Tuesday, October 23, 2018

Muuhulgas ka õpetaja lapse raskest elust

Ühes eelmistest postitustest tekkis minu jaoks ootamatu poleemika sõna "seisus" ümber. Nagu ma oleksin kunagi inimeste mõõdetavast sotsiaalmajanduslikust staatusest huvitunud!

Kindlasti ei tähenda "seisus" minu jaoks väljaspool ajalooraamatut klassiühiskonna mõistet - mina mõisnik, sina talupoeg, tema pürjel… Aga et inimesed oma valikute kaudu määravad enda kuuluvuse siia või sinna, on paratamatus ja ma ei ole nõus, kui keegi tahab seda lahterdamiseks nimetada. Tõenäoliselt mitte teadlikult (enamasti), aga igaüks identifitseerib ennast oma valikute kaudu ja sellega määrab ära kuulumise siia või sinna - "Mina olen selline inimene, kes…"

Tean imetoredat noorpaari, kes natuke valikute (teatud aladel on ka kõrghariduse puhul ülimadal palk) ja natuke elusaatuse tõttu teenivad üpris vähe. Nad elavad üürikorteris linnaosas, kuhu korteri hädapärast üürida sai, eks ole. Reisivad peamiselt maale vanaema juurde, liinibussiga. Igapäevaelus toimetavad olemasoleva piskuga arukalt, aga lihtsalt, raamatute ostmiseks on raha harva, kohvikuskäimiseks veel harvem. Käivad jalutamas ja mängivad sõpradega lauamänge. Ja siis tean üht peret, kus rahapakid on kummuti peal virnas, pere naisliikmed lendavad mitu korda aastas Londonisse ja Milanosse ja kuhu iganes ostlema, meesliikmetel on klotsersõrmused ja "paksud autod" (saksa slängis "dickes Auto" on selline ülearu kallis masin, mis lürbib kütust ja tavalisele parkimisplatsile ei mahu), aga vaat hoolimisega… hoolimisega on neil hullusti. Inimestest, ühiskonnast, üksteisest. Olen kindel, et minu jõukamad  - minuga võrreldes mõnel juhul lausa müstiliselt jõukad - tuttavad kuuluvad kokku rohkem esimese perega, sest hoolimine ja maailmavaade. Mis siis, et mõõdetavalt, jah, oleks teistmoodi. Aga millega objektiivselt mõõta hoolimist ja maailmavaadet?

"Seisus" on meie koduses kõnepruugis hoopis õpetaja lapse raske elu. Ja see, et kui mina lähen kuhugi kui proua psühholoog, pean ma olema ontlikum kui näiteks metsa seenele või lae alla pahteldama minnes. Olen küll ka siidseeliku ja kontsakingadega Vanaema aias kreeke korjanud, aga see oli rohkem nagu logistiline paratamatus ja asjaolu, et ma vihkanvihkanvihkan igapäevaselt "kõigiks elujuhtumiteks" riiete kaasapakkimist (ja pärast üht tõsisemat kõksu palju aastaid tagasi on meie auto pakiruumis ülesleidmatu keevituspragu, mille kaudu iga vihmase ilmaga vett sisse pressib, nii et riidekoti pikemaks ajaks kaasavõtmine ei ole arukas… kärss kärnas ja nii edasi), tegelikult valin ma puu otsa võimalusel siiski tööriided.

Õpetaja lapse raske elu aga tähendab, et... inimesed räägivad. Ja suhtuvad. Hoiakud ja muu taoline. Õpetaja lapse seisus eeldab, et laps näeb ontlik välja, jõuab kohtadesse õigeks ajaks (või viiakse kohale), kooliasjad on võimete piirides hästi tehtud (meie poiste puhul on võimed siiamaani enamikus ainetes vähemalt neli-pluss tasemel) ja käitumine keskmiselt hea. Kõik, mis alla selle,  võib põhjustada soovimatuid kulmukergitusi ja pahameelt teemal "ise veel õpetaja laps, aga…" Mitte ainult koolis, ega mujalgi teadmata ole, mis kohtades me Mehega töötame.

