Oijah. Arukatel inimestel on elektrikatkestuse puhuks varutud joogivett. Ja küünlaid. Ja nende telefonide akud on kogu aeg täis. Ja maja küljes on vihmaveerennid, kuhu jooksev vesi koguneb suurde tünni. Ja neil on kaev, kuhu pääseb täiuslikult puhta ämbriga vee järele... või isegi käsipump kaevu küljes. Ja toimiv kuivkemps.
Meil oli natuke küünlaid. Ja natuke vett. Ja neli mitte ideaalselt puhast ämbrit, millesse räästast lumesulavesi soriseda sai... ja nendega tõid poisid dušikabiini vanniosa vett täis, et oleks, mida kopsikuga kempsu kallata, sest meie kuivkäimla on kaua aega kasutamata ja seega ämblikuvõrgune ja kole.
Arukad inimesed muidugi ei planeeri 15 külalise võõrustamist päevaks, mil tuleb rohkem kui 36 tundi kestev elektrikatkestus... tunnevad kuidagi ette ära, millal see asi juhtub, eks ole. Või on neil kuuris oma generaator. Ja arukad inimesed ei planeeri selliseks puhuks toite, mis eeldavad praeahju toimimist.
Meie nii lõpmata arukad ei ole, järelikult pidime olema leidlikud.
Romantilise linnasõidu tulemusena planeerisime toiduasjanduse ümber, hakkliha sai puupliidil ka praadida, ja pole kuulda olnud, et poekook oleks kellegi tervist rikkunud. Ihu pesemine on niiehknii üle hinnatud... ma loodan, et väga kole ei olnud. Käsi pesime õues, lumega. Sai puhtaks küll (noh, Unistaja tõstis auto pealt ahjukest maha ja käed olid pärast nagu korstnapühkijal, pärast mõningast lumemudimist sai loomuliku värvi tagasi). Nõusid pesin nii, et kõige alla mingi suurem pesemist vajav asi, siis sõel viinamarjadega, vesi puupliidi peal keema ja keevkuum vesi viinamarjadele peale ja läbi sõela mustade nõude sisse. Viinamarjad said puhtaks ja pann puhtaks ja mis kõik veel.
Kõige suuremat ärevust tekitas hoopiski asjaolu, et telefonimast oli ilmselt ka kutu ja helistamine oli võimalik ainult hädaabinumbritele... või Unistaja telefoniga. Järelikult peab majas olema üks nuputelefon, mis iga ilmaga levi üles leiab, või näiteks leping ka mingi teise firmaga, pastori telefon näiteks pühapäeval meie juures töötas.
Kõige kenam elektri tagasituleku juures oli see hetk, kui ma sain panna pesema nõudepesumasina ja pesupesumasina. Pesukorv, muide, ajas täna hommikul jälle üle, eile oli kaks kehalise kasvatuse tundi... Aga käsipumba paigaldamist me ilmselt kaalume tõsiselt, ilmselt oleks see meie kaevu puhul tehtav.
Tuesday, October 30, 2018
Monday, October 29, 2018
Ootamatud elamused koolivaheajal
Vaheaeg ise oli muidugi väga oodatud, aga isegi täiesti rahulikuks planeeritud vaheaeg võib lõpuks üsna turbulentseks pöörata.
Mõned päevad tundusid isegi täiesti normaalsed - kõik lapsed olid kodus, mina olin kah kodus, Mees ei pidanud ka kella kaheksaks Linna minema... ja siis olid need teised päevad.
Üks päev, mil me käisime Teise Vanaisa ja Mehe sünnipäeva tähistamas. Kuurortlinnas. Restoranis... mitte et me oleksime suutnud enne kohalejõudmist valitud asutuses kokku leppida. Vanaisa oli kõigega nõus, mina tahtsin olla kindel, et söök süüa kõlbab ja lapsed ka söövad, Mees tahtis, et mina talle mingi konkreetse koha ütleksin... Ma eksin siiamaani Kuurortlinnas kolme maja vahel ära, kust mina tean, kuskohas seal süüa antakse? Helistasin Ritsikule, sain mõned soovitused... ja siis me läksime ikkagi Steffanisse, sest see tundus kõige lollikindlam. Pitsat nad seal oskavad teha küll, magustoite mitte. Õnneks oli meil enne pitsast juba kõht täis.
Üks päev, mil lapsed praadisid kodus pannkooke ja tegid eiteamida, Mees käis tööl ja mina ostsin Jõugu Juhi tuppa ahjukese. Paberite järgi pidavat see suutma ära kütta viis korda suurema pindala kui meil vaja... no aga nurkmine tuba ja aktiivmaja ja kaks suurt akent ja hajameelne lapsühik... kütab, nagu kütab, kui liiga palju kütab, küllap me siis kolime selle teise kohta ja ostame tolle toa jaoks midagi väiksemat.
Siis oli Mehel Jubileum, mida me tähistasime õigel päeval täitsa traditsiooniliselt sachertordi ja lasanjega... kuni kella seitsme ajal õhtul algas lae all disko. Või kuidas seda nimetada, kui lambid hullumeelselt ja ilma igasuguse inimsekkumiseta vilguvad? Pool kaheksa läks elekter lõplikult ära, ühtlasi kadus ka mobiililevi kõigil peale Unistaja. Kuna järgmisel päeval pidi tulema seltskond külalisi, oli vaja teha süüa ja keeta kohvi, aga veepump käib meil elektriga ja kaevule pangega lähenemine on... vaevaline, käisime spontaanselt romantilisel väljasõidul Linna. Lapsed mängisid kodus küünlavalgel lauamänge.
Linnast toodud 25 liitrit vett ja kastitäis küünlaid olid väga tark otsus, kuna päriselt tuli elekter tagasi esmaspäeva lõuna paiku. Sel hetkel, mil pühapäeval külalised saabusid, tuli küll tagasi midagi, nii et veepump hakkas tööle - halleluuja - ja uuemad põlvkonna LED-lambid köögilaes andsid valgust, aga hõõglampidele sellest voolust ei jätkunud ja ühtegi muud elektrilist asjandust polnud kah mõtet tööle panna. Külalised arvasid, et istume ikkagi küünlavalguses, on ilusam. oli ilus küll, ja minu pesemata köögipõranda pesematus ei paistnud välja (kuni valgesokilised koju jõudsid, ma arvan). Telefonid siiski levima ei hakanud, sõnumid tulid aeg-ajalt läbi.... teade TT pikast lõunaunest jõudis kah umbes meie pere õhtupalve ajal kohale, kui me olime juba kogenud ja vaimustunud täiesti ärkvel TT-st ja tema-mehikene oli ka ilmselt juba ööunele minemas.
Elekter saabus jah täna lõunaks, aga telefonilevi ja korralikku Internetti pole meil endiselt. Niipalju siiski on, et ma olen Mehe läpaka abiga jõudnud olulisemad uudised läbi vaadata ja põhjalikult nördida Ritsiku blogisabas toimunu üle. Ega meil kellelgi pole rohkem mõistust peas, kui Jumal andnud on, ütleks selle kohta. Aga natuke muude teemadega seotult jõudsin järeldusele, mis selle asja juurde ka sobib - inimene ei pea vabandust paluma selle pärast, mis tal kogemata hästi on või mida ta on elus õigesti teinud. Ma võin seda FB kaudu või päriselus täpsemalt seletada, siinkommentaarides, ausalt, ei viitsi täpsustavatele küsimustele vastata. Võtke seda vabandamise-asja lihtsalt nii, nagu ma ütlen. Ma nüüd elan pärismaailma-elu edasi, päris värskendav on vahel netitu olla (mulle ei meeldi sülearvutid, nii et pole kiusatust siia kauaks jääda).
Edit järgmisel päeval, kiiresti: Mina nördin läbi isikliku filtri ja enda viimase aja mõtete, teised inimesed, teise konteksti ja elukogemusega ei pea üldse nördima. Pole mingit kavatsust intriigi püsti ajada, luhvtitan lihtsalt mingite muljete põhjal tekkinud emotsiooni. Tänan märkamast.
Mõned päevad tundusid isegi täiesti normaalsed - kõik lapsed olid kodus, mina olin kah kodus, Mees ei pidanud ka kella kaheksaks Linna minema... ja siis olid need teised päevad.
Üks päev, mil me käisime Teise Vanaisa ja Mehe sünnipäeva tähistamas. Kuurortlinnas. Restoranis... mitte et me oleksime suutnud enne kohalejõudmist valitud asutuses kokku leppida. Vanaisa oli kõigega nõus, mina tahtsin olla kindel, et söök süüa kõlbab ja lapsed ka söövad, Mees tahtis, et mina talle mingi konkreetse koha ütleksin... Ma eksin siiamaani Kuurortlinnas kolme maja vahel ära, kust mina tean, kuskohas seal süüa antakse? Helistasin Ritsikule, sain mõned soovitused... ja siis me läksime ikkagi Steffanisse, sest see tundus kõige lollikindlam. Pitsat nad seal oskavad teha küll, magustoite mitte. Õnneks oli meil enne pitsast juba kõht täis.
Üks päev, mil lapsed praadisid kodus pannkooke ja tegid eiteamida, Mees käis tööl ja mina ostsin Jõugu Juhi tuppa ahjukese. Paberite järgi pidavat see suutma ära kütta viis korda suurema pindala kui meil vaja... no aga nurkmine tuba ja aktiivmaja ja kaks suurt akent ja hajameelne lapsühik... kütab, nagu kütab, kui liiga palju kütab, küllap me siis kolime selle teise kohta ja ostame tolle toa jaoks midagi väiksemat.
Siis oli Mehel Jubileum, mida me tähistasime õigel päeval täitsa traditsiooniliselt sachertordi ja lasanjega... kuni kella seitsme ajal õhtul algas lae all disko. Või kuidas seda nimetada, kui lambid hullumeelselt ja ilma igasuguse inimsekkumiseta vilguvad? Pool kaheksa läks elekter lõplikult ära, ühtlasi kadus ka mobiililevi kõigil peale Unistaja. Kuna järgmisel päeval pidi tulema seltskond külalisi, oli vaja teha süüa ja keeta kohvi, aga veepump käib meil elektriga ja kaevule pangega lähenemine on... vaevaline, käisime spontaanselt romantilisel väljasõidul Linna. Lapsed mängisid kodus küünlavalgel lauamänge.
Linnast toodud 25 liitrit vett ja kastitäis küünlaid olid väga tark otsus, kuna päriselt tuli elekter tagasi esmaspäeva lõuna paiku. Sel hetkel, mil pühapäeval külalised saabusid, tuli küll tagasi midagi, nii et veepump hakkas tööle - halleluuja - ja uuemad põlvkonna LED-lambid köögilaes andsid valgust, aga hõõglampidele sellest voolust ei jätkunud ja ühtegi muud elektrilist asjandust polnud kah mõtet tööle panna. Külalised arvasid, et istume ikkagi küünlavalguses, on ilusam. oli ilus küll, ja minu pesemata köögipõranda pesematus ei paistnud välja (kuni valgesokilised koju jõudsid, ma arvan). Telefonid siiski levima ei hakanud, sõnumid tulid aeg-ajalt läbi.... teade TT pikast lõunaunest jõudis kah umbes meie pere õhtupalve ajal kohale, kui me olime juba kogenud ja vaimustunud täiesti ärkvel TT-st ja tema-mehikene oli ka ilmselt juba ööunele minemas.
Elekter saabus jah täna lõunaks, aga telefonilevi ja korralikku Internetti pole meil endiselt. Niipalju siiski on, et ma olen Mehe läpaka abiga jõudnud olulisemad uudised läbi vaadata ja põhjalikult nördida Ritsiku blogisabas toimunu üle. Ega meil kellelgi pole rohkem mõistust peas, kui Jumal andnud on, ütleks selle kohta. Aga natuke muude teemadega seotult jõudsin järeldusele, mis selle asja juurde ka sobib - inimene ei pea vabandust paluma selle pärast, mis tal kogemata hästi on või mida ta on elus õigesti teinud. Ma võin seda FB kaudu või päriselus täpsemalt seletada, siinkommentaarides, ausalt, ei viitsi täpsustavatele küsimustele vastata. Võtke seda vabandamise-asja lihtsalt nii, nagu ma ütlen. Ma nüüd elan pärismaailma-elu edasi, päris värskendav on vahel netitu olla (mulle ei meeldi sülearvutid, nii et pole kiusatust siia kauaks jääda).
Edit järgmisel päeval, kiiresti: Mina nördin läbi isikliku filtri ja enda viimase aja mõtete, teised inimesed, teise konteksti ja elukogemusega ei pea üldse nördima. Pole mingit kavatsust intriigi püsti ajada, luhvtitan lihtsalt mingite muljete põhjal tekkinud emotsiooni. Tänan märkamast.
Thursday, October 25, 2018
Käsitöötööst
Ei edene see asi praegu. Selles mõttes ei edene, et korraga ei satu samasse kohta vaibad, valgus, fotoaparaat, meelespidamine ja mina. Ühe võimaliku sallimodelliga (sobivas pikkused juuksed! muidu on mul hästi palju kauneid tuttavaid dame, kes nõus on, aga peaaegu kõik pikajuukselised, pikkade juustega ei saa hästi) on kokkulepe olemas, aga jällegi, tuleb leida aeg, koht ja valgus.
