CLICK HERE FOR FREE BLOG LAYOUTS, LINK BUTTONS AND MORE! »

Saturday, August 4, 2018

Reisikiri. Esimene ots.

Kuuldused minu netiloobumisest on tugevasti liialdatud - ma lihtsalt ei tahtnud äraolekust täpsemalt kirjutada ja ega see Mehe tahvelarvuti kah mingi mugav kirjutamisplats ei ole. Aga ära me käisime ja tagasi oleme. Keda reisikirjad ei huvita, see jätab vahele, eks ole. Jätab kohe jupp aega vahele, sest ma nüüd kavatsen mitmes jaos kirjutada. Võimalik, et mõne pildi saab ka.

Kolm nädalat enne minekut hakkasin ajama asju. Et vanaonupojatütrega Amsterdamis, tuttavatega Gummersbachis ja mõne sohvasurfariga kokkuleppeid saavutada.

Kaks nädalat enne minekut selgus, et autot on vaja parandada. Nojah, pole probleemi. Gummersbachist ja Amsterdamist saime kinnituse, sohvasurfamisega oli asi kahtlasem.

Nädal aega enne minekut… saabus töökotta vale autojupp. Õnnek ei asunud autojupipood lõpmata kaugel, aga nõme ikka. Sohvasurfikoht pakuti põhimõtteliselt Gummersbachist kolm küla edasi, ootame veel.

Kolm päeva enne minekut läksid suuremad poisid juunioride lagrisse.

Kaks päeva enne minekut helistas laagrist nutune Unistaja, et tema olla herilaselt nõelata saanud. Juhatasime telefoni teel, kuidas abi saada. Läks hästi, ei olnud vaja Epi-Peni ega midagi. Meie otsustasime üks päev varem liikuma hakata, et oleks piisavalt aega tee peal puhata ja nii. Üks sohvasurfar Münsterist ütleb, et tulgu me sinna. Mitte optimaalne paik, aga küllap sobib.

Üks päev enne minekut saab autol veel midagi tehtud. Meie käime minu isa autoga suurematel laagris järel, laseme neil veel tagasiteel mõnusasti Räpina järves ujuda. Tagasi Linnas koon ma veel kiiresti ühe vaiba, sest kliendile sai lubatud, aga minu kudukamber on ju hetkel kutu. Mees käib samal ajal Vanaemaga poes ja Unistajaga juuksuris. Unistaja on pärast nudi mis nudi, aga juuksed kasvavad õnneks tagasi. Käime kiiresti veel külakostiks kama ostmas, möödaminnes ostab Mees meile uue külmkapi… selle saab pärast reisi ka ära tuua.

14 tundi enne planeeritud minekut pesen ma paaniliselt kõike, mida pesta saab. Mees otsib samal ajal paaniliselt oma ID-kaarti. See tuleb lõpuks välja minu käekotist, kus ta varem mitte kunagi viibinud ei ole. Mees riputab kassitoitjate jaoks kassitoitu keldritrepile. Mina annan lastele pakkimisnimekirjad (Jõugu Juht jätab kaasa võtmata raamatu, mida reisil siiski paar korda vaja läheb, ja Lillebror teeb kilejope juurde küll risti, aga unustab jope ikkagi maha. Ka seda läheks kora vaja.).

12 tundi enne minekut panen vannituppa puhuri, sest pesu ei taha kuidagi kuivada. Külmkapist leian umbes miljon muna, mille best-bifoor saab kohe läbi. Järelikult tuleb tee peal kohustuslik keedumunasöömine.

Planeeritud väljasõiduhetkel on pool pesu ikka veel märg. Laotame asjad auto taha-akna peale, küllap nad seal kuivavad.

Kaks tundi pärast planeeritud väljasõiduhetke hakkame liikuma. Pool kilomeetrit kodust eemal vaatan veel asju üle, ID-kaardid on, pangakaardid on... "Kallis, purgist võtsid reisiraha ju sina?" Kriiiiiiks ja ümberkeerd. Võtan purgi tühjaks. Ma ei suuda leida musta Mimi. Kassitoitjatel majavõtit pole. Juhuks kui Mimi kuskil toas keras on, panen mõned kausid valamusse ja lasen vett täis. Krõbuskitele ta pääseks ligi ja kassipissiloigud mind ei morjenda (ettehaaravalt, Mimi oli täitsa õues nagu pidigi). Liikumahakkamise kellaaeg täpselt keskpäeval.

Linnas käime veel läbi Kaubanduskeskusest, et osta vanaonupojatütrele kaasa halvaad ja kogudusele miski kingitus. Viime soolavaka ja küünla - noh, et maa sool ja maailma valgus. Jube klišee, aga vend Professori soovitatud vitraažkaunistust ei müüda kusagil, kuhu me ligi pääseksime.

Esimene riik saab läbitud väga sündmustevaeselt. Esimese tõsisema pausi teeme kusagil Leedus. Keedumunasöömine läheb hästi, aga juust on sulanud ühtlaseks känkraks ja pasteet on vedel. Poisid käivad üksteise järel üle heinamaa puude juures… khm. Jõugu Juht tuleb tagasi ja teatab, et tal kukkus telefon taskust välja ja ta ei tea, kuhu. !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Hein on põlvekõrgune, telefon on vaitolemise peale pandud. Ja mis imeasja pärast ta üldse telefoni autost viie meetri kaugusele tulemiseks kaasa võttis…? Lõpuks leiab Mees telefoni siiski üles.

