli kapp üksvahe üsna konkreetselt oma asukohta kinni kiilutud, ega ilma suurema mööbeldamiseta polekski sinna taha pääsenud.

Mis puutub kinnikiilumisse, siis selgus, et uus kapp on siiski neli sentimeetrit laiem kui vana. See tähendas, et tuleb nihutada köögi aknaalust riiulit ja kokaraamaturiiulit ka... ja otse loomulikult oli kokaraamaturiiul kunagi sentimeetripealt külmkapi ja aknaliistu vahele sobitatud. Nüüd ta on paratamatult natuke üle aknaliistu. Aknalauda, tänan küsimast, meil köögis endiselt ei ole. Tundub aga, et tuleb üks uus, senisest mõnikümmend sentimeetrit pikem aknaalune riiul. Vana riiuliga teeme midagi muud… riiulitele leiab ikka kasutust.

Vana kapp - sest ta ju idee poolest ikka natuke töötab - kolis esikusse sinna nurka, kus siiamaani seisis vana hädaaabi-sügavkülmik, mis niiehknii sel aastal otsustas, et tema, vabandage, enam külmutada ei soovi. Kui mingi ime läbi peaks sel aastal veel seeni tulema või meil tuleb mingi suurem võõruspidu, siis ma saan vana külmkapi saba seina pista ja seal seenepurke või näiteks küpsisetorti hoida, külmkapp on kassikindel koht.

Uue kapi parim omadus on see, et ta on uus. Kõik muu vajab kohanemist. Uksepealses ülemises riiulis ei saa enam traditsioonilisel moel mune hoida, sest riiul on munakarbi jaoks liiga kitsas. Kapiga kaasa tuli küll kuue muna rest, aga ausõna, kuus muna… nalja teete? Jahekapi osas on üldse riiulite jaotus imelik ja ei sobi meie seniste harjumustega. Sügavkülmas aga… no ausalt, see Indesit on ilmselgelt mõeldud inimesele, kes hoiab sügavkümas asju kilekottidega. Minul on Ikea karbid, väga asjalikud karbid, muide - aga need ei sobitu üldse sügavkülmasahtlitega! Õnneks oli Mees juba märganud, et lisaks sahtlitele on sügavkülmas ka riiulid. Eemaldasin kõige suurema sahtli ja kohe hakkas kõik sobituma.

Kui me kohanemisraskustest üle saame, siis on kindlasti tore, et enam ei pea muretsema, kas sügavkülma midagi ära mahub… vähemalt esialgu. :) Või kas see mahtuja mitte kogemata ära ei sula ja pahaks ei lähe. Ja selle kapi taha ma raamatuid ei kukuta, ma loodan. Kapi otsagi pole eriti võimalik midagi tõsta, kole kõrgel on. Kui nüüd mõelda meie kõige esimese (pruugituna ostetud ja algselt üheinimesekapiks mõeldud) külmiku peale, mis oli umbes mulle rinnuni, siis saab teha järelduse, et külmkapid on läinud aina kõrgemaks. Veel üks kohanemist vajav asi, oeh.

Tuesday, August 14, 2018

Kuidas saada üheksa last korraga pildile?

Kõigepealt oli meil grilliõhtu lastega. Umbes nagu võõruspidu lastega, aga oluliselt väiksemal skaalal, kohal oli kõigest 15 inimest - 6 täiskasvanut ja 9 last. Juhtus nimelt nii, et D. ja D. Kosovost tulid meile öömajale, aga D. on juhtumisi Lillebrori Sõbra isa lelletütar. Ja miks mitte korraldada üks sugulaste kokkusaamine, eks ole.

Niisiis, grilliti ja söödi tööstuslikes kogustes vorsti ja liha, lapsed tegutsesid gruppides ja ühekaupa, räägiti eesti, inglise ja serbia keeles (kui ma kuulsin D.-d poja poole pöördumas, mõtlesin, et see on nüüd küll kõige eksootilisem keel, mida meie aias kuuldud on) ja viibati mujale vorstihuvilisi herilasi, keda oli õnneks üsna vähe. Siis tuli allakirjutanul totter mõte, et võiks teha pilti, kus kogu see kamp korraga peal on. Näiteks vanuse või pikkuse järgi (need pole päris samad järjestused, eriti kuna lõuna pool mägede kliimas kasvavad lapsed ilmselt rutem pikaks kui põhjamaal). Vanuse järgi oleks olnud: Jõugu Juht 13, Unistaja kohevarsti 12, PA kohevarsti 10, Lillebror 9, Lillebrori Sõber kohevarsti 9, RM 8, Lillebrori Sõbra Õde 7, JS kohevarsti 6, Lillebrori Sõbra Väikevend kolmveerand kaks. Hämmastavalt palju sügiselapsi, kas te ei leia?

Hetkel, mil lapsevanemad pildistamiseks valmis olid, oli situatsioon lastega järgmine:
Lillebror oli noore vahtra ladvas;
Lillebrori Sõbra Õde kiikus köiega ja oli just korraliku hoo sisse saanud;
Unistaja ja Lillebrori Sõber olid koos kadunud teadmata kuhu;
viieaastane JS solvus ja suundus töinates Maja poole;
Lillebrori Sõbra Väikevend ajas oma asja, nagu kahesed ikka.
Ülejäänud lapsed olid enam-vähem kättesaadavas olekus.

Võttis õige mitu minutit, et kadunud poisid üles leida, Lillebror puu otsast alla saada, Lillebrori Sõbra Õde käie küljest lahti haakida ja JS-i motiveerida vähegi rahulikku nägu tegema. Selleks ajaks oli suurematel poistel juba väga lõbus hakanud.

Tulemusena on kõigil piltidel suuremad poisid (ja/või ka Lillebror ja Tema Sõber) üksteise varjus, grimasse tegemas või muidu tobedad, Lillebrori Sõbra Väikevend sihikindlalt lahkumas - sest otse loomulikult ei saanud tema üldse ürituse mõttest aru, või keegi muu tegemas midagi, mis ühele ontlikule reasseismise-pildile ei sobi.

Aga me hoiame need pildid alles… ja võimaluse korral teeme kunagi tulevikus võrdluseks veel mõne. Võib-olla on selleks ajaks muutunud pikkuse järjekord, võib-olla muutunud laste käitumine… Loota ju võib.

Sunday, August 12, 2018

Kuidas hoida kõik pardid reas ja kõik tassid kapis?*

See küsimus tabab mind ikka ja jälle, kui mõtlen selle kõige peale, mida oleks vaja tegelikult teha.