Saksakeelse netipoekoha olen isegi leidnud, etsysse pole mõtet trügida, seal on liiga suur konkurents ja saatekulud mujale kui Euroopasse on oioioioi, ma suvel saatsin kastitäie vaipu USAsse, üsna jalustrabav kogemus oli.
Aga. Liina andis ajalehele intervjuu, kus kirjutas muuhulgas, et käsitöötöö edenemise jaoks on vaja karjuda kõigile kõva häälega, et sa oled olemas. Ja täna lugesin lugu imetoredatest väiketootjatest, kes lisaks oma toodetele teevad koolitusi ja räägivad lugusid ja...
MIna, vaadake, olen see mänguasjategija, kes ei kõlba muinasjuttu.Ma ei oska ega taha päevad läbi vilistada ja laulda ja lastele imelisi lugusid rääkida, mina valmistan mänguasju! Noh, tähendab, mina koon vaipu ja sale, see mänguasjameister oli Pratchettil raamatus "Nõiad võõrsil" ja sai selle eest (et ta muinasjuttu ei kõlba) ka karmilt karistada. Aga tõepoolest, mulle sobib hästi, kui ma koon… ja koon, ma ei taha kõva häälega karjuda, et vaadake mind, mida ma teen!
Lehitsesin poes üht õpetusraamatut, uus raamat oli, midagi sellest, et asjad, mida koolis ei õpetata… ja lõin raamatu kinni niipea, kui märkasin sõnu "ettevõtlus" ja "müük". Võeh!
Oijah, miks ei ole minu suur kirg koduleiva küpsetamine ja miks ma ei oma pagaritöökojaks sobivat kinnisvara kusagil suurlinna kõige keskmisema osa servas, nii et rahvast käib hästi palju mööda ja autoga pääseb veel ligi? Ühe hoobiga oleks lahendatud soov olla käsitööline ja samal ajal turundusprobleem. Inimesed vajavad leiba tihti ja nad teavad alati, mida sellega teha. No ja kui see väga hea leib jääb pikemaks ajaks seisma, siis ei juhtu ka midagi õudset, vups komposti ja laguneb ilusti looduses. Kui aga köök teist värvi värvitakse, jääb kaltsuvaip üle. Ja kaltsuvaibaga, haapsalu salliga enamgi veel ei ole paljudel midagi peale hakata. Haapsalu salli pealegi peetakse vanatädide aksessuaariks - selle jutuga võib muidugi kuu peale minna, haapsalu salli kannab iga naine välja.
Muidugi, jah, Linnas on meile ühel nukral päeval tulemas kinnisvara kesklinnast jalutatavas kauguses, autoga pääseb ka ideaalselt ligi ja hea tahtmise korral saab sinna vaibapoekese teha küll. Ja kogu sealse maja saab niimoodi ümber ehitada, et seal ka perega elada saaks*… mitte et ma tahaksin siitmajast ära kolida, aga igasuguseid mõtteid tuleb pähe… ja täna avaldasid lapsed hommikupudru kõrvale seisukohta,et Saksamaal oleks ikka nii lahe elada, jah, aeg-ajalt olen ma sealsete kinnivaraportaalidega mängides leidnud endiste poekeste müügikuulutusi, ja sealmaal on normaalne sõita 50 kilomeetri kaugusele väikelinna käsitööpoodi… pealegi ei ole terves NRW-s vist ikka veel ühtegi kangrut-käsitöölist… aga.
Aga, ja sinnapaika see asi esialgu jääbki. Pealegi tahaksin ma käsitöötööd teha veerand kuni poole kohaga, Eesti seadused minu meelest sellise asja eest endale palgamaksmist niisama lihtsalt ette ei näe. Suurt firmat nelja töölisega kah ei taha.
Sellegipoolest koon nüüd Ingrid Rüütli kirjaga salli edasi, ma olen lõpuks selle mustri pähe saanud… ja mustade roosidega salli koon kah… ja kui Mehe Jubileum peetud saab, tõstavad mehed ja poisid mulle väikese kitstelje tuppa ja ma hakkan jälle kangast kuduma, kempsuvaipu on "laos" liiga vähe. Ja uuel nädalal uurin seda Lossi jõululaada asja ka, kui saab toas olla, siis läheme detsembri alguses sinna.
________
*mu lapsepõlvekodu on projekteeritud kahepereelamuks nii ebapraktiliselt, tikutoosisuuruste tubade ja kohutavalt paljude raisatud ruutmeetritega mõttetute koridoride näol, et see lausa karjub ümberehituse järele. Mul on väga selge ettekujutus, millised seinad tuleks maha võtta ja millised uksed ümber paigutada, et sellest majast kellelegi kodu saaks, aga ma ei räägi sellest oma isa kuuldes, ta saaks muidu uue insuldi, tema meelest on algprojekt ühe maja kõige püham asi.
Saksakeelse netipoekoha olen isegi leidnud, etsysse pole mõtet trügida, seal on liiga suur konkurents ja saatekulud mujale kui Euroopasse on oioioioi, ma suvel saatsin kastitäie vaipu USAsse, üsna jalustrabav kogemus oli.
Aga. Liina andis ajalehele intervjuu, kus kirjutas muuhulgas, et käsitöötöö edenemise jaoks on vaja karjuda kõigile kõva häälega, et sa oled olemas. Ja täna lugesin lugu imetoredatest väiketootjatest, kes lisaks oma toodetele teevad koolitusi ja räägivad lugusid ja...
MIna, vaadake, olen see mänguasjategija, kes ei kõlba muinasjuttu.Ma ei oska ega taha päevad läbi vilistada ja laulda ja lastele imelisi lugusid rääkida, mina valmistan mänguasju! Noh, tähendab, mina koon vaipu ja sale, see mänguasjameister oli Pratchettil raamatus "Nõiad võõrsil" ja sai selle eest (et ta muinasjuttu ei kõlba) ka karmilt karistada. Aga tõepoolest, mulle sobib hästi, kui ma koon… ja koon, ma ei taha kõva häälega karjuda, et vaadake mind, mida ma teen!
Lehitsesin poes üht õpetusraamatut, uus raamat oli, midagi sellest, et asjad, mida koolis ei õpetata… ja lõin raamatu kinni niipea, kui märkasin sõnu "ettevõtlus" ja "müük". Võeh!
Oijah, miks ei ole minu suur kirg koduleiva küpsetamine ja miks ma ei oma pagaritöökojaks sobivat kinnisvara kusagil suurlinna kõige keskmisema osa servas, nii et rahvast käib hästi palju mööda ja autoga pääseb veel ligi? Ühe hoobiga oleks lahendatud soov olla käsitööline ja samal ajal turundusprobleem. Inimesed vajavad leiba tihti ja nad teavad alati, mida sellega teha. No ja kui see väga hea leib jääb pikemaks ajaks seisma, siis ei juhtu ka midagi õudset, vups komposti ja laguneb ilusti looduses. Kui aga köök teist värvi värvitakse, jääb kaltsuvaip üle. Ja kaltsuvaibaga, haapsalu salliga enamgi veel ei ole paljudel midagi peale hakata. Haapsalu salli pealegi peetakse vanatädide aksessuaariks - selle jutuga võib muidugi kuu peale minna, haapsalu salli kannab iga naine välja.
Muidugi, jah, Linnas on meile ühel nukral päeval tulemas kinnisvara kesklinnast jalutatavas kauguses, autoga pääseb ka ideaalselt ligi ja hea tahtmise korral saab sinna vaibapoekese teha küll. Ja kogu sealse maja saab niimoodi ümber ehitada, et seal ka perega elada saaks*… mitte et ma tahaksin siitmajast ära kolida, aga igasuguseid mõtteid tuleb pähe… ja täna avaldasid lapsed hommikupudru kõrvale seisukohta,et Saksamaal oleks ikka nii lahe elada, jah, aeg-ajalt olen ma sealsete kinnivaraportaalidega mängides leidnud endiste poekeste müügikuulutusi, ja sealmaal on normaalne sõita 50 kilomeetri kaugusele väikelinna käsitööpoodi… pealegi ei ole terves NRW-s vist ikka veel ühtegi kangrut-käsitöölist… aga.
Aga, ja sinnapaika see asi esialgu jääbki. Pealegi tahaksin ma käsitöötööd teha veerand kuni poole kohaga, Eesti seadused minu meelest sellise asja eest endale palgamaksmist niisama lihtsalt ette ei näe. Suurt firmat nelja töölisega kah ei taha.
Sellegipoolest koon nüüd Ingrid Rüütli kirjaga salli edasi, ma olen lõpuks selle mustri pähe saanud… ja mustade roosidega salli koon kah… ja kui Mehe Jubileum peetud saab, tõstavad mehed ja poisid mulle väikese kitstelje tuppa ja ma hakkan jälle kangast kuduma, kempsuvaipu on "laos" liiga vähe. Ja uuel nädalal uurin seda Lossi jõululaada asja ka, kui saab toas olla, siis läheme detsembri alguses sinna.
________
*mu lapsepõlvekodu on projekteeritud kahepereelamuks nii ebapraktiliselt, tikutoosisuuruste tubade ja kohutavalt paljude raisatud ruutmeetritega mõttetute koridoride näol, et see lausa karjub ümberehituse järele. Mul on väga selge ettekujutus, millised seinad tuleks maha võtta ja millised uksed ümber paigutada, et sellest majast kellelegi kodu saaks, aga ma ei räägi sellest oma isa kuuldes, ta saaks muidu uue insuldi, tema meelest on algprojekt ühe maja kõige püham asi.
Tuesday, October 23, 2018
Muuhulgas ka õpetaja lapse raskest elust
Ühes eelmistest postitustest tekkis minu jaoks ootamatu poleemika sõna "seisus" ümber. Nagu ma oleksin kunagi inimeste mõõdetavast sotsiaalmajanduslikust staatusest huvitunud!
Kindlasti ei tähenda "seisus" minu jaoks väljaspool ajalooraamatut klassiühiskonna mõistet - mina mõisnik, sina talupoeg, tema pürjel… Aga et inimesed oma valikute kaudu määravad enda kuuluvuse siia või sinna, on paratamatus ja ma ei ole nõus, kui keegi tahab seda lahterdamiseks nimetada. Tõenäoliselt mitte teadlikult (enamasti), aga igaüks identifitseerib ennast oma valikute kaudu ja sellega määrab ära kuulumise siia või sinna - "Mina olen selline inimene, kes…"
Tean imetoredat noorpaari, kes natuke valikute (teatud aladel on ka kõrghariduse puhul ülimadal palk) ja natuke elusaatuse tõttu teenivad üpris vähe. Nad elavad üürikorteris linnaosas, kuhu korteri hädapärast üürida sai, eks ole. Reisivad peamiselt maale vanaema juurde, liinibussiga. Igapäevaelus toimetavad olemasoleva piskuga arukalt, aga lihtsalt, raamatute ostmiseks on raha harva, kohvikuskäimiseks veel harvem. Käivad jalutamas ja mängivad sõpradega lauamänge. Ja siis tean üht peret, kus rahapakid on kummuti peal virnas, pere naisliikmed lendavad mitu korda aastas Londonisse ja Milanosse ja kuhu iganes ostlema, meesliikmetel on klotsersõrmused ja "paksud autod" (saksa slängis "dickes Auto" on selline ülearu kallis masin, mis lürbib kütust ja tavalisele parkimisplatsile ei mahu), aga vaat hoolimisega… hoolimisega on neil hullusti. Inimestest, ühiskonnast, üksteisest. Olen kindel, et minu jõukamad - minuga võrreldes mõnel juhul lausa müstiliselt jõukad - tuttavad kuuluvad kokku rohkem esimese perega, sest hoolimine ja maailmavaade. Mis siis, et mõõdetavalt, jah, oleks teistmoodi. Aga millega objektiivselt mõõta hoolimist ja maailmavaadet?
"Seisus" on meie koduses kõnepruugis hoopis õpetaja lapse raske elu. Ja see, et kui mina lähen kuhugi kui proua psühholoog, pean ma olema ontlikum kui näiteks metsa seenele või lae alla pahteldama minnes. Olen küll ka siidseeliku ja kontsakingadega Vanaema aias kreeke korjanud, aga see oli rohkem nagu logistiline paratamatus ja asjaolu, et ma vihkanvihkanvihkan igapäevaselt "kõigiks elujuhtumiteks" riiete kaasapakkimist (ja pärast üht tõsisemat kõksu palju aastaid tagasi on meie auto pakiruumis ülesleidmatu keevituspragu, mille kaudu iga vihmase ilmaga vett sisse pressib, nii et riidekoti pikemaks ajaks kaasavõtmine ei ole arukas… kärss kärnas ja nii edasi), tegelikult valin ma puu otsa võimalusel siiski tööriided.