Kui arsti laps on järjekindlalt ebahügieenilises mõttes sopane, siis tekitab see ka küsimusi. Ja kui seesama (või mõni teine) arst veel ise hirmus ülekaaluline juhtub olema ja teile paari ülekilo pärast loengut hakkab pidama, ui…

Meie poistel on seisusemure veel teisest kandist ka, sest nad ei ole ju mitte ainult õpetaja, vaid ka psihholoogi lapsed. "Noh, need on need psühholoogi lapsed," ohkas mulle kunagi üks psühholoogiharidusega ema, kui tema laps - täiesti normaalne kohutavalt ärahellitatud laps - taas kohatult käitus. Minu ettekujutus psihholoogi lastest on natuke nagu teistsugune… et nad võiksid teatud ennustatavates situatsioonides osata teha eakohaseid parimaid käitumisvalikuid, ja kui ma mõnest varemkogemata situatsioonist teada saan, siis ma kipun lastele andmagi juhiseid, mida mina oma lapselt selles olukorras ootaksin (näide: ühe lapse sõbra on viimasel ajal kogenud kiusamist gruppi lisandunud uue lapse poolt; see on selles kontekstis kõigi varasemate olijate jaoks esmakordne kogemus ja kõik on hetkel natuke segaduses, mida teha… mina andsin kiusamisest kuuldes oma lapsele konkreetse õpetuse - mulle oli kirjeldatud konkreetset situatsiooni -, mida tema peaks oma sõbra toetamiseks tegema, kas ta sellest ka kinni peab, ei saa ma enam kontrollida…).

Kas me tööl hindame lapsi nende vanemate järgi? Kuna lapsed ei saabu kooli sildiga "arsti laps", "juuksuri laps", "autotehniku laps" või "töötute laps", jõuab mulje lapsest kujuneda ammu enne (septembri esimestel nädalatel pole aega vanematesse süveneda), kui vanemate amet, majanduslik olukord või väärtushinnangud asja segama saaksid hakata. On olnud küllalt lapsi, kelle puhul me aja jooksul imestame, kuidas see tore käbi õudsest kännust nii kaugele on kukkunud, ja paraku mõnel puhul ka mõnevõrra teistpidiseid olukordi. Küll aga tekib lapse välimuse ja käitumise põhjal mingi mulje kodust, eriti kui see välimus ja käitumine kipuvad olema mittestandardsed. Mittestandardsed nagu mitme järjestikuse päeva menüüjäljed kampsuniesisel… või igapäevane perfektselt sätitud soeng. Või näiteks see imetore tüdruk, kellega pole ainsatki probleemi, aga kes käib juba õige mitmendat aastat igapäevaselt ainult pikemapoolse seelikuga - arvatavasti mingi mitte-murettekitav mitte-eesti (see on teada) subkultuur. Varasemate päevade menüü rinna peal, eriti kui see kombineerub mustade küünealuste, päevade viisi liiga õhukese jope ja järjekindlalt puuduoleva joonlauaga, tekitab muret küll. Ja siis on vanemate ametikohad juba täiesti ükskõik.

Aga tagasi tulles õpetaja lapse raske saatuse juurde.. olen meie koolis näiteks ühelt pensionile läinud pedagoogilt kuulnud torinat kolleegi lapse pihta, et ise veel õpetaja laps...! Nii väga toredad kui meie kooli praegused õpetajad ka pole, ei või iial teada, kellel hammas valutab (või midagi taolist) ja kannatus mõnel päeval mürsikute käitumise suhtes lühemaks jääb. Vaadake, kõik on inimesed, ja armastuse juurde kuulub ka vajadus piire seada ja kehtestada. Õpetaja või muu koolis tegutseva inimese laps (kes kodus näeb, kui väsinud vanemad vahel on, ja võiks osata tõmmata paralleele - või kellele vanemad võiksid selgitada, et nii nagu issil on hirmus palju tööd veel pärast tunde teha, on ka Õpetajal, tähendab saab luua otsese seose) ei peaks oma olemisega regulaarselt teise õpetaja tööd keerulisemaks tegema. See on see koht, kus ma ütlen oma lastele, et seisus kohustab. Nii käitumise kui välimuse suhtes. Iga päev. Ja kui mõnel päeval ei õnnestu, siis teisel päeval ikka.

