Sunday, October 7, 2018

Kassil käpake, lapsel sinikas...

Esmaspäeval läks üks lastest kooli sinise silmaga - oli olnud vennalik kokkupõrge. Silmaalune on praeguseks omandanud kergelt kollaka tooni, pulmadeks paraneb kindlasti ära.

Samal esmaspäeval käisid suuremad poisid mingis militaarasjanduses peetud sünnipäeval, kus tulistati väidetavalt täiesti ohutute kuulidega. Hirmus krõmm ühe lapse kaela peal on kah juba paranemise suunas arenenud, alguses nägi küll välja nagu päris kuuliauk… mitte et ma kunagi ühtegi kuuliauku oleksin näinud, aga mu fantaasia…

Teisipäeval käisin mina tutvumas Linnas avatud lastemajaga, mis on põhimõtteliselt turvaline ja lapsesõbralik läbivaatuse- ja ärakuulamisekoht neile, kellele on tehtud ikka väga jubedal kombel liiga. Sain teada õõvastavaid fakte sellest, kui uskumatult haigeid inimesi on olemas. Tundub, et see kõik, mida meie koolis näeme, on ainult jäämäe tipp. Öeldi ka, et kõhutunde põhjal võiks ikkagi lapse asjus pöörduda… ma veel mõtlen selle asja üle järele, ei saa ju käia ringi ja inimesi igaks juhuks koledustes kahtlustada!

Kolmapäevast alates jäi punane Findus koduaresti - tagumine käpp oli paistes ja tuline.

Neljapäeval oli vist selline õnnis päev, mil ei juhtunud mitte midagi põnevat. Peale selle, et tihe tööpäev oli.

Reedel käisime koos Findusega koolimajas ja loomaarsti juures. Ka käpake juba paraneb.

Laupäeval tabas mind hirmus enesehaletsusehoog, kui selgus, et prillidega ei näe ma hästi lugeda retsepti, aga ilma prillideta jällegi ei näe, mis laua peal on... Tegelikult oligi vilets retsept, peenikeses kirjas tumedal põhjal, ja ega see asi nii hull ei olnud, aga ebamugav oli küll. On mingi lootus, et umbes 20 aasta pärast pole tubase toimetamise käigus enam üldse prille vaja. Mu vanaemal läks nii, äkki minul ka?

Pühapäeval läks Unistaja koos Laenulapse ja Semuga kinno ja jäi ööseks Laenulapse juurde, noh, laenulapseks. Vaadati eakohatut kolefilmi, mis mingil põhjusel on Eestis siiski juba Unistaja-ealistele lubatud.

Mees on koos Findusega nokitsenud JJ toa akna ja juhtmete kallal. Findus siiski väga aktiivselt ehitustöödes ei osale.

Mina alustasin musta meriinosalli ja tellisin endale selleks puhuks musta lõnga juurde.

Loetud raamatutest avaldas muljet Anna Smailli "Kellamäng", mille alguseots on nii lummavalt kirjutatud, et alles umbes veerandi pealt hakkab selguma, et tegu on ulmekaga. Tagumine ots kahjuks enam nii lummav ei ole, tempo läheb teiseks ja see armulugu on minu meelest täiesti tarbetu, tähendab, lugu oleks sama hea ka ilma armuloota. Kuigi tekkis ja jäi vastuseta suur hulk küsimusi, kavatsen ma Anna Smailli edaspidiste raamatute suhtes silmad lahti hoida, võib loota, et tuleb veel midagi head.




No comments:

Post a Comment