Õpetaja lapse raske elu aga tähendab, et... inimesed räägivad. Ja suhtuvad. Hoiakud ja muu taoline. Õpetaja lapse seisus eeldab, et laps näeb ontlik välja, jõuab kohtadesse õigeks ajaks (või viiakse kohale), kooliasjad on võimete piirides hästi tehtud (meie poiste puhul on võimed siiamaani enamikus ainetes vähemalt neli-pluss tasemel) ja käitumine keskmiselt hea. Kõik, mis alla selle, võib põhjustada soovimatuid kulmukergitusi ja pahameelt teemal "ise veel õpetaja laps, aga…" Mitte ainult koolis, ega mujalgi teadmata ole, mis kohtades me Mehega töötame.
Kui arsti laps on järjekindlalt ebahügieenilises mõttes sopane, siis tekitab see ka küsimusi. Ja kui seesama (või mõni teine) arst veel ise hirmus ülekaaluline juhtub olema ja teile paari ülekilo pärast loengut hakkab pidama, ui…
Meie poistel on seisusemure veel teisest kandist ka, sest nad ei ole ju mitte ainult õpetaja, vaid ka psihholoogi lapsed. "Noh, need on need psühholoogi lapsed," ohkas mulle kunagi üks psühholoogiharidusega ema, kui tema laps - täiesti normaalne kohutavalt ärahellitatud laps - taas kohatult käitus. Minu ettekujutus psihholoogi lastest on natuke nagu teistsugune… et nad võiksid teatud ennustatavates situatsioonides osata teha eakohaseid parimaid käitumisvalikuid, ja kui ma mõnest varemkogemata situatsioonist teada saan, siis ma kipun lastele andmagi juhiseid, mida mina oma lapselt selles olukorras ootaksin (näide: ühe lapse sõbra on viimasel ajal kogenud kiusamist gruppi lisandunud uue lapse poolt; see on selles kontekstis kõigi varasemate olijate jaoks esmakordne kogemus ja kõik on hetkel natuke segaduses, mida teha… mina andsin kiusamisest kuuldes oma lapsele konkreetse õpetuse - mulle oli kirjeldatud konkreetset situatsiooni -, mida tema peaks oma sõbra toetamiseks tegema, kas ta sellest ka kinni peab, ei saa ma enam kontrollida…).
Kas me tööl hindame lapsi nende vanemate järgi? Kuna lapsed ei saabu kooli sildiga "arsti laps", "juuksuri laps", "autotehniku laps" või "töötute laps", jõuab mulje lapsest kujuneda ammu enne (septembri esimestel nädalatel pole aega vanematesse süveneda), kui vanemate amet, majanduslik olukord või väärtushinnangud asja segama saaksid hakata. On olnud küllalt lapsi, kelle puhul me aja jooksul imestame, kuidas see tore käbi õudsest kännust nii kaugele on kukkunud, ja paraku mõnel puhul ka mõnevõrra teistpidiseid olukordi. Küll aga tekib lapse välimuse ja käitumise põhjal mingi mulje kodust, eriti kui see välimus ja käitumine kipuvad olema mittestandardsed. Mittestandardsed nagu mitme järjestikuse päeva menüüjäljed kampsuniesisel… või igapäevane perfektselt sätitud soeng. Või näiteks see imetore tüdruk, kellega pole ainsatki probleemi, aga kes käib juba õige mitmendat aastat igapäevaselt ainult pikemapoolse seelikuga - arvatavasti mingi mitte-murettekitav mitte-eesti (see on teada) subkultuur. Varasemate päevade menüü rinna peal, eriti kui see kombineerub mustade küünealuste, päevade viisi liiga õhukese jope ja järjekindlalt puuduoleva joonlauaga, tekitab muret küll. Ja siis on vanemate ametikohad juba täiesti ükskõik.
Aga tagasi tulles õpetaja lapse raske saatuse juurde.. olen meie koolis näiteks ühelt pensionile läinud pedagoogilt kuulnud torinat kolleegi lapse pihta, et ise veel õpetaja laps...! Nii väga toredad kui meie kooli praegused õpetajad ka pole, ei või iial teada, kellel hammas valutab (või midagi taolist) ja kannatus mõnel päeval mürsikute käitumise suhtes lühemaks jääb. Vaadake, kõik on inimesed, ja armastuse juurde kuulub ka vajadus piire seada ja kehtestada. Õpetaja või muu koolis tegutseva inimese laps (kes kodus näeb, kui väsinud vanemad vahel on, ja võiks osata tõmmata paralleele - või kellele vanemad võiksid selgitada, et nii nagu issil on hirmus palju tööd veel pärast tunde teha, on ka Õpetajal, tähendab saab luua otsese seose) ei peaks oma olemisega regulaarselt teise õpetaja tööd keerulisemaks tegema. See on see koht, kus ma ütlen oma lastele, et seisus kohustab. Nii käitumise kui välimuse suhtes. Iga päev. Ja kui mõnel päeval ei õnnestu, siis teisel päeval ikka.
Kindlasti ei tähenda "seisus" minu jaoks väljaspool ajalooraamatut klassiühiskonna mõistet - mina mõisnik, sina talupoeg, tema pürjel… Aga et inimesed oma valikute kaudu määravad enda kuuluvuse siia või sinna, on paratamatus ja ma ei ole nõus, kui keegi tahab seda lahterdamiseks nimetada. Tõenäoliselt mitte teadlikult (enamasti), aga igaüks identifitseerib ennast oma valikute kaudu ja sellega määrab ära kuulumise siia või sinna - "Mina olen selline inimene, kes…"
Tean imetoredat noorpaari, kes natuke valikute (teatud aladel on ka kõrghariduse puhul ülimadal palk) ja natuke elusaatuse tõttu teenivad üpris vähe. Nad elavad üürikorteris linnaosas, kuhu korteri hädapärast üürida sai, eks ole. Reisivad peamiselt maale vanaema juurde, liinibussiga. Igapäevaelus toimetavad olemasoleva piskuga arukalt, aga lihtsalt, raamatute ostmiseks on raha harva, kohvikuskäimiseks veel harvem. Käivad jalutamas ja mängivad sõpradega lauamänge. Ja siis tean üht peret, kus rahapakid on kummuti peal virnas, pere naisliikmed lendavad mitu korda aastas Londonisse ja Milanosse ja kuhu iganes ostlema, meesliikmetel on klotsersõrmused ja "paksud autod" (saksa slängis "dickes Auto" on selline ülearu kallis masin, mis lürbib kütust ja tavalisele parkimisplatsile ei mahu), aga vaat hoolimisega… hoolimisega on neil hullusti. Inimestest, ühiskonnast, üksteisest. Olen kindel, et minu jõukamad - minuga võrreldes mõnel juhul lausa müstiliselt jõukad - tuttavad kuuluvad kokku rohkem esimese perega, sest hoolimine ja maailmavaade. Mis siis, et mõõdetavalt, jah, oleks teistmoodi. Aga millega objektiivselt mõõta hoolimist ja maailmavaadet?
"Seisus" on meie koduses kõnepruugis hoopis õpetaja lapse raske elu. Ja see, et kui mina lähen kuhugi kui proua psühholoog, pean ma olema ontlikum kui näiteks metsa seenele või lae alla pahteldama minnes. Olen küll ka siidseeliku ja kontsakingadega Vanaema aias kreeke korjanud, aga see oli rohkem nagu logistiline paratamatus ja asjaolu, et ma vihkanvihkanvihkan igapäevaselt "kõigiks elujuhtumiteks" riiete kaasapakkimist (ja pärast üht tõsisemat kõksu palju aastaid tagasi on meie auto pakiruumis ülesleidmatu keevituspragu, mille kaudu iga vihmase ilmaga vett sisse pressib, nii et riidekoti pikemaks ajaks kaasavõtmine ei ole arukas… kärss kärnas ja nii edasi), tegelikult valin ma puu otsa võimalusel siiski tööriided.
Õpetaja lapse raske elu aga tähendab, et... inimesed räägivad. Ja suhtuvad. Hoiakud ja muu taoline. Õpetaja lapse seisus eeldab, et laps näeb ontlik välja, jõuab kohtadesse õigeks ajaks (või viiakse kohale), kooliasjad on võimete piirides hästi tehtud (meie poiste puhul on võimed siiamaani enamikus ainetes vähemalt neli-pluss tasemel) ja käitumine keskmiselt hea. Kõik, mis alla selle, võib põhjustada soovimatuid kulmukergitusi ja pahameelt teemal "ise veel õpetaja laps, aga…" Mitte ainult koolis, ega mujalgi teadmata ole, mis kohtades me Mehega töötame.
Kui arsti laps on järjekindlalt ebahügieenilises mõttes sopane, siis tekitab see ka küsimusi. Ja kui seesama (või mõni teine) arst veel ise hirmus ülekaaluline juhtub olema ja teile paari ülekilo pärast loengut hakkab pidama, ui…
Meie poistel on seisusemure veel teisest kandist ka, sest nad ei ole ju mitte ainult õpetaja, vaid ka psihholoogi lapsed. "Noh, need on need psühholoogi lapsed," ohkas mulle kunagi üks psühholoogiharidusega ema, kui tema laps - täiesti normaalne kohutavalt ärahellitatud laps - taas kohatult käitus. Minu ettekujutus psihholoogi lastest on natuke nagu teistsugune… et nad võiksid teatud ennustatavates situatsioonides osata teha eakohaseid parimaid käitumisvalikuid, ja kui ma mõnest varemkogemata situatsioonist teada saan, siis ma kipun lastele andmagi juhiseid, mida mina oma lapselt selles olukorras ootaksin (näide: ühe lapse sõbra on viimasel ajal kogenud kiusamist gruppi lisandunud uue lapse poolt; see on selles kontekstis kõigi varasemate olijate jaoks esmakordne kogemus ja kõik on hetkel natuke segaduses, mida teha… mina andsin kiusamisest kuuldes oma lapsele konkreetse õpetuse - mulle oli kirjeldatud konkreetset situatsiooni -, mida tema peaks oma sõbra toetamiseks tegema, kas ta sellest ka kinni peab, ei saa ma enam kontrollida…).
Kas me tööl hindame lapsi nende vanemate järgi? Kuna lapsed ei saabu kooli sildiga "arsti laps", "juuksuri laps", "autotehniku laps" või "töötute laps", jõuab mulje lapsest kujuneda ammu enne (septembri esimestel nädalatel pole aega vanematesse süveneda), kui vanemate amet, majanduslik olukord või väärtushinnangud asja segama saaksid hakata. On olnud küllalt lapsi, kelle puhul me aja jooksul imestame, kuidas see tore käbi õudsest kännust nii kaugele on kukkunud, ja paraku mõnel puhul ka mõnevõrra teistpidiseid olukordi. Küll aga tekib lapse välimuse ja käitumise põhjal mingi mulje kodust, eriti kui see välimus ja käitumine kipuvad olema mittestandardsed. Mittestandardsed nagu mitme järjestikuse päeva menüüjäljed kampsuniesisel… või igapäevane perfektselt sätitud soeng. Või näiteks see imetore tüdruk, kellega pole ainsatki probleemi, aga kes käib juba õige mitmendat aastat igapäevaselt ainult pikemapoolse seelikuga - arvatavasti mingi mitte-murettekitav mitte-eesti (see on teada) subkultuur. Varasemate päevade menüü rinna peal, eriti kui see kombineerub mustade küünealuste, päevade viisi liiga õhukese jope ja järjekindlalt puuduoleva joonlauaga, tekitab muret küll. Ja siis on vanemate ametikohad juba täiesti ükskõik.
Aga tagasi tulles õpetaja lapse raske saatuse juurde.. olen meie koolis näiteks ühelt pensionile läinud pedagoogilt kuulnud torinat kolleegi lapse pihta, et ise veel õpetaja laps...! Nii väga toredad kui meie kooli praegused õpetajad ka pole, ei või iial teada, kellel hammas valutab (või midagi taolist) ja kannatus mõnel päeval mürsikute käitumise suhtes lühemaks jääb. Vaadake, kõik on inimesed, ja armastuse juurde kuulub ka vajadus piire seada ja kehtestada. Õpetaja või muu koolis tegutseva inimese laps (kes kodus näeb, kui väsinud vanemad vahel on, ja võiks osata tõmmata paralleele - või kellele vanemad võiksid selgitada, et nii nagu issil on hirmus palju tööd veel pärast tunde teha, on ka Õpetajal, tähendab saab luua otsese seose) ei peaks oma olemisega regulaarselt teise õpetaja tööd keerulisemaks tegema. See on see koht, kus ma ütlen oma lastele, et seisus kohustab. Nii käitumise kui välimuse suhtes. Iga päev. Ja kui mõnel päeval ei õnnestu, siis teisel päeval ikka.
Sunday, October 21, 2018
Koolivaheaeg on alanud!
Selle tulemusena on meil täna õhtul tänapäevane perekond ühe lapsega. Unistaja ja Jõugu Juht on mõlemad külas, üks ühel, teine teisel sõbral. Lillebror tarvitab õnnelikult JJ arvutit, aga küllap ta teeb pärastpoole mingeid eakohasemaid tegevusi ka.
Koolivaheaja alguseks olid kõik kolm poissi omandanud tumedad ringid silmade all. Loomu poolest tõuseksid nad kunagi kella kaheksa paiku, aga kool, nojah, algab juba kella kaheksa paiku…
Mina ja Mees olime ka üle mõistuse väsinud… oleme edasi, eriti kuna Mees ei saa koolivaheajaks ainsatki vaba või "õpetaja korraldab sel ajal oma tegevuse ise"-päeva. Ma nüüd olen natuke aega vait.