8 comments:

  1. mu isa suri, kui olin 7 ja noorem vend veidi üle 2 aasta vana. ma ütleks, et meiega ei olnud suuremaid probleeme: mina olin iseloomult niigi vaikne ja pigem lugesin raamatuid, vend oli täiesti tavaline poisslaps, kes vahel ikka tiiki kukkus või rattaga vastu autot põrutas, aga suureks me mõlemad saime ilma jäädavate kahjustusteta. ja kuigi ema teadis ja usaldas meid, rääkis ta siiski, et peame olema tublid, sest tema on üksikema - ei ole vaja kommentaare stiilis "nojah, mis tast ikka oodata, vaata mis perest ta on..." lisan veel, et ema ei joo, ei suitseta, on kogu aeg oma ettevõtte parim töötaja, aga näe, meest pole ja kohe eelarvamused. loodan väga, et nüüdseks on see olukord ühiskonnas paranenud.

    ReplyDelete
  2. Tjah, probleemid on meil koolis peamiselt lahutuse üleelanud või eluaeg üksikvanema kasvatada olnud lastega, orbudega on mured reeglina ainult leinateemalised. Ma ei kujuta ette, et keegi meil praegu leske "üksikemaks" nimetaks. seda olen küll isegi kuhugi kirjutanud, et x ema on lesk ja kasvatab lapsi üksi, aga see on natuke nagu teine asi. Mujalpool võib küll igasugust suhtumist olla, ma usun, eriti 70+ generatsiooni hulgas, kes minu kogemust mööda sageli on valmis kohe sildistama, ilma igasugust lisainfot juurde hankimata.

    Sukelnorsu, mulle endiselt väga meeldib Su nimi, aga Sinu isa varasest surmast on muidugi kahju. :(

    ReplyDelete
  3. Ahaa. :)
    Mõnes mõttes ilmselt sõnastamise küsimus (st mu mõtted on mitmes aspektis samad, aga veidi teistsuguste terminitega).

    Aga ma jäin mõtlema, et kas sellise suhtumise juures ei teki oht, et nad a) ei taha enam psühholoogi/õpetaja lapsed olla, sest neilt nõutakse rohkem kui teistelt ja b) arvavad, et koristaja või müüja lapsele samu ootusi ei panda (a ja b on tegelikult üks ja sama asi, lihtsalt rõhuasetuse küsimus)?

    See, kui eakohaste parimate käitumisvalikute tegemist nõutakse vaid psühholoogi lapselt, on sisuliselt "tabula rasa" koolkond, aga mina sellega väga nõus ei ole. Emotsionaalse tarkuse poole võiks püüelda igaüks (ja püüdlust saab toetada ju ootusega, eks ole?). Ja iga päev võiks igaüks püüda olla käitumiselt (ja ka välimuselt) oma parim võimalik mina ning kui ühel päeval ei õnnestu, siis teisel päeval ikka.

    Ja kõik on inimesed - sellega olen samuti nõus. Nii nagu on väsinud issi, kes töötab IT-mehena või kombainerina, on väsinud ka õpetaja. St see paralleel ei pea sugugi olema nii otsene.