Õhtu saabudes on meil kõigil palav ja natuke oleks nagu väsinud ka. Sööme kusagil Leedu mäkis burgereid - sest ontlikku restorani küll otsida ei viitsi - ja Mees otsib Booking.comi äpiga öömaja. Leiab niisuguse koha: https://www.silaine.com/en. Selgub, et tahvelarvuti navigatsioonisüsteem sellist paika ei tunnista. Sõidame mööda teid, mida väidetavalt pole olemas, kuni jõuame kohale… tahvelarvuti läheb selle peale lolliks ja keeldub ülejäänud reisi ajal GPSi tunnistamast. Kohal käib vilgas elu, omanik astub ligi ja imestab, mismoodi Booking.com sai öelda, et tal tube on, ammu on kõik ära broneeritud… Meie teeme kurba nägu, et lapsed autos ja puha… Kell on ju juba umbes kümme õhtul, võiks magama minna. Ahaa, arvab omanik, bat ai häv frend. Hi häs ruum. Võtab telefoni, tervitab: "Labas vakaras!" Mina juba mõtlen, kas ta saadab meid nüüd Leedusse tagasi, vale suund või nii…

Nii umbes nelikümmend minutit hiljem leiame lõpuks üles koha, mis asub esimesest punktist vähem kui viie kilomeetri kaugusel - aga need Poola käänulised külavaheteed ja see mittetöötav GPS... Koht tundus sümpaatne, märkimisväärselt puhas ja kõige hetkel hädavajalikuga (loe: kemps, duširuum ja voodi) varustatud. Omanik ütles hinna ja küsis siis murelikult, ega see liiga palju ei ole. Ei olnud, alla 40 euro jäi. Sisustus ja kõik oli muidugi äärmiselt lihtne, aga me saime pesta ja magada ja see oli peamine. Vastavalt kohalikule tavale olid nii pesuruumi kui kempsu uksed klaasiga - küll jääklaasiga, aga see Poola jääklaas on selline, nagu on, mingil hetkel kempsus toimetades nägin läbi ukseklaasi, et möödujaks on kindlasti Lillebror… halvas tujus Lillebror.

Pühapäeva hommikul säras päike, külalistemaja oli endiselt puhas ja meie rõõmsad. Pakkisime auto ära ja jalutasime veel korraks ringi. Autosse istudes keeras Mees võtit. Starter hakkas ringi käima, aga sellega asi piirdus. Mootor ei teinud turtsugi. Külalistemaja omanik tuli murelikult vaatama, mis toimub, aga tema ei teadnud autodest kah midagi. Lausa niimoodi ei teadnud, et oli ööga oma autol aku tühjaks lasknud, aga kuna see oli manuaalkastiga ja targu kallaku peale pargitud, sai Mees selle kenasti käima lükatud. Võõrastemaja omanik rääkis meiega vaheldumisi inglise ja saksa keelt ja asus mehaanikut otsima - et saaks vähemalt nõu, mis viga. Ühel mehaanikul oli arvuti katki - tänapäeval pannakse ju autole arvuti külge ja see ütleb, mis viga, ise ei pea midagi otsima. Teisel oli kohustus kirikusse minna. Kolmas hoidis kodus lapsi, aga lubas tulla, kui naine kusagilt tagasi jõuab. Meie lapsed mängisid külalistemaja tiigi ääres kaarte, mina palvetasin. Mees guugeldas ja lammutas guuglist saadud info põhjal tagaistme laiali - selle all olevat bensiinipump, mis tundus varasema kogemuse põhjal esimene süüdlane. Siis avastas Lillebror kassipoja ja nii mina kui lapsed tegelesime jupp aega kassipojaga suhete loomisega.
Hommikupoolik muudkui edenes, tekkis tunne, et midagi on justkui tegemata. Küsisin, kas siin külas Bäckereid on, süüa tahaks või nii. Selle peale viipas külalistemaja omanik meid endale järgnema ja mõne minuti pärast serveeris mingit sepikulaadset suurema hulga singi, tomati- ja kurgiviiludega. Tegelikult olime öösel kokku leppinud, et hommikusöögi eest hoolitseme ise, ta tavaliselt hommikusööki ei korralda. Mees kuulis sepikumugimise vahele, et keegi saabus, läks õue… kümme minutit hiljem teatas keegi lastest, et meie auto läks nüüd käima. Mina küll autodel hääle järgi vahet ei tee, lubasin seda uskuda siis, kui seda oma silmaga näen.

Tuli häbeliku näoga Mees ja ütles, et viga ei olnud autos… vale võti oli. Kuu aega tagasi lasime ju süüteluku ära parandada, sellega koos tekkis uus võti, aga vana võti jäi Mehele taskusse ja nagu selgus, ei sobinud immobilaiserile. Oeh, ma ütlen. Mees ja külalistemaja omanik vestlesid veel mõnda aega südamlikult, liikuma saime… jälle kell 12 päeval. Otsustasime, et kunagi edaspidi kuhugi sõites ööbime jälle samas kohas. Omanik on sõbralik, me oskame temaga rääkida (ja te ei kujuta ette, kui kohutavalt umbkeelsete poolakatega me siiani oleme kokku juhtunud, õudne!) ja asukoht on tegelikult väga hea, kohe pärast Leedu-Poola piiri.

Sel päeval üldse mitte midagi muud huvitavat ei juhtunud. Poolast läbisõitmine ei ole kahjuks kuigi huvitav tegevus.






2 comments:

Kylli said...

Me just 15 min tagasi ületasime Poola-Leedu piiri ja kõik see jutt ettevalmistustest ja muust tekitab suurt äratundmisrõõmu :). Ootan huviga järge.

Alice said...

Esimene osa sai liiga ruttu läbi...palun ruttu järge! :)

Post a Comment