Nojah. Aga tegevustest, mis me siin teinud oleme… mis mina teinud olen, poisid ja mehed ei võtnud suurt midagi põnevat ette…
Käisin töötervishoiu arsti juures. Vaadati kõrvu ja silmi, sain uue prilliretsepti, aga eks ma ise vaatan, mis ma sellega peale hakkan. Imeti verd, kolesterool, veresuhkur ja hemoglobiin olevat korras (mida oligi tarvis tõestada). Tehti EKG, mis näitas korras südant hoolimata asjaolust, et ma paar tundi enne arstileminemist endal pulsi lakke vihastasin (täpsemalt allpool). Mõõdeti, olen jäänud sentimeetri võrra lühemaks kui teismelisena. Kaaluti. Peki-Heini on poolteist kilo alla võtnud! Niisugune tempo, poolteist kilo paari kuuga, tundub olevat mõistlik ja tervislik. Arst küsisi, ei kuidas ma seisva tööga toime tulen… ei ole seisev töö, on seisev, kõndiv, istuv, roomav (esimese klassiga) töö, vajadusel süleshoidev ja õpilaste soovi korral ka kallistav. No aga paberi peal oli kirjas, et te olete õpetaja ja teil on seisev töö…? Oeh, see oli ju pakett, mille direktor pidi ära fikseerima… Lubati seista ja istuda ka.
Edit: Oih, lubasin ju seletada, mille peale ma vihastusin. Praegu vihastusin ka, sellel masinal (või brauseril) siin on peal mingi idiootlik autocorrect, mida me keegi ei oska ära võtta, minu poolt õigesti trükitud eestikeelsed sõnad parandab muudkui inglisekeelseteks. Urr. Nojah. Enne arstileminekut karjusin ühe poiskese peale, sest müts. Dressipükse kõiges nende ebaesteetilisuses siiski koolimajas kellegi jalast ei käsuta, aga mats võtku toas ja kirikus müts maha ja pistku minupoolest põue, kui mujale ei saa. Mõisa õues võib mütsi peas hoida, pole probleemi. Pärast arsti juurest tulemist tegin tollesama mütsimehe peale päriselt Häält ja ütlesin, et lõpetan tema mütsivalu kallal irisemise, kui olen otsustanud, et mehike on lootusetull loll. Kuni ma usun tema ajude olemsaolusse, kraaksun, et võetagu müts peast. Ühtegi erivajadust ega häda sel poisil ei ole, pole olnudki, peale ehk mõne iseloomuvea. Pealegi ei kaunista pesapallimüts kedagi, ja mütsi alt tulid välja ilusad tihedad juuksed, puhtad ja puha. Järgnevatel päevadel nägin neid juukseid täitsa ilma mütsi ja õiendamiseta.
Peki-Heini kaotas kaalust arvatavasti veelgi, kuna nädala teises pooles jõudis minuni koolis ohvreid niitnud kõhuviirus. Õnneks mitte selle väga intensiivses, aga vaieldamatult ebamugavas vormis.
Õunaõuepäevadel tekkis meil kontakt ühe heategevuspoe esindajaga, kes ütles, et neil jääb pidevalt hirmus palju tekstiili üle, kas ma kaltsuvaibaks tahan. Võib, arvasin mina. Nüüd ta siis tõi… pool bussitäit. Õnneks on meil suur garaaž ja õnneks oli reedel ja laupäeval veel ilus ilm, sain garaaži ees sorteerida. Paraku oli sorteerimist palju, me peame seda ülejääva tekstiili mõistet natuke täpsustama… lapsed mängisid toolipatjadest lõkke ümber mänguloomade autodafeed või midagi sellist (katkised ja räbaldunud loomad olid, ausalt), ja mina ohkisin, mis imeasja tõttu antakse heategevuspooodi muidu täitsa korras, aga poriplekilised lastejoped?
Reede öösel vastu laupäeva magasin üle mitme nädala esimest korda rohkem kui viis tundi, viimase aja voodikaaslased unehäired käisid küll kimbutamas, aga mul oli aega varahommikul liiga vara ärgates edasi magada. See oli tore.
Lugesin Triinu Merese raamatuid "Kuningate tagasitulek" ja "Lihtsad valikud". Sellepärast, et ma tahtsin teada, kuidas ta kirjutab. Kirjutab muidugi hästi, ehkki "Kuningate tagasitulek" kahjuks ei olnud minu tüüpi raamat. Aga "Lihtsate valikute" maailmast võiks lausa mingi suurema saaga saada, mul tekkis kohe mitmeid küsimusi, mis planeedid ja süsteemid ja valitsemised ja kuidas need suhted seal toimivad ja. Loeks küll huviga, kui sellel teemal veel midagi tuleks, päris hästi meeldis. Vaatasin arvustusi, keegi oli kasutanud sõna "vidinaulme" - et see raamat ei ole vidinaulme. Pole vajagi, keda see huvitab, missuguse jõuallikaga mingi liiklusvahend kuskil planeedil sõidab? Psühholoogiliseks põnevikuks nimetati ka, sellega ma olen nõus ja psühholoogilisi põnevikke paluks veel. Inimeste mõtlemine ebaharilikes olukordades, see on see põnev asi, kulissid… võivad olla, kui paberi peal ruumi jääb. Või umbes nii.
Koolivaheaja alguseks olid kõik kolm poissi omandanud tumedad ringid silmade all. Loomu poolest tõuseksid nad kunagi kella kaheksa paiku, aga kool, nojah, algab juba kella kaheksa paiku…
Mina ja Mees olime ka üle mõistuse väsinud… oleme edasi, eriti kuna Mees ei saa koolivaheajaks ainsatki vaba või "õpetaja korraldab sel ajal oma tegevuse ise"-päeva. Ma nüüd olen natuke aega vait.
Nojah. Aga tegevustest, mis me siin teinud oleme… mis mina teinud olen, poisid ja mehed ei võtnud suurt midagi põnevat ette…
Käisin töötervishoiu arsti juures. Vaadati kõrvu ja silmi, sain uue prilliretsepti, aga eks ma ise vaatan, mis ma sellega peale hakkan. Imeti verd, kolesterool, veresuhkur ja hemoglobiin olevat korras (mida oligi tarvis tõestada). Tehti EKG, mis näitas korras südant hoolimata asjaolust, et ma paar tundi enne arstileminemist endal pulsi lakke vihastasin (täpsemalt allpool). Mõõdeti, olen jäänud sentimeetri võrra lühemaks kui teismelisena. Kaaluti. Peki-Heini on poolteist kilo alla võtnud! Niisugune tempo, poolteist kilo paari kuuga, tundub olevat mõistlik ja tervislik. Arst küsisi, ei kuidas ma seisva tööga toime tulen… ei ole seisev töö, on seisev, kõndiv, istuv, roomav (esimese klassiga) töö, vajadusel süleshoidev ja õpilaste soovi korral ka kallistav. No aga paberi peal oli kirjas, et te olete õpetaja ja teil on seisev töö…? Oeh, see oli ju pakett, mille direktor pidi ära fikseerima… Lubati seista ja istuda ka.
Edit: Oih, lubasin ju seletada, mille peale ma vihastusin. Praegu vihastusin ka, sellel masinal (või brauseril) siin on peal mingi idiootlik autocorrect, mida me keegi ei oska ära võtta, minu poolt õigesti trükitud eestikeelsed sõnad parandab muudkui inglisekeelseteks. Urr. Nojah. Enne arstileminekut karjusin ühe poiskese peale, sest müts. Dressipükse kõiges nende ebaesteetilisuses siiski koolimajas kellegi jalast ei käsuta, aga mats võtku toas ja kirikus müts maha ja pistku minupoolest põue, kui mujale ei saa. Mõisa õues võib mütsi peas hoida, pole probleemi. Pärast arsti juurest tulemist tegin tollesama mütsimehe peale päriselt Häält ja ütlesin, et lõpetan tema mütsivalu kallal irisemise, kui olen otsustanud, et mehike on lootusetull loll. Kuni ma usun tema ajude olemsaolusse, kraaksun, et võetagu müts peast. Ühtegi erivajadust ega häda sel poisil ei ole, pole olnudki, peale ehk mõne iseloomuvea. Pealegi ei kaunista pesapallimüts kedagi, ja mütsi alt tulid välja ilusad tihedad juuksed, puhtad ja puha. Järgnevatel päevadel nägin neid juukseid täitsa ilma mütsi ja õiendamiseta.
Peki-Heini kaotas kaalust arvatavasti veelgi, kuna nädala teises pooles jõudis minuni koolis ohvreid niitnud kõhuviirus. Õnneks mitte selle väga intensiivses, aga vaieldamatult ebamugavas vormis.
Õunaõuepäevadel tekkis meil kontakt ühe heategevuspoe esindajaga, kes ütles, et neil jääb pidevalt hirmus palju tekstiili üle, kas ma kaltsuvaibaks tahan. Võib, arvasin mina. Nüüd ta siis tõi… pool bussitäit. Õnneks on meil suur garaaž ja õnneks oli reedel ja laupäeval veel ilus ilm, sain garaaži ees sorteerida. Paraku oli sorteerimist palju, me peame seda ülejääva tekstiili mõistet natuke täpsustama… lapsed mängisid toolipatjadest lõkke ümber mänguloomade autodafeed või midagi sellist (katkised ja räbaldunud loomad olid, ausalt), ja mina ohkisin, mis imeasja tõttu antakse heategevuspooodi muidu täitsa korras, aga poriplekilised lastejoped?
Reede öösel vastu laupäeva magasin üle mitme nädala esimest korda rohkem kui viis tundi, viimase aja voodikaaslased unehäired käisid küll kimbutamas, aga mul oli aega varahommikul liiga vara ärgates edasi magada. See oli tore.
Lugesin Triinu Merese raamatuid "Kuningate tagasitulek" ja "Lihtsad valikud". Sellepärast, et ma tahtsin teada, kuidas ta kirjutab. Kirjutab muidugi hästi, ehkki "Kuningate tagasitulek" kahjuks ei olnud minu tüüpi raamat. Aga "Lihtsate valikute" maailmast võiks lausa mingi suurema saaga saada, mul tekkis kohe mitmeid küsimusi, mis planeedid ja süsteemid ja valitsemised ja kuidas need suhted seal toimivad ja. Loeks küll huviga, kui sellel teemal veel midagi tuleks, päris hästi meeldis. Vaatasin arvustusi, keegi oli kasutanud sõna "vidinaulme" - et see raamat ei ole vidinaulme. Pole vajagi, keda see huvitab, missuguse jõuallikaga mingi liiklusvahend kuskil planeedil sõidab? Psühholoogiliseks põnevikuks nimetati ka, sellega ma olen nõus ja psühholoogilisi põnevikke paluks veel. Inimeste mõtlemine ebaharilikes olukordades, see on see põnev asi, kulissid… võivad olla, kui paberi peal ruumi jääb. Või umbes nii.
Saturday, October 20, 2018
Ütlevad
Mõni aeg tagasi pidi mingi komplekt lapsi osalema ühel sportliku iseloomuga üritusel (mitte meie organiseeritud!), kuhu nad kulgesid iseseisvalt, sobiv riietus juba enne seljas.
Ütles üks laps: "Me pidime dressidega läbi linna minema… Ebameeldiv oli, ma tundsin ennast nagu joodik või kodutu, nemad käivad ka kogu aeg dressidega… Neil vist pole raha, et endale teksasid osta?"
Ütles ühe teise lapse klassivend, mõnevõrra naiivne ja mitte kuigi tark sell: "MIks sa kogu aeg kingadega käid, kas sa oled liiga vaene, et endale botaseid osta?"
Kuulasin seda juttu ja ütlesin lastele, et jah, joodikud käivad dresside ja lagunenud (spordi) jalatsitega, sest see eluviis on natuke nagu valik ka*. Aga teie käite kenasti riides, sest see on kah valik või nii, seisus kohustab ja nii edasi.
***
Ütles üks laps õige mitu aastat tagasi: "Kui ma naise võtan, siis tahan korralikku naist, kes ikka süüa teha oskaks!"
Täna, kui ma võtsin välja vahvlimasina ("Volta", aastast 1969), arvas sama laps, et kui ta naise võtab, pean ma tema naisele söögitegemist õpetama. Aastatega on ilmselt kahanenud tema usk naisevõtuks sobivas eas tütarlastesse.
_________
*"Enne kui ta ennast purju jõi, oli ta kaine!" ütles Vanaema. Ma olen sellega täiesti nõus.
Ütles üks laps: "Me pidime dressidega läbi linna minema… Ebameeldiv oli, ma tundsin ennast nagu joodik või kodutu, nemad käivad ka kogu aeg dressidega… Neil vist pole raha, et endale teksasid osta?"
Ütles ühe teise lapse klassivend, mõnevõrra naiivne ja mitte kuigi tark sell: "MIks sa kogu aeg kingadega käid, kas sa oled liiga vaene, et endale botaseid osta?"
