Sunday, August 19, 2018

Külalised, viirus ja muud katastroofid

Külalised iseenesest katastroof ei olnud, kuigi nende tulekule eelnenud koristamine kippus väikese katastroofi mõõtu võtma küll. Nimelt tundub, et siitmaja need elanikud, kes ei ole mina - nimesid ma ei nimetaks - esindavad koristamisfilosoofiat, mille kohaselt ei tohi tolmu imedes ühtki mööblieset ega muud põrandale toetuvat asja liigutada. Viimased pool aastat või umbes nii olen mina ennast tolmuimemisest kõrvale hoidnud. -- mõttepaus -- Elutoa tugitoolide alt tuli välja üsna mitmesuguses paksuses ämblikuvõrke, munakookoneid, kustukumme ja mud huvitavat. Usalda veel mehi koristama!

Külalised olid tegelikult väga kenad, ega me neist midagi muud ei oodanudki. Tõsisemaid allergiahooge ka ei tekkinud ja vahetult enne nende teisipäevaennelõunast lahkumist olid Lillebror ja RM (tütarlaps, kaheksane) nii vennastunud, et sõitsid külaliste autos üksmeelselt Saksamaale. Esmaspäeva õhtul jällegi oli meil lisaks öömajalistele ka Lillebrori Sõbra pere külas (baptistiliidus on peaaegu kõik omavahel sugulased, nii ka need kaks peret) ja mul oli au viibida kahe üleüldse kõige armsama väikese tüdruku seltskonnas - Lillebrori Sõbra Õde on niisama särtsakas ja sädelev kui RM on malbe ja leebe, aga üle mõistuse armsad on nad mõlemad küll. Nagu lapsed paremat sorti pildiraamatust, noh.

Nädala lõpus anti külalisi veel, nimelt käis meil taas Laenulaps. Mida kogu see kamp täpselt tegi, ei tea, sest pealkirjas mainitud viirus saabus mulle umbes mõni tund enne Laenulast ja pea valutas kohe kaks päeva järjest, aga üks ettevõtmistest oli igatahes jalgrattamatk Alevisse. See on oma kümme kilomeetrit ühtepidi, ega nad varem nii pikalt sõitnud ei olegi, noorevõitu ja üldse… aga sõitsid mööda külavaheteed ja said hakkama, umbes kaks autot oli neist ka mööda läinud.

Käisin metsas seeneluures - kukeseeni esineb, aga peab teadma, millise samblatuusti alla täpselt vaadata.

Aias on endiselt ikaldus. Õunad on põuajärgselt pisikesed ja kidu-ussi täis - mitte, et ma neist väga hooliksin -, aga kuigi meie sinine ploom on otsustanud eeskuju võtta viinamarjadest ja kasvatab ploome lausa kobaratena, on need kõik veel purutoored. Kas küpseks saavad, ei tea. Kaks kirsstomatit lõikasin ka ükspäev salati sisse, ei soojal ega külmal suvel ei taha meil vabaõhutomatid kuigivõrd kasvada. Tulevaks aastaks vast saan uue kasvuhoone, aga kui ei saa, ei juhtu ka suurt midagi hirmsat.

Tuleval nädalal tuleb vist tööle minna.

Tegelikult olen ma vahepeal lugenud kah, peamiselt Robin Hobbi Fitzi ja Narri raamatuid, seda viimast triloogiat. Ühtpidi sobib Hobb mulle suurepäraselt, sest tema raamatud on mõnusalt paksud ja kirjutada oskab ta ka. Kogu see Elderlingide-Farseeride maailm on minu jaoks täiesti piisava detailsusega välja mõeldud ja ära kirjeldatud… ilus. Pealegi on raamatutes maakaardid, kaartidega raamatuid lihtsalt peab armastama. Teisest küljest võttes kaldub Hobb iga järgmise raamatuga aina vägivaldsemaks ja vägivaldsemaks, sealjuures ei säästa ta ei oma peategelasi ega naisi. Naistevastase vägivalla detailsed kirjeldused olid minu jaoks juba eluslaevade seerias eemaletõukavad, ega selles viimases lõpus asi parem ei olnud… ja samal ajal surevad tõeliselt kurjad olevused ebaõiglaselt kerget surma. Kuna üheks selle triloogia peategelaseks on üheksa-aastane Mesilane, tekkisid paratamatud paralleelid Lillberoriga ja sellevõrra oli õudsemgi veel… aga kui suuta kogu vägivallast ja õudusest mööda vaadata, on kirjanik loonud suurepärase riiulitäie omapärast ajalugu. Mis see muud on. Iseasi, kas maailm tegelikult ikka vajab lohede tagasitulekut… mina arvan, et pigem mitte, aga mul pole ei vaistu, taidu ega hekimaagiat, mis mina nendest võlujõuga maailmade asjadest ikka tean.

4 comments:

  1. Hobb on imeline. Ma ei tea, kus maal sa selle triloogiaga oled, aga nö Fitzi ehk Farseeri triloogiale järgneb Narri enda triloogia (the Tawny Man Trilogy), mis vist on isegi parem, kui esimesed kolm. Eesti keelde Narri oma pole vist tõlgitud. Üks tore triloogia on tal veel: The Soldier Son trilogy. Eluslaevnike saaga on ka ilmselt lugemist väärt, aga mul on mingi tõrge asjade elustamise vastu, sestap pole seda julgenud ette võtta.

    ReplyDelete
  2. Mul on kõik läbi, kuni viimase lõpuni, peale kõige esimese raamatu kõik inglise keeles. Eestikeelsed tõlked on väga paljude raamatute puhul niiehknii ekstra viletsad. :(

    Soldier Son ei meeldinud, kahjuks, andsin lausa raamatudki kuhugi ära. Ehk kellelegi teisele meeldib.

    ReplyDelete
  3. Soldier Son mulle meeldis ka vähem kui Fitzi ja Narri omad, aga läbi ma ta lugesin. Aga kuidas sulle Eluslaevnikud istusid, kas tasub ette võtta?

    ReplyDelete
  4. Kuna viimase triloogia lõpupoole on eluslaevadel oluline roll, siis võiks ikka ette võtta. Kõik toimub ju samas maailmas, eluslaevnike tegevus on lihtsalt Kuuest Hertsogkonnast kaks riiki edasi. Aga vägivaldsem on küll kui see esimene, kohati lausa võigas.

    ReplyDelete