Tuesday, August 21, 2018

21 tundi

Eile küsisin just lastelt, kas õhtusöögi suhtes on erisoove… siis läks toas pimedaks. Kell 17.56 olid meil jah laetuled põlemas, sest korraga tuli alla enam-vähem kogu sel suvel Euroopas sadamata jäänud vihm või nii… pime oli ja pimedaks jäigi. Mees helistas rikketelefonile, mis juba teatas, et meiekandis on jah vool ära, tagasi antakse südaöö kandis.

Esimesed pimedusetunnid läksid lõbusasti, süütasime suuremal hulgal küünlaid ja sõime võileibu - sest eile me veel kütteperioodi ei alustanud. Lapsed tegid ettepaneku mängida lauamänge. Mängisime. Mehe tahvelarvuti tegi Internettti ja akupangad tegid nii palju voolu, et sai uudiseid uurida. Noh, ja hambapesu jaoks on meil ikka natuke vett majas.

Keskööl helistasin ise - tavaliselt antakse elekter meile paari tunniga tagasi, nüüd sai kuus tundi täis, imelik… Oijah, kõrgepingeliini rike, aga varsti tuleb vool tagasi, lohutati.

Öö magasin, üks silm valmis süttivale valgusele reageerima, PLN oli ju öösel pesu pesta ja üldse… PLNist ei saanud asja. Mees näitas hommikul SMSi, mis lubas, et vool tuleb tagasi kell 14. Urr. Kohvi ei saanud! Puupliidiga vee keemaajamine võtab ikka jupi maad rohkem aega kui veekeetmise kannuga, seda aega Mehel ei olnud planeeritud ja minul kah mitte.

Tuterdasime niisama ringi, kemps muutus vastikuks… Hämmastaval moel oli eilne uputus tekitanud ainult pool ämbritäit vett - oli seal õunapuu all üks ämber niisama -, sellega sai veetõmbamist imiteerida. Poisid arvasid seepeale, et nemad kasutavad parem kuivkäimlat. Minu meelest on see õuduste kamber, aga mitte ämblike pärast… põrand vetrub kuidagi kahtlaselt. No aga ma olen märgatavalt raskem (Peki-Heini!) ka kui  lapsed.

Kell 14.10 helistasin uuesti riketesse. Vabandage, meil siin on sügavkülm ja elektripump ja üldse… Jahjah, me teame, sada inimest on ilma vooluta, aga seal on raske maastik ja nad ei leia kuidagi viga üles… !!!!!!!!!!!!!!!!!! Arvesse võttes, millist hinda me elektri eest maksame, peaks seal olema nelikümmend inimest liini läbi kammimas! Seda ma muidugi rikkedaamile ei öelnud, tema vabandas ette ja taha ja oli väga viisakas… ega tema süüdi pole. Ei ole muidugi, kena lahke inimene tundus olevat.

Kell oli 14.40, kui äkki… tekkis valgus. Kohe läks elu mõnusamaks. Sügavkülma pärast ei pidanud enam kartma ja pimedamates nurkades nägi ka liikuda. Ja kempsus sai vett tõmmata, see on kindel tsivilisatsiooni tunnus. Ja sai käsi pesta, korralikult… oeh, pesukausiromatika ei ole ikka üldse minu jaoks. Kuigi, jah, eile õhtul ja täna lõuna paiku käisime hoopis tuulekoja peal räästast voolava vihmaveega pesemas. Täitsa kenasti voolas.

Aga täna õhtul vaadatakse meil telekat ja ööseks panen pesumasina pesema! Nagu tsivilisatsioonis ikka.

Kui teaks, et tuleb pikalt ilma elektrita hakkama sada, küll siis kuidagi saaks, aga see ootamine, et kohe-kohe peaks ju ometi voolu tagasi saama… see ei kõlba küll kuhugi.


No comments:

Post a Comment