Kuulasin seda juttu ja ütlesin lastele, et jah, joodikud käivad dresside ja lagunenud (spordi) jalatsitega, sest see eluviis on natuke nagu valik ka*. Aga teie käite kenasti riides, sest see on kah valik või nii, seisus kohustab ja nii edasi.
***
Ütles üks laps õige mitu aastat tagasi: "Kui ma naise võtan, siis tahan korralikku naist, kes ikka süüa teha oskaks!"
Täna, kui ma võtsin välja vahvlimasina ("Volta", aastast 1969), arvas sama laps, et kui ta naise võtab, pean ma tema naisele söögitegemist õpetama. Aastatega on ilmselt kahanenud tema usk naisevõtuks sobivas eas tütarlastesse.
_________
*"Enne kui ta ennast purju jõi, oli ta kaine!" ütles Vanaema. Ma olen sellega täiesti nõus.
Friday, October 19, 2018
Käisingi lugemas
Käsin täna ettelugemispäeva puhul Jõugu Juhi klassile lugemas. Paar aktiivsemat (üks heas, teine kehvemas mõttes) last olid parasjagu haiged, mõnel oli igav, aga tundus, et mõni sell kuulas, nii et kõrvad liikusid. Eks see on vist ka teada, et ma JJ-le ja vennakestele siiamaani õhtuti ette loen, see on arvatavasti ka paremates perekondades väga harv nähtus, et nii suurtele lastele veel loetakse… aga ma lugesin Ajal Enne Lapsi Mehele ka ette. Kõik Potterid, Sõrmuste Isand, peaaegu kogu Pratchett ja arvatavasti midagi veel. Head asja peab jagama, eks ole.
Kõigepealt rääkisin, mismoodi ma lugema õppisin… ja mis oli minu esimene lemmikraamat - Puhh muidugi. Lugesin sealt kaks esimest lauset ja ühe tagumise salmikese: "Üks soe ja mõnus paik on see..."
Siis seletasin veidi, missugune oli maailm siis, kui mina olin 13 - et laulev revolutsioon oli just alanud, aga sõjaveosa ja lennuväli olid täitsa olemas ja lennukid muudki lendasid vrumm ja vrumm üle maja, nii et tekkis hirm, et äkki lendavad aknast sisse (mu vanematekodu oli siis ja on praegugi mäe otsas, miljonivaatega Jõele, madallennul ei võtnud mõni lennuk kuigi hästi kõrgust)… ja oli tsensuur ja hästi vähe noorteraamatuid (kui võrrelda praeguse noortekauputusega).
Lugesin veerand peatükki "Ainukesest" ja mõned lõigud "Neitsi Maarja neljast päevast". Viimane on ka täiesti geniaalne, ja tädi Maria tegelaskujus tundsin ma rõõmsalt ära "Seltsimees lapse" tädi Anne: "Noor daam ilma reisukostüümita, see on prosta inimese tunnus!"
Poisteraamatute kohta ütlesin ka midagi, et praegustest meeldis mulle "Kuidas me varastasime auto", mispeale JJ kohe, kui raamat temani jõudis, otsis krabinal üles järvekaldastseeni, et seda Minu Lapsepõlve Seenekohas Elavale Klassivennale näidata (ühesõnaga, omadega natuke sassis ja ärajooksnud tüdruk teeb 14-aastasele poisile ahvatleva ettepaneku, aga poiss otsustab, et lükkab sellise asja siiski praegu veel edasi… sest piisab sellestki, et on päike ja soe ja ujumaskäinud tüdruk nisama ilusana tema kõrval, ma tahaksin, et kõik 14-aastased poised sellist meelekindlust ilmutaksid), aga endine poiss, kes mul kodus on ehk JJ isa rääkis midagi seiklusjuttudest (näide: "Kolm musketäri") ja siis oli mul veel "Krabat" kaasas. Viimane pidavat olema ka mingil järgmisel hetkel valiklugemise-raamat, ütles Eesti Keele Õpetaja.
Ühesõnaga, kaaperdasin tunni, pojake elas üle ja mina ka.
Kahju hakkas siis, kui õpetaja pakkus välja, et kutsugu teised lapsed tulevaasta oma vanemaid lugema… aga mitu tublit tüdrukut oigasid selle peale valjusti, et te keegi ei taha kuulda, milline on minu ema eesti keel...! Tjah, JJ klass on mitmekultuuriline ja -keelne, ja minu kogemus on, et enamik kodus vene keelt rääkivaid vanemaid oskavad küll väga ilusat eesti keelt. Teine kogemus on, et enamasti on vene/ukraina/valgevene/muiduslaavi taustaga lapsed koolis väga tublikesed ja heatahtlikud, aga see pole praegu teema… Kõik need vene keeleruumi tüdrukud, muide, kannavad täitsa eestikeelseid nimesid, või siis nii rahvusvahelisi variante, et nimekirja järgi (/ega näkku vaadates) ei saaks keegi aru, et nad kodus teist keelt räägivad. Mitte ühtegi Olgat ega Jekaterinat, arvatavasti on pered juba lapse sünnist saadik kavatsenudki olla kosmopoliitsed, aga näe, teismelised kritiseerivad*… Ometi on need emad toredad inimesed, eiteamis põhjusel endale võõra riigikeelega paika sattunud ja annavad ilmselgelt endast parima, et umbeestikeelsed kohalikud neid mõistaksid. Küllap hakkavad ühel päeval mõistma ka nende lapsed.
Unistaja klassis oli käinud lugemas üks isa lugu sibulapoiss Cipollinost, aga Lillebrori klassis jällegi üks õpetaja, kellel on endal kolmandas klassis käivad kaksikud (imeilusad lapsed!) ja kes lugenud ette Madonna raamatut "Inglise roosid". Kodus meil täna ette ei loeta, sest telecast tuleb mingi pihhpahh, "Tähesõjad" vist - jube igav, aga meestele meeldib, mina ei tea, miks.
________
*kurb on sellepärast ka, et mul on Oregonis vanatädipoeg, tuntud ka kui Onu I., kes sõjajärgsel ajal USAsse sattudes diipii ehk deported personi sildi all kannatas, eestlane olemisest keeldus ja kelle lapsed ja lapselapsed saavad eesti keelest aru ainult Google Translate'i abil, kui ma neile FB-sse sünnipäevasoovi või midagi sellist kirjutan. Küll tahaks, et lapsed võiksidki kosmopoliitsetena kasvada, kui neil juba on mitmekeelne ja -kultuuriline pere.
Kõigepealt rääkisin, mismoodi ma lugema õppisin… ja mis oli minu esimene lemmikraamat - Puhh muidugi. Lugesin sealt kaks esimest lauset ja ühe tagumise salmikese: "Üks soe ja mõnus paik on see..."
Siis seletasin veidi, missugune oli maailm siis, kui mina olin 13 - et laulev revolutsioon oli just alanud, aga sõjaveosa ja lennuväli olid täitsa olemas ja lennukid muudki lendasid vrumm ja vrumm üle maja, nii et tekkis hirm, et äkki lendavad aknast sisse (mu vanematekodu oli siis ja on praegugi mäe otsas, miljonivaatega Jõele, madallennul ei võtnud mõni lennuk kuigi hästi kõrgust)… ja oli tsensuur ja hästi vähe noorteraamatuid (kui võrrelda praeguse noortekauputusega).
Lugesin veerand peatükki "Ainukesest" ja mõned lõigud "Neitsi Maarja neljast päevast". Viimane on ka täiesti geniaalne, ja tädi Maria tegelaskujus tundsin ma rõõmsalt ära "Seltsimees lapse" tädi Anne: "Noor daam ilma reisukostüümita, see on prosta inimese tunnus!"
Poisteraamatute kohta ütlesin ka midagi, et praegustest meeldis mulle "Kuidas me varastasime auto", mispeale JJ kohe, kui raamat temani jõudis, otsis krabinal üles järvekaldastseeni, et seda Minu Lapsepõlve Seenekohas Elavale Klassivennale näidata (ühesõnaga, omadega natuke sassis ja ärajooksnud tüdruk teeb 14-aastasele poisile ahvatleva ettepaneku, aga poiss otsustab, et lükkab sellise asja siiski praegu veel edasi… sest piisab sellestki, et on päike ja soe ja ujumaskäinud tüdruk nisama ilusana tema kõrval, ma tahaksin, et kõik 14-aastased poised sellist meelekindlust ilmutaksid), aga endine poiss, kes mul kodus on ehk JJ isa rääkis midagi seiklusjuttudest (näide: "Kolm musketäri") ja siis oli mul veel "Krabat" kaasas. Viimane pidavat olema ka mingil järgmisel hetkel valiklugemise-raamat, ütles Eesti Keele Õpetaja.
Ühesõnaga, kaaperdasin tunni, pojake elas üle ja mina ka.
Kahju hakkas siis, kui õpetaja pakkus välja, et kutsugu teised lapsed tulevaasta oma vanemaid lugema… aga mitu tublit tüdrukut oigasid selle peale valjusti, et te keegi ei taha kuulda, milline on minu ema eesti keel...! Tjah, JJ klass on mitmekultuuriline ja -keelne, ja minu kogemus on, et enamik kodus vene keelt rääkivaid vanemaid oskavad küll väga ilusat eesti keelt. Teine kogemus on, et enamasti on vene/ukraina/valgevene/muiduslaavi taustaga lapsed koolis väga tublikesed ja heatahtlikud, aga see pole praegu teema… Kõik need vene keeleruumi tüdrukud, muide, kannavad täitsa eestikeelseid nimesid, või siis nii rahvusvahelisi variante, et nimekirja järgi (/ega näkku vaadates) ei saaks keegi aru, et nad kodus teist keelt räägivad. Mitte ühtegi Olgat ega Jekaterinat, arvatavasti on pered juba lapse sünnist saadik kavatsenudki olla kosmopoliitsed, aga näe, teismelised kritiseerivad*… Ometi on need emad toredad inimesed, eiteamis põhjusel endale võõra riigikeelega paika sattunud ja annavad ilmselgelt endast parima, et umbeestikeelsed kohalikud neid mõistaksid. Küllap hakkavad ühel päeval mõistma ka nende lapsed.
Unistaja klassis oli käinud lugemas üks isa lugu sibulapoiss Cipollinost, aga Lillebrori klassis jällegi üks õpetaja, kellel on endal kolmandas klassis käivad kaksikud (imeilusad lapsed!) ja kes lugenud ette Madonna raamatut "Inglise roosid". Kodus meil täna ette ei loeta, sest telecast tuleb mingi pihhpahh, "Tähesõjad" vist - jube igav, aga meestele meeldib, mina ei tea, miks.
________
*kurb on sellepärast ka, et mul on Oregonis vanatädipoeg, tuntud ka kui Onu I., kes sõjajärgsel ajal USAsse sattudes diipii ehk deported personi sildi all kannatas, eestlane olemisest keeldus ja kelle lapsed ja lapselapsed saavad eesti keelest aru ainult Google Translate'i abil, kui ma neile FB-sse sünnipäevasoovi või midagi sellist kirjutan. Küll tahaks, et lapsed võiksidki kosmopoliitsetena kasvada, kui neil juba on mitmekeelne ja -kultuuriline pere.
Sunday, October 14, 2018
...and then the murders began
Siit pärinev idee. Tjah, päriselus juhtub asju ilma, et keegi midagi juurde lisakski. Ükskord peab lahvatama leek ja nii edasi.
Nädala algusepool oli päris mõnus, saime Rimikäest kingituse ja puha. Kingitus seisnes kotitäies kuivainetes ja muudes kauemsäilivates asjades. Muuhulgas olid kotis konserv "Turistieine" - ausõna, ma poleks elu sees tulnud selle peale, et sellise nimega asja päriselt ka toodetakse! - ja purk veiselihaga borši. Nende kahe asjaga ei oska ma suurt midagi peale hakata, poeborš on perekonna poolt üksmeelselt söödamatuks tunnistatud ja lihakonservi kasutamist pole ma elu sees vist isegi mitte kõrvalt näinud. Vähemalt mitte täiskasvanueas. Äkki mu vanemad oskavad nendega midagi peale hakata, poest ostetud lihapalle nad söövad küll, äkki purgitoitu ka...?
Neljapäeval oli koolis õppehäire. Selle käigus läks tuletõrjealarm lolliks - mõnes mõttes oligi hea, vastutavad isikud said alarmi ära parandada. Kujutage ette, kui alarm päris hädaolukorras nässu läheks… Enamik õpilasi ja õpetajaid jõudis ikkagi õigeks ajaks õigesse kohta ja Lillebrori klassikaaslased arutlesid, kuidas küll tossu tehakse ja kus see masin on... seekord tossu ei olnudki.
Reede hommikul kurtis Unistaja peavalu ja tõepoolest, lisaks valule oli tal ka arvestatav palavik. Päeva jooksul kadus palavik ära, aga päris tervena tundis Unistaja ennast jälle alles õhtul, kui oli pärast minu ja Mehe kojutulekut kolm tundi sügavalt ja rahulikult maganud.
