Ei edene see asi praegu. Selles mõttes ei edene, et korraga ei satu samasse kohta vaibad, valgus, fotoaparaat, meelespidamine ja mina. Ühe võimaliku sallimodelliga (sobivas pikkused juuksed! muidu on mul hästi palju kauneid tuttavaid dame, kes nõus on, aga peaaegu kõik pikajuukselised, pikkade juustega ei saa hästi) on kokkulepe olemas, aga jällegi, tuleb leida aeg, koht ja valgus.
Saksakeelse netipoekoha olen isegi leidnud, etsysse pole mõtet trügida, seal on liiga suur konkurents ja saatekulud mujale kui Euroopasse on oioioioi, ma suvel saatsin kastitäie vaipu USAsse, üsna jalustrabav kogemus oli.
Aga. Liina andis ajalehele intervjuu, kus kirjutas muuhulgas, et käsitöötöö edenemise jaoks on vaja karjuda kõigile kõva häälega, et sa oled olemas. Ja täna lugesin lugu imetoredatest väiketootjatest, kes lisaks oma toodetele teevad koolitusi ja räägivad lugusid ja...
MIna, vaadake, olen see mänguasjategija, kes ei kõlba muinasjuttu.Ma ei oska ega taha päevad läbi vilistada ja laulda ja lastele imelisi lugusid rääkida, mina valmistan mänguasju! Noh, tähendab, mina koon vaipu ja sale, see mänguasjameister oli Pratchettil raamatus "Nõiad võõrsil" ja sai selle eest (et ta muinasjuttu ei kõlba) ka karmilt karistada. Aga tõepoolest, mulle sobib hästi, kui ma koon… ja koon, ma ei taha kõva häälega karjuda, et vaadake mind, mida ma teen!
Lehitsesin poes üht õpetusraamatut, uus raamat oli, midagi sellest, et asjad, mida koolis ei õpetata… ja lõin raamatu kinni niipea, kui märkasin sõnu "ettevõtlus" ja "müük". Võeh!
Oijah, miks ei ole minu suur kirg koduleiva küpsetamine ja miks ma ei oma pagaritöökojaks sobivat kinnisvara kusagil suurlinna kõige keskmisema osa servas, nii et rahvast käib hästi palju mööda ja autoga pääseb veel ligi? Ühe hoobiga oleks lahendatud soov olla käsitööline ja samal ajal turundusprobleem. Inimesed vajavad leiba tihti ja nad teavad alati, mida sellega teha. No ja kui see väga hea leib jääb pikemaks ajaks seisma, siis ei juhtu ka midagi õudset, vups komposti ja laguneb ilusti looduses. Kui aga köök teist värvi värvitakse, jääb kaltsuvaip üle. Ja kaltsuvaibaga, haapsalu salliga enamgi veel ei ole paljudel midagi peale hakata. Haapsalu salli pealegi peetakse vanatädide aksessuaariks - selle jutuga võib muidugi kuu peale minna, haapsalu salli kannab iga naine välja.
Muidugi, jah, Linnas on meile ühel nukral päeval tulemas kinnisvara kesklinnast jalutatavas kauguses, autoga pääseb ka ideaalselt ligi ja hea tahtmise korral saab sinna vaibapoekese teha küll. Ja kogu sealse maja saab niimoodi ümber ehitada, et seal ka perega elada saaks*… mitte et ma tahaksin siitmajast ära kolida, aga igasuguseid mõtteid tuleb pähe… ja täna avaldasid lapsed hommikupudru kõrvale seisukohta,et Saksamaal oleks ikka nii lahe elada, jah, aeg-ajalt olen ma sealsete kinnivaraportaalidega mängides leidnud endiste poekeste müügikuulutusi, ja sealmaal on normaalne sõita 50 kilomeetri kaugusele väikelinna käsitööpoodi… pealegi ei ole terves NRW-s vist ikka veel ühtegi kangrut-käsitöölist… aga.
Aga, ja sinnapaika see asi esialgu jääbki. Pealegi tahaksin ma käsitöötööd teha veerand kuni poole kohaga, Eesti seadused minu meelest sellise asja eest endale palgamaksmist niisama lihtsalt ette ei näe. Suurt firmat nelja töölisega kah ei taha.
Sellegipoolest koon nüüd Ingrid Rüütli kirjaga salli edasi, ma olen lõpuks selle mustri pähe saanud… ja mustade roosidega salli koon kah… ja kui Mehe Jubileum peetud saab, tõstavad mehed ja poisid mulle väikese kitstelje tuppa ja ma hakkan jälle kangast kuduma, kempsuvaipu on "laos" liiga vähe. Ja uuel nädalal uurin seda Lossi jõululaada asja ka, kui saab toas olla, siis läheme detsembri alguses sinna.
________
*mu lapsepõlvekodu on projekteeritud kahepereelamuks nii ebapraktiliselt, tikutoosisuuruste tubade ja kohutavalt paljude raisatud ruutmeetritega mõttetute koridoride näol, et see lausa karjub ümberehituse järele. Mul on väga selge ettekujutus, millised seinad tuleks maha võtta ja millised uksed ümber paigutada, et sellest majast kellelegi kodu saaks, aga ma ei räägi sellest oma isa kuuldes, ta saaks muidu uue insuldi, tema meelest on algprojekt ühe maja kõige püham asi.
