Wednesday, September 5, 2018

Mida sa õigupoolest terve päeva teed?

Äratus 6.40. Meie jaoks on see tegelikult sügav öö. Kohv.

Uks on perekonna järel juba lukku keeratud, kui kostab koputamist - Lillebror on unustanud oma vastostetud telefoni (nuppudega, loomulikult, ta senine telefon andis otsad). Uks uuesti lukku. Pärast Mehe helistamist, et kõik ilusti Linnas on, asun töö kallale.

Töö seisneb piibelehesallile äärepitsi õmblemises. Esimene pits läheb ideaalselt, teine ei lähe. No ei lähe. No ei lähe üldse mitte! Pidevalt jääb oma poolteist sakki üle! Siis loendan sallisilmuseid ja tundub, nagu ma oleksin kudumise käigus suutnud ligi 20 silmust ära kaotada. Ometi muster jooksis ja... Krousin pitsi kuidagi külge, äkki ikka sobib.

Võitlus pitsiga on kestnud poole kaheteistkümneni, just siis, kui lõpetan, helistab pakikuller - ta võtaks nüüd paki peale. Nimelt on valmis saanud suurtellimus valgeid-pastelseid joogavaipu, aga kümme vaipa on paras hunnik ja uksest ukseni kuller tundub mõistlik lahendus.

Vaibad on sobiva kasti puudumise tõttu pakitud kõige suuremasse Majas leiduvasse prügikotti (mitu kotti, tegelikult, et kihte rohkem oleks ja paremini vastu peaks) ja kogu pakk meenutab mulle kõige rohkem surnud hüljest. Mitte et ma kunagi surnud hüljest näinud oleksin, aga mul on elav kujutlusvõime. Või nagu Doktor Dolittle raamatus "Doktor Dolittle'i tsirkus" hüljes Sophiet tõstis, kui see haiget daami etendas... Kala järele pakk õnneks ei lõhna ja ei aevasta ka. Kuller on noor pikk mees, ubib paki sülle ja läheb.

Söön lõunaks eileõhtuseid "singirüütleid" (praetud sai, aga vahele pandud sink ja juust), ühe banaani ja midagi tahaks veel... tomat. Koduaiatomat. Just see, mida vaja, kaloreid ei anna, aga selline hea amps. Helistab vaibakunde, vestleme, tema loodab rõõmsa häälega, et vaibad sobivad. Ma loodan ka.

Koristan natuke, siis võtan korvi ja lähen aeda. Suure pirni alt korjan kilo pirne, millega pole taas midagi mõistlikku teha. Õnneks on meil abiks linnud, kes enamiku pirnidest ära söövad - need suure pirni viljad on liiga hapud, et mõnusad olla. Tomateid antakse umbes 400 grammi, asi seegi. Ploomi alla minekuks viin korvi tühjaks ja võtan toast ühe maasikakasti kaasa - üks ploomitu tuttav lubas kastitäie ploomide eest tänulik olla. Redeliga ploomi otsas käia on hea. Mahakukkunud eksemplarid jätan endale, tuttava jaoks panen otse puust võetud hoolikalt kasti - need peavad homme hommikuni vastu pidama.

Tagasi toas sõtkun pärmitaina ploomikoogi jaoks. Uuesti õue, nüüd vehin kompostihunniku vahet käia - see on keeruline, kui tuleb peale passida, et kõrvitsavarsi ei vigastaks - ja vean mõned ämbritäied kompostimulda maasikapeenrasse. Kile, taimed, vesi. Kuna vahepeal on päike välja tulnud, hakkab palav ja väsimus tuleb peale. Mõtlen, et helistaks Mehele, uuriks, kaugel ta oma asjadega on... aga helistab üks kolleeg, muuhulgas Unistaja matemaatikaõpetaja. Lobiseme vist kolmveerand tundi või nii. Tööasju ja muiduasju.

Mees helistab, ta on minu isaga poes ja pangas, aga see asi on kohevarsti korras ja siis ta hakkab poistega tulema.

Õhtusöögiks teen sooja ilma kartulisalatit - keeda kartulid ja munad, haki sibul, tükelda tomatit ja kurki, sinki ja juustu. Loputa üle kastmega soolast, sinepist, oliiviõlist ja veiniäädikast, tilli võib ka panna, sega. Laon parasjagu ploome tainale, kui saabuvad Mees ja lapsed.

Sööme. Jõugu Juht on käinud uues trennis - vibu enam ei köida, nüüd tahab pinksi mängida - ja on rahul. Unistajal on ainult natuke koduülesandeid, tema on ka rahul. Lillebror on ka rahul, aga ma ei mäleta, miks. Mees on väsinud, pidi täna taas kooliarvutitele juhtmeid ostmas käima ja üldse.

Venitame piibelehesalli raamile. Loendan silmuseid... Nüüd klapib! Mina ei tea, mis kotermann mul nende piibelehtedega on, see pole esimene omataoline, millel mul pitsiõmblemine hästi välja ei tule. Mõne muu mustriga tuleb naks ja valmis, ärge küsige, miks.

Ploomikook läheb nurgast natuke kõrbema. Laon nõudepesumasina täis ja pakin veel paar õpikut paberisse. Teisipäeval oli kahest poest õpikupaber otsas - valearvestus, et ma varem ei ostnud, sobivat sorti tapeeti meil kah kodus pole -, aga postkontoris oli suuuuur jõupaberirull ja kui ma haledalt küsisin, kas saaks paar meetrit osta, ütles lahke postiproua, et ta kingib mulle selle paar meetrit. Töövihikuid ma põhimõtteliselt ei paberda, kuni sellekohaseid märkusi pole tehtud. Ei lähe nad midagi nii katki selle poole aastaga, mis neid vaja on.

Istun, lõikan kaltsumaterjali, loen raamatut. Cecilia Ekbäcki "Hunditalv" on hea raamat, soovitan. Sünge ja julm, jah, aga hästi kirjutatud.

Õhtujutuks loen kolm peatükki "Krüptoportaalist", isiklikult mind see raamat ei köida, seiklused on liiga tihedasti koos, aga lastele paistab meeldivat, raamatupirts Lillebror näiteks jälgib suure huvi ja vaimustusega.

No comments:

Post a Comment