Laupäeval oli esialgu väga rahulik, Mees ülikoolis, suuremad poisid juunioride väljasõidul, mina Lillebroriga kodus. Kui nad kõik jälle koju tulid, räägiti supisöömise vahele, et juunioride kaunisse sügispäeva oli poisikeste üle-vindi-keeramise tõttu sekkunud üks inimene… kes, noh, parimal juhul tegi tühjast tüli, aga tavaliselt ei ole tema puhul tegu parima juhuga. Pigem võib olukorda kirjeldada sõnadega "fekaal lõi poolehoidjat" (mulle meeldivad vahel jaburtõlked, mis on nii totrad, et tulevad sellega teiselt poolt välja). Peeti emotsioonidest nõretavaid (ka rahvusvahelisi) telefonikõnesid, ehmatust ja pahurust jätkus ka tänase jumalateenistuse järgseks ajaks. Mina usaldan meie juunioride juhti jätkuvalt sajaprotsendiliselt ja ma arvan, et kõik muud terve mõistusega inimesed samuti (pastori naine sealhulgas, kes oligi üks äreva olukorra tekitamise tõttu ehmunu, tema vanemad tütred olid väljasõitu väga nautinud, nii et ema ei saanud üldse aru, miks peaks keegi valitud tegevustest häiruma).
Selle ärevuse peale ärkasin täna hommikul taas enne kella kuut - ma ei pea seda mitte kunagi ka nädala sees tegema. Urr.
Imeilusasse pühapäevailma mahtus perekondlik lehekoristamine, Lillebroriga kahekesi metsas käimine (kaks peotäit kukeseeni), sest minu lemmikkoha kõrval tehakse lageraiet, kes teab, kas tulevaasta seal enam metsa on -, puu otsast õunte võtmine ja balsamico-kana röstviinamarjade ja juustukastmega. Kitsejuustu asemel võtsin tavalist valgehallitusjuustu, sobis küll.
Olime just kõigega õuest tuppa tulemas, kui KÄRGATAS. Jahihooaeg jah, aga nii majade lähedal… Mees läks ja pildistas meie krundist üldse mitte kaugel üht tundmatut tumedat pikapit. Saeveski varemetes oli mingi loom või lind kummalist häält ka teinud… Kui see pauk nüüd selle nädala sündmuste taustal mõneks ajaks viimaseks jääks...
Nädala algusepool oli päris mõnus, saime Rimikäest kingituse ja puha. Kingitus seisnes kotitäies kuivainetes ja muudes kauemsäilivates asjades. Muuhulgas olid kotis konserv "Turistieine" - ausõna, ma poleks elu sees tulnud selle peale, et sellise nimega asja päriselt ka toodetakse! - ja purk veiselihaga borši. Nende kahe asjaga ei oska ma suurt midagi peale hakata, poeborš on perekonna poolt üksmeelselt söödamatuks tunnistatud ja lihakonservi kasutamist pole ma elu sees vist isegi mitte kõrvalt näinud. Vähemalt mitte täiskasvanueas. Äkki mu vanemad oskavad nendega midagi peale hakata, poest ostetud lihapalle nad söövad küll, äkki purgitoitu ka...?
Neljapäeval oli koolis õppehäire. Selle käigus läks tuletõrjealarm lolliks - mõnes mõttes oligi hea, vastutavad isikud said alarmi ära parandada. Kujutage ette, kui alarm päris hädaolukorras nässu läheks… Enamik õpilasi ja õpetajaid jõudis ikkagi õigeks ajaks õigesse kohta ja Lillebrori klassikaaslased arutlesid, kuidas küll tossu tehakse ja kus see masin on... seekord tossu ei olnudki.
Reede hommikul kurtis Unistaja peavalu ja tõepoolest, lisaks valule oli tal ka arvestatav palavik. Päeva jooksul kadus palavik ära, aga päris tervena tundis Unistaja ennast jälle alles õhtul, kui oli pärast minu ja Mehe kojutulekut kolm tundi sügavalt ja rahulikult maganud.
Laupäeval oli esialgu väga rahulik, Mees ülikoolis, suuremad poisid juunioride väljasõidul, mina Lillebroriga kodus. Kui nad kõik jälle koju tulid, räägiti supisöömise vahele, et juunioride kaunisse sügispäeva oli poisikeste üle-vindi-keeramise tõttu sekkunud üks inimene… kes, noh, parimal juhul tegi tühjast tüli, aga tavaliselt ei ole tema puhul tegu parima juhuga. Pigem võib olukorda kirjeldada sõnadega "fekaal lõi poolehoidjat" (mulle meeldivad vahel jaburtõlked, mis on nii totrad, et tulevad sellega teiselt poolt välja). Peeti emotsioonidest nõretavaid (ka rahvusvahelisi) telefonikõnesid, ehmatust ja pahurust jätkus ka tänase jumalateenistuse järgseks ajaks. Mina usaldan meie juunioride juhti jätkuvalt sajaprotsendiliselt ja ma arvan, et kõik muud terve mõistusega inimesed samuti (pastori naine sealhulgas, kes oligi üks äreva olukorra tekitamise tõttu ehmunu, tema vanemad tütred olid väljasõitu väga nautinud, nii et ema ei saanud üldse aru, miks peaks keegi valitud tegevustest häiruma).
Selle ärevuse peale ärkasin täna hommikul taas enne kella kuut - ma ei pea seda mitte kunagi ka nädala sees tegema. Urr.
Imeilusasse pühapäevailma mahtus perekondlik lehekoristamine, Lillebroriga kahekesi metsas käimine (kaks peotäit kukeseeni), sest minu lemmikkoha kõrval tehakse lageraiet, kes teab, kas tulevaasta seal enam metsa on -, puu otsast õunte võtmine ja balsamico-kana röstviinamarjade ja juustukastmega. Kitsejuustu asemel võtsin tavalist valgehallitusjuustu, sobis küll.
Olime just kõigega õuest tuppa tulemas, kui KÄRGATAS. Jahihooaeg jah, aga nii majade lähedal… Mees läks ja pildistas meie krundist üldse mitte kaugel üht tundmatut tumedat pikapit. Saeveski varemetes oli mingi loom või lind kummalist häält ka teinud… Kui see pauk nüüd selle nädala sündmuste taustal mõneks ajaks viimaseks jääks...
Saturday, October 13, 2018
Laupäeva hommik ja Lillebrori reisimälestused
Õrr. Eelmisel õhtul kindlasti väljalülitatud äratus piiksub omaalgatuslikult kell 6.40. Kui ma just hakkan magama jääma, tuleb illegaalselt toas viibiv (ma ütlesin meestele, kui magama läksin, et tõstku kassid ööseks õue!) Valge Mini ja hakkab minu otsas trampima. Mh. Valge Mini tahab süüa, mina tahan ta õue tõsta. Varahommikune kassijaht mööda tube ei aita ka planeeritud edasimagamisele kaasa.
Nii ma siis lesin ja puhisen omaette, kuni kell 8.40 täiesti planeeritult piiksub. Kohv. Puder. Puder, sest vaadake, kord nädalas võiks perekonnale ka tervislikku ja tõhusat hommikusööki pakkuda.
Käin keldris moosi järel. Must Mimi tuleb tuppa ja Mees sirutab voodis varbaid. Kell on 9.05 ja lapsi pole kusagil… nad ei ole minu ilmumise üle kuigi rõõmsad. Tähendab, Unistaja, kes oli eile mingis kummalises palavikus, magas eile pool päeva ja joonistab voodis, Lillebror uneleb niisama, aga Jõugu Juht on selgelt pahane. No aga nad tuleb kella kümneks või umbes nii Linna juunioride väljasõidule viia!
Puder (moosiga! koduse moosiga!) söödud, helistan juunioride juhile, poisid jäävad natuke hiljaks, aga kustkaudu te välja sõidate, ahaa, Mees toob nad siis hoopis sinna maantee otsa peale bensiinijaama, see ongi meile lähen… ja siis selgub, et vaja on minna spordijalatsites, aga Unistajal on uued botased koolis ja tennised trennis… Üks paar tenniseid on veel, täitsa uued, küllap sobivad.
Siis nad lähevad. Mina annan Findusele rohtu ja tuvastan, et Finduse seedimine on täitsa koras. Liivakast on väga puhas, aga terve JJ tulevase toa põrand - kuhu tuleb peale parkett või laud, nii et sinna võiski karistamatult pissida - on korralikult kaetud hunnikuid täis ja õhk polejust kuigi värske.
Mõni aeg hiljem viib Lillebror Finduse õue, rohuandmisega on nüüd ühel pool ja käpp peaaegu täitsa paranenud, aga Findus ise on vangipõlve ja regulaarse konservisöömise tagajärjel väga palju juurde võtnud. :) Las olla, vastu talve kulubki pekikiht ära.
Siis loen Internetti läbi ja avastan toreda blogi. Nurr, Saksamaa! Lillebroriga vaatame sealtblogi pilte ja Lillebror arvab, et temal küll mingeid reisimälestusi ei ole. Järgmise pool või kolmveerand tundi veedame kvaliteetaega Lillebrori reisimälestuste teemal. Selgub, et on mälestusi küll, eriti kui pilte juurde näidata.
Sellest reisist tal tõepoolest mälestusi ei ole. Isegi aed, kus poisid hoolega kõik lilled ära kastsid, on koos juurdekuuluva majaga ära müüdud ja sel aastal me seda otsima ei läinud ka, kuigi saime taas käia armsas Gummersbachis, kuhu Lillebrori elu esimene välisreis viiski.
Sellest reisist on ka mälestused ainult piltide toel, kolmesena on Lillebror küll vahva reisisell, aga ta rohkem tegutses, ei salvestanud toimuvat. Pildil põrutab Lillebror üles taevatrepist, mille ülemises otsas tasustati ronijaid võimalusega külastada niisket, pimedat ja konarliku põrandaga kullakaevamiskoobast. Kitzlochklammis Austrias.
Viieselt Dortmundi lastemuuseumis arheoloogimängimist ta juba mäletas. Põhiliselt olime tookord Wuppertalis, aga Dortmundist läks lennuk, nii et võtsime hommikupooliku selle paiga külastamiseks. Poistel oli väga tore.
Samal aastal, kui Lillebror juba kuueseks oli jõudnud saada, sõitsime suvel uuesti Saksamaale ja külastasime muuhulgas Obernkircheni dinosaurusejälgi. Lillebror tundis nii mõnegi koha piltidelt ära.
Veel aasta hiljem käidud Legoland tekitab muidugi siiamaani kõige tugevamaid tundeid. Enne Legolandi jõudmist külastasime Dresdeni lähistel asuvat Frauensteini lossi, käisime kogemata Tšehhi pinna pial ja kuna Bayreuth jäi tee peale, käisime Eremigate'i pargis ka jalutamas ja jalgu sirutamas. Huvitav, arutles Lillebror, mõned inimesed käivad reisil nii, et nad sõidavad kohale ja lähevad ainult lõbustusparki, meie käime ikka lossides ja muuseumis ja nii…
Vahepeale jäi Lübeckis käimine, mille pildid olevat Jõugu Juht kogemata ära kustutanud (urr) ja selleaastased pildid on millegipärast kõik jube udused, ilmselt ei meeldinud pildistamisvahenditele kuumus.
Nii ma siis lesin ja puhisen omaette, kuni kell 8.40 täiesti planeeritult piiksub. Kohv. Puder. Puder, sest vaadake, kord nädalas võiks perekonnale ka tervislikku ja tõhusat hommikusööki pakkuda.
Käin keldris moosi järel. Must Mimi tuleb tuppa ja Mees sirutab voodis varbaid. Kell on 9.05 ja lapsi pole kusagil… nad ei ole minu ilmumise üle kuigi rõõmsad. Tähendab, Unistaja, kes oli eile mingis kummalises palavikus, magas eile pool päeva ja joonistab voodis, Lillebror uneleb niisama, aga Jõugu Juht on selgelt pahane. No aga nad tuleb kella kümneks või umbes nii Linna juunioride väljasõidule viia!
Puder (moosiga! koduse moosiga!) söödud, helistan juunioride juhile, poisid jäävad natuke hiljaks, aga kustkaudu te välja sõidate, ahaa, Mees toob nad siis hoopis sinna maantee otsa peale bensiinijaama, see ongi meile lähen… ja siis selgub, et vaja on minna spordijalatsites, aga Unistajal on uued botased koolis ja tennised trennis… Üks paar tenniseid on veel, täitsa uued, küllap sobivad.
Siis nad lähevad. Mina annan Findusele rohtu ja tuvastan, et Finduse seedimine on täitsa koras. Liivakast on väga puhas, aga terve JJ tulevase toa põrand - kuhu tuleb peale parkett või laud, nii et sinna võiski karistamatult pissida - on korralikult kaetud hunnikuid täis ja õhk polejust kuigi värske.
Mõni aeg hiljem viib Lillebror Finduse õue, rohuandmisega on nüüd ühel pool ja käpp peaaegu täitsa paranenud, aga Findus ise on vangipõlve ja regulaarse konservisöömise tagajärjel väga palju juurde võtnud. :) Las olla, vastu talve kulubki pekikiht ära.
Siis loen Internetti läbi ja avastan toreda blogi. Nurr, Saksamaa! Lillebroriga vaatame sealtblogi pilte ja Lillebror arvab, et temal küll mingeid reisimälestusi ei ole. Järgmise pool või kolmveerand tundi veedame kvaliteetaega Lillebrori reisimälestuste teemal. Selgub, et on mälestusi küll, eriti kui pilte juurde näidata.