On vaja Organiseerida Suur Suvelõpupidu, käia Sügislaadal, tagada üleüldine valmisolek uueks õppeaastaks, kududa valmis üks suuremahuline vaibatellimus, teha ports hoidiseid, abistada Jõugu Juhi toa remondi juures, koristada… eelkõige koristada, sest homme öösel tehakse siin eksperimenti "kogenud kassiallergik kassirohkes majas" - D. ja D. lubasid külla tulla, aga D.-l on kassidega raskusi. No ja aiatööd.

Selle kõige asemel tegime kohe möödasaaval nädalal eiteamida.

Valge Klaari alt leidsime eriliselt agressiivsete maaherilaste pesa, mina sain nõelata pesa avastamise käigus, Lillebror paar päeva hiljem pesast umbes 30 meetri kaugusel. Ainus hea herilane on surnud herilane, otsustasime - teatavasti on Unistaja herilaseallergik ja kiirabi tuleb meile vähemalt 25 minutit. Kõigepealt suunasime pesasse aiakastmisvooliku ja keerasime kraani nii umbes pooleks tunniks lahti. Pesa-ava juures oli märgata ärevust. Ärevuse pihta lasin ka mürki, mis pidavat mõjuma juba 5 meetri kauguselt. Kohe mürgipihustamise hetkel pesa-ava juures midagi ei muutunud, aga päev hiljem oli seal maas palju väga häid herilasi. Ausalt, kui herilasepesa oleks kuskil laudakatuse all või muidu käiguteedest kaugel ja herilased hästi käituksid, poleks meil nende vastu midagi, aga vaadake seda allergia- ja kiirabiasja, palun. Mingi seltskond herilasi on endiselt liikvel ja purjutab hoolega mahakukkunud õunte peal, aga nüüd on neid kuidagi nagu vähem.

Käisime korraks Kuurortlinnas, sest lubati sooja ilma ja meretuult. Ilm oli ja tuul kah, aga mitte päris korraga. Teine Vanaisa sai üle vaadatud ja lapsed ikkagi kaelani merevette pandud, oli kena.

Metsas käisin kah vaatamas, mida seal on. Mets on nii kuiv nagu üks väga kuiv asi, tavalistes kohtades ei ole seenepoegagi. Ebatavalistesse kohtadesse pole mõtet enne vaadata, kui tavalistest kohtadest seeni leiab.

Mere äärest tulles käisime ka Tamme talus, algse eesmärgiga osta natuke maitsesoola. Tulemusena ootab meil nüüd istutamist paar sidruntüümiani, bande lavendleid, üks bataat ja midagi oli nagu veel… rabarber ja tšilli vist. Tšilli jääb siiski potti kasvama, selle küljest kaksan tänaõhtuse guljaši sisse kauna.

Juba reisilt tagasi jõudes avastasime, et meil on nüüd üks poolsaare moodi saar - Maja ees kaevu lähedal oli üks haruline saarepuu, nüüd on tal harusid märgatavalt vähem. Keegi peab selle teemaga ka tegelema.  Mis asjaoludel see väga suur oks murdus, ei tea, aga täna kirikust tulles oli jällegi selline huvitav asi juhtunud, et tuulispea jättis küll puud püsti, aga puistas kohe hoolega vana kõrge pirnipuu latva. Mida hakata peale umbes nelja kilo raudkõvade pirnidega ja kuidas neid motiveerida pehmeks ja magusaks arenema? Soovitused on teretulnud. Samuti võib anda soovitusi, kuhu Euroopas reisida oktoobri lõpus. Mehel tuleb nimelt jubileum ja meil on viimastel aastatel olnud kombeks ümmarguste sünnipäevade puhul reisile minna. Reisisihtkohas peaks olema soojem kui Eestis.

_________
*täiesti otsene tõlge inglise ja saksa keelest, kui aru ei saa, küsige, ma seletan. :)

Monday, August 6, 2018

Reisikiri. Amsterdam ja tagumine ots.

Niisiis, pühapäeval pärast teenistust hakkasime kummalisi hääli tegeva autoga Amsterdami poole sõitma. Poole tee peale jäi Xanteni arheoloogiapark, mis on põhimõtteliselt osaliselt välja kaevatud ja natukehaaval, mõne maja ulatuses ka taas üles ehitatud Vana-Rooma linn. Sinna me läksime ikka päris põhjalikult sisse. Pargi miinusteks on väga suur pindala ja asjaolu, et muuseumimaja ei sobi kõrgusekartjatele - koosneb ainult üle kuristikkude seatud õrtest, millel on klaasservad. Plussid on park ise, võimalus kolada Vana-Rooma majades, amfiteater (kus Jõugu Juht lubas selfi teha ja klassikaaslastele öelda, et ta käis Roomas; aga Lillebror ja Unistaja kadusid mõneks ajaks nii ära, et ma olin kõigepealt väga närvis ja siis tegin Häält), Vana-Rooma mängude maja, pagarikoda… oeh, minge vaadake ise ka, kui sinnakanti satute.

Natuke maad pärast Xantenit väljusime mugavustsoonist. Hollandis oleme me siiani käinud ainult mööda serva ja lastega üldse mitte kunagi. Mees tegi bensiinihindade peale IIIIIIK ja oli väga rõõmus, et eelmisel päeval Saksamaal paagi täis võttis. Õnneks on Holland pisike maa, seal ei pea pikalt sõitma, et kuhugi välja jõuda.

Vanaonupojatütar K. elab De Pijipi linnaosas, mis käib enam-vähem kesklinna alla. Amsterdami kesklinnas olevat vaba parkimiskoha eluiga keskmiselt kolmkümmend sekundit… noh, meil läks ju siis hästi, saime koha täitsa aknast nähtavasse paika. Ja pühapäeval on parkimine seal täitsa tasuta, esmaspäeva hommikul kella üheksani välja.

Jõudsime kohale mõnikümmend minutit enne kui perenaine, tähendab, saime tänaval oodata. Lapsi tuli ühtelugu manitseda, et nad jalgratta alla ei jääks ja eestlaslikul moel ka, et nad ometi tänaval ei tantsiks ega midagi. Võimalik, et Hollandis ei sega kedagi, kui lapsed tänaval niisama tantsivad, aga lapsi kui niisuguseid nägime me üldse väga harva ja siis olid nad reeglina tumedasilmsed ja/või piisavalt väikesed, et olla aheldatud lapsekärusse. K. teadis rääkida, et kohalikud ei lase ka teismelisi üksinda õue, rääkimata Lillebrori-vanustest või väiksematest. Tänaval oodates teostasime inimvaatlusi. Kõrvalmajja sisenes kaks naist, kellest ühe kohta arvas Lillebror, et tal ei ole pükse jalas… oli tõesti kuidagi omamoodi kostüüm. Teisel pool saabusid kolm Aafrika juurtega meest koju, kaasas müügilauake ja kohvrid. Mees olevat neid ennem tänavaotsal midagi müütamas näinud. Üle tee parkis jalgratast stiilipuhas Onu Tik-Tak, ainult tiiger oli puudu ja jalgratas oli kah tänapäevase olemisega. Siis jõudis K. ja olukord läks natuke härdaks. Ega me ju ammu näinud ei olnud ka.

