Kõigepealt märkasid mind ja liitrist mahlapakki kaks ontliku olemisega noormeest. Sedasorti poisid olid, kes arvatavasti käivad filmifestivalide programmi vaatamas või teevad midagi muud kultuurset. Märkasid ja rabasid enda kaubakuhja kassalindil koomale, et minu mahlapakk ära mahuks.
Võib-olla nad ei olnud eestlased. (Mees oli kuskil mingit hispaania- või itaaliakeelset vestlust ka kuulnud, aga ta ei pööranud vestlejatele tähelepanu)
Seisin, ootasin, vaatasin hajameelselt noormeeste oste. Kõigepealt jäid mulle silma kõige fäänsimad tomatid, mida Selverist reede õhtul saab. Siis olid seal peenemat sorti riis, valge vein, basiilikupott ja vähemalt kahte sorti juustu, üks vist mozzarella ja teine Forte juust, ei mingit Valio Eesti juustu või midagi muud sarnast. Midagi oli veel, aga ei jäänud meelde.
Igatahes pakkisid nad ostud ontlikult paberkotti ja läksid oma gurmeeõhtusööki valmistama. Mina maksin mahlapaki eest ja võtsin tänumeeles vastu perekonna poolt pakutava burgeri, selle H-tähega keti oma. Sündis süüa küll.
Et ma homme teen perele ahjus balsamico ja rosmariiniga mahepeete, ei huvitanud selles kassasabas kedagi… noored teksaülikondades mehed olid fäänsid ja väsinud olemisega, kergelt hallinev ja reede õhtule kohaselt lontis mamma hillbilly.
Tegelikult oli vaja kiiret ampsu enne teadlaste öösse sukeldumist, ja amps pidi lähtuma laste lollikindlatest eelistustest… aga nojah, nii need asjad on.
Ja veel tegelikumalt… oli see olukord omal moel naljakas. Kas see oli James Krüss, kelle suurepärases vaarisa-raamatus kirjutati, et sõnake "ja" sobib ühendama kõige erinevamaid asju. Kroon ja hapu heeringas, tõepoolest (või risoto ja burks teeb sama välja).
No comments:
Post a Comment