Sellest reisist tal tõepoolest mälestusi ei ole. Isegi aed, kus poisid hoolega kõik lilled ära kastsid, on koos juurdekuuluva majaga ära müüdud ja sel aastal me seda otsima ei läinud ka, kuigi saime taas käia armsas Gummersbachis, kuhu Lillebrori elu esimene välisreis viiski.
Sellest reisist on ka mälestused ainult piltide toel, kolmesena on Lillebror küll vahva reisisell, aga ta rohkem tegutses, ei salvestanud toimuvat. Pildil põrutab Lillebror üles taevatrepist, mille ülemises otsas tasustati ronijaid võimalusega külastada niisket, pimedat ja konarliku põrandaga kullakaevamiskoobast. Kitzlochklammis Austrias.
Viieselt Dortmundi lastemuuseumis arheoloogimängimist ta juba mäletas. Põhiliselt olime tookord Wuppertalis, aga Dortmundist läks lennuk, nii et võtsime hommikupooliku selle paiga külastamiseks. Poistel oli väga tore.
Samal aastal, kui Lillebror juba kuueseks oli jõudnud saada, sõitsime suvel uuesti Saksamaale ja külastasime muuhulgas Obernkircheni dinosaurusejälgi. Lillebror tundis nii mõnegi koha piltidelt ära.
Veel aasta hiljem käidud Legoland tekitab muidugi siiamaani kõige tugevamaid tundeid. Enne Legolandi jõudmist külastasime Dresdeni lähistel asuvat Frauensteini lossi, käisime kogemata Tšehhi pinna pial ja kuna Bayreuth jäi tee peale, käisime Eremigate'i pargis ka jalutamas ja jalgu sirutamas. Huvitav, arutles Lillebror, mõned inimesed käivad reisil nii, et nad sõidavad kohale ja lähevad ainult lõbustusparki, meie käime ikka lossides ja muuseumis ja nii…
Vahepeale jäi Lübeckis käimine, mille pildid olevat Jõugu Juht kogemata ära kustutanud (urr) ja selleaastased pildid on millegipärast kõik jube udused, ilmselt ei meeldinud pildistamisvahenditele kuumus.
Selle pildi saatis sõbralik lambaomanik, lisaks Lillebrorile on näha Chilit (väike, pruun) Ronjat ja Mailit.
Ja nüüd, kus ma olen selle kõik ära kirjutanud ja kell on mitte enam hommik ja keegi naisterahvas peaks hakkama pesu triikima ja selle kõrvale kellegi lapsega etteütlust tegema (sest mainitud laps on kaashäälikute pikkuse teemal endiselt väga… loov), teatab FB mulle, et mind on liidetud Mataäpi Sõprade Grupiga, nagu ma seda olen soovinud… ausalt, ei ole! Lahkusin sealt kohe jooksuga, kohalik matemaatikaõpetaja käigu ikka enda konto alt sotsiaalmeedias, mul on terve kari palju huvitavamaid gruppe - Estonian Lace ja Koduõpe ja Unschooling ja...
Nüüd lähen panen triikraua sooja.
Monday, October 8, 2018
Palun nõuannet
Lühidalt: kuidas saada teada, millised firmad toodavad oma kaupu (jalatsid, rõivad, kodumasinad jne) päriselt Euroopas, eelistatavalt Lääne- ja Põhja-Euroopas? Tunnen ennast täitsa juhmina, sest ei oska kusagilt info otsimist alustada. Iga kaubamärgi kohat põhjalikku netiotsingut teha tundub hirmus vaev, äkki on mingi taoline üldisem töö juba ära tehtud…?
Pikemalt: minu pruun suurepärane suveseelik suri paari nädala eest seelikute loomulikku surma. Meil oli kümme ühist suve. Ühel päeval saab temast triip kellegi pruunitoonilises kaltsuvaibas. Minu imesuurepärased talvesaapad alustavad kah umbes kümnendat talve ja ma püüan neid hoida ja vajadusel lappida niikaua, kui võimalik. Keskmiselt tarvitan ma üht rõivaeset või jalatsipaari kuus-seitse hooaega, erandiks suvekingad, nende eluiga on millegipärast lühem. Kui ma üht asja niiehknii umbes nagu lõputult kasutan, siis ei tundu üldse enam nii õudne selle eseme eest pool varandust maksta, eks ole. Euroopas toodetu maksab niiehknii pool või isegi kolmveerand varandust, aga mul on millegipärast parem tunne, kui minu makstud palju raha jääb piirkonda, mida ma väga armastan. Ja loodetavasti ei ole siis selle eseme lõpliku valmimise (suveseeliku toormaterjal on puuvill, seda kasvatatakse Euroopas vähe, nii et ma päris juuksekarva lõhki ajada ka ei viitsi) taga hirmus orjatöö.
Muidugi käin ma edaspidigi lootusrikkalt teise ringi poodides, pruugitud riiete puhul ei tundu tootjamaa nii oluline… aga mul oleks kevadeks uusi mõistlikke tänavakingi vaja. Ja uue pliidi küsimus on endiselt õhus.
Pikemalt: minu pruun suurepärane suveseelik suri paari nädala eest seelikute loomulikku surma. Meil oli kümme ühist suve. Ühel päeval saab temast triip kellegi pruunitoonilises kaltsuvaibas. Minu imesuurepärased talvesaapad alustavad kah umbes kümnendat talve ja ma püüan neid hoida ja vajadusel lappida niikaua, kui võimalik. Keskmiselt tarvitan ma üht rõivaeset või jalatsipaari kuus-seitse hooaega, erandiks suvekingad, nende eluiga on millegipärast lühem. Kui ma üht asja niiehknii umbes nagu lõputult kasutan, siis ei tundu üldse enam nii õudne selle eseme eest pool varandust maksta, eks ole. Euroopas toodetu maksab niiehknii pool või isegi kolmveerand varandust, aga mul on millegipärast parem tunne, kui minu makstud palju raha jääb piirkonda, mida ma väga armastan. Ja loodetavasti ei ole siis selle eseme lõpliku valmimise (suveseeliku toormaterjal on puuvill, seda kasvatatakse Euroopas vähe, nii et ma päris juuksekarva lõhki ajada ka ei viitsi) taga hirmus orjatöö.
Muidugi käin ma edaspidigi lootusrikkalt teise ringi poodides, pruugitud riiete puhul ei tundu tootjamaa nii oluline… aga mul oleks kevadeks uusi mõistlikke tänavakingi vaja. Ja uue pliidi küsimus on endiselt õhus.
Sunday, October 7, 2018
Kassil käpake, lapsel sinikas...
Esmaspäeval läks üks lastest kooli sinise silmaga - oli olnud vennalik kokkupõrge. Silmaalune on praeguseks omandanud kergelt kollaka tooni, pulmadeks paraneb kindlasti ära.
Samal esmaspäeval käisid suuremad poisid mingis militaarasjanduses peetud sünnipäeval, kus tulistati väidetavalt täiesti ohutute kuulidega. Hirmus krõmm ühe lapse kaela peal on kah juba paranemise suunas arenenud, alguses nägi küll välja nagu päris kuuliauk… mitte et ma kunagi ühtegi kuuliauku oleksin näinud, aga mu fantaasia…
Teisipäeval käisin mina tutvumas Linnas avatud lastemajaga, mis on põhimõtteliselt turvaline ja lapsesõbralik läbivaatuse- ja ärakuulamisekoht neile, kellele on tehtud ikka väga jubedal kombel liiga. Sain teada õõvastavaid fakte sellest, kui uskumatult haigeid inimesi on olemas. Tundub, et see kõik, mida meie koolis näeme, on ainult jäämäe tipp. Öeldi ka, et kõhutunde põhjal võiks ikkagi lapse asjus pöörduda… ma veel mõtlen selle asja üle järele, ei saa ju käia ringi ja inimesi igaks juhuks koledustes kahtlustada!
Kolmapäevast alates jäi punane Findus koduaresti - tagumine käpp oli paistes ja tuline.
Neljapäeval oli vist selline õnnis päev, mil ei juhtunud mitte midagi põnevat. Peale selle, et tihe tööpäev oli.
Reedel käisime koos Findusega koolimajas ja loomaarsti juures. Ka käpake juba paraneb.
Laupäeval tabas mind hirmus enesehaletsusehoog, kui selgus, et prillidega ei näe ma hästi lugeda retsepti, aga ilma prillideta jällegi ei näe, mis laua peal on... Tegelikult oligi vilets retsept, peenikeses kirjas tumedal põhjal, ja ega see asi nii hull ei olnud, aga ebamugav oli küll. On mingi lootus, et umbes 20 aasta pärast pole tubase toimetamise käigus enam üldse prille vaja. Mu vanaemal läks nii, äkki minul ka?
Pühapäeval läks Unistaja koos Laenulapse ja Semuga kinno ja jäi ööseks Laenulapse juurde, noh, laenulapseks. Vaadati eakohatut kolefilmi, mis mingil põhjusel on Eestis siiski juba Unistaja-ealistele lubatud.
Mees on koos Findusega nokitsenud JJ toa akna ja juhtmete kallal. Findus siiski väga aktiivselt ehitustöödes ei osale.
Mina alustasin musta meriinosalli ja tellisin endale selleks puhuks musta lõnga juurde.
Loetud raamatutest avaldas muljet Anna Smailli "Kellamäng", mille alguseots on nii lummavalt kirjutatud, et alles umbes veerandi pealt hakkab selguma, et tegu on ulmekaga. Tagumine ots kahjuks enam nii lummav ei ole, tempo läheb teiseks ja see armulugu on minu meelest täiesti tarbetu, tähendab, lugu oleks sama hea ka ilma armuloota. Kuigi tekkis ja jäi vastuseta suur hulk küsimusi, kavatsen ma Anna Smailli edaspidiste raamatute suhtes silmad lahti hoida, võib loota, et tuleb veel midagi head.
Samal esmaspäeval käisid suuremad poisid mingis militaarasjanduses peetud sünnipäeval, kus tulistati väidetavalt täiesti ohutute kuulidega. Hirmus krõmm ühe lapse kaela peal on kah juba paranemise suunas arenenud, alguses nägi küll välja nagu päris kuuliauk… mitte et ma kunagi ühtegi kuuliauku oleksin näinud, aga mu fantaasia…
Teisipäeval käisin mina tutvumas Linnas avatud lastemajaga, mis on põhimõtteliselt turvaline ja lapsesõbralik läbivaatuse- ja ärakuulamisekoht neile, kellele on tehtud ikka väga jubedal kombel liiga. Sain teada õõvastavaid fakte sellest, kui uskumatult haigeid inimesi on olemas. Tundub, et see kõik, mida meie koolis näeme, on ainult jäämäe tipp. Öeldi ka, et kõhutunde põhjal võiks ikkagi lapse asjus pöörduda… ma veel mõtlen selle asja üle järele, ei saa ju käia ringi ja inimesi igaks juhuks koledustes kahtlustada!
Kolmapäevast alates jäi punane Findus koduaresti - tagumine käpp oli paistes ja tuline.
Neljapäeval oli vist selline õnnis päev, mil ei juhtunud mitte midagi põnevat. Peale selle, et tihe tööpäev oli.
Reedel käisime koos Findusega koolimajas ja loomaarsti juures. Ka käpake juba paraneb.
Laupäeval tabas mind hirmus enesehaletsusehoog, kui selgus, et prillidega ei näe ma hästi lugeda retsepti, aga ilma prillideta jällegi ei näe, mis laua peal on... Tegelikult oligi vilets retsept, peenikeses kirjas tumedal põhjal, ja ega see asi nii hull ei olnud, aga ebamugav oli küll. On mingi lootus, et umbes 20 aasta pärast pole tubase toimetamise käigus enam üldse prille vaja. Mu vanaemal läks nii, äkki minul ka?
Pühapäeval läks Unistaja koos Laenulapse ja Semuga kinno ja jäi ööseks Laenulapse juurde, noh, laenulapseks. Vaadati eakohatut kolefilmi, mis mingil põhjusel on Eestis siiski juba Unistaja-ealistele lubatud.
Mees on koos Findusega nokitsenud JJ toa akna ja juhtmete kallal. Findus siiski väga aktiivselt ehitustöödes ei osale.
Mina alustasin musta meriinosalli ja tellisin endale selleks puhuks musta lõnga juurde.
Loetud raamatutest avaldas muljet Anna Smailli "Kellamäng", mille alguseots on nii lummavalt kirjutatud, et alles umbes veerandi pealt hakkab selguma, et tegu on ulmekaga. Tagumine ots kahjuks enam nii lummav ei ole, tempo läheb teiseks ja see armulugu on minu meelest täiesti tarbetu, tähendab, lugu oleks sama hea ka ilma armuloota. Kuigi tekkis ja jäi vastuseta suur hulk küsimusi, kavatsen ma Anna Smailli edaspidiste raamatute suhtes silmad lahti hoida, võib loota, et tuleb veel midagi head.
Saturday, October 6, 2018
Mida sa õigupoolest terve päeva teed?
