Sunday, September 2, 2018

Siis oligi tort otsas. Pidu oli otsas. Suvi oli otsas...

Pealkiri laenatud raamatust "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" - kohe pärast seda, kui Tjorven torditüki kohta Jumalalt järele pärib ja endale kõige jämedama bassihäälega vastab. :)

Meil jäi torti Suurest Suvelõpupeost siiski märkimisväärses koguses järele. Ega meie kookidel ka mingeid martsipaniroosikesi ei olnud, hoopis üks väga lihtne küpsisetort, üks plaaditäis brownie't ja üks kõige tavalisemat õunakooki. Mitte midagi põnevat.

Lisaks Peole (kus osales sel aastal vist ainult 21 inimest, sealhulgas 9 täiskasvanut ja 12 last vanuses kolmveerand kaks kuni neliteist ja kaks kolmandikku) toimus natuke veel asju.

Mees käis esmaspäeval meesteõhtul parvsaunas. Või saunaparvel. Mina käisin esmaspäeval ppk õpetajate koosolekul esindamas juunioride vestlusringi läbiviijaid. Jõugu Juht käis esmaspäeval saamas 13-aastase vaktsiinisüsti ja ühtlasi silmi kontrollimas - näeb hästi, tänan küsimast, ja see vaktsiin ei teinud vist kah midagi halba. Ülejäänud lapsed ja kassid ei käinud esmaspäeval kusagil.

Teisipäeval jällegi käisid suuremad poisid koolis raamatuid saamas ja tagasiteel käis JJ iseseisvalt juuksuris. Juuksur oli mitte-eesti rahvusest, olevat ikka öelnud: "Era lijguta!" Soengu kohta võib öelda, et lõigatud on ühtlaselt ja me oleme sellega juba peaaegu harjunud.

Kunagi sel nädalal tegi Mees mulle vastremonditud koolimajas ringkäiku. Üldmulje on väga … oranž. Seal, kus oli õpetaja Küti keemiaklass, on nüüd muusika. Aulasse viiv surmalõks-kaldtee on alles, aga nüüd on seal trepp ka... ja aula on ümber pööratud, vähemalt on aktustele hilinejatel võimalik vaikselt tagumisse ritta hiilida. Käsitööklassi kohal on juhtkonna ruumid, aga minu esimese klassi kohal on käsitöö. Oktoobrilaste-teemalise stendi koha peal on kapid - no mis iganes, eks ole, oktoobrilapsed ongi ammu moest ära. Rõivistusse saab kolme erinevat treppi mööda ja surnult sündinud basseini asemel on matisaal, aga vähemalt söökla on omal kohal. Raamatukogu on imeline, asub endise bioloogia- ja füüsikaklassi kohal ja tal ei ole mingeid vaheseinu, kujutage ette, laps kõnnib pahaaimamatult mööda koridori ja satub äkitselt raamatukogusse. Kummastav oli, et kooli medõe kabinetil on klaasseinad nagu teistelgi ruumidel. Ma loodan, et seal on ikka mingi kardin või midagi. Aga Mees peab hakkama matemaatikat õpetama avatud õpiruumis, kus on piiiiisikeste laudadega auditooriumitoolid. Mis nipiga nende laudade peal nürinurka mõõdetakse ja trapetsit joonistatakse, ma ei tea, Mees ka ei tea. Võib-olla kõhuli põrandal. Eks need asjad loksuvad aja jooksul paika.

Veel kunagi sel nädalal käisin poes ja täitsa ilma proovimata sain Unistajale püksid, mis talle ka jalga istuvad. Halleluuja.

Laupäeva õhtul jõudis mulle kohale, et nüüd on homme Pidu ja esmaspäeval Õpetajale Lillede Viimise Päev ja siis hakkabki peale… Mehe ülikooligraafiku järgi (toores, ta saab alates homsest asjaga täpsemalt tegelema hakata) võib juhtuda, et esimene täiesti vaba päev saab olema oktoobris… aga me arvatavasti võtame ka Laadale järgneva pühapäeva vabaks. Sellest hoolimata jõudis, noh, kohale… ja siis ma võtsin ühe palderjanitableti. Läks rahulikumaks küll, kuigi täna hommikul tõustes oli ikka nagu suur ja raske kivi rinna peal. Ammu pole niimoodi hinge matnud, aga ilmselt on see puhtalt psühhosomaatiline. Määrasin endale kivi lahustamiseks tööteraapia ja see täitsa toimis. Nüüd on aga õhtu ja pidu otsas ja Laenulaps siin ja homme hommikul vaja kõik mehed õiges mundris õigel ajal õigetesse kohtadesse saada (arvake, kes homseks Linna kaugemas otsas auto rattalaagri garantiiremondi kokku leppis?) ja pärast vaadata, kuidas nad kõik mis kellaks koju saaks. Ma vist täna palderjani ei võta, aga üks korralik tassitäis teed kulub küll ära.

No comments:

Post a Comment