Ma õpin ametikoolis käsitööd. Meile õpetatakse majandust ja turundust ka, aga seda õpetavad inimesed, kes ise pole kummagagi praktikas eriti edukalt hakkama saanud ehk ma ei näe sellel õpetusel tänapäeva maailmas erilist kasutegurit. Käsitöö müümine Eestis on äärmisel keeruline ja vähetasuv tegevus.
ReplyDeletePalga maksmisest. Kui sul on oma firma/mtü, siis on suht suva palju ja millal sa endale palka maksad. Endale MTÜ tegemine on päris odav ja lihtne, aint et ühte inimest on asutamiseks veel vaja.
Tere lugemast, Manjana. Tean jah, et Sa õpid, loen huviga Su koolikogemusi. Mina arvan, et edukaks müümiseks ja turundamiseks on vaja teatud isiksuseomadusi ja nende hulka kindlasti ei kuulu vastumeelsus igasuguse ära vastu (nagu minul).
ReplyDeleteMees teab raamatupidamisest ja raha-asju puudutavatest seadustest mitte-raamatupidaja kohta väga palju ja ma olen kindel, et kui see firmategemise otsus tuleb, siis me selle ka võrdlemisi väikese vaevaga ka tehtud saame. Siiani seisab asi eelkõige Otsuse taga, mul võtab mõne asjaga pealehakkamine palju aega, aga kui ma ükskord hakkan, siis hakkan hoolega.
Ooh, teate ju, et käsitöö, nagu õpetajate töögi, on hindamatu. Seega, ainus vääriline tasu tehtud (käsi)töö eest on– tänu :D
ReplyDeleteMina olin käsitöö-ettevõtja st FIE koguni umbes kolm aastat. "Reklaamimise" osa oli minu jaoks kõige lihtsam osa - nikerdasin kodulehe ja FB lehe, kuhu muudkui lisasin jooksvalt fotosid tehtud töödest. Kõige raskem oli mul ikkagi kududa valmis kõik need tellimused, mis esitati. Kui selle peale hakkas minema liiga palju (t)öötunde oma väikeste laste arvelt, aga sissetulek oli ikkagi liiga pisike, et kedagi ametlikult appi palgata, lõpetasin ära. Sest FIEna enda sotsiaalmaksu tasumiseks tuli muudkui kududa-kududa-kududa, kuni sõrmed liigesepõletikku kudusin. FIE raamatupidamisega sain hädapärast hakkama ka, palusin päris raamatupidaja appi kontrollima. Aga majanduslikult ära ei tasunud kogu mu "võimelmine" varrastega. Mul veel see viga ka, et ei oska niisama toota kapisahtlisse, ikka kooks konkreetsele titele (isegi kui ei tunne teda) ja "anonüümsete" riiete tegemine mind ei köida. Laatadel polnud üldse mõtet käia oma kraamiga, liiga spetsiifiline kraam. Lõng ja lambanahad veel oleks, aga ma pole jälle niiväga laadainimene, et neid regulaarselt müüa tahaks. Ja hinda ma küsida ka ei oska. Palju ei julge ja vähe ei taha. (Karina)
ReplyDeleteJah, minu jaoks on anonüümsete vaipade ja sallide kudumine täiesti tehtav tegevus, aga see töömaht… ja FIE olemine pidavat olema kõige ebapraktilisem lahendus, ütleb Mees - ja keda muud mul veel uskuda kui mitte teda?
ReplyDeleteKui ma käsitööettevõtlust õppisin, räägiti meile igas loengus, et FIE olla on tegelikult kõige jamam, riik koorib seitse nahka jne. Aga kõik need rääkijad ise olid samal ajal FIEd. Ma hakkasin siis ka, sest tundus ainus loogiline ja mulle jõukohane lahendus. OÜtamine on minu meelest palju keerulisem ja eeldab suuremat käivet, kui mul oli. MTÜ ei lähe minu peas ettevõtluse ja tuluteenimisega kuidagi kokku. Üks tuttav rääkis, et on võimalik luua veel tulundusühistu, pidi olema vähe kasutatav aga hea variant. (Karina)
ReplyDeleteMiks OÜ suuremat käivet nõuab, st kui suurt siis? OÜ puhul on ainult see, et 2500.- suurune sissemakse tuleb lõpuks teha, aga pohikirjas võib vabalt märkida, et teed selle 5 või 10 aasta jooksul. Muid piiranguid ei tule mulle praegu pähe.
ReplyDeleteMul on varsti kaheaastane OÜ, sõbranna teeb kord aastas maj.aasta aruande, eelmisel aastal maksin palka üks kord, tänavu maksan ka korra... Nojah, mul on veidi eriolukord ehk pooleaastane laps. Aga kui pohikohaga olla mujal tööl ja ravikindlustus tuleb seega mujalt, siis võib maksta just nii sageli, kui paslik tundub. Ka palgaga kaasnevate maksude pärast ei ole vaja muretseda, kui konto on LHV-s, sest seal on spetsiaalne palgamakse võimalus - paned netosumma, mille tahad välja maksta, ning märgid, kas tahad maksud maksta kohe või hiljem. Mikroettevõtja jaoks täiesti piisav ja lihtne.