    Aga noh, need on väiksed nüansid. Põhiolemuses olen ma Sinuga siiski nõus. :)

    ReplyDelete
  4. sukelnorsu nime võtsin kunagi venna 6. klassi referaadist. :) mida vanemaks saan, seda vähemates kohtades seda kahjuks kasutada annab.

    isa surma kohta ütlen nii palju, et nüüd täiskasvanuna ma olen järeldusele jõudnud, et see polnud kõige hullem asi, mis võis juhtuda. ma arvan, et mu elu oleks muidu praegu väga teistsugune ja mitte tingimata parem. tol ajal oli see muidugi kohutav tragöödia ja ma hakkasin põhimõtteliselt kohe 7-aastaselt kalkuleerima, et mis saab, kui ema ka ära sureb - alguses, et kes meid enda juurde võtab, pärast juba nõnda, et kui olen piisavalt vana, siis saan ise tööle minna ja venda koolitada... noh sellised poolilukirjanduslikud heietused sellest, kui kangelaslik ma võiksin olla. õnneks olen seni pidanud ikka ainult enda eest hoolitsema.

    aga meie kandis või meie ajal eriti vist ei räägitud sellest, et kas ja mis põhjustel keegi üksikvanem oli, suht ühte patta pandi kõik, sest vaesed olime me ühtmoodi. õnneks olid mul mu raamatukogu ja mõned sõbrad ikka ka, kes ei hoolinud väga mu lagunenud majast ja platvormkingatusest.

    isale olen küll tänulik, et nad emaga andsid meile vennaga üpris normaalse koguse intelligentsi ja loomulikku annet, mis aitas meil kõrgemale-kaugemale jõuda (sest mõni võiks öelda, et ma olen laisapoolne, mina ütlen, et mu organism kaitseb mind raevukalt läbipõlemise eest ;) )

    ReplyDelete
  5. Ma hoopis teisel teemal nüüd, aga ma nagu mäletaks, et Sul oli eraldi vaibanduse leht? TOtsin, aga ei leia :(

    ReplyDelete
  6. Kylli, http://triibulisedkaltsuvaibad.blogspot.com/
    Aga ma pole sinna vääääga ammu midagi lisanud, see õiges valguses pildistamine on kohutav vaev.

    Catharina, ma oilen täitsa nõus, et igaüks peaks pidevalt tegema eakohaselt parimaid valikuid, aga siinkohal on mul tõesti topeltmoraal, oma laste puhul ma tean, et sellest on räägitud ja midagi vähemat ma neilt ei ootagi. Võõraste laste puhul pole kahjuks aimugi, kas nad on enne meie kooli kusagil üldse kuulnud, kuidas võiks käituda ja mis kohas kuidas välja näha, nende puhul olen ma rõõmus, kui nad seda siiski oskavad (tihti paremini kui minu omad), aga pidevalt valmis, et nad tulevadki kuskilt magalarajooni garaažide vahhelt ja on sellised tänapäevased Nukitsamehed. Ma olen vist ka oma lastele öelnud, et nii, x tuli mujalt koolist ja veel ei teadnud, kuidas asjad käivad, nüüd on temaga räägitud, nüüd ta peaks teadma küll ja oskama vastavalt käituda (üks minevaastane murelaps õppis ära, näiteks, ja on nüüd täitsa tore), et ühesõnaga, info puudumine on halva käitumise vabandus, müüja laps olemine tegelikult mitte.
    Aga õpetajatel tegelikult eraelu ei ole, nemad pannakse õhtul õpetajate tuppa nagisse rippu ja võetakse hommikul sealt jälle maha, arvab suur hulk lapsi, selle koha pealt on lausa vajalik, et mõni laps õpetajaid ka väljaspool kooliruume näeb, olgu see siis väsinud issi või peenraid rohiv naabritädi.

    ReplyDelete
  7. sukelnorsu, selliseid poolilukirjanduslikke heietusi olen minagi veeretanud, kuigi mõlemad vanemad on senini elus ja omalgi juba kolm last. Ma olen seda esimeste laste pärusmaaks pidanud... Ma vist olin 9. klassis, kui mõtisklesin, mis saaks, kui mõlemad vanemad nt autoavariis surma saaks. Noh, et 9. klassi lõpetaks ära ja siis läheks tööle, vaja vennad üles kasvatada...

    ReplyDelete
  8. Oi, Sukelnorsu, Su viimane lause on kuld! Ma kirjutasin selle oma uue märkmiku esilehele! Niiväga kehtib mu kohta ka :)

    ReplyDelete