Järgmisel hommikul väljusime majast kell üheksa, sest parkimisaeg. Kuna tolleks hetkeks ei olnud me Amsterdami parkimisest veel midagi aru saanud ja auto tegi endiselt kummalist häält, sõitsime igaks juhuks kõigepealt Põhjamere äärde. Selgus, et see oli suurepärane otsus. Pisikese küla Wijk aan Zee taga olid kõigepealt düünid ja siis meri. Põhjameri. Sisuliselt Atlandi ookean. Liivarand ja lained. Peaaegu inimtühi liivarand, just nagu meile sobib. Meile Mehega ei sobinud hästi, et riietusmiskabiine polnud, sulistasime niisama jalgupidi vees, aga lapsed läksid muidugi ujuma. Noh, aga ookean ja lained ja... mina kui kanamamma pidin ikkagi järgi minema, üle lugema ja nii. Ega nad kuigi kaugele ei läinud, sest need lained olid sellised salakavalad, arvad, et lähed pahkluuni vette, pole midagi erilist, ja siis tuleb laine - loksti - ja oled poole reieni märg. Minu puhul oli märg ka seelikusaba. Lapsed pladistasid põhjalikult ja hämmastusid, kui soolane vesi siinkandis on. Noh, Vahemerd nad pole veel maitsnud. Lisaks liivale oli rannas ka lõputult teokarpe, otse loomulikult me korjasime neid paar peotäit.

Suurem täpike olen mina seelikusaba välja väänamas, väiksem täpike on keegi meie lastest.


Mees tegi teokarbikillukunsti.




Hästi sissesoolatud lapsed kokku korjanud, suundusime tagasi linna, et autole uus parkimiskoht leida. Järgneb õpetus, kuidas Amsterdamis väga odavalt parkida, kui sul aega on.

Leia mõni P + R parkla. Uuri eelnevalt parkla tingimusi, mõni neist lubab parkida mitu ööpäeva järjest, mõni ainult ühe korraga. Saabu sinna pärast kella kümmet hommikul. Pargi auto ära ja mine osta autosviibijatele ühistranspordi piletid. Ühele inimesele maksab metroopilet 5 eurot, viiele 7.70. Sõida metro või trammiga (või kui Sa tead, et seal on veel mõni ühistranspordiasi, meile ei torganud silma, aga ega me väga ei süvenenud, meile jätkus metroost) vähemalt üks peatus kesklinna poole. Enne odava parkimisaja lõppu sõida ühistranspordiga vähemalt üks peatus kesklinnast eemale, parkimiskoha poole tagasi. Piletiga tohidki põhimõtteliselt sõita kaks korda, üks kord kuni tund aega järjest. Maksa ööpäevase parkimise eest üks (1) euro, järgides automaadi juhiseid või kui hätta jääd, otsi mõni parklatöötaja või vajuta automaadi peal I-nuppu, kõik inimesed oskavad Sinuga inglise keelt rääkida, ausalt. Sõida autoga parklast välja.

Usute? Ma kah ei usuks, aga näe, see toimib. Nii et me maksime parkimise eest kaks eurot ja metroopiletite eest 15.40 kogu kamba peale, ja kuna me juhtusime parkima mingi äsjavalminud metrooliini läheduses, siis saime veel tuttuue metrooga sõita kah.

Väga uus metroojaam.

Metrooga sõitsime kesklinna ja kuna seal oli palju rohkem inimesi kui me elu jooksul üldse kokku näinud oleme (või umbes nii), hakkasime kohe kiiresti kesklinna poolt tagasi jalutama. K. ütles hiljem, et see kesklinn ongi jama, turiste täis ja inimesed on pilves ja mis veel… kanepipoode oli küll kuhjaga, laternatepiirkonda me õnneks ei sattunud. Ära eksida on seal aga lõpmatult lihtne. Mingi kanali äärest ostsime paar külmkapimagnetit - noh, et korralikult tobedad turistid olla - ja mulle sinise-valgega käevõru. See on nüüd viies ehe, mida ma olen viimase 16 aasta jooksul nõustunud kandma (eelmised on saamise järjekorras kihlasõrmus, abielusõrmus, väike hõbekett kaelas ja päris pärlid eriti pidulikeks puhkudeks nagu näiteks jõuluõhtu). Ju ta mingi vuhvel on, aga suvi ja puhkus ja pruuniks päevitunud nahk ja valged siniste lillekestega pärlikesed randmel… Sobis nagu.

Näpistava nälja vastu ostsime mäkdoonaldsist (sest kõigis muudes söögikohtades tuli ühe portsu eest maksmiseks kopsakas pangalaen võtta või umbes nii) juustuburgereid, istusime Rembrandtspleinile maha ja toitsime nii ennast kui tuvisid. Tuvid olid seal ilmselgelt harjunud turistidest toituma, mõni tuli lausa käest saia võtma.

Päris Hollandit nägime mõned tänavad edasi, kui suur sagimine äketse ära lõppes ja elu kuidagi väga rahulikuks muutus. Avastasin ühest juhuslikust elumajast mööda minnes, et vaatan otse kellegi elutuppa, kus nii umbes 60+ eas paar pärastlõunakohvi joob. Kena puhas elamine oli, nagu Hollandis kombeks.

Kuna olin lubanud õhtul süüa teha, läksime poodi otsima. lapsed tahtsid jäätist ka. Kulgesime läbi poolest turust paralleeltänavas ja leidsime ühe natuke nurgataguse supermarketi. Ausõna, kui olla Hollandi poehindu näinud, ei tundu Eestis esialgu ükski asi kallis. Kaubagrupid olid jaotatud nii, et tai kastmed ja muu eksootika koos riisiga, tomatipüreed koos makaronidega ja suhkur koos kohviga. Küllap selles on kohalike meelest mingi loogika.