Viies oktoober.
Viimasel ajal peetud öövahi ametist ei ole mind veel lahti lastud, ärkan umbes tund aega varem kui peaks. Tahaks väga edasi magada, aga ei õnnestu. Lesin pahuralt, kuni telefon piiksub ja lapsed riburada pidi hakkavad vannituppa minema. Kohv.
Enne uksest välja minemist pakin kasti ja võtan kaasa punase kõutsi Finduse, kes on viimastel päevadel JJ tulevases toas kinni istunud - Finduse üks tagakäpp on kuum ja paksult paistes. Findus ei ole kuigi rõõmus, et kasti topitakse, aga see kassikandekast on meil olnud juba eelmisest sajandist, mul on suured kogemused kasside pakkimisega.
Ka autosõit ei meeldi Findusele põrmugi, ta kräunub ja kehitab, kuni… ups. Peatume, Lillebror hoiab Findust kinni ja mina kallan puuripõhja tühjaks. Reostame pisut loodust ka, kempsupaberirull on autos kaasas, kuivatan paberiga puuri ja see paber… noh, see paber jääb sinna. Kempsupaber on küll märgatavalt kergemini lagunev kraam kui kile või klaas või muu prügi, loodetavasti on ta kevadeks sealt kraavist läinud.
Kuna loomaarsti aeg on 12.30. aga koolipäev algab 8.15, tuleb Findus kastis minuga kabinetti kaasa. Sisenen tagauksest, aga kolmandale korrusele jõudmise ajal kräunub Findus ikkagi nii, et trepikoda kajab, ja teeb uuesti püksi. Seekord on, khm, paksem annetus. Ootan, kuni koridorides vaikseks jääb, siis viin kempsupaberisse pakitud pabulad kempsu - see on muidugi pika koridori teises otsas, aga ega ma seda endale kabinetti prügikasti ka jätta ei saa.
Tööpäev kulgeb väljaspool kabinetti, sest iial ei või teada, millisel lapsel kassiallergia on. Direktor ja õppealajuhataja käivad mulle head õpetajate päeva soovimas, valge roosiga - õnneks meeldivad õppealajuhatajale kassid ja direktor on loomahullude alluvatega ilmselt harjunud, nad ainult muhelevad Finduse sõnavõtu peale. Täna on muidugi tsirkusepäev ka, tõsiseltvõetavat õppetööd toimub ainult paari tunni jagu.
Õpetajate kohvikus on parasjagu Aasta Õpetajate tänukõne pooleli, kui sisse astub võõras naisterahvas, tutvustab ennast kui Poliitikut (see Poliitiks, Kes Presidendiks Ei Saanud), kingib koolile kotitäie poliitilisi pastakaid ja peab spontaanse kiidukõne tänasele "direktorile", olevat väga meeldiv noormees - meie meelest on ka, väga tore poiss on.
Asutan ennast parajasti Findusega arstile minema, kui saabub Lillebror, kes ei tea, mida oma lühendatud päevaga peale hakata. Tuleb loomaarsti juurde kaasa. Findus näub nukralt.
Loomaarst katsub korraks käppa ja langetab kohe otsuse, tuleb lahti lõigata, ilmselt on kakluse tagajärjel põletik ja mäda. Tulge kella kolme ajal tagasi. Findus trambib mööda läbivaatuslauda, nurrub nagu traktor ja püüab arsti ennast sügama motiveerida.
Viin Lillebrori Vanaema juurde. Vanaisa tahab käia pangaautomaadi juures kontoseisu vaatamas, aga teekond poeni ja tagasi on talle liiga pikk. Ma siis viin.
Saabub Unistaja, kes on nördinud, sest tänased libaõpetajad ei olevat temaga rahul olnud. Mina loen lastele sõnad peale ja helistan Mehele, kellel on ka päev ühel pool. Lapsed jäävad õhtusesse puutööringi ja suuremad ka juunioridesse, nad peavad ennast kõik hilise bussi peale organiseerima.
Koos Mehega käime postkontoris ja poes ja raamatukogus. Findus istub loomaarsti juures puuris, käpp kinni seotud. Antakse juhised kõutsihoolduseks, vaja on hakata tablette andma… oeh.
Kodus on harjumatult vaikne. Kütame ahju ja oleme niisama. Loen läbi raamatukogust võetud raamatu. Ühtepidi on see jah propagandaraamat vastest kannatavatest sõjapõgenikest, aga teistpidi… on see raamat sõjapõgenike kannatustest ja vaesumisest, ja selle nurga alt tulebki lugeda.
Kella veerand üheksa ajal tuleb lastelt info, et nad on nüüd kõik bussi peal. Mees läheb neile Endisesse Vallakeskusesse vastu, kell üheksa on kõik kodus ja kümne paiku minnakse magama. Mina teen veel maeiteamida, panen pesupesu- ja nõudepesumasina valmis ja lähen kah magama.
Viimasel ajal peetud öövahi ametist ei ole mind veel lahti lastud, ärkan umbes tund aega varem kui peaks. Tahaks väga edasi magada, aga ei õnnestu. Lesin pahuralt, kuni telefon piiksub ja lapsed riburada pidi hakkavad vannituppa minema. Kohv.
Enne uksest välja minemist pakin kasti ja võtan kaasa punase kõutsi Finduse, kes on viimastel päevadel JJ tulevases toas kinni istunud - Finduse üks tagakäpp on kuum ja paksult paistes. Findus ei ole kuigi rõõmus, et kasti topitakse, aga see kassikandekast on meil olnud juba eelmisest sajandist, mul on suured kogemused kasside pakkimisega.
Ka autosõit ei meeldi Findusele põrmugi, ta kräunub ja kehitab, kuni… ups. Peatume, Lillebror hoiab Findust kinni ja mina kallan puuripõhja tühjaks. Reostame pisut loodust ka, kempsupaberirull on autos kaasas, kuivatan paberiga puuri ja see paber… noh, see paber jääb sinna. Kempsupaber on küll märgatavalt kergemini lagunev kraam kui kile või klaas või muu prügi, loodetavasti on ta kevadeks sealt kraavist läinud.
Kuna loomaarsti aeg on 12.30. aga koolipäev algab 8.15, tuleb Findus kastis minuga kabinetti kaasa. Sisenen tagauksest, aga kolmandale korrusele jõudmise ajal kräunub Findus ikkagi nii, et trepikoda kajab, ja teeb uuesti püksi. Seekord on, khm, paksem annetus. Ootan, kuni koridorides vaikseks jääb, siis viin kempsupaberisse pakitud pabulad kempsu - see on muidugi pika koridori teises otsas, aga ega ma seda endale kabinetti prügikasti ka jätta ei saa.
Tööpäev kulgeb väljaspool kabinetti, sest iial ei või teada, millisel lapsel kassiallergia on. Direktor ja õppealajuhataja käivad mulle head õpetajate päeva soovimas, valge roosiga - õnneks meeldivad õppealajuhatajale kassid ja direktor on loomahullude alluvatega ilmselt harjunud, nad ainult muhelevad Finduse sõnavõtu peale. Täna on muidugi tsirkusepäev ka, tõsiseltvõetavat õppetööd toimub ainult paari tunni jagu.
Õpetajate kohvikus on parasjagu Aasta Õpetajate tänukõne pooleli, kui sisse astub võõras naisterahvas, tutvustab ennast kui Poliitikut (see Poliitiks, Kes Presidendiks Ei Saanud), kingib koolile kotitäie poliitilisi pastakaid ja peab spontaanse kiidukõne tänasele "direktorile", olevat väga meeldiv noormees - meie meelest on ka, väga tore poiss on.
Asutan ennast parajasti Findusega arstile minema, kui saabub Lillebror, kes ei tea, mida oma lühendatud päevaga peale hakata. Tuleb loomaarsti juurde kaasa. Findus näub nukralt.
Loomaarst katsub korraks käppa ja langetab kohe otsuse, tuleb lahti lõigata, ilmselt on kakluse tagajärjel põletik ja mäda. Tulge kella kolme ajal tagasi. Findus trambib mööda läbivaatuslauda, nurrub nagu traktor ja püüab arsti ennast sügama motiveerida.
Viin Lillebrori Vanaema juurde. Vanaisa tahab käia pangaautomaadi juures kontoseisu vaatamas, aga teekond poeni ja tagasi on talle liiga pikk. Ma siis viin.
Saabub Unistaja, kes on nördinud, sest tänased libaõpetajad ei olevat temaga rahul olnud. Mina loen lastele sõnad peale ja helistan Mehele, kellel on ka päev ühel pool. Lapsed jäävad õhtusesse puutööringi ja suuremad ka juunioridesse, nad peavad ennast kõik hilise bussi peale organiseerima.
Koos Mehega käime postkontoris ja poes ja raamatukogus. Findus istub loomaarsti juures puuris, käpp kinni seotud. Antakse juhised kõutsihoolduseks, vaja on hakata tablette andma… oeh.
Kodus on harjumatult vaikne. Kütame ahju ja oleme niisama. Loen läbi raamatukogust võetud raamatu. Ühtepidi on see jah propagandaraamat vastest kannatavatest sõjapõgenikest, aga teistpidi… on see raamat sõjapõgenike kannatustest ja vaesumisest, ja selle nurga alt tulebki lugeda.
Kella veerand üheksa ajal tuleb lastelt info, et nad on nüüd kõik bussi peal. Mees läheb neile Endisesse Vallakeskusesse vastu, kell üheksa on kõik kodus ja kümne paiku minnakse magama. Mina teen veel maeiteamida, panen pesupesu- ja nõudepesumasina valmis ja lähen kah magama.
Monday, October 1, 2018
Müts ja muud katastroofid
Üks anonüümseks jääda sooviv laps võtab meil peaaegu igal hommikul koolikoti õhukese särgi peale selga ja hakkab niimoodi uksest välja minema. Minu röögatuse peale teeb laps:"Ups," ja otsib pikalt ja põhjalikult jopet, mis siis mingil kujul ka selga jõuab. Kampsunit tuleb kaikaga selga ajada, lapse argument on, et klassis on väga soe. Klassis jah, aga autos kohe hommikul vara ei ole soe. Ja juba kümme päeva on meil talv.
Täna pidi jätkuvalt anonüümne laps minema Linnalähedasse Mõisasse õuesõppele. Olgu ilmastikukindlalt riides, ütles õpetaja. Kummikud ja soeolemise huvides villased sokid. Kampsun. Talvejope. Sall. Pane müts pähe, ütlesin, kui lapsele oli õnnestunud selgeks teha, et ka täna käib kampsuni peale jope ja alles siis koolikott. Laps võttis mütsi kätte... siis avas keegi eestukse pärani ja sisse tormas Valge Mini, kes on tuntud saripissija ega tohi seetõttu päevaks otsaks üksi tuppa jääda, mul ei olnud enam aega mütsi saatusega tegeleda.
Koolimaja juures väljudes nägin, et mütsi peas ei ole. Laps, võta müts autost ja pane pähe! Laps seisab nõutult... Müts on kodus.
Mul on endiselt tunne, et ma tahan pikalt ja palju nutta.
Jah, mina olingi see ema, kes koolimaja kõrval parklas lontis lapsega valjusti pragas. Ma loodan, et ta hoiab vähemalt kapuutsi peas, see on soe ja korralik, kui just tuul vale nurga alt ei puhu.
Meil on kooli olnud küll üks selline mees, kellele pidid vanemad veel kümnendas klassis ütlema, et tõuse üles, pane püksid jalga, aja habe ära, mine kooli... aga ma ei arvanud, et mul endal selline eksemplar kodus võiks olla. Kümnenda klassini on õnneks veel aega, äkki ikka kasvab välja...
Täna pidi jätkuvalt anonüümne laps minema Linnalähedasse Mõisasse õuesõppele. Olgu ilmastikukindlalt riides, ütles õpetaja. Kummikud ja soeolemise huvides villased sokid. Kampsun. Talvejope. Sall. Pane müts pähe, ütlesin, kui lapsele oli õnnestunud selgeks teha, et ka täna käib kampsuni peale jope ja alles siis koolikott. Laps võttis mütsi kätte... siis avas keegi eestukse pärani ja sisse tormas Valge Mini, kes on tuntud saripissija ega tohi seetõttu päevaks otsaks üksi tuppa jääda, mul ei olnud enam aega mütsi saatusega tegeleda.
Koolimaja juures väljudes nägin, et mütsi peas ei ole. Laps, võta müts autost ja pane pähe! Laps seisab nõutult... Müts on kodus.
Mul on endiselt tunne, et ma tahan pikalt ja palju nutta.
Jah, mina olingi see ema, kes koolimaja kõrval parklas lontis lapsega valjusti pragas. Ma loodan, et ta hoiab vähemalt kapuutsi peas, see on soe ja korralik, kui just tuul vale nurga alt ei puhu.
Meil on kooli olnud küll üks selline mees, kellele pidid vanemad veel kümnendas klassis ütlema, et tõuse üles, pane püksid jalga, aja habe ära, mine kooli... aga ma ei arvanud, et mul endal selline eksemplar kodus võiks olla. Kümnenda klassini on õnneks veel aega, äkki ikka kasvab välja...
Subscribe to:
Posts (Atom)