Siis sai õhtupoolik ja sai kanahautis ja K. tuli koju. Pärast sööki oli ikka veel kole palju aega, aga kolme lapsega 40-ruutmeetrises korteris… mnjah. Kõigepealt läksime kõik ümber nurga Sarphatiparki, mida mina järjekindlalt safaripargiks loen - no ei ole see nimi loogiline! Selgus, et seal on vabaõhu-jõusaal või midagi sellist, terve hulk inimesi tegi mitmesuguste spordiriistade otsas kätekõverdusi ja mida iganes veel, et koledaks muskliliseks saada. Mulle meenutas see vene nõukogude ulmet, kuidas nii umbes aastal 2200 töölised rõõmsalt üheskoos sporti teevad. Kusagil eemal oli mingeid lastekohasemaid mänguväljakuid ka, aga kus täpselt, ma ei saanud aru, sest K. läks ees ja meie niisama järele. Enne magamaminekut ostsime nurga pealt kohvikust jäätist. Väga hea jäätis oli, Lillebror vaimustus õunajäätisest ja mina põldmarjajäätisest.

Teisipäeval, 31. juulil käisime kõigepealt autot liigutamas, seejärel lilleturul, kuhu Lillebror väga minna tahtis. Lapse ootusärevus oli nii kõrgeks kruvitud, et esimest müügiputkat nähes ta lausa karjatas. Lõpptulemusena omandas meie noor botaanik 35 tulbisibulat. Meie teised mõtlesime, et olles näinud üht tulbisibulate pakki, oled näinud neid kõiki… kannatasime ära. Veetsime päeva taas mööda linna ringi tuterdades. Rohkemaid vaatamisväärsusi ei kohanud, aga ega ma hästi aru ka ei saa, kuidas oleks meie Hollandi-kogemust rikastanud mingis ülerahvastatud turistikohas käimine. Parem kulgeda. Kulgemine tipnes sellega, et mina pidasin mingil hetkel hilist siestat ja lapsed läksid omal käel parki trenni tegema, kõik kolmekesi koos, et kindlam oleks. Siis sai õhtu ja sai kartulipuder (sest K. soovis) ja sai taas mänguväljak. Amsterdamis on huvitaval kombel kassid vabakäigul, kui Saksamaa suurlinnades ei kohta ühtegi kassi ei õues ega akna peal, siis seal seeris neid õige mitu ringi, julged, ilusad ja rahulikud. Mõnd neist sain silitada ka. Tolsamal teisipäevaõhtul möödusime ühe elumaja ees pingil istuvast kassist, kes oli küll täitsa elus, aga ei liigutanud silitamise ja sügamise peale vurrugi - tavaliselt kassid väljendavad oma suhtumist kuidagi, see äärmiselt väärikas must valgesokiline kassisik istus rahulikult edasi ja lubas armulikult ennast katsuda. Küllap neid möödakõndivaid näppijaid oli varemgi ette tulnud.

Siis sai kolmapäev ja aeg ära minna, sest 40-ruutmeetrises korteris kuuekesi on ikka kitsas küll. Tõime auto ja pakkisime kiiresti, mööda K. maja kitsast ("Nii kriipi," arvas Lillebror esimesel õhtul) treppi üles-alla joostes. Küllap me näeme varsti jälle.

August on teatavasti herilasekuu ja Hollandi herilased tunnevad ilmselt kalendrit. Ilm oli taas üle mõistuse palav, autoaknad pärani lahti… ja sealsamas tänavanurgal lendas sisse pahur herilane, maandus minu põsel ja nõelas. Pärast oli herilane veel pahuram, mürk otsas, peksa sai ka... aga mina olin muidugi natuke rohkem kui natuke ärev, sest umbes 30 aastat tagasi nõelatasaamise peale läksin ikka korralikult paiste. Mees peatas auto otsekohe, ilma eriti huvi tundmata, kas see kedagi takistab - sest meil oli medicinal emergency, eks ole, mina manustasin kiiruga ühe allergiatableti ja eemaldasin autost herilase. Paistis, et me siiski teisi liiklejaid ei seganud ja tänu Jumalale, peale kerge punetuse ja hilisema sügeluse ei esinenud mingit allergilist reaktsiooni. Noh, 30 aastat tagasi polnud allergiaravimeid olemas või umbes nii, igatahes herilase nõelamist raviti meil kodus piiritusekompressiga.

Auto tegi endiselt veidrat häält, teelejäävad heinamaad olid endiselt kõrbenud ja jõesängid endiselt kuidagi tühjavõitu. Mees tahtis autoga Saksamaal kuhugi töökotta sisse põigata, seetõttu sõitsime otse oma sohvasurfi-kohta ära. Sohvasurfikoht asus kusagil Münsteri külje all. Esimene ümber maja kummitamine tulemusi ei andnud, teine küll - ilmusid ujumispükste väel mees kastekannuga ja neli imetoredat pruunipäist, lühikese suvesoenguga lammast. Mees tutvustas ennast kui Jörgi, lammaste nimed oli Rosa, Chili, Maili ja Ronja, aga ise nad ütlesid endi kohta üksmeelselt: "MÄÄÄ!" Peremees näitas meile toad kätte ja läks siis ise koos Mehega töökoda otsima. Töökojast oli öeldud, et muidu on kõik korras, aga ka esirehvid tuleks ära vahetada, neil on traadid katki. Homme saab, helistatakse, kui rehvid on kohal - sakslastel nimelt ei ole M+S rehve suveajal varuks.

Õhtu edenes lammaste imetlemise, vorstigrillimise ja poiste saunatamise tähe all. Jörg, selline vääääga omapärane tüüp tutvustas oma aeda ja kiitis, et tema herilased on kõik väga lõdvestunud, nagu alati tema külalisedki. Lisaks herilastele olid aias tiik ja saunatünn, mitmeid erinevas ärakuivamisastmes maitsetaimi ja terve seltskond viljapuid. Ja khm, lambaväetist, seda jätkus kõikjale.



Neljapäeva hommikul jõudsid poisid juba enne meie ärkamist Jörgi seltsis ujumas ja Brötcheneid toomas käia, Mees ootas töökoja kõnet, ootas, ootas… siis avastas, et tema telefon on ilmselt palavusest otsad andnud. Lauatelefoni abiga sai ta töökoja kätte, sealt öeldi, et tulge otsekohe, teie rehvid ootavad juba ammu. Nunuh. Pakkisime, ütlesime aitäh, jätsime hüvasti, pool tundi hiljem olid autol uued esirehvid ja meie rõõmsad… esimese kurvini, siis tekkis veider hääl tagasi.

Oeh. Otsustasime siiski Jumala armu peale loota ja koju ära sõita. Teel tegime pausi Hannoveri A2 kaubanduskeskuses ja Braunschweigi IKEAs, kus lapsed vaimustusid võimalusest endale lõputult jooki juurde võtta. Umbes täpselt südaöö paiku ületasime Poola piiri.

Reede hommikul saime kusagil Poola mäkdoonaldsis teada, et shake, mida mina olin siiamaani pidanud süütuks piima/jäätisekokteiliks, maitseb nagu köharohi. Rohkem me seda oma lastele ei osta. Lõuna paiku olime just kusagil Leedus leidnud istumiskohtadega parkla, kui juhtus ime - hakkas sadama vihma. Lapsed tantsisid õnnelikult vihma käes. Õhutemperatuur oli umbes 32 kraadi, asfalt väga palju soojem, vihm vast 27 kraadi või nii. Edasi sõites saime veel mõned vihmahood, üks neist oli tõeline elamus, kallas nagu pangest ja õhutemperatuur kukkus paari minutiga kümme kraadi… et järgmise pooltunni jooksul tagasi endisesse kõrgusse ronida. Auto tegi endiselt imelikku häält ja nii Mees kui mina olime väga väsinud.

Läti piiri äärest tanklast ostis Mees purgi Red Bulli. Tiibu ta ei saanud, aga jõudu juurde küll. Mina jõin elus esmakordselt ka kolm lonksu - mis sa ütled, enam ei vajunudki silmad pidevalt kinni, oli kasu küll. Muidu kui harvades ekstreemolukordades ma seda siiski ei tarvitaks.

Pärast Valmiera Rimist hädapärase proviandi ostmist (lätlaste toit on ikka meie omast väga erinev, järeldasime, kui Mees ainsatki mitte-seemneleiba ei leidnud ja mina üsna abitult sulatatud juustu otsisin) läks hämaraks. Koju jõudsime juba laupäeval, kell oli viisteist minutit üle südaöö.

Sunday, August 5, 2018

Reisikiri. Gummersbach.

Pooleli jäin pühapäeval Poolas. Selle päeva sisse ei mahtunud peale pika sõidu enam rohkem suurt midagi, sest isegi mööda kiirteed sõites on Poola pikk, kohutavalt pikk. Mees otsustas, et sõidab öö saabudes ikkagi edasi, siis oleme hommikuks juba kusagil Saksamaal kohal ja meil on rohkem aega ringi vaadata. Pealegi oli kiirteemaksu eelmise korraga võrreldes kõvasti tõstetud ja kaasasolevatest zlottidest ei oleks kiirtee tagasisuuna ja hotelli jaoks jätkunud.

Hommikuks tõdesime, et mõte edasi sõita oli hea, mõte autos magada mitte nii väga, sest kaasasolevad poisslapsed olid eelmise korraga võrreldes kõvasti kasvanud ja meil ei olnud enam viiekesi Opel Corsas mugav. Lausa vastupidi, ja kuna tagaistmeseltskonnal ei olnud mugav, juhtus palju kehitamist ja iga kehitamise tagajärjel värises auto hirmsat moodi.

Otsisime hakatuseks Bäckereid, et hommikust süüa. Kui tavaliselt on Bäckereid kenasti peatänavate ääres näha, siis esimeses meie poolt katsetatud linnas, vist Nordhausenis polnud ühtegi Bäckereid kohe mitte kuskil näha. Sõitsime pahurate ja näljastena edasi. Leinefelde-Worbise Leinefelde osas oli Bäckerei küll, väga korralik ja tore. Ostsime saialisi ja kohvi ja kakaod. Kohvi serveeriti pisikestes tassides, kakaod seevastu sellistes, et Lillebror küsis ehmunult, kas ta peab selle ämbri tühjaks jooma.

Edasi liikusime ikka mööda väiksemaid teid, aga ilm oli üle mõistuse palav ja Mees magamata - ei ole hea kombinatsioon. Marburgis lisandus probleemide hulka ka kummaline heli. Ei ole tore olla kodust paari tuhanda kilomeetri kaugusel, kui auto teeb liikudes "põp-põp-põp-põp-põp". Sõitsime tasakesi edasi, aga peab märkima, et selline asi elavdab palveelu küll päris korralikult.

Gummersbachis, tegelikult hoopis selle kõrvallinna Bergneustadti alguseotsas* Wiedenestis oli meile organiseeritud korter - selle mõttega, et püsielanike äraolekuajal kastame meie lilli ja üldse. Korterisse sisse juhatas meid pastor P, sest meie tuttav pastor H. oli parajasti ära. Kahju. Pastor P. oli ka muidugi tore ja Organiseeris kohale ka armsad B. ja R., kes on üks igati tore ja väga tegus vanapaar. B. jällegi oli Organiseerinud korvitäie sööki mõttega, et me oleme kindlasti hirmus väsinud ja siis ei pea kohe poodi minema. Me läksime sellegipoolest kohe poodi, sest Mees vajas hädasti teist paari lühikesi pükse, tal ju ühedainsad olidki - ega meie viimaste aastate suvedes pole erilist võimalust olnud lühikesi pükse kanda.

Ka järgmise päeva sisustasime poodlemisega ja lihtsalt linna peal jalutamisega, ostsime veel pükse, ühe Laupa-raamatu, Simon's Cati kalendri tulevaks aastaks ja Lillebrorile lilleseemneid. Jätsime ostmata perfektse talvejope Jõugu Juhile - see oli viga, sest nagu selgus, ei olnud seda mudelit nädal hiljem teises sama keti poes olemas. Urr. Õhtul toimus kogudusehoones meie teretulemast-õhtusöök, millel osalesid kõik meie tuttavad, kes parajasti juhtusid kodumail olema - Saksamaal on ka parajasti puhkuste kõrgaeg ja inimjesed liikvel - ja mõned sellised inimesed kah, keda me veel ei tundnud. See viga sai kiiresti parandatud. Ühtlasi paljastas imetore pisike proua L. Peki-Heini saladuse. Võtsin ühisele õhtusöögile kaasa mini-küpsisetordikesi. Juhtus aga nii, et Leibnitzi Butterkekside ehk võikküpsiste miniversiooni pakipilt ei kirjelda tegelikkust… paki peal on miniküpsis julgesti kaks, võib-olla isegi kolm korda suurem kui tegelikkuses. Nanoküpsised, arvas Mees nende 1x2 cm suuruste asjanduste kohta. Muidu sobivad Leibnitzi Butterkeksid küpsisetordi jaoks küll.

Teisel päeval Gummersbachis tõin tänavanurgalt Bäckereist Brötcheneid, mis on sisuliselt saiakuklid, aga meie pere jaoks Saksamaal kohustuslik hommikueine. Päevasel ajal käis Mees vahetamas tagumisi rehve, sest põp-põppi oli põhjustanud ühes rehvis viltu sees istuv ristpeakruvi (urr), mina läksin kos lastega Gumbala ujulasse. Mees ühines meiega hiljem. Õhtul osalesime kõigepealt koguduse osadusõhtul, mis on ellu kutsutud eelkõige pagulastetöö tegemiseks. Seal kuulsin mitmelt nördinud tuttavalt, et Gumbalas küll suvel keegi ei käi, see on ju siseujula…! No aga Bergneustadti väliujula oli nende ilmadega paksult rahvast täis, rääkimata sellest, et seal on tegelikult ainult üks suur ja üks beebibassein ja kõik. Õues ujuda same me Eestis nii palju kui kulub, meil on siin järved, aga vaat elamusujulasse, milleks Gumbala meie meelest küll kvalifitseerub, me Eestis praktiliselt ei satu. Päris õhtul pakuti meile ühe teise armsa pensionäride paari C. ja W. juures õhtusööki. Aitäh.

Neljapäeval sõitsime hommikul Wuppertali, et osaleda giidiga jalutuskäigul loomaaias. Selgus, et üks lasteaiarühm ja üks algkoolilaste suvehoiugrupp oli sama kavatsenud,.. Meid oli kuidagi palju. Sellegipoolest saime teada mitmeid fakte Aaaasia (vaadake seda väikest gloobust mu käes, kas kõik mäletavad, kus on Aaaasia?) loomade kohta… mida mina paraku küll enam ei mäleta. Lõpupoole valgus suvehoiugrupp minema ja lasteaed oli niiehknii teise giidiga, siis tuli giidiproua meiega pingviinide juurde ja rääkis nende eraelust ka. Näiteks oli seltskonnas keegi, kes nägi välja nagu kõndiv pruun kasukas, see olla olnud poeg, mis siis, et sama suur nagu täiskasvanud… aga pingviinivanaema (mitte vanaisa Piigo!) tunnevad kõik selle järgi ära, et tal on pingviinimaja tagumises otsas oma koht ja sealt lahkub ta harva. Pärastlõunal külastasime armast tuttavat sohvasurfiprouat Wuppertali teises otsas. Õhtul mõtlesime minna itaalia jäätisekohvikusse… see oli viga, hiljem ütlesid kohalikud, et see konkreetne kohvik olla just omanikku vahetanud. Jäätis oli tõesti erakordselt vilets ja vahukoor papimaitsega. Mh.



Reedel läks mitmes mõttes paremini, sest meid viidi vaatama Reini jõge ja viinamägesid. Viijateks olid jälle kaks vanapaari. Königswinteri linnakeses on kõige arukam parkida kiirtee alla, otse jõe ääres pole mõtet proovidagi. Sõitsime hammasrattarongiga (mis iganes erinevus sellel ja tavalisel rongil on) üles mäe otsa ja pärast mõningast Drachenfelsi kindluse varemete vahel higistamist jälle alla tagasi.


Vaade oli sealt muidugi vägev.


Rongisõidu ajal määrasin teed ääristavaid puid. Sakslaste jaoks ei ole midagi eksootilist kreeka pähkli puudes, minu meelest meie jaoks on - ja neil olid pähklid küljes! Edasi sõitsime Linzi - mitte segi ajada Linziga Doonau ääres, see asub Austrias.


Oli väga armas linnake, lapsed ja mehed käisid pisikeses piinariistade muuseumis, higistasime kambakesi läbi jõulu- ja sisustuspudipadipoe (maleõpetajast vanahärra K.-d, kes ilmselt sotsiaalmeediat ei kasuta, lõbustas kohutavalt silt "Naised ei tea, mida nad tahavad, aga nad tahavad seda ilmtingimata kohe") ja maandusime lõpuks restoranis. Vabandage, Linzi raeplatsi itaalia restorani kohta ütlesid lapsed, et mina teen paremat lasanjet ja paremat bologneset… ja ma ise arvan, et ka paremat pastat kana ja zucchiniga, tähendab, ma panen zucchinit rohkem. Autotermomeeter näitas 39,5 kraadi sooja, ilmselgelt oli õueõhul palavik. Meie sõitsime  Ahri jõge mööda viinamägede vahel ja tundsime suurt tänumeelt, leides autost väljudes puhtjuhuslikult Saffenburgi tunneli. Küll seal oli hea olla. Ja talvel olevat see inimestele suletud, sest siis talvitavad seal nahkhiired - kui nunnu! Tunneli teises otsas oli sama palav, aga hoolimata all orus asuvast autoteest tundus see täiesti suurepäraselt salajase kohana. Seal oleks võinud lausa elada - põldmarjad olid küpsed, sarapuud kasvasid ja kandsid pähkleid, Ahri jões oli arvatavasti kala... Selline ürgse olemisega imeilus paik oli, ükskord tahaksin sinna jahedama ilmaga tagasi minna ja viinamägede vahel kolada.



Sel korral tundsin ka väga tugevat igatsust külastada kohalikke metsi, aga esiteks polnud mul kaasas vastavaid jalanõusid, teiseks oli ilm ka minu jaoks pisut liiga palav, et tõsisemaid matku ette võtta. Ehk järgmisel korral. Veel käisime jalutamas ja jäätist söömas Ahrweileri linnakeses - vaat seal oli jäätis hea. Ja siis… küsis K. (see maleõpetaja), kuidas me õhtusöögi korraldame, kas ma kavatsen ise süüa või me läheme restorani… et tema tahab meid restorani viia. Oeh, nagu me juba ei oleks ületoidetud olnud. Aga K. ja tema proua C. seltskonna nimel võis ka ületoitmise üle elada ja näiteks Unistaja on hetkel võimeline sööma rohkem pitsat, kui ta ise kaalub. Pitsasöömine ei läinud selles mõttes hästi, et sel õhtul toimus kusagil läheduses mingi vähemalt kuut (6) tuletõrjeautot kohalenõudnud sündmus ja pidevalt möödaüürgavad operatiivautod teevad närviliseks. Mis hädaolukorraga täpselt tegu oli, ei suuda mina internetiavarustest teada saada, loodame, et poles ainult mõni prügikast või midagi taolist ja see sakslaste ülim ettevaatlikkus… Laste suureks nördimuseks ei paistnud kuu varjutuse ajal mäe või puude tagant välja.

Laupäeval viisid vanahärra W. ja üks veel napilt tööealine proua A. meid vaatama Atta koobast. Koopa koduleht kahjuks inglise keelt ei räägi, aga vaadake vähemalt pilte. Mul on koobaste suhtes alati mingi ebamugavustunne olnud, arvatavasti sellepärast, et Tom ja Becky ja Indiaani Joe seal koledas koopas… aga see koobas oli küll väga tsiviliseeritud, ainult et jahedavõitu. Proua A. laenas Mehele, kellel üldse mingit paksemat riiet kaasas ei olnud, lahkesti oma mehe fliisi, ja minule tõugujope. See oligi see hetk, mil lastel pikki pükse ja jopesid vaja oli - noh, ma olin hommikul varem Lillebrorile jopet ostmas käinud, eks see tema kojujäänud tuulekas oligi niru. Aga vaatamisväärne see koobas oli, ausalt. Sisse lasti ainult giidi juhatusel ja jalutada tuli mööda etteantud rada. Puutuda midagi ei tohtinud, kui puutuda, saavad stalaktiidid ja stalagmiidid inimhigiga kokku ja tõmbuvad mustaks. Pärast käisime Biggesee tammil ja saime isegi paar tilka vihma. Vaat see oli sündmus, mida polnud sealkandis ammu juhtunud, nii kollaseks kõrbenud muru olen ma varem näinud ainult jupi maad lõuna pool Prantsusmaal. Veel käisime kohalikus koduloomuuseumis, kus uskumatu habemega muuseumihoidja meile lahkesti seletusi jagas. Õhtupoole toitis proua A. meid oma kodus laste suureks rõõmuks friikartulitega. Ma arrrrmastan teiste inimeste kodudes käimist, iga elamine on nii omaette põnev.

Pühapäev algas suure koristamise tähe all. Ja otse loomulikult olin ma meie pesu pesemiseks ja kuivatamiseks valinud selle ainsa õhtu/öö, mil õhk oli niiske… Vähemalt oli jumalateenistus väga tore ja jutlus kergesti mõistetav, lapsed arutlesid selle üle pärast autos veel pikalt (see oli üks väheseid häid autosõiduhetki, muidu käis kräun või kaasasolevate ekraanide vahtimine). Noh ja... pärast jumalateenistust kohe me teele asusimegi. Aga auto tegi ikka imelikku häält, rehvivahetus võttis ära põpi, aga mingi kohvakohvakohvauuuuu oli alles…

___________
*Sealkandis on ma hirmus mägine, nii Gummersbach kui Bergneustadt on orgude vahel laiali nagu amööbid, ja ühe koha pealt kombitsaidpidi nii koos, et kui õige koha peal hoolega silte ei jälgi, ei saa arugi, kui ühest linnast teise satud. Pole mingit heinamaad vahel ega midagi. Alguseots on muidugi meie poolt vaadatuna. :)

Saturday, August 4, 2018

Reisikiri. Esimene ots.

Kuuldused minu netiloobumisest on tugevasti liialdatud - ma lihtsalt ei tahtnud äraolekust täpsemalt kirjutada ja ega see Mehe tahvelarvuti kah mingi mugav kirjutamisplats ei ole. Aga ära me käisime ja tagasi oleme. Keda reisikirjad ei huvita, see jätab vahele, eks ole. Jätab kohe jupp aega vahele, sest ma nüüd kavatsen mitmes jaos kirjutada. Võimalik, et mõne pildi saab ka.

Kolm nädalat enne minekut hakkasin ajama asju. Et vanaonupojatütrega Amsterdamis, tuttavatega Gummersbachis ja mõne sohvasurfariga kokkuleppeid saavutada.

Kaks nädalat enne minekut selgus, et autot on vaja parandada. Nojah, pole probleemi. Gummersbachist ja Amsterdamist saime kinnituse, sohvasurfamisega oli asi kahtlasem.

Nädal aega enne minekut… saabus töökotta vale autojupp. Õnnek ei asunud autojupipood lõpmata kaugel, aga nõme ikka. Sohvasurfikoht pakuti põhimõtteliselt Gummersbachist kolm küla edasi, ootame veel.

Kolm päeva enne minekut läksid suuremad poisid juunioride lagrisse.

Kaks päeva enne minekut helistas laagrist nutune Unistaja, et tema olla herilaselt nõelata saanud. Juhatasime telefoni teel, kuidas abi saada. Läks hästi, ei olnud vaja Epi-Peni ega midagi. Meie otsustasime üks päev varem liikuma hakata, et oleks piisavalt aega tee peal puhata ja nii. Üks sohvasurfar Münsterist ütleb, et tulgu me sinna. Mitte optimaalne paik, aga küllap sobib.

Üks päev enne minekut saab autol veel midagi tehtud. Meie käime minu isa autoga suurematel laagris järel, laseme neil veel tagasiteel mõnusasti Räpina järves ujuda. Tagasi Linnas koon ma veel kiiresti ühe vaiba, sest kliendile sai lubatud, aga minu kudukamber on ju hetkel kutu. Mees käib samal ajal Vanaemaga poes ja Unistajaga juuksuris. Unistaja on pärast nudi mis nudi, aga juuksed kasvavad õnneks tagasi. Käime kiiresti veel külakostiks kama ostmas, möödaminnes ostab Mees meile uue külmkapi… selle saab pärast reisi ka ära tuua.

14 tundi enne planeeritud minekut pesen ma paaniliselt kõike, mida pesta saab. Mees otsib samal ajal paaniliselt oma ID-kaarti. See tuleb lõpuks välja minu käekotist, kus ta varem mitte kunagi viibinud ei ole. Mees riputab kassitoitjate jaoks kassitoitu keldritrepile. Mina annan lastele pakkimisnimekirjad (Jõugu Juht jätab kaasa võtmata raamatu, mida reisil siiski paar korda vaja läheb, ja Lillebror teeb kilejope juurde küll risti, aga unustab jope ikkagi maha. Ka seda läheks kora vaja.).

12 tundi enne minekut panen vannituppa puhuri, sest pesu ei taha kuidagi kuivada. Külmkapist leian umbes miljon muna, mille best-bifoor saab kohe läbi. Järelikult tuleb tee peal kohustuslik keedumunasöömine.

Planeeritud väljasõiduhetkel on pool pesu ikka veel märg. Laotame asjad auto taha-akna peale, küllap nad seal kuivavad.

Kaks tundi pärast planeeritud väljasõiduhetke hakkame liikuma. Pool kilomeetrit kodust eemal vaatan veel asju üle, ID-kaardid on, pangakaardid on... "Kallis, purgist võtsid reisiraha ju sina?" Kriiiiiiks ja ümberkeerd. Võtan purgi tühjaks. Ma ei suuda leida musta Mimi. Kassitoitjatel majavõtit pole. Juhuks kui Mimi kuskil toas keras on, panen mõned kausid valamusse ja lasen vett täis. Krõbuskitele ta pääseks ligi ja kassipissiloigud mind ei morjenda (ettehaaravalt, Mimi oli täitsa õues nagu pidigi). Liikumahakkamise kellaaeg täpselt keskpäeval.

Linnas käime veel läbi Kaubanduskeskusest, et osta vanaonupojatütrele kaasa halvaad ja kogudusele miski kingitus. Viime soolavaka ja küünla - noh, et maa sool ja maailma valgus. Jube klišee, aga vend Professori soovitatud vitraažkaunistust ei müüda kusagil, kuhu me ligi pääseksime.

Esimene riik saab läbitud väga sündmustevaeselt. Esimese tõsisema pausi teeme kusagil Leedus. Keedumunasöömine läheb hästi, aga juust on sulanud ühtlaseks känkraks ja pasteet on vedel. Poisid käivad üksteise järel üle heinamaa puude juures… khm. Jõugu Juht tuleb tagasi ja teatab, et tal kukkus telefon taskust välja ja ta ei tea, kuhu. !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Hein on põlvekõrgune, telefon on vaitolemise peale pandud. Ja mis imeasja pärast ta üldse telefoni autost viie meetri kaugusele tulemiseks kaasa võttis…? Lõpuks leiab Mees telefoni siiski üles.

Õhtu saabudes on meil kõigil palav ja natuke oleks nagu väsinud ka. Sööme kusagil Leedu mäkis burgereid - sest ontlikku restorani küll otsida ei viitsi - ja Mees otsib Booking.comi äpiga öömaja. Leiab niisuguse koha: https://www.silaine.com/en. Selgub, et tahvelarvuti navigatsioonisüsteem sellist paika ei tunnista. Sõidame mööda teid, mida väidetavalt pole olemas, kuni jõuame kohale… tahvelarvuti läheb selle peale lolliks ja keeldub ülejäänud reisi ajal GPSi tunnistamast. Kohal käib vilgas elu, omanik astub ligi ja imestab, mismoodi Booking.com sai öelda, et tal tube on, ammu on kõik ära broneeritud… Meie teeme kurba nägu, et lapsed autos ja puha… Kell on ju juba umbes kümme õhtul, võiks magama minna. Ahaa, arvab omanik, bat ai häv frend. Hi häs ruum. Võtab telefoni, tervitab: "Labas vakaras!" Mina juba mõtlen, kas ta saadab meid nüüd Leedusse tagasi, vale suund või nii…

Nii umbes nelikümmend minutit hiljem leiame lõpuks üles koha, mis asub esimesest punktist vähem kui viie kilomeetri kaugusel - aga need Poola käänulised külavaheteed ja see mittetöötav GPS... Koht tundus sümpaatne, märkimisväärselt puhas ja kõige hetkel hädavajalikuga (loe: kemps, duširuum ja voodi) varustatud. Omanik ütles hinna ja küsis siis murelikult, ega see liiga palju ei ole. Ei olnud, alla 40 euro jäi. Sisustus ja kõik oli muidugi äärmiselt lihtne, aga me saime pesta ja magada ja see oli peamine. Vastavalt kohalikule tavale olid nii pesuruumi kui kempsu uksed klaasiga - küll jääklaasiga, aga see Poola jääklaas on selline, nagu on, mingil hetkel kempsus toimetades nägin läbi ukseklaasi, et möödujaks on kindlasti Lillebror… halvas tujus Lillebror.

Pühapäeva hommikul säras päike, külalistemaja oli endiselt puhas ja meie rõõmsad. Pakkisime auto ära ja jalutasime veel korraks ringi. Autosse istudes keeras Mees võtit. Starter hakkas ringi käima, aga sellega asi piirdus. Mootor ei teinud turtsugi. Külalistemaja omanik tuli murelikult vaatama, mis toimub, aga tema ei teadnud autodest kah midagi. Lausa niimoodi ei teadnud, et oli ööga oma autol aku tühjaks lasknud, aga kuna see oli manuaalkastiga ja targu kallaku peale pargitud, sai Mees selle kenasti käima lükatud. Võõrastemaja omanik rääkis meiega vaheldumisi inglise ja saksa keelt ja asus mehaanikut otsima - et saaks vähemalt nõu, mis viga. Ühel mehaanikul oli arvuti katki - tänapäeval pannakse ju autole arvuti külge ja see ütleb, mis viga, ise ei pea midagi otsima. Teisel oli kohustus kirikusse minna. Kolmas hoidis kodus lapsi, aga lubas tulla, kui naine kusagilt tagasi jõuab. Meie lapsed mängisid külalistemaja tiigi ääres kaarte, mina palvetasin. Mees guugeldas ja lammutas guuglist saadud info põhjal tagaistme laiali - selle all olevat bensiinipump, mis tundus varasema kogemuse põhjal esimene süüdlane. Siis avastas Lillebror kassipoja ja nii mina kui lapsed tegelesime jupp aega kassipojaga suhete loomisega.
Hommikupoolik muudkui edenes, tekkis tunne, et midagi on justkui tegemata. Küsisin, kas siin külas Bäckereid on, süüa tahaks või nii. Selle peale viipas külalistemaja omanik meid endale järgnema ja mõne minuti pärast serveeris mingit sepikulaadset suurema hulga singi, tomati- ja kurgiviiludega. Tegelikult olime öösel kokku leppinud, et hommikusöögi eest hoolitseme ise, ta tavaliselt hommikusööki ei korralda. Mees kuulis sepikumugimise vahele, et keegi saabus, läks õue… kümme minutit hiljem teatas keegi lastest, et meie auto läks nüüd käima. Mina küll autodel hääle järgi vahet ei tee, lubasin seda uskuda siis, kui seda oma silmaga näen.

Tuli häbeliku näoga Mees ja ütles, et viga ei olnud autos… vale võti oli. Kuu aega tagasi lasime ju süüteluku ära parandada, sellega koos tekkis uus võti, aga vana võti jäi Mehele taskusse ja nagu selgus, ei sobinud immobilaiserile. Oeh, ma ütlen. Mees ja külalistemaja omanik vestlesid veel mõnda aega südamlikult, liikuma saime… jälle kell 12 päeval. Otsustasime, et kunagi edaspidi kuhugi sõites ööbime jälle samas kohas. Omanik on sõbralik, me oskame temaga rääkida (ja te ei kujuta ette, kui kohutavalt umbkeelsete poolakatega me siiani oleme kokku juhtunud, õudne!) ja asukoht on tegelikult väga hea, kohe pärast Leedu-Poola piiri.

Sel päeval üldse mitte midagi muud huvitavat ei juhtunud. Poolast läbisõitmine ei ole kahjuks kuigi